Tere hommikust

Olen olemas ja elus. Maadlen tatitõvega, mis mulle täiesti tüüpilisel kombel just suviti külge hakkab. Teate küll, konditsioneerid ja külmad joogid mõjuvad soojaks köetud kehale täiesti mõrvarlikult. Mina olen kuidagi eriti vastuvõtlik ka, kõik need lõunamaade konditsioneeritud bussidest tingitud korrad on selle häda mu jaoks suhteliselt krooniliseks muutnud, lihtsalt vanasti ei saanud sellele tähelepanu pöörata, siis oli vaja ju gruppidega ringi joosta :). Nüüd rahulikumat kontoriinimese elu elades on kogu aeg meeles, et kurk on neljapäeva hommikust saadik valutanud ja eile oli tunde järgi otsustades väike palavik ka. IRW, läksin eile hommikul enne tööd hämmeldunud apteekrilt Coldrexi nõutama - tema reaktsioonist oli selge, et olen valge vares. Nojah, nina on kinni ja kurk kraabib siiani, aga üleüldise enesetunde sain nüüd jälle arvestatavaks, st kõik kohad ei valuta enam ja silmad ei läigi nagu viinaklaasi näinud joodikul. Ma muidugi läksin eile kohe pärast lühikest reedet magama ja magasin täna hommikul kaheksani välja ka. Ilmselgelt magasin maha lihtsalt kogu külmetuse :).

Mm. Itaalias koorejäätise ja ahjus küpsetatud mozzarella dieedil nelja päevaga juurde võetud kahest kilost õnnestus mul tänu sellele tatitõvele ka lõpuks lahti saada. Fuih - neli päeva keelel ja kolm nädalat ümber vöö :D. Ebaõiglane ikka, ma ütlen. Ega ma muidu tegelt pole mingisugune kalorimaan, väike kõikumine ei aja mind üldiselt sugugi närvi, aga suvel tahaks ju hästi kleitidesse ära mahtuda, eks :). Talveriided on niikuinii number suuremad, siis on alati polstrit rohkem :). Tegelikult see talv oli teist kohe nii palju, et ma olin rekordiliselt kobakas - selle aasta veebruariga võrreldes olen praegu näiteks 8 kilo kergem. Seda on päris palju, tavaline hooajaline kõikumine jääb mul muidu sinna 3-4 kilo piiresse. Kevad, makadaamiapähklitest loobumine ja veini asendamine veega mõjusid aga õnneks märgatavalt tulemuslikult ja nüüd võiks siis juba mõnda aega veel selles suvekaalus ka püsida, eks. Sellepärast ma ka neid Itaalias juurde söödud kilosid lugesingi.

Tjah. Muud trükimusta ja pikemat selgitamist kannatavat uudist vist ei ole. Tööl on juhtunud üht-teist põrutavat, aga sellest ei saa siin kõneleda. Kodus juhtus vahepeal selline põrutav lugu, et korterinaabri peres juhtus nukker õnnetus ja kuna ta tuli oma pojaga paariks päevaks siis kohe siia, paluti mul ajutiselt poliitilist varjupaika otsida. Hulkusin siis eelmisel nädalavahetusel poolteist päeva linna peal ja olin ühe öö kolleegi juures külas, et mitte kahel üliõnnetul hingel siin väikeses korteris jalus olla. Mõnes mõttes tekitas see ainult suuremat soovi omaette korter otsida, aga nüüd pole sellega jälle nii väga kiire, nii et eks ma siis ootan ja vaatan avatud meelel, mis kogu kupatusest edasi saab. Oi, ja see uudis ka veel, et Frantsuaa otsustas, et ta tahab "võtta" minu ja Eliane'i ja sõita sügisel üheks nädalavahetuseks Tallinna. See on küll peen värk! Oleme läbirääkimiste faasis, aga mind tabas juba ka väike paanika. Olge nimelt nii kenad ja tutvustage Tallinna gurmeerestorane ja luksusega harjunud inimestele näidata kõlbavaid kohti! Mm, mõni ülišikk ööklubi oleks ka hea varrukas varuks hoida. Teab keegi?

Muidu tekkis mul veel selline teoreetiline küsimus, et miks Luksemburgis kõik asjad hallitavad, aga näiteks ei kääri ega tilgasta? Saate aru, mul läks arbuus HALLITAMA. Eestis ei juhtuks seda kunagi, seal ta läheks käärima. Ja kõik muud asjad ka pidevalt hallitavad. Leiba ei jõua ma kunagi enne ära süüa, kui hallitus peale tuleb. Pluss piim ei tilgasta normaalselt, vaid läheb lihtsalt selliseks vedela kisselli laadseks paksuks asjanduseks. Ma ei julge poolikust karbist määrdejuustu ka enam pikemalt süüa kui paar päeva, sest see hallitus on veel sihke helevalge ka. Seda ei näe ju! Hmm... Päriselt, kas sellel on mingi selgitus?

Sellega lõpetangi. Kell on hiline ja eilsest mehisest magamisest hoolimata tahaks nüüd jälle põhku pugeda. Olge's tublid.

M.

Pealkirjata

Nädal on läbi ja pole nagu midagi erilist ette näidata. Neil päevil on soe ja rahulik. Tööd jagub, aga tähtaegadega on manööverdamisruumi. Palav on, aga mina olen rahul. Ükspäev oli peavalu, nii et olin terve pärastlõuna uimane ja õhtu unelesin maha. Ülejäänud õhtud olen lõikunud kodust ajalehemäge. Ütleme siis nii, et kolmveerand on lõigutud. Päris uhke tunne on, aga trükivärvi ei saa sõrmedelt enam seebiga ka maha. Eks tuleb oodata, kuni kulub.

Aa, nii palju on siiski uudist, et mul tuleb lõpuks siiski Luxis uus elamine otsida. Töökaaslane, kelle korteris ma praegu elan, tahab selle oktoobris käest ära anda, sest temal endal on kavatsus talveks Eestisse jääda. Kuna algselt oli korter möbleerimata ning tema tahabki selle täiesti tühjaks teha, on minul ilmselgelt mõistlikum otsida mingi väiksem möbleeritud korterike või stuudio. Seda korterit oleks üksi veidi kallis pidada ning ma ju ei kasuta ka mitut tuba. Eriti mitte siis, kui need on täiesti lagedad. Vot. Paremat asukohta on muidugi raske leida, aga muidu ei ole ma sellesse korterisse küll ülemäära kiindunud. Kui vaja kolida, eks siis kolime. Iseasi on muidugi see, kust see uus korter välja võetakse. Oktoober ei ole homme, aga ega sinna just ülemäära palju aega ka pole. Ma esialgu vist muidu panustan pisut Frantsuaa peale. Mainisin talle seda teemat ükspäev ja tema sööstis juba hasartselt oma kontakte läbi kammima. Kui keegi suudab mulle kesklinnas õiglase hinnaga ja ilusa möbleeritud korteri leida, siis on see tema :). Ainult see häda võib tekkida, et praegu on kõik vajalikud inimesed linnast ära ja tema ise läheb kahe nädala pärast kuuks ajaks St. Troppi, nii et eks ma vaatan ise ka kinnisvarakuulutusi ja puha. Aga küll varem või hiljem pistab mingi hea võimalus kuskilt nina välja, kui nii on ette nähtud.

Oi, seda ma ka vist pole rääkinud, et sõidan augusti pikaks nädalavahetuseks Londonisse. Ostsin kunagi piletid. Maarja taevamineku ajal, st 15. augustil. Kaks ööd, kolm päeva. Jee. Nädal hiljem sõidan korra Eestisse seenele kah. Pärast seda on juba sügis. Uskumatu, kuidas aeg lendab. Lõbustusparki pannakse meile siia Glacis' peale juba üles. See on kohalike jaoks täielik sügisekuulutus, aga nad alustasid sel aastal millegipärast väga aegsasti. Trall ise läheb lahti alles... ee... 23. augustil äkki? Ei viitsi praegu järele vaadata. Millalgi kolme nädala pärast igatahes.

Ahjaa, mul oli eile nimepäev :).

Puhh, kopp sai ette kirjutamisest. Lähen joon teed. Hommikul lähen jälle saunatrenni. Noh, et pärast õuetemperatuur hea jahe tunduks. Praegu on meil siin mõnus leitsak, 32 kraadi näitab hetkel. Küll on tore, et see tehti just nädalavahetuseks :).

OK, aga ma siiski lähen ja joon nüüd selle tee ära ja asutan end siis kohvikusse minema.

Pakaa!
M. 

Les lulus

Ma saan iga kord Frantsuaa käest midagi uut ja huvitavat teada. Sellel laupäeval tuli välja, et kohalikel on belglaste ja prantslaste seas oma armas hüüdnimi: les lulus! Aluseks on põhimõte, et prantslastel on kombeks hellitusnime saamiseks inimese eesnime esimest silpi korrutada. Michelist saab Mimi ja Paulist saab Popo ja Marisest saab Mama. See pole mingi uudis, aga see küll, et luksemburglastest saavad analoogselt lulud! Nii nummi!

Nädalavahetusel tehti linna kaks vabaõhukino. Seal näidatakse nüüd kuu aega igal õhtul filme. Suuri klassikuid ja värskeid kassahitte. Täna on hertsogipalee ees näiteks kavas Wizard of Oz. Mina ei ole seda kunagi näinud, ehkki tean lugu Somewhere over the rainbow täitsa peast. Sellepärast on tunne, et peaks filmi ka vaatama, aga teisalt mulle ju ei meeldi vanad filmid. Ja see on kohe VÄGA vana. Aastast 1939. Homme on Dirty Dancing. Seda lähen küll vaatama, kui jaksan :). Alati meeldib! Mingil hetkel on uus Bond. Ja üht-teist veel, mida võiks vaadata. Tänuväärne ettevõtmine see suvekino!

Kohalik tasuta linnaleht läks nüüd ka koos kõikide mu töökaaslastega suvepuhkusele (meid on tööl 7 tõlkijat ja mõni assistent lisaks!). Ühest küljest niru lugu, kust nüüd siis uudiseid tuleb ammutada? Hakka või Quotidieni ostma, aga see on paras paks. Ma ei loe seda ealeski läbi. Teisest küljest tänuväärne lugu, sest viimati lõikusin ma ajalehti aprillis ja mulle on nüüd paras ajalehepakk koju kogunenud. Ma ikka lõigun neist huvitavaid päevakajalisi artikleid välja, et mingisugune kohalike uudiste järjepidevus tekitada. Nüüd ehk saan sellest hoogu, et kuu aega ei tule sellesse hunnikusse enam midagi juurde. Äkki jõuan sügise tulekuks vanad eest läbi vaadata ja väljalõigatud artiklid ära sorteerida. Plaanid on suured :).

