Yakudoshi

Nüüd on nii, et mul läks selle yakudoshi-sissekande kirjutamisega nii palju aega, et see on juba natuke iganenud. Või noh, mitte iganenud, aga ma juba tahaksin rääkida uutest asjadest. Samas tahan ma selle ka ikka siia nüüd jäädavalt kirja panna ja ära avaldada. Sellest johtuvalt teeme siis nüüd nii, et kõigepealt tuleb siia vana jutt kaldkirjas ja siis vaatame, mis ma sellele lõpuks külge keevitan. Ärge siis väga lühikesele sissekandele panustage :)!

28.-29. detsember 2016

Selle aasta pühad on nüüd siis ka läbi. Läinud, täiesti erakordselt, kogu erakordse aastaga täiuslikult sobitudes. Läinud, esimest korda kodust kaugel ja omaette. Läinud nii ebatraditsiooniliselt, et jõulude moodi ei olnud need kohe üldse mitte. Aga no mis siis ikka. Vähemalt kuna polnud jõulutunnet, polnud sellist tunnet ka, et üksi Luxis olles midagi valesti oleks. Niisiis ei lasknud ma end asjaoludest kurvastada ning korraldasin endale jõulude asemel sellel aastal lihtsalt sellise tõeliselt mõnusa, rahuliku, laiskleva puhkusenädala. Talvepuhkuse, millega seostus pidžaamas vedelemine, ports inimesi, kellega ma muidu sageli ühel ajal internetti ei satu, ning täielikult kohustustevaba aeg, sest vahepeal ei olnud mul ju vaja pea nädal aega isegi kliinikus käia. Oli terve nädal rahulikku kulgemist, mis möödus diivanil koledat ilma ignoreerides ja küünlaid põletades, varbaharjutusi tehes, lummatult Harry Pottereid lugedes, süüa tehes, filme vaadates ja tundide kaupa skaibis lobisedes :).

Õigupoolest jõululaupäev oli mul tegelikult isegi päris jõululaupäeva moodi - Marika tuli külla mu värske söögikraami varusid täiendama, mina pistsin verivorstid, hapukapsa ja kartulid ahju ning siis pidasime me maha täitsa korraliku jõululõuna :). Raadio oli ka selleks ajaks otsustanud jõululaule hakata mängima (neid ei kuulnud siin enne jõululaupäeva ikka kohe üldse), lõhnaküünlad huugasid aroome ja täitsa õdus oli. Noja sealt ma siis kulgesin rahulikult edasi. Ühe päeva sisustasin tervelt sünnipäevaõnnitluste vastuvõtmisega, mis andis võimaluse lobiseda kohe hommikust hilisõhtuni toredate inimestega, kellega muidu enam väga rääkima ei satugi. Paar päeva olin hommikust õhtuni Harry Potteri maailma süvenenud, nii et ma ei saanud vahepeal üldse aru, mis päev või kuupäev on. Ja üleüldisele moraalile aitas olulisel määral kaasa see, et Emilia sattus ootamatult minuga samasse paati. Ta pidi nimelt Londonist pühadeks koju Rumeeniasse sõitma, aga jäi vahetult enne pühi kõrvapõletikku ja ka temal keelati lendamine ära. Tema oli uudise ootamatuse tõttu muidugi eriti õnnetu, mina vähemalt olin juba ammu jõudnud mõttega harjuda, nii et ma siis sain teda kõvasti lohutada ja lõppkokkuvõttes veetsime me päris mitu õhtut skaibis lobisedes ja vahepealset aega kokku võttes :). Ostsime muu hulgas talle lennupiletid ära, et lihavõtete aegne külaskäik kindlalt lukku panna, ning muu hulgas vahetasime ka raamatu- ja filmikogemusi ja arutasime smuutiretsepte. Tuleb nimelt välja, et tema on suur smuutisõber ja mina sain just sünnipäevaks smuutimasina, millele ma olen ikka iga päev tööd andnud :). Sellest siis sihuke teema. Nämm-nämm! Kas kellelgi on veel lemmiksmuutisid, mille retsepte jagada?