Ahjaa, seda ma polegi rääkinud, et ma lähen septembris letseburgi keele kursustele. Ma panin end vist juba jaanuaris kirja, aga kuna igast murjamitel tuleb Luksemburgi kodakondsuse saamiseks teha keeleeksam, on keeltekoolid letseburgi keelt õppida soovivatest inimestest totaalselt ummistunud. 16. septembriks oodatakse mind nüüd lõpuks siis õpetajaga kohtuma. See saab muidugi olema päris karm, 3 korda nädalas ja puha, aga kes aega ei võta, see seda ka ei leia. Tegelt panin ma end ka veel ühte prantsuskeelsesse Luxi-teemalisse vestlusringi ka kirja, kus käiakse igast restodes ja riigiasutustes ja üritustel ja tutvutakse Luxi kultuuriga ja harjutatakse selle käigus prantsuse keele vestlusoskust. Kuna ma latran Frantsuaa ja Eliane'i ja kogu nende sõpruskonnaga kogu aeg prantsuse keeles ja kuna ma olen hakanud nendega järjest rohkem ka väljaspool kohvikut suhtlema, on minu prantsuse keel niikuinii kogu aeg poleerimisel (eelkõige sõnavara osas, ma kohe ise tunnen), aga no väike amélioration ei tee ju kunagi paha, eks. Aga eks ma vaatan, kuidas aega jääb ja nii. Iga jumala õhtut ei taha nüüd ka keeltekoolile pühendada ning istunginädalatel ilmselt ei jõuakski. Kui valima peab, eks ma siis valin letseburgi keele, prantsuse keelt saab nii ehk naa kogu aeg praktiseeritud.

Ükspäev tutvustas Frantsuaa mulle mingit habemikku Robertit. Too töötab Philharmonie's ehk siis riigi filharmooniaorkestris pasunapuhujana. Täpsemalt on tegemist tuubamehega. Ta oli veits ülbe, nagu omast arust hästi kõvad muusikud kunagi (ta oli mu keska muusikaajalooõpetaja ja algkooli pinginaabri isa täiuslik ristsugutis), aga tema käest sain ma ka ühe huvitava asja teada. Siinses filharmooniaorkestris pidi olema nii, et pasunamehed on kõik kohalikud ja viiuldajad on kõik välismaalased. Sest noh, siinne külatraditsioon seondub eelkõige vaskpuhkpillidega ja keelpillide õppimiseks ei jagu ei õpetajaid ega ka kannatust. Kah huvitav infokild, mis päris hästi konteksti sobib. Olgu teile illustratiivseks näiteks see, et siin toimuvad linna peaväljakul igal õhtul tasuta kontserdid, aga 99% kordadest on tegu pasunakooriga. Isegi Straussi valsse mängivad nad siin ainult pasunatel. Alles üks õhtu sattusin armeeorkestri peale, kes korraldas Viini õhtu. Tüübid mängisid Straussi ja Suppé tuntumaid palasid ning olid isegi kaks tantsupaari väljakule toonud. Äge oli. Aga keelpillide kergusest jäi veits vajaka, ma kohe tundsin :).

OK, aga nüüd murrab uni maha. Kinno ei jõudnud. Mis siis ikka. Lähen tuttu. Ööd!
M.

Bikram

Eile oli hullult lämmi ilm ja selle rõhutamiseks käisin ma hommikul saunatrennis. Üks töökaaslane heitis kinda - rääkis pikalt ja laialt, kuidas see pidavat olema väga raske. Ma ei uskunud, vaidlesin vastu ja lõpuks ei olnud mul enam taganemisteed - tuli minna ja ise järele proovida, mida see väga raske endast kujutab. Kohale jõudes avastasin, et keda pole, on see kolleeg, aga ega ma hakanud sealt siis enam ära tulema. Läksin sisse, tegin kogu trenni läbi - ja pean tõdema, et oli päris mõnus. Ei olnud eriliselt raske, ei ajanud südant pahaks ega tudinal matile pikutama, nagu räägiti. Aga lõpuks oli ikka selline tunne, et paras annus trenni on tehtud tõepoolest. Ülemäära lihtne ei olnud seega ka.

Bikram kujutas endast siis põhimõtteliselt kuumaksköetud ruumis tehtavat joogat, aga minu üllatuseks ei olnudki see jooga uinumuinu mediteerimine, vaid päriselt trenni moodi trenn kohe. Ma ei kannata tavajooga sarnast võimlemist muidu silmaotsaski, see on nii kole aeglane ja puruüksluine. Ma parem rassin jõusaalis. Vanasti kergejõustikku teheski ei sallinud ma venitusi ja soojendust üldse. See maksis mulle korduvate vigastustega loomulikult kätte, aga ma jään endale kindlaks, et sporti tehes peaks ikka energiaga liigutama, mitte uinuma. Need tavalised joogavenitused on mu meelest nii igavad, et jää või magama. Sellepärast ma olingi üsna meeldivalt üllatunud, et see bikram oli päris intensiivne - seal ei pidanud kuulama maa energiat ega vabastama vaimu ega vedelema. Tuli ikka kogu aeg ennast väänata ja palavuse tõttu jooksis higi kõikidel täiesti niredena mööda külgi alla. Ma ei ole veel otsustanud, aga põhimõtteliselt olen ma valmis kaaluma võimalust hakata kord nädalas seal trennis käima. Mitte niivõrd harjutuste või mingi elamuse pärast, kuivõrd selle pärast, et ma olin trenni lõpuks NIIIIIII läbimärg, et mu pluusist ja pükstest ja all olnud saunalinast TILKUS vett. Ausalt, ma pole kunagi lihtsalt saunas või üheski trennis niimoodi higistanud, aga sellisel filtreerimisel peab ju olema päris korralik organismi puhastav mõju. Noja pärast oli hea olla ka. Nii et ma proovin ühe korra veel ja siis mõtlen...

Olgu muidu veel öeldud, et üleüldist lihasevalu ma oma üllatuseks sealt ei saanud, reie tagaküljed ja kukal on pisut kanged, aga muidu ei olnud harjutused eriti tapvad. Ei pidanud ühtegi asja vahele jätma, isegi kordusi mitte. Arvestades, et see oli mul esimene kord sihukest asja proovida, oli see mõnevõrra üllatav. Õpsi sõnul ka. Nojah, no teoreetiliselt on muidugi võimalik, et ma ei saanud lihasevalu sellepärast, et tegin harjutusi valesti :). Aga ma parem mõtlen nii, et olen mõistlikul määral vormis :).

Eilsele lämmile ilmale vastukaaluks on täna seevastu jahe ja vihmane. Välja väga ei kutsu, istun kodus ja tegelen vana arvuti tühjendamise ja uue täitmisega, sest viin vana varsti Eestisse ära ja selleks ajaks tuleb digitaalne elamine ühest kohast teise ümber kolida :). Kõige suuremad ja mahukamad programmid on alles vanas arvutis, nii et ma hakkasingi nüüd otsast nende koode deaktiveerima ja kogu selle jeblaga tegelema. Kopp on juba üsna ees, aga kuna tänaseks tehtud brunchiplaan lükkus ilma tõttu edasi, ei ole mul tänase päevaga nii ehk naa midagi erilist peale hakata. Nii ma siis siin istun ja vahin installiprotsessi edenemist illustreerivaid rohelisi ribasid... Ajee, lõbus.

OK, aga aitab praeguseks ka. Jääme järgmise korrani!
M.

Sardiinia

Ma pole tõesti ammu NII vähe pilte teinud. Aga no mis siis ikka. Panen need peaaegu kõik siia nüüd üles :). Kirjutada ei viitsi, vaadake terviseks!

Tagasi

Ma täna jälle ei jäksa kirjutada, sest kell on palju :). Tahtsin ainult seda öelda, et jõudsin kenasti tagasi, olen mõnusalt puhanud, igatsen juba merd, ilmselt olen kilo-kaks juurde söönud, pilte tegin haruldaselt vähe, maandudes kohtasin lennujaamas juhuslikult oma Luxi vanapaari (suundusid Hispaaniasse, kus neil on muu hulgas suvitamiseks korter ostetud), bussijuht oli tropp, kes ei võinud mind Pescatores maha lasta, Melchiori sain läbi, oli väga põnev. Lennukisse lasti mind kahe kotiga ja liiga suure päikesekreemi pudeliga, istuma sain avariiväljapääsu reale ja kõik lapsed koristati lähedusest ära, kohale jõudsime pool tundi varem. Sardiinia kohta olgu öeldud, et hotell oli mõnus (välja arvatud üks nii 4cm suurune ja rasvane surnud prussakas koridori trepi peal) ja töötajad haruldaselt sõbralikud. Kohe kõik viimseni. Linna rand oli okei, ei midagi erilist, aga täitsa okei. Ma pean silmas seda suurt päris randa, mitte hotelliesist kaljust lahesopikest, kus sai supelda, mitte ujuda. Linn oli ka täitsa okei. Ei midagi erilist, aga täitsa okei. See koosnes praktiliselt ainult restoranidest, jäätisekohvikutest ja peentest butiikidest. Ma leidsin ainult ühe toidupoe ja seegi oli kogu aeg siestaks kinni. Aga butiikides olid allahindlused, nii et ma julgesin neisse isegi sisse astuda, ja ma pole ka ammu nii palju jäätist/jäätisekokteili tarbinud, nii et ma kasutasin linna pakutavaid võimalusi maksimaalselt ära :). Seda ma juba ütlesin, et vene turistide hordid puudusid, mis on tõeline pluss. Ja kalmaare oskavad nad seal linnas hästi teha. Üleüldises plaanis on nii, et mina olen oma puhkusega väga rahul. Algherot ma eraldi sihtkohana või huviväärsusena just soovitama ei hakkaks, sest eriliselt idülliline või imeline ta siiski ei olnud. Palju ägedamaid rannakülasid on kas või Itaalias endaski, Kreekast rääkimata, aga paariks päevaks mere ääres on see siit minnes küll hea variant! Otselend ja kärmelt/odavalt kohale saamise võimalus muudab selle muidu keskpärase linnakese võrratuks lahenduseks.

Voh. Aga ma nüüd lähen magama ära. Hommikul käärime aga käised üles ja vaatame, mis töid mulle siin vahepeal ette on antud...

Ööd!
M.

PS: siin teile üks pilt ühest kohalikust penist, kes nelja vanamehega rannas puhkas ja minuga rääkima tuli...

Veel üks pluss

Alghero on minu nähtutest Euroopa ainus kuurort, mis pole pilgeni venelasi täis. Siin kuuleb palju itaalia keelt,prantslasi ja sakslasi on ka. Aga venelastega seotud hüsteeriat ja lõugamist ja trügimist pole. Suuuuuuuuuuuuuuur pluss!

Lõpetasin nüüd hommikusöögi ja marsin kolme kilomeetri kaugusele randa.
Sau!
M.

Imeline

Huvitav kohe, miks ma pole varem selle peale tulnud, et ühe pika nädalavahetusega jõuab kuskil mere ääres täitsa asiselt puhata? Nii tore on. Ma olen siin nüüd olnud poolteist päeva ja mul on juba selline tunne, et puhkus on olnud üüratult pikk. Ma olen usinalt ujunud, linnas lonkinud, Melchiori lugenud, siestat pidanud ja söönud asju, mida ma muidu kunagi ei söö (st pitsat ja jäätist). Ma pole teinud asju, mida ma tavaliselt puhkusel teen (näiteks pilte). Ja ma olen hakanud Itaalias suhtes meelt muutma. Varemalt ma üldse ei seedinud seda riiki - peamiselt lärmakate ja pealetükkivate itaallaste pärast. Toit pole siin ka nii hea kui näiteks Kreekas. Aga nüüd pole itaallastel häda midagi ja kalmaarid on kalmaarid :-).  Ma eelistan siiski iga kell Kreekat, aga Kreeka lennud käisid ainult kord nädalas, see ei mängi nädalavahetuseks välja. Aga Algherosse võib kolmeks-neljaks päevaks tulla teinekordki.

Saabudes ehmatas Alghero linn mu pisut ära. Jõudsin ju pärastlóunal, kui mitte ükski lind ka ei lenda. Tundus, et olen sattunud pommiauku. Minu hotell jääb kesklinnast sellele poole, kus rand on kaljune ja seega turiste vähe. Nii tunduski, et see on kohe eriliselt mittekuurordilik kuurort. Aga õhtul läks siin rannabulvaril selline elu lahti, et hoia ja keela. Aknaluukide ja graffitiga kaetud uste tagant tulid välja popid restod, üle ühe kohviku on elava muusikaga ja mustad on terve promenaadi oma müügiputkadega ära blokeerinud. Hotell on ka päris ogens, tuba on pisike, aga vaikne, lisaks on hotelli ees ka pisike rannake, kus saab hädapärast ujuda. Hädapärast ütlen ma seetõttu, et siin on rand kaljune ja see koht, kust vette saab, on pisut tillu. Seal saab umbes ainult vööni märjaks, aga noh, käib kah. Teisel pool vanalinna, nii ca 3 km kaugusel, on suur liivarand ka. Seal on mõnus sügav vesi ja paksult rahvast. Olen mõlemal päeval sinna ka vantsinud, aga mitu korda päevas ei viitsi. Pärastlõunati ujun kodu ees.

Ah, tegelt ma rohkem ei viitsi präägu toksida. Muidu leidsin siit eile veel folktantsufestivali ja tangofestival on siin parajasti ka. Ja maailma kõige ilusama mantli leidsin Antonio Marrase poest, aga õnneks pole neil minu numbrit ja kuna see mantel on hirrrrrrrrrrrmkallis, ja ma mõtlengi kohe, et hirrrrrrrrrrrrrrmkallis, siis on mul selle üle hea meel. Ma ei tahaks seda selga proovides avastada, et see istub valatult.

Häste, a magama nüüd. Hommikusööki saab ainult kümneni!
Sau!
M.

Hakkan minema!

Pärastlõunal olen juba palmi all :). Joon siin veel kümme minutit kohvi ja mõtlesin keksida. Päris sürr tundub. Eile olin veel nii töö lainel ja nüüd kohe-kohe ootab sinine soolane meri. Tulen tagasi pühapäeva õhtul. Lennuk maandub seitsme paiku ja siis veel see väike bussiots ka Hahnist, nii et kümne paiku jõuan koju. Sellega seoses olgu öeldud, et tegin väikese apsaka. Pidime nimelt pühapäeva õhtul kohviku seltskonnaga sööma minema, aga mul läks see täiesti meelest ära. Ma ostsin need reisipiletid ju niimoodi mõtlemata. Vaatasin netti, vaatasin kalendrisse ja kohe ostsin. Lennu- ja bussipiletite ning hotelli broneerimise peale kokku kulutasin maksimaalselt ehk 20 minutit. Selle unustasin täitsa ära, et siin on nädalavahetusel Blues&Jazz ralli, mis tähendab Frantsuaa, Eliane'i ja Rose'i jaoks suurt rabelemist. Noja sellest koormast lahtisaamise tähistamiseks kutsusid nad mind ka pühapäeva õhtul restosse. Ah, noh, pole hullu. Teine kord. Ilmselt peaksin nüüd mina nad kuskile kutsuma. Ongi mitu põhjust kokku kuhjunud. EPSO ja asjad... Eks ma kunagi tulevikus seletan :). La vita on lihtsalt permanentselt bella-bella, ma juba enam ei jõua järge pidada, mille üle millal rõõmustada :). Ahjaa, Eliane kutsus mind West Side Storyt vaatama. Ta sai kellegi tuttava käest piletid. Ja üldse.

Davai, aga nüüd pean lippama. Buss läheb 50 minuti pärast ja enne tahtsin apteegist läbi käia ja päikesekreemi osta. Hargla võtsin kaasa ja lugeri ja fotoka ja kaks pluusi. Ja arvuti jätan koju.

Alice, eks ma ikka pärast kirjutan ka, mis mulle Algheros silma jäi. Mina ei ole Sardiinias varem käinud. Rannapuhkus pole muidu enamasti ka minu teema. Väga. AGA praegu kulub ära. Rusikas silmaauku. Juhhuuuuuuuuuuu.......

Peatseni!
M.

Ootamatu lahendus

Rääkisin, et mul on neljapäev-reede vabaks võetud, aga et ma ei oska selle õnnega midagi peale hakata. Vahepeal oli Stuttgarti ja Ludwigsburgi ja vaatamisväärsuste tuju, aga nädalavahetusel loomaaias ja järve ääres ujumas käies kadus see ära. Tuli hoopis ranna ja soolases vees ujumise tuju. Tuli pähe Oostende ja Belgia rannik, aga ilmaennustuse kohaselt on seal 20 kraadi ja tuuline. Ei ole just väga kutsuv. Võtsin selle teema töökaaslastega jutuks ja nemad soovitasid sõita Algherosse. Seal pidavat olema ilus 30-kraadine suveilm ning sinna pidavat saama Ryanairiga Hahnist umbes sama hinna ja sama ajaga, mis muidu kuluks rongidega teise Belgia otsa sõitmiseks. Vaatasin siis lennupileteid, neid oli veel imekombel tõesti mõistliku hinnaga (80 euri üks ots), küsisin veel hotelli kohta nõu ja nüüd on nii, et sõidan neljapäeva hommikul kolmeks ööks Sardiiniasse :). Kavatsen võtta kaasa kaks suvekleiti, lugeritäie raamatuid ning seal on mul plaanis kolm ja pool päeva lihtsalt ujuda, magada, peesitada, lugeda ja mereande süüa. Vot nii! Enne tuleb homse päevaga üks suur neljapäevase tähtajaga töö ilusasti ära poleerida ja valmis saada (see on ka päris tõenäoline, olin täna aeglasele algusele vaatamata päris tulemuslik :D), aga siis on minipuhkus tulekul.

Juhhei ja valleraa.
Järgmise korrani!
M.

Kohvikust ja loomaaiast. Ja järve ääres käimisest ka.

Käisime täna loomaaias. Amnéville'is. Hästi äge päev oli. Loomaaed oli ka vinge, Tallinna omaga ei anna ikka üldse võrreldagi. Kirjutan kunagi pikemalt, praegu on kell palju ja hommikul tuleb usinalt tööd teha. Aga põhiasja võin ära öelda - nad olid sügavalt ja hoolega järele mõelnud, millisesse keskkonda loomad paigutada. Oli Aafrikat ja oli põhjamaid ja taluõuesid ja igast asju. Praegu panen teile siia mõned suvalised pildid, mida ei pea lõikuma. Eks pikemalt kunagi tulevikus. IRW. Nagu alati!

Rottidele oli tehtud väike sahver.

Kõrvad!

Loomaaias tehti igasuguseid etendusi ka, et õigustada röögatut piletihinda. Enamik etendusi seisnes söötmistes, aga meie käisime näiteks vaatamas papagoisid, kes oskasid jalgrattaga sõita ja korvpalli mängida. Ja siis pärast vaatasime röövlindude etendust, mis oli tõsiselt äge. Merilõvisid ja jääkarusid ja tiigreid ja muid sai ka vaadata, aga meil jäi aega napiks.

Ja pärast loomaaeda käisime Remerscheni järves ujumas. Ma pole VÄÄÄÄÄÄÄGA kaua aega kuskil looduses ujumas käinud... Mõnnnnnnnus oli! Ilm oli ka parajalt kuum ja puha. Ägens...

Suvi

Pühapäeval lähme Amnéville'i loomaaeda, jee. Pidavat olema üks Euroopa ilusamaid ja hästi suur ka. Ajalehereklaami väitel vähemalt. Üks töökaaslane käivat seal igal kevadel, tema kiitis ka taevani. Ootan igatahes põnevusega. Ammu pole üheski loomaaias käinud.

Järgmine nädal on mul neljapäev ja reede vabaks võetud. Kunagi ammu sai need päevad kalendrisse märgitud, aga nüüd on meelest läinud plaane teha. Vaja ruttu midagi välja mõelda. Esialgu olen 60% veendunud, et sõidan Stuttgarti, Ludwigsburgi, Speyerisse ja Karlsruhesse. See plaan on mul ju ammu meeles mõlkunud, aga praeguse ilmaga on loss ja lossipark kindlasti ilusamad kui näiteks novembris või märtsis. Alguses mõtlesin ka Londoni peale, sest tahaks muu hulgas Camdenisse, aga nendeks kuupäevadeks on piletitega halvasti. Oh, eks paistab. Äkki siis suundun sinna hoopis augusti pikal nädalavahetusel.

Muidu on elu ühesõnaga lill. Olin EPSOst nädal otsa pilvedes, ilmad on ka ilusad, aga ainult see on kurb, et kõik, kes ei ole veel puhkusele sõitnud, teevad seda varsti. Nii ei ole üldse äge. Mind näiteks suvel töötamine ei häiri üldse, aga see küll, et kõik, kellega ma olen harjunud suhtlema, pakivad kuuks ajaks kodinad kokku ja kaovad. Heh, siis ei jäägi muud üle kui tööd teha, eks :D.

Sain kodust paki :P. Hakkan nüüd uut Harglat lugema. Hurraa... Kohe praegu!

Pakaa!
M.

Kultuurišokk

Pühade pauk... Käisin eile õhtul Frantsuaa sünnipäevaõhtusöögil. Oli väga tore, kuigi kohal oli ligikaudu 20 väga peent luksemburglast (kõigest lähiperekond ja parimad sõbrad!) ja ma tundsin ennast alustuseks pisut närvilise ja seltskonda sobimatuna. See on vast ka mõistetav, kui ma teile ütlen, et Frantsuaa näiteks sai sünnipäevaks uue auto, vist arvult neljanda (ja võitles kõvasti Bentley vastu, nii et sai hoopis mingi uunikumi). Iga sünnipäevapeo peale kulutati vähemalt paar tuhat eurot (ja pidusid on ta pidanud vähemalt kolm, kusjuures sünnipäev EI OLNUD ümmargune). Restoran oli peen.  Perekond ja lähituttavad olid peened. Oh, noh, totaalne filmidest nähtud rikkurite õukonnapidu Elukaaslase ema kinkis talle näiteks ehtsa juugendvaasi. Üks sõbrants sõidab tal nii särava ja uhke kollase sportautoga, et kui tema läbi linna kimab, vaatavad kõik järele. Ahjaa, elukaaslase emal oli ka hirmsat moodi läikiv punane kabriolett resto ees teeveerel. Noh, saate aru küll, mis masti rahvas seal restos koos oli, eks? Mina seevastu olen Ida-Euroopast pärit tips, kes käib mitu aastat samade rõivastega, ei kanna igas (st üheski) sõrmes briljante, maniküüris ei käi, autot ei oma (käib jala!!!), eelistab sisuga kingitusi ja ei räägi letseburgi keelt takkapihta. Seltskonda sobimatuseks oli igati põhjust. Õnneks ei olnud enamik nendest inimestest seal siiski upsakate killast. Mõned rääkisid väga hästi prantsuse keelt ja olid ilmselgelt vastuvõttude ja small talki asjatundjad, nii et minu eest kanti hoolt. Eliane ja Rose olid ka kohal ja Frantsuaa õde osutus hästi toredaks ja vahetuks inimeseks, kellele anti ülesanne minu järele valvata. Nii oli mul kogu aeg tegemist ja vaatamist ja rääkimist ja lõppkokkuvõttes oli tõeliselt äge õhtu.