Muidu aga mõtlesin siin vahepeal põhjalikult ka mööduva aasta üle järele. Minul on küll hea meel, et see otsa sai, ei olnud teine just suurem asi. Jaapanlastel on üks uskumus, mille nimi on yakudoshi. See põhimõtteliselt seisneb veendumuses, et 33. eluaasta on naise jaoks üks kõige ebasoodsamaid, pöördelisemaid ja halvemaid üldse. Et siis halb õnn muudkui jälitab ja juhtuvad igasugused viletsad sündmused ja üldse, kogu aasta on kohe õige närune. Samas avavat sellel aastal toimuvatest sündmustest tingitud muutused jälle uued ja eriliselt õnnelikud rajad ning algab omamoodi uus elutsükkel. Ja vot ma praegu täitsa panustan selle peale, sest minu 33. aasta paistis teiste seas tõepoolest oma erakordsuse ja murrangulisusega silma ja tegelt oleks väga tore, kui nüüd mõnda aega kohe mitte midagi untsu ei läheks. Tähendab, rõõmustavaid sündmusi, toredaid inimesi ja vahvaid ettevõtmisi mahtus ka 2016. aastasse kamaluga, st tegelikult igapäevaselt ei olnud kõik sugugi halb, aga tihti oli ka toredalt aega veetes pisut nagu selline tunne, et tegu on peoga katku ajal, sest toreda taustal juhtus päris mitmeid mastaapseid kurbi asju ka. Selliseid asju, mis annavad kauaks ajaks mõtteainet ja tulevad veel aastategi pärast teinekord meelde. Inimesed surid või läksid otsustavalt oma teed ja majakoht sai maha müüdud ja aasta lõpuks tuli veel ka see pagana jalaoperatsiooni teema, ehkki see viimane on muidugi selline kahe otsaga asi, mitte ilmtingimata negatiivne uudis. Eesmärk on ju tegelikult positiivne, väljavaated on head, aja maha võtminegi kulub väga marjaks ära, aga selle aasta viimased kuud möödusid kõik siiski kipsitamise, kargutamise ja üldse kogu selle ettevõtmise valusama poole tähe all. Nii et noh, seda aastat too lõikus just säravamaks ei muutnud, aga selles ma ei kahtlegi, et edaspidi toob see ainult head :). Irw... Näete, see ajastus klapib ka selle yakudoshi teooriaga. Pöördepunkt oli 2016. aasta lõpus ära. Edasi läheb jälle tõusvamas joones :).

Noja tõepoolest avanes ettepoole ka päris mitu uut rada - läks vana maja, aga tuli uus korter ja tulid uued plaanid. Teatud inimeste ärakadumisega tekkis palju aga ja ruumi teistele samuti toredatele ja inspireerivatele inimestele, kellele edaspidi rohkem tähelepanu pühendada. Ning kui mu täielikult äraremonditud jalg jälle kandma hakkab, on ka nii mitu rada jälle ees lahti. Äkki ma hakkan ikka jälle sportlikumaks ja saan saledamaks, kui jalg jälle lubab normaalselt igasuguseid asju teha... Mõtteid jagub. Eks me näe, kas mõni neist realiseerub ka.