Aga ma ju tahtsin kultuurišokist rääkida. Ma ei ole nimelt selleni veel jõudnud. Tõeline kultuurišokk tabas mind siis, kui ühel hetkel tuli kuidagi jutuks, et Frantsuaal on jalas push-up bokserid. Saate aru! Push-up bokserid! Kusjuures mitte eestpoolt pushivad, vaid kanni suurendavad püksid. Tuleb välja, et siinkandi kiduratel meestel on suur mure - püksid ei istu neile hästi, sest neil puudub kann. Ja siis on keegi ameeriklane leiutanud sellised alukad, millel on strateegilistes kohtades taskud, kuhu käivad sisse istmikku suurendavad padjakesed. SAATE ARU JAH??? Ma olin kui puu otsast kukkunud ja avaldasin arvamust, et mu üle tehakse kindlasti praegu nalja. Mispeale ajas sünnipäevalaps püksid maha ja võttis bokserite tagataskust välja korraliku geelpadja. Ausalt, ma pidin sinnasamasse laua taha ära minestama... Mõnikord ma tunnen ennast ikka täpselt imedemaa Alice'ina. Aga nii on väga lõbus :).

OK, aga ma nüüd lähen magama. Olin kogu päeva hirmus väsinud, sest keset ööd läks mul uni ära - kuulsin köögist pauku ja ehmatasin end kringliks. Magan ju lahtise rõduuksega ja teoreetiliselt on võimalik küll, et keegi garaažikatuselt jõu ja ilu numbreid tehes mu rõdule võimleks. No olgu, röövlit ma tegelikult reaalset ei kartnud, aga mõtlesin, et äkki näiteks on mõni tuvi kööki lennanud. Sain sellise adrenaliinilaksu, et kuigi ma ei leidnud köögist midagi kahtlast, ei tulnudki uni enam enne hommikut. Vot. Nüüd on silmad punased ja mõistus tardunud. Hmm... aga homme saab pool tundi kauem magada, sest mul on hommikupoolikul mingi arvutikoolitus. Hopsassaa...

Kapist välja

Teate, ma tegin talvel EPSOt. Ja tegin ära! Kusjuures nii, et minu põhikeele tõlketulemus oli 79/80.

IRW.

Ma käisin täna terve päeva ringi nii, et töökaaslased naersid, et ma olen jõulupuu. Pärast tööd läksin linna, seal ütlesid kõik võõrad mulle mu laia irve peale tere. Ja kaks kanepiuimas poissi küsisid, et kas ma olen kohe väga-väga õnnelik. Ma ütlesin, et olen jah.

Vot nii ongi!

Sigarahul olen!

Jeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee :D.

Tänan tähelepanu eest!
M. 

Ammu pole nii head nädalavahetust olnud

Ilm oli ilus. Päike säras ja rõduuksest tuiskas sisse sooja tuult. Õue ma väga palju ei jõudnud, sest voodi oli meelitavam, aga magada on ka palju toredam, kui väljas on ilus ilm. Ja päriselt, ma magasin end ogaraks. Seda und tuli torust päris korralikult, hea on, et ma laupäeval ikka õhtul kuidagiviisi üles sain. Aga kulus ära ka. Ma pole ammu nii puhanud olnud.

Reedel oli töökaaslastega grillipidu. Tore oli. Kõht sai pilgeni täis ja esmatutvus proseccoga oli ka meeldiv. Ma polnud seda varem proovinud. Ise ilmselt ei osta ka, ma pole suur vahuveinide sõber, aga nüüd ma vähemalt tean, millest kõik räägivad.

Oi, ja kus ma siis veel olen sel nädalavahetusel RÄÄKINUD. Alustuseks pläkutasin reede õhtul pikalt Frantsuaaga, siis laupäeval sattusin Liisiga skaibis põhjapaneva vestluse otsa :D. Kogu maailma asjad on nüüd paika pandud. Võttis tunde, aga paika said :).

Noja nii ongi. Homme on esmaspäev. Lähen magama ära. Jätsin tänaseks ööks ka veel pisut varu. Järgmisel nädalavahetusel sõidan kuskile. Otsustasin. Ma ainult ei tea, kuhu. Mõtlen nädala sees välja.

Aga head ööd nüüd!
M.

Uue arvuti rõõmud

Mh, see Win 8 kasutamine on ikka ülisegaseks tehtud :). Mul oleks arvutis justkui kaks paralleelmaailma ja ma ei saa üldse aru, kust ma midagi võtma pean või mida millises universumis teha tuleb. No umbes nii, et panin muusika mängima ja pärast ei saanud enam üldse aru, kuidas ma ta kinni saan. Muusika oli desktopi kaustas, arvuti üürgas, aga tegumiribal ei olnud ühtegi aktiivset ja muusikaga seotud nupukest. Lõpuks ei jäänud muud üle, võtsin Task Manageri lahti, et näha, MIS täpselt siis pilli lööb. Sealt sain teada, MIS rakendus täpselt mängib, aga rakendus ise ei näidanud mulle ikka midagi. Soovis hoopis, et ma playliste koostaksin ja talle oma lemmikmuusikute nimesid ütleksin. Tundsin end viimse jobuna ja võtsin teda viis korda lahti ja panin uuesti kinni, aga muusika üürgas ikka edasi. Tegin vasakuid ja paremaid hiireklõpse. Ei midagi. Lõpuks läksin kogemata kursoriga kuskile nurka, kus justkui midagi ei olnud, aga siis ilmus mulle ekraanile mingi läbipaistev menüüriba, kust ma sain valida järgmist lugu ja esituse peatamist. Halleluuja! Aga miks ei võiks sellekohaseid nuppe permanentselt menüüs olla, ah? Miks ma pean totakalt katsetama, et kust nurgast džinn välja tuleb? Arvuti kinnipanemisega on ka see teema, et kuna normaalne stardimenüü puudub, tuleb loota, et mul õnnestub selleks vajalik (läbipaistev) menüüriba kuskilt esile manada. See on siiani õnnestunud, aga mitte kunagi esimesel katsel. Ja Win 8 jaoks tehtud Skype on ka kuradi ärritav. Ma ajan praegu maailma suurima konservatiivi juttu, aga vanasti olid need asjad ikka paremad ja loogilisemad :). Ma ei taha, et mul oleks full screen vestlusaknad. Mis siis, kui ma tahan rääkida korraga rohkem kui ühe inimesega? Või kui ma tahan näiteks vaadata mingit lehekülge ja sealt samal ajal midagi skaibiaknasse kirjutada? Hmm, peab kohe tõsiselt kaaluma seda downgrade'imist.

Aga mu arvuti ise meeldib mulle :). Ja üldiselt on nii, et nüüd on suvi käes ja ma olen end tänase päevaga segaseks maganud :). Aga päike ikka paistab ja ma nüüd lähen linna kohvikusse.

Olge ilusad!
M.

Nädalavahetus!

Oi, küll oli toimekas nädal! Olen teinud palju tööd, siis olen veidi maganud, vahepeal oli meeles lilli kasta, eile õhtul küpsetasin koogi ja ongi kõik. Tööl oli põnev istung, tekste tuli uksest ja aknast :). Oli korralik kütmine, aga kõik jäid ellu ja päris hulluks ei läinud keegi, kuigi mõni juba justkui ähvardas... Aga sellest me tegelikult ei räägi. Tööjutud jäägu töö juurde.

Kuna see oli viimane istung enne suvepuhkusi, käisime täna veel meie korruse rahvaga ühe töökaaslase juures grillil. Nüüd on nad kõik vahetuste kaupa ära puhkustel ja keelekursustel, nii et kogu korrusega oleme jälle kohal alles vist oktoobris. Mul oli see siis selle suve esimene grill, sest kuigi mu vanapaar lubas mu mõne ilusama ilma korral enda juurde grillile kutsuda, on siiani selles küsimuses vaikus olnud. Noh, ega need ilmad muidugi ka just erilise iluga ei hiilga. Küll jõuab.

Teine selle nädala projekt oli Frantsuaa sünnipäev. Kuna kingiga ei olnud mul aega õigeaegselt tegeleda, sai ta õigel päeval alustuseks ainult koogi. Sellegi küpsetamine läks nii kiireks, et ma jooksin kokkusaamisele enam-vähem täpselt otse ahjust võetud tulikuuma vormiga :). IRW. Päris kingituseks ootan emme saadetud "Viimset reliikviat", millele olevat nüüd saksakeelset supakad alla tehtud. Teisipäeval olen kutsutud intiimsele perekondlikule pidusöömingule (olen totaalselt kõrvust tõstetud), ehk jõuab selleks ajaks kohale :P.

Rohkem ei jaksa praegu midagi kirjutada. Lähen magama. Nädalavahetusel kavatsen logeleda, pargis lugeda, taevasse vahtida, vaadata ära sarja "Brideshead revisited", magada, skaipida, piltidega tegeleda ja muidu oma uut arvutit näppida. IRW. Lõpuks jälle.

Peatse kuulmiseni!
M.

Lubadused-lubadused

Tean, et lubasin rohkem kirjutada, aga ma olen igast inimestele igast asju kokku lubanud, nii et mul on praegu nende lubaduste täitmisega veidi kiire. Prioriseerime siis. Kõigepealt tööalased lubadused, siis kuskil füüsilist olemist puudutavad lubadused, siis magamine, siis endale antud lubadused ja siis muu suhtlemine. Ja kui ma ükskord ajaliselt selle viimaseni võiksin jõuda, on mul arvutiekraanist ja mõtlemisest kopp totaalselt ees. Ma parem siis ei püüagi lähipäevil. Meil on tööl seninägematud olud, nii et andke veel mõnd päevad asu :).

Pean siiski ütlema, et tuju on mul kuidagi eriliselt hää, sest töö tasakaalustamiseks olen ma ka palju suhelnud. Töökaaslastega ja Frantsuaa ja Eliane'iga ikka. Viimased kaks on mu totaalselt oma tiiva alla võtnud, seda on tore teada. Tänu sellele on mul ka pea selge ja tuju hea :). Ja nõud pesin ka täna ära!

Nüüd on aeg magama minna!
Ööd!
M.

Teatri brasserii komöödiateenindus

Neljapäeval küsis üks töökaaslane ootamatult, kas ma ei tahaks temaga Luxi suurde teatrisse tantsuetendusele minna, tal on juhtumisi üks pilet üle. Mina, kes ma polnud siiani selles teatrimajas käinud, tuletasin meelde Helle sõnu, et sealsed tantsuetendused on alati kihvtid, ning haarasin loomulikult võimalusest kinni. Ma muidu ei ole kõige suurem kaasaegse tantsu austaja, ise ma poleks ilmselt neid pileteid ostnud, aga asi on minu puhul pigem võhiklikkuses kui antipaatias. Seepärast olin kutse ja asjatundliku seltskonna võimaluse üle väga rõõmus. Nojah, mõtlesime enne teatri kohvikus üht-teist drinkida ja näksida, nii et mina tegin ettepaneku kohtuda kell seitse, et siis peaks jõudma küll, kui etendus hakkab kell 8.

Tjaa, töökaaslane oli mul asjade seisuga paremini kursis, nii et tema muidugi ohhootas ja oioiootas minu naiivsuse peale. Lõpuks leppisime kokku, et kohtume kell kuus, et siis ikka peaks jõudma :). Ma loomulikult pidin hiljem tunnistama, et tema skeptilisus kohviku teeninduse suhtes oli põhjendatud, aga isegi tema ei osanud lõpuks ette kujutada, kui palju me naerda saame.

Miks me siis naersime? No teate... Alustuseks istusime me õue. Ootasime veerand tundi ja ei saanud ühelgi ettekandjal sabast kinni. Lõpuks möödus meist üks tütarlaps, kellelt me siis menüüd palusime. Tema teatas, et köök avatakse alles veerand tunni pärast ja tema meile varem menüüd ei too, äkki valime asjad liiga ruttu välja. Olgu, võtsime siis veini - mina niisama valget veini, töökaaslane vahuveini. Ootasime, et tütarlaps viieteistkümne minuti pärast menüüga naaseks, aga ootama me muidugi jäimegi. 35 minutit hiljem võitsime kergete võimlemisharjutustega ühe täiesti uue meessoost ettekandja tähelepanu, kes lubas meile lahkelt menüü tuua. Minu selja taga istuvale naisterahvale ei pööranud keegi vähemalt pool tundi tähelepanu, nii et meil isegi vedas.

Menüü tuli mõne aja pärast kahel jalal ise kohale. Selleks osutus järgmine noormees, kes meile nukralt kätega viibates selgeks tegi, et neil on pakkuda ainult juustutaldrik või singitaldrik, rohkem me nende käest süüa ei saa. Põhjendust ma juba enam ei mäleta, aga võib-olla seda ei olnudki. No võtsime siis juustutaldriku. Millega läks veel 20 minutit aega. Oodates sai meil loomulikult vein otsa ning siis läkski lahti alles tõeline nali. Arutasime just omavahel, et võtaks ühed veinid veel, kui meie laua juurde ilmus täiesti uus mees, kaks veiniklaasi näpus. Tema küsis sõnaohtralt, et ega meie tellinud kahte klaasi Pinot Gris'd - ta saadeti neid tooma, aga ta ei tea, kuhu. Ma siis vastasin, et ei, me ei tellinud neid, aga me telliksime NÜÜD temalt küll justament ühe Pinot Gris' ja ühe vahuveini. Tema vabandas ette-taha, et ta eksis vist RUUMIGA (me istusime õues), otsustas siis ühe nendest kahest veiniklaasist minule jätta ning läks teise klaasiga otsima seda lauda, kus oodati kahte veini. Selleks osutus meie kõrvallaud. Kahjuks taipasin ma seda liiga hilja, sest ma oleks päriselt tahtnud näha, mida nad ühe klaasiga peale hakkasid (teine meie sealviibimise ajal nendeni ei jõudnudki). Mina olin lihtsalt naerukrampides, sest seda, et keegi poolelioleva tellimuse nii lahkelt ära annab, pole minu silmad ammu näinud.

Hästi, siis jõudis jälle tükk aega mööda minna, aga töökaaslasele tellitud vahuveini ei ilmunud küll enam kuskilt. Seal kohvikus paistiski olevat süsteem, et iga ettekandja käib ühe laua juures täpselt ühe korra ning kaob siis jäljetult. Mingil hetkel tuli jälle mingi uus tütarlaps, kes soovis teada, kas me oleme tellinud. Me ütlesime, et jajah, täname, aga tema jäi kohe pärima, et mida me siis tellisime. Me rääkisime talle ka ausalt ära, et tahaks üht klaasi vahuveini. Häda oli ainult selles, et töökaaslase tühi pokaal oli vahepeal laualt ära koristatud, aga minu vana tühi pokaal seisis mul nina all. Võttis siis see tüdruk mu pokaali ja jäi töökaaslasele otsa vahtima. Vahtis ja vahtis, kuni küsis puhta ootamatult: "Vabandage, mida te enne jõite?" Töökaaslane pilgutas silmi ja vastas, et ma jõin enne ka vahuveini, tänan väga, tooge nüüd palun veel üks klaasitäis. Tüdruk vaatas kahtlustavalt pokaali, siis meid ning küsis uuesti ja veel kahtlustavamalt: "Eiei, ärge valetage, mida te PÄRISELT enne jõite?" Noh, ei olnud vahuveini klaas, ei olnud. Korduvate kinnituste peale, et ka enne tarbiti selles lauas vahuveini, soostus ta siiski lahkuma ja mu muigavale töökaaslasele vahuveini tooma. Ta ilmselt muidu oleks tahtnud edasi pärida, sest uskuma ta meid vist ei jäänud, aga ma kahtlustan, et ta luges meie pilkudest välja, et me peame teda veidi kohtlaseks. Ei tea, mis ühiskonna südametunnistust ta seal mängida üritas... Tuletage ikka meelde, mida te jõite, paljast veini ja vahuveini ei ole hea segamini juua...

Loomulikult ei jõudnud ka temalt tellitud vahuvein päris pikka aega lauda ning seda tüdrukut me ka enam ei näinud. Millalgi möödus meist hoopis seesama tüüp, kes oli vahepeal "ruumiga" eksinud. Jäi teine meie laua ääres seisma ja küsis jõle imestunult, et ossa, aga kus see Pinot Gris siis on? Ka teda tuli parandada, et meil on puudu hoopis klaasike vahuveini. Noja tema siis lõpuks selle kuskilt ka välja võlus. LÕPUKS. Viimased juustuampsud ja veinilonksud läksid meil sellele vaatamata alla kiirkorras, sest kaks tundi oli selle ootamise peale järsku läbi saanud ja etendus oli kohe-kohe algamas. Mina jõudsin veel enne prožektorite kustutamist täheldada ainult nii palju, et Luxi suure teatri saal meenutab kangesti Endla saali, ning siis olidki juba tantsijad laval. Kui me midagi päris tahket oleks brasseriis süüa tahtnud, oleksime me lõpetanud ilmselt tantsijatega ühel ajal. Ausalt.

Etendus ise oli huvitav. Esimene osa mulle väga ei meeldinud, teine osa oli väga äge ja kolmas oli okei. Tantsisid hästi, ilusasti trimmis ja lihases olid kõik ka. Olgu ajaloo kirjapanemise huvides ära öeldud, et tegemist oli Michael Clark Company kuueliikmelise trupiga. Nad vist käivad Luxis igal aastal. Vot.

***

OK, nüüd on kirjutama hakkamisest mitu tundi möödas, vahepeal jätsin postituse unarusse ja möllasin tükk aega e-raamatute tarkvaraga. No kurat, enam keerulisemaks ei anna asja ajada või? Installi üht, autoriseeri teist, siis katsu neid omavahel klapitada. Urr, veebipoest alla laetud raamatu sain vana arvuti abiga veel lugerisse, aga siis selgus, et see on mingi krdi ACSM fail, mille avamiseks on tegelikult vaja programmi nimega ADE. Seni sain alati valmis .epub failid, nii et see .acsm oli minu jaoks täiesti tundmatu suurus. OK, guugeldasin, lugesin, sain umbes aru, milles asi. Installisin uude arvutisse lugeri tarkvara ja ADE ka, paistis teine täpselt sama mõttetu kui lugeri programm. Ei saa siiani aru, miks mul on vaja ühe asja jaoks NIIIIII palju asju. No OK, siis oli järgmine häda, sain ADEsse ka selle ACSM faili alla laetud, aga siis selgus, et ADE ei tunne ära minu lugerit - enne on vaja arvuti ümber registreerida ja luger ümber registreerida ja poe konto ümber registreerida ja kõike soovitavalt nii, et nad üksteist märkaksid. See tähendas Sony (luger) veebikeskkonda logimist ja Adobe'i keskkonda logimist ja veebipoe keskkonda lugemist (Kobo) ja loendamatuid paroole ja kasutajanimesid, mis mul imekombel kõik isegi meelde tulid. Ma nüüd olen teinud umbes 5 sünkroonimist ja tulemuseks on see, et ADE ei tunne endiselt mu lugerit ära, mu lugeris on ühe raamatu kolm .acsm faili, samuti on neid krdi faile absoluutselt igas keskkonnas ja igas kaustas. Täiesti mõttetu! Mingu siis metsa! Kui mul ükskord peaks jälle selle raamatu lugemise isu tulema, siis ma loengi seda protestiks arvutist! Pangu nad oma autoriseerimised puu taha!

***

OK, täpselt sel hetkel, kui ma kogu jandi peale lõpuks vihastasin, muutus üks .acsm fail iseenesest lõpuks Sony tarkvaras .epubiks. Ma ei teagi, mida ma siis nüüd lõpuks tegin, olin ainult valmis kõik programmid kinni virutama. Tjah, noh, tore seegi, et nüüd tuleb see fail mul lugeris kenasti lahti. Aga mul oli ikka vaja vihastamiseni jõuda, ah??? Ai, kurja, ja kui järgmine kord veel ka sama triangel lahti läheb, siis saavad kõik teada, mida ma nii jaburast süsteemist arvan! Ääääääää, päriselt...

***

Ma nüüd lähen kogu selle jändamise peale arvuti tagant ära. Head õhtut teile ka.
M.

Uus ja ilus

Mul on nüüd uus ja ilus arvuti. Sale, tasane, kerge ja päris tubli. Alguses oli mul temaga tegu, Windows 8 on ikka pisut harjumatu, nii et mul läks õige mitu tundi kõikide kontode ja paroolide ja programmide ja särkide-värkide töökorda saamisega. Ma näiteks enam ei saa üldse aru, mis kuradi parooliga ma pean end skaipi logima. St ma tegelikult tean suurepäraselt, mis mu skaibi kasutajanimi on, aga millegipärast pidin ma selle arvutiga end sinna hoopis hotmaili parooliga sisse logima. Totaalne segadus. Aga okei, kontaktid olid mul seal kõik kenasti olemas, nii et poogen siis. Töötas, see on põhiline. Loodetavasti ta nüüd mäletab ka ise, kuidas mind edaspidi sisse logida :).