Ma muidugi kordan, et 2016. aastas oli ikka tõepoolest palju toredat ka. Minu 2016. aasta hetkede absoluutne lemmik on vist veebruarikuine suusareis, mis oli Katrini ja Tuuli seltsis tõeliselt vaimustav! Sain sealt korraliku suusapisiku ning nii tahaks juba mägedesse tagasi. See talv ma paraku sporti veel ei tee, aga eks siis kunagi hiljem! Muidu kindlasti tahan, sest nii šeff oli tundide viisi järjest ainult mäest alla vihiseda, pehmetesse lumehangedesse maanduda ja külmast õhetavate põskedega hõõgveini juua, aroomisaunas higistada ja praksuva kaminatule paistel palkmajakeses sõpradega rammusat fondüüd mugida! Absoluutselt fantastiline! Tahaaaaaan veeeeeeeel! Aga OK, pöördume jutu juurde tagasi. Veel üks fantastiline kogemus oli Baden-Baden oma Friedrichsbadi saunakompleksi ja eksklusiivse üliglamuurse kasiinoga. 2016. aastal mängisin ma seal esimest korda elus ruletti ja veetsin koos Katrini ja Marikaga täiesti totralt ägeda ja glamuurse õhtu. Üldse oli see Baden-Badeni tripp üks tõeliselt mõnus nädalalõpp, mida mina tahaksin kindlasti veel korrata! Noja siis veel see oli tore, et suvel sain ma inspiratsiooni suure innuga fotograafiakursustesse sukeldumiseks, mis pakkus palju mõnusaid hetki ja millega ma pean nüüd kiiremas korras hakkama edasi tegelema, sest muidu jään ajaga jänni. Ning mul on hea meel, et me jõudsime Frantsuaaga enne kogu järgnenud draamat vähemalt Marrakechis ära käia, nii jäi temast üks helge mälestus rohkem :). Kevadisel Hollandi lilleparaadilgi oli üle mitme aasta väga vahva, sain jälle korraks pilgu oma vanasse giidiellu heita ja ekspromt emme ja Varnoga keset Euroopat kokku saada. Ka Hellega oli tema siinoleku ajal tore ohtralt koos aega veeta - kokata, sarju vahtida, ennast liigutada, matkata, Düsseldorfis käia ja ohtralt naerda. Suvel pakkusid mõnusaid hetki ja Luxi vihmale vahelduseks natukenegi päikest Deauville ja Trouville, millest mulle jäi väga sümpaatne mulje ja kus ma käisin koos Marikaga muu hulgas esimest korda elus hobuste võiduajamisel. Sügisel ostsin korteri, millest ma pärast selle nägemist enam kuidagi väljuda ei suutnud. Siis tegin enne jalalõikust uisutrennis oma esimesed korralikud hüpped ja juba pirueti moodi piruetid, sain liuväljalt ka vähemalt ühe uue potentsiaalika tuttava ja üleüldse, veelgi suurea uisupisiku. Ja nüüd talvel olen saanud veeta tervelt kuus kiirustamisvaba nädalat koos emmega ning valmistun peatselt mõnusaks aastavahetuseks Katrini juures :P. Seegi saab tulla ainult vahva. Tegelikult päris korralikult rõõmu ka, eks!

3. jaanuar 2017

Ja nüüd ma istungi siin Katrini juures diivanil, telekas taustaks üürgamas ja kolmekordseks paisunud kõhuvoldid läpakaga süles ruumi nimel võitlemas. Süda on kerge ja meel on hea ning kui jõulude ajal jõulutunnet ei tulnudki, siis aastavahetus lõi asjad jälle balanssi. Seekord oli mul nimelt täiesti totralt mõnus aastavahetus, mis algas tohutu kokkamisega ning jätkus mitmepäevase seltsis õgardamise, telekavahtimise, lobisemise ja õdusa vedelemisega, ehk siis kõige hea-ja-paremaga. Tõepoolest, ka jõulutunne andis ennast lõpuks näole, kuigi ma enam ei lootnudki! 31. detsembri hommikuks olid nimelt puud akna taga imekaunilt ära härmatanud ning piparkoogilõhnalises köögis lõbusa vestluse kõrvale kohvi lürpsides ja salatit hakkides jõudsid pühad mulle ikka lõpuks sajaga kohale :)! Nii mõnus ja kerge oli olla ning aeg muudkui lendas, nagu toredate hetkedega ikka juhtub! Täna läks Katrin juba tööle ja mina alustan homme jälle taastusraviseansse, nii et kolin mõne tunni pärast jälle oma koju ümber. Kohe kahju, et see pikk nädalavahetus otsa sai. Samas kisub suu mul siin praegu vägisi kõrvuni, sest mul on ikka sõpradega vedanud! Nendega läheks iga kell luurele - ning karkude ja kipsjalaga saadud kogemused ainult kinnitavad seda teadmist, sest nad siis täitsa luuravad minu eest ka :)! Äge!

Ja selle tähelepanekuga ma praegu nüüd lõpetangi. Lähen tassin endale veel salatit ette ja otsin vahelduse mõttes raamatu välja. Teile aga soovin head uut aastat ja alustage seda siis hästi!

Rääkimiseni!

M.