Teise arvuti failid olen jõudnud peaaegu kõik ümber kopeerida. Prorgramme installin ka jõudumööda peale ja maha. Kõik käib sujuvalt ja kiirelt. Olen sigarahul. Klaviatuuri pärast võiks ju pisut nuriseda, aga sedagi mitte sellepärast, et mul on nüüd prantsuse klaver, vaid sellepärast, et nüüd on moodi läinud selline klaviatuur, kus klahvide vahel on mitu millimeetrit ruumi. Tavalise klassikalise klaviatuuriga läpakaid peaaegu enam polnudki. Kahjuks! Mulle meeldis varasem klaver rohkem. Muidu prantsuse klaviatuuri pärast ma enam üldse ei muretse, mul ju tegelikult ei ole vaja klaviatuuri vaadata. Ainult potentsiaalsetel külalisel saab raske olema :).

Tegelikult pole mul praegu suurt aega rohkem lobiseda, tahtsin lihtsalt ruttu avalikult rõõmustada. Pean nüüd siva duši alt läbi hüppama ja siis tuleb juba üks töökaaslane mind mu kartulisalatiga auto peale võtma. Jaanipäev ju! Väljas on õige korralikud pilved, aga loodetavasti ei tule seda va vihma ülemäära palju. Pärast tahaks ilutulestikku ka näha...

Jee, la vita è bella.

Hmpf, ma kordan ennast :). Aga mis teha, nii on!
Pakaa ja head jaani!
M.


 

Eile, täna, homme

Lähen kohe poest oma uut arvutit ära tooma. Jõudis teine eile Luxi! Ootan põnevusega temaga kohtumist!

Pärastlõunal teen valmis ilmatuma laari kartulisalatit ja lähen sellega õhtul eestlaste jaanitulele. Õhtul ehk ka linna ilutulestikku vaatama. Ja homme hommikul paraadile, sest ilutulestikku ja tõrvikurongkäiku ma olen nüüd juba kaks korda näinud, aga paraadile pole ma veel kunagi jõudnud. See on ju kell 11 hommikul!

Eile käisin ühe töökaaslasega lõpuks esmakordselt Luxi suures teatris üht tantsuetendust vaatamas. Enne istusime kaks tundi teatri brasseriis ja naersime endal kõhulihased trimmi, no nii pentsikut teenindust annab ikka maamuna pealt otsida. Aga sellest mõnikord pikemalt. Asi on seda väärt.

Tegelt ma hakkan nüüd üldse jälle sagedamini kirjutama. Ausalt ka! Esiteks lajatan ma oma uuele sõbrale kõikide oma piltidega, mida ma pole julgenud enam arvutisse tõmmata. Ma kujutan ette, et ta peaks nendega mänguliselt hakkama saama. Ja siis ma kirjutan teile kõigest-kõigest, Pariisist ja Chantilly lossist ja Michou kabareest ja teatri brasseriist ja jaanipäevast ja oma fuksiatest ja Luxi vanapaarist ja Bommeleeri juhtumist ja ilmast ja oma uuest arvutist jne jne jne. Päriselt ka :).

Aga praegu lubage mul teise linna otsa arvutit koju tooma tõtata.
La vita è bella!
M.

Koduloom

Ilmselgelt ma meeldin talle! Kusjuures tööl hakkas mu sünnipäevaorhidee ka õitsema! Kummaline! Lilled pole mind varem eriti armastanud...

Jälle nädalavahetus

Nii kompaktset nädalat pole ammu olnud. Meil oli üks kiiremat sorti istung ja tegemist oli nii palju, et ma unustasin vahepeal kellagi vaadata. Istusin lihtsalt esmaspäeva hommikul arvuti taha ja vihtusin tõlkida/parandada/lugeda, kuniks millalgi oli reede pärastlõuna käes. Nojah, vahepeal käisin söömas ning kodus magamas ka, aga nii üldjoontes läks kõik ühes jutis ja töö tähe all. Hullult äge. Eilseks oli väss peal küll, aga samas on nüüd hea tunne, et ilmaime palju sai ära tehtud - ja üldse on pigem tore teha tööd nii, et aeg lendab ja pole mahti ringi vaadata. Siis on nii asjalik ja vajalik tunne ja adrenaliin tuleb ka appi ja kohe äge on :). Kui tähtajad on kaugustes, siis nii hästi ei edene ka, see on ammu teada asi :).

Vot. Et nädal läks siuh. Nädalalõpuks on aga palju eri plaane. Eile pärastlõunal käisime juba töökaaslastega hobuvõistlustel, siin on nimelt Réiser Päerdsdaag ehk Roeseri hobupäev. Tegu on neljapäevaste hüppevõistlustega, mis kestavad veel homme-ülehomme ka, ehkki mulle selleks korraks vist aitab. Rohkem pole lihtsalt nende jaoks kuskilt aega võtta. Ja no ühe doosi sai eile juba kätte, aga see oli mu teada ju alles hooaja algus. Küll tuleb veel võimalusi.

Teoreetiliselt oli meil eilseks ette nähtud ka osakonna piknik, aga pärast nii hoogsat töönädalat ei näidanud keegi sellise ürituse vastu piisavat entusiasmi välja ja mulle paistis juba ette, et üritust ootab väike läbikukkumine. Meie korruse rahvast ei läinud sinna vist keegi ja ülejäänud, kellega sellest juttu tuli, lubasid valdavalt viimasel hetkel otsustada... Siis on ju teada, kuidas otsustatakse, eks? Noh, suur häda oli muidugi see, et ürituse kellaaeg sai määratud õhtupoolikusse, nii et enne seda jäi täpselt selline auk, millega polnud midagi peale hakata. Ma loodan, et neil, kes käisid, oli tore, aga tegelikult võiks nüüd siiski ühe KOGU osakonda hõlmava pikniku kohe pärast tööd MUDAMi taga platsil ka maha pidada :). Et kõik kokku saaksid ja et kõigil oleks mittetulemiseks võimalikult vähe vabandusi.

Tulevastest plaanidest nii palju, et tänaseks on ette nähtud retk Saturni, siis saan lõpuks täieliku ülevaate siin pakutavatest 14-tollistest läpakatest. Tegelikult olen ma üsna kindel, et võtangi lõpuks selle Samsungi, mis mulle ammu silma jäi, ehkki paar asja käivad mulle ta juures pisut pinda. Muud pakutavad mudelid on lihtsalt veel valemad. Aga mine tea, äkki on neil seal Saturnis midagi revolutsioonilist. Tasub igatahes järele vaadata. Kui midagi silma ei jää, tellin Samsungi õhtul netist ära ja kogu lugu. Eks ma siis harjutan end pärast Windows 8 ja võõra klaviatuuriga. Vähemalt on ta ilus, mu praegusest läpakast pisut suurem ja kergem ning mälumahtu jagub mu piltide tarvis ka piisavalt. Olgu siis nii.

Vot. Pärastlõunal on meil oma korruse rahvaga ühe töökaaslase juures väike grill ja õhtul ajan end kindlasti kohvikusse ka. Eelmisel nädalavahetusel jäi mul seal juba käimata (st õigupoolest oli mul plaan laupäeva õhtul ikka minna, aga Frantsuaa, pärgel, jäi just siis järsku haigeks) ja nüüd eile kukkusin ka kell kaheksa voodisse. Nii suurt auku pole aga ammu vahele jäänud. Seda arvas ilmselgelt ka Frantsuaa, kes saatis mulle mureliku järelepärimise, et kas ta peab mind surnukuuridest otsima hakkama või mis. IRW. Ja SELLE peale peab nüüd küll teda esimesel võimalusel vaatama minema, eks!

Homme... Homseks leppisime mu vanapaariga kokku hommikukontserdi ja lõunasöögi, pärast tahan minna vesipiibuterrassile ja seal päikese käes ühe raamatu lõpuni lugeda. Ja siis ongi aeg hakata järgmiseks nädalaks valmistuma. Vot nii, mehed!

Ja kuna kell on juba 1, siis on nüüd aeg tormata. Logelege hästi!
M. 

151% de pluie en plus et 60% de soleil en moins

Avastasin, et kaks nädalavahetust tagasi olen alustanud sellist postitust, aga millegipärast on see jäänud üles riputamata. Ega ta midagi erilist pole, aga kuna mul on siin niikuinii vahepeal pikk vaikus valitsenud, siis lugege terviseks :). Ma ei viitsi teda ära lõpetada ja kuidagi siduda, aga pole vast hullu...


Jah, kallikesed, statistika sõnul on Luxis rekordiline kevad. Maikuus on viimase 30 aasta keskmisega võrreldes sadanud 151% rohkem (22 päeva = 137,6 liitrit ruutmeetri peale), aga päikest on olnud 60% vähem. Tõsi ta on - see oli vist reede, kui ma ärkasin kell 7.14 suure ehmatusega. Ehmatuse põhjuseks oli see, et ma tundsin läbi une näol päikest ja sain ataki, et olen sisse maganud. Tavalised hommikud on vihmased, eks, nii et päike ja hommik ei käi enam minu jaoks kokku :). Või siis teisel päeval rääkis üks tundmatut keeleüksust esindav naine kohvimasina kõrval haigutades, et tema on Luxis olnud aastast 1986 ja ainus nii vihmane periood oli kohe tema tuleku alguses, kus kaks aastat ainult kallas. Ta olevat juba peaaegu ära kolinud, sest tema ise on lõunamaalane ja vajab eluks päikest :). Hmm. Noja seda tuleks ka mainida, et sel nädalal oli siin öösel tervenisti 2 kraadi ja ühel hommikul olid garaaži katusel olevad vihmalombid JÄÄS! IRW. Andke käpikud ja talvesaapad!

Nojah, aga mis ma ikka virisen. Tegelikult on nii, et kuna ma pole niikuinii väga suurel väljasõidulainel, võib ilm omasoodu talitada. Järgmine nädalavahetus võiks Pariisis ilus olla, aga tööilmaks sobib praegune hästi. Selle kevade ainsad ilusad ilmad langesid niikuinii minu puhkusele, nii et ma olen siiski maitse suhu saanud :). Need, kes selle aja tööl veetsid, võivad küll varsti talvemasenduse saada.

Igapäevaelust rääkides - nädalavahetus oli vaikne. Käisin ujumas, jalutasin harvadel päikeselistel hetkedel linnas, istusin välikohvikus ja jõin teed, lugesin, tühjendasin läpaka kõvaketast ja laadisin tarbetuid programme maha, et tal elu kergemaks teha. (E-raamatute tarkvara sain lõpuks pika jändamise peale tööle, aga skaipi tuleb vist edaspidi aint tahvli vahendusel kasutada). Ahjaa, veel vaatasin Kanepi mänge, pesin pesu ja tegin süüa. Olen enda jaoks avastanud baklažaanid. Kohe sel määral, et olen armunud :). Miks ma neist varem midagi ei pidanud? Kusjuures esmatutvuse võlgnen Nairale, kes aasta tagasi samal ajal külas käis ja mulle esimest korda baklažaane kokkas. Ta on ju armeenlane, sealkandis süüakse neid aga palju, nii et tal oli asi hästi käpas. Tilli, hakkliha ja paprikatega oli see pada täiesti nämm.

Elus (vol X)

Ma tean, musikesed, et ma ei kirjuta üldse. On kuidagi nii läinud. Arvuti ei tee minuga koostööd, uue arvuti ostmiseni pole ma jõudnud, eelmisel nädalavahetusel olin Pariisis niikuinii, nädala sees pole õhtuti motivatsiooni, sest nüüd on ilmad ka ilusaks läinud ja ma pigem teen pärast tööd midagi huvitavat :). Noh, käin MUDAMi taga jalgu kõlgutamas või kellegagi söömas või pargis lugemas või mida iganes. Aega on ka nii palju mööda läinud, et raske on kuskilt alustada. Teate isegi. Soovitan teil seega üldiselt kannatust varuda - vähemalt seni, kuni ma olen endale uue arvuti soetanud. Ilmselt juhtub see lähima kahe nädala jooksul, sest ma olen juba pisut närviline. Ma ei julenud nädal aega isegi oma Pariisis tehtud pilte vaadata, sest kartsin nendega oma vaest arvutit koormata. Tahtsin täna veel elektroonikapoodidesse ja Auchani vaadata, aga täna on juhtumisi linnas maraton ja kõik tänavad poole ööni kinni. Ma parem ei hakka kuskile bussiga sõitma, mine tea, kuidas tagasi saab. Muidu on mul kaks masinat välja vaadatud, ma tahaks neid nüüd poes veits näppida ja siis ongi otsustatud. Ma üldiselt jõudsin järeldusele, et hädaga kärab see azerty klaviatuur ka. Tegelikult ei vaata ma ise niikuinii ju peaaegu kunagi klaviatuurile, nii et muudan lihtsalt keeleseaded ära ja siis peaks ju azerty klaviatuur trükkima eestikeelseid tähti ka ja nii, eks? Eks? Et peaasi, et ma ise tean, et tegelt on tähed kõik tavalistes kohtades? Eks?

Ah et mis mul muidu uut? Mmm... Käisin eelmisel nädalal Pariisis. Olime õhtul Michou juures (sellest urkast pole ma siiani täpsemalt kirjutanud, aga nüüd ehk millalgi...), pühapäeval võtsime ette väljasõidu Chantilly lossi, seal käisime kõigepealt hobuetendust vaatamas, nägime France Galop sarja võiduajamisi, käisime lossis sees ka lõpuks ära ning lonkisime pärast veel mööda Le Notre'i kavandatud parki ringi. Hästi mõnus oli, jube tore päev! Ilm oli jälle ilus ja seltsis on ikka lõbusam ringi luusida ja maailma avastada. Jalad olid meil küll lõpuks kõigil ümmargused, aga retk läks igati asja ette. Mul oli selleks korraks pikk nädalavahetus võetud, nii et olin esmaspäevalgi veel Pariisis - käisin raamatupoodides ja kleidipoodides ja istusin kohvikus ja nautisin ilusat ilma. Tulin koju viie raamatu, ühe uue kleidi ja nii suure toidukotiga, et sain nädal aega Pariisi hiinakast kaasa haaratud asju soojendada :).

Muidu elan ka tihedat sotsiaalelu. Sain ükspäev kokku vana kursaõega, kes Luxis praegu praktikat teeb. Üks teine päev käisime töökaaslastega söömas. Veel trehvasin oma praktikapäevil kohatud vanapaari, pidime nendega mingil nädalavahetusel grilli tegema. Neil on nüüd must kassipoeg ja nad tahavad järgmisel suvel Eestis käia. Järgmisel nädalal on osakonna piknik ja lisaks pidime järgmisel nädalavahetusel paari töökaaslasega hobuste hüppevõistlustele minema. Siis tuleb juba jaanipäev. Aeg lendab-lendab-lendab.

Pilte on mul kogunenud palju, aga ma ei viitsi nendega praegu tegeleda. Õiglus on jalule seatud ja meil on nüüd jälle paar kraadi rohkem sooja kui Eestis. Päike paistab ja linnast kostab trummimürinat, nii et ma nüüd panen riidesse ja sean sammud sinnapoole. Tegelikult peaks ka koristama, sest kuna ma olin eelmisel nädalavahetusel Pariisis, on mul kodus paras seapesa. Noh, aga üks päev veel seapesas ei tapa. Homme koristan.

Muide, emmega kuu aega tagasi Pariisis käies haarasin sealt kaasa ühe tillukese fuksianiru. Tal oli kokku neli oksakest ja ta oli tõesti tillu, ma veel lõikasin tal neid oksakesi lühemaks ka, et ta hakkaks kõrvalharusid ajama. Aga oma väiksusele vaatamata on ta tõsiselt rõõmus Luksemburgi kolimise üle, sest ta on kuu ajaga kasvatanud umbes kaks miljonit õiepunga ja esimene neist läheb kohe-kohe lahti :P. Ühe suurema fuksia ostsin veel siit, teist värvi. Tema ei olnud alguses kolimise üle väga rõõmus, lasi kõik olemasolevad õied kohe maha ja mossitas. Aga nüüd on ka tema kasvatanud päris palju uusi õiepungakesi ja on uue seltskonnaga leppinud! Meil valitseb ühesõnaga õnn ja harmoonia :D.

Tõstsin ta rõdule, aga ma ei jäta teda kinnitamata sinna aknale, ausõna. Lähen ükspäev aianduspoodi või turule ja ostan mõne rõduvõre külge käiva ilusa dekoratiivpoti. Esialgu tahtsin lihtsalt näidata, et tal on nii palju õiepungi, et kui need kõik lahti lähevad, ei paista lille ennast väljagi.

Otsingud

Mu armas kallis Fujitsu/Siemens on juba õige eakas. Ostsin ta 2008. aasta varakevadel ja ta on mind hästi teeninud. Viimasel ajal näitab ta aga järjest rohkem raukluse märke. E-raamatute ostmise tarkvara ei suuda ta näiteks enam oma pool aastat käivitada ja see on vaid üks näide (mis ajab mind hetkel korralikult närvi, sest tahaksin üht raamatut alla laadida, aga no kuidagi ei saa). Ühtlasi on nii mõnedki toimingud jäänud lihtsalt üle mõistuse aeglaseks. Muidu ma kannataks veel, aga viimaseks tilgaks karikasse on see, et nädal aega tagasi otsustas ta katkestada igasugused suhted skaibiga. See seisukohavõtt veenis mind, et nüüd on vist aeg loomake lõplikult pensionile saata.

Seetõttu otsin endale uut truud kaaslast, ultrabooki tõugu. Tahan, et ta oleks nägus ja võimalikult alakaaluline, aga muid nõudmisi on mul ka. Vööümbermõõduks on tal ideaalis 14 tolli (või pigem 15 kui 13), mõtlemisvõimet vähemalt 8gb (16gb on boonuseks), mälu VÄHEMALT 750 (ideaalis 1tb), vastupidavust 8-9 tundi. Süda peaks otse loomulikult olema hea (Intel Core i5 või i7) ja kõige paremal juhul oleks tal ka matt sihverplaat (aga sellest olen nõus muudele kriteeriumidele vastavuse korral loobuma). Olen tegelikult juba mitu nädalat poodides käinud (kahtlustan, et selle vastu protestiks otsustatigi skaibi vastu mossitama hakata), nii et olen silmi lahti hoidnud ja ka veebis tuhninud, aga siiani pole ühtegi õiget kohanud. Maci ei taha. Mõtlesingi nüüd küsida, et kas kellelgi on midagi, mis nendele kriteeriumidele vastaks, ning kui jah, siis äkki annate märku, kuhu suunas vaada. Oleks abiks...

Kummitajatest ja kummitustest

Ma täpselt ei tea, miks, aga eelmisest reedest saadik kummitab! Alguses ketrasin kaht eestikeelset rida. Nende järgi tuustis emme välja nii eestikeelse versiooni kui ka originaali, nii et nüüd kummitavad vaheldumisi kõik read ja mitmes keeles. Kummitagu siis teil ka!

Lisaks kummitavale laulule oli kummituslik ka tänane hommik. Vuhisesin uksest tavalisel ajal välja ja oleksin kui õudusfilmi sattunud. Tavaliselt astun kangi alt tänavale ja olen kohe rahvamöllus: kõrvalolevast saiapoest tuleb häid lõhnu, leti taga on vähemalt 3-4 inimest sabas, müüjad tuuseldavad sarvesaiu täis plaatidega, autod rallivad ja katsuvad ristmikult üle pääseda, parkla on täis, ajalehepoisid seisavad iga nurga peal (üks neist on hiljuti prillid saanud ja paistab seetõttu kuidagi teistsugune), ehitajad turnivad juba tellingutel, pintsaklipslased kiirendavad sammu, mõni naissoost pangatöötaja ukerdab liiga kõrgetel kontsadel, varasemad inimesed joovad nurga peal kohvikus kiiret kohvi ja paar jalgratturit üritab endale ka kindlasti liikluses teed teha. Vihmase ilmaga on tegu, et tellingute tõttu kitsaks jäänud kõnniteel vihmavarjude vahelt läbi pääseda ja sebrani jõuda. See pagana plastmassist ehitajate peldik on ka täpselt teed blokeerima ja liiklust varjama pandud.

Aga täna! Täna oli igal pool vaikus. Ei mingeid lõhnu, ei mingeid vihmavarje, ei ühtegi autot. Mitte ainsamatki inimest polnud kuskil näha. Esimese reaktsioonina tabas mind šokk - olen vist väga palju hiljaks jäänud. Siis mõtlesin, et ei, pigem olen mitu tundi varasem, sest kui ma oleksin tõesti hiljaks jäänud, oleks ju linn üleüldiselt siiski ärkvel, aga nüüd polnud taksopeatuses isegi ühtegi taksot. Need on seal muidu mu meelest kogu aeg. Novot. Ma seisin seal kõnniteel kohe kolm-neli sekundit paigal ja kuulasin kogu seda kentsakust. Selline õõvastav tunne oli, et olen sattunud mingi raamatu esimesse peatükki. (Äkki oli see "Trifiidide päev", mis samamoodi algas?)

Siis tuli mulle järsku meelde, et ma ilmselt olengi ainus ÄRKVELOLEV inimene kogu kvartalis, sest kogu kristlikus maailmas on ju pühad ja kõik normaalsed inimesed on ilmselt kell 8.15 alles voodis. Hakkasin kergelt rahunenuna bussipeatuse poole tüürima, kui mind tabas uus õud. Ma nimelt jõudsin geniaalsele mõttele, et bussid ju ka ei käi. Siis hakkas mul tasapisi meelde tulema, et töökaaslased arutasid  tõepoolest juba eelmisel nädalal autojagamise võimalusi, sest mõne kolleegi kodukandi jaoks oli päeva jooksul ette nähtud neli bussi, millest esimene pidi tulema pool üksteist hommikul, aga teistes linnajagudes ei käi pühade ajal üldse mingit ühistransporti. Oleksin pisut heitununa äärepealt suunda muutnud ja jala silla poole suundunud, aga siis nägin eemalt bussipeatuses paari töökaaslast ja läksin ikka nende juurde bussi ootama. Vihma ju sadas ja seltsis on inimtühjas kivist linnas ikka... seltsim. Ka teadmata kaua bussi oodata.

Tegelikult läks muidugi hästi ja ootamine ei kujunenudki väga pikaks. Pescatore peatuse juures on tore see, et siin peatuvad peaaegu kõik bussid, mis tähendab, et kui midagi üldse käib, siis Pescatorest selle ka leiab. 192 sõitiski viisakalt ette ja kell 8.32 olin kontoris juba kõikidesse programmidesse sisse loginud. Nagu Miška. Ära tuleb siiski mainida veel see, et buss jäi parlamendi juures täiesti inimtühjaks :). Quod erat demonstrandum.

Tööpäev oli õnneks nagu tööpäev muiste, aga veidraid seiku jagus sellegipoolest igale poole. Kogu linn oli välja surnud - Novotelis ei antud üldse süüa, Kennedyl polnud mingit liiklust ja sööklas pakuti tavalisest vähem valikuid. Diivanid ja lauad olid igal pool ümber tõstetud, allkorruse postkontor oli pime ja üldse kujutas seekordne nelipühade esmaspäev endast üht väga isevärki kogemust. Ma päriselt loodan, et homme on maailm jälle elus. Ausalt! Tõsiselt kõhe oli ootamatult tipptunnil üksinda linnas olla!

OK, aga tuttu nüüd. Värvilisi unenägusid!

M.

19.5.2013

Käes on see aastaaeg, mil toimub kuhjaga igasuguseid üritusi. Sel nädalavahetusel olid lillenäitused ja muusikafestivalid ja muuseumipäevad ja -ööd ja peod ja matkad jne jne jne. Kõik on muidu tore, ainult et ilm on nii vilets, et sellega pole nagu kohe üldse midagi peale hakata. Lubasin täna näiteks polüglottidega matkale minna, aga 10 kraadi ja ühtlaselt hallist taevast tulev lõppematu vihmavaling sundisid mind ümber mõtlema. Ei taha läbi vettida! Saatsingi hommikul Liisale vabandava sõnumi, keerasin radikad sisse, joon nüüd teist toobritäit kohvi ja olen tänase päevaga ära vaadanud kõikide sarjade 12/13 hooaja viimased osad. NCIS sai just läbi ja nüüd on jälle dilemma - kas minna linna kontserdile või mölutada kodus. Mõlemad on halvad variandid, aga kuivas mölutamine tundub pisut ahvatlevam kui kose all gospeli kuulamine... 

Nädal möödus muidu lennates. Pärast puhkust tabas mind korralik tööhoog ja nii need päevad mööda läksidki. Meil oli pikk reede, aga seegi läks kuidagi täiesti märkamatult. Ilmselt aitas kaasa asjaolu, et me läksime reedel kohe pärast tööd ühe töökaaslase juurde soolaleivapeole. Pistsime nahka vannitäie kartulisalatit ja kolm kooki. Väga maitsev oli, väga kena korter oli ja üldse oli üritus mu meelest ääretult kiiduväärne :). Meil elavad ju mitmed töökaaslased väljamaal ja pendeldavad. Enamasti Saksamaa vahet. Seetõttu on kogu korruse rahvaga korraldatud ettevõtmised õige harvad ja sellest on tiba kahju. Need on nimelt alati mõnusaks osutunud. Nojah, aga nüüd on paar veelgi suuremat üritust ka silmapiirile kerkinud. Paari nädala pärast on üksuse kevadpiknik ja siis juba jaanipäev... Enne jõuan veel Pariisis ka käia.

Pariisi plaanidega läks muidugi toredasti - mõtlesin ammu, et võtan Roland Garrose ajal pika nädalavahetuse ja käin siis see aasta Pariisis tennist vaatamas. Eelmisel aastal läksin mäletatavasti spontaanselt kohale ja avastasin, et sealt ei saagi pileteid osta. Seekord märkisin puhkepäeva aegsasti tabelisse, rongipiletid ostsin ka mitu kuud tagasi ära, aga arvake, kas ma tennisepiletid ostsin? Õige! Passisin muudkui peale, millal müük avatakse. Kogu aeg oli meeles. Täpselt kuni müügi alguskuupäevani. Ja arvake, kui palju maksavad ainsad saadaolevad piletid nüüd? Hmpf, ma ei söanda nii suuri summasid siia üles kirjutadagi, ütleme lihtsalt nii, et 8 x rohkem kui see üsna heldelt arvestatud summa, mida ma oleksin nõus maksma. Vot. Eks nüüd siis paistab, mis ma Pariisis ette võtan. Peaks hakkama ürituste kalendreid lappama või midagi...

Homme on Luxis nelipühade tõttu riigipüha, aga meil on täieõiguslik tööpäev. Mitte ükski hing ei jätnud mulle mainimata, et me oleme esmaspäeval ainsad tööhullud. Ma pean siiski tunnistama, et mind see üldse ei häiri. Meie saime selle arvelt mingil muul ajal ühe vaba päeva ja minu meelest on palju parem omada vaba päeva siis, kui ülejäänud töötavad, sest sellega kaasneb võimalus näiteks poes käia või üleüldse linnas elu nautida. Riigipühade ajal ei ole siin ju mingit elu, nii et kui see vaba päev langeb riigipühale, on tegevusvõimalusi oluliselt vähem. 

OK, ma mõtlen, et nüüd on küll viimane aeg arvuti tagant natukeseks tõusta. Muidu istun ka puhkepäeval ainult arvuti taga. Vihm ei ole järele andnud, nii et ega ma siit laua tagant kaugele lähe, aga võib-olla viskan end vahelduse mõttes raamatuga voodisse siruli :-). IRW. 

Olge siis mõnusad! Järgmise korrani!

M.

Elus

Eetrivaikus on ülipikaks veninud, tean. Ära harjusin sellega :). Üldse ei ole kirjutamise isu. Nautisin siin kevadet ja vedelemist, piltidega pole viitsinud jännata ja vahelduse mõttes on üldse selline tunne, et kui tahate mu eluga kursis olla, siis räägime ka vahel. Noh, et asi oleks kahepoolsem.

Emps tuli ja läks. Käisime alustuseks Pariisis, kus jalutasime jalad ümmarguseks, sõime igasugust head-paremat ja käisime Paradis Latini kabarees. Tegelikult tahtsime Moulin Rouge'i minna, aga 1. mai tõttu oli see loomulikult täiesti välja müüdud. Muidu teoreetiliselt peaks sealt ukselt ka piletit saama, aga seekord ei läinud õnneks (või ei osanud ma piisavalt snoobi aktsenti). Aga no pole hullu, Paradis Latin oli ka äge. Sealne lauljatar mulle küll väga ei meeldinud ja žonglööril oli ka halb päev, tal kukkusid kõik asjad ridamisi maha, aga muidu oli ikkagi tore ja eriline. Ma olen seal korra käinud ka, Mart Sander oli meil kunagi ühel reisil tõmbenumbriks kaasas ja reisi teemaks olidki kabareed. Vot temaga siis käisimegi, aga ma ei mäleta sellest muud, kui et meil olid väga halvad kohad ja et Mardi meelest oli Viru Varietee revüü parem. Emme mainis ka midagi säärast. Tuleb vist Viru Varietee millalgi plaani võtta :). IRW. Veel leidsime Montmartre'il ühe ülitoreda hommikusöögikohviku, jalutasime Montmartre'i surnuaial ja otsisime pikalt Dalida hauda. Kammisime poode ja šoppasime, jõime mulliteed ja käisime Angelina kohvikus, panime Madeleine'i kirikus pühale Ritale küünlad, kõlgutasime St. Martini kanali ääres jalgu, proovisime riideid ja tossusid ja tegime kesklinnas pikad jalutustuurid. Lõpuks olid mul jalad nii väsinud, et enne rongi peale tulekut jalutasime me enam-vähem pingi juurest pingi juurde ja puhkasime kogu aeg jalgu :). Tore oli. 

Siin käisime veel Echternachis matkamas. See rada, kuhu me Kariniga ei pääsenudki, oli nüüd lahti ja väga äge. Mulle tõeliselt meeldis... Seal olid sellised kuristikud ja järsakud ja trepid ja maalilised vaated, et anna olla. Rada ei olnud ülemäära pikk ega ülemäära raske, aga sigailus küll. Hankisin sealt 4-eurose kaardi, kus kogu see Müllerthali rada peal, sinnakanti võib nii mõnelgi pühapäeval veel matkama minna. Ostsin endale Pariisist matkajalatsid ka - vanad tossud olid juba sõnas otseses mõttes räbalaks kulunud. Nüüd tuleb neid uusi aga usinasti kasutada. Echternach osutus ka väga ilusaks ja üllatavaks linnakeseks. Üllatavaks selle poolest, et seal olid väga ägedad butiigid. Linnas on tavalised überkallid firmakad, aga seal olid nii ägedate kleitidega poed, et ma oleks võinud sealt terve toatäie riideid kokku osta :). Päriselt. Neist poekestest pean ma ainult edaspidi matkama minnes igaks-juhuks suure kaarega ringi käima, sest hinnad ei olnud neis küll päris Chaneli mõõtu, aga sellegipoolest märgatavad. Ühe kleidi juba niikuinii ostsin ja rohkem ma enne kleidihooaja algust nendesse poodidesse ei lähe :). 

Kohvik on loomulikult ka endiselt päevakorral olnud. Käisime empsiga ja käisin ka pärast ise. Lisaks käisime sellel nädalal veel kohviku seltskonnaga (+ E ema ja nõbu) Redange'is restos, sest Fernande'il oli seal kontsert. Minul oli väga tore õhtu, aga kui nüüd laiemas plaanis vaadata, siis kujunes asi sihukeseks tavaliseks, st kentsakaks. Noh, alati on keegi, kellele keegi ei meeldi ja nii, eks. E istus näiteks laua otsas eraldi ja ei saanud teistega eriti suhelda (ta keeldus ka meelekindlalt kohta vahetamast), tema ema ja nõbu olid hästi peenutsevalt kombekad ja vagad ning kirtsutasid kõige peale nina, Ril läks toidust süda pahaks, P jäi kohe korralikult švipsi ja üürgas laulda (õnneks pidas ta viisi ja minu meelest oli laulmine igati asjakohane, aga no E ema ja nõbu polnud laulva ja švipsis gei seltskonnaga rahul), DH oli närvis, sest tal ei olnudki kõik kontrolli all, Fernande oli nohus ja närvis jne jne jne. Mina ainult ei võtnud seda kõike südamesse ja lasin end sajaga lõbustada :). Olin nii saalis kui ka seltskonnas ainus välismaalane ja kõige noorem ka - ja kuna minuga oli ju vaja prantsuse keelt rääkida, aga ülejäänud seltskond ei tunne end sellest keeles ülemäära vabalt, siis oli Frantsuaa ilmselt andnud P-le karmi käsu, et kui tema parajasti ei saa, tuleb minuga tegeleda. Noh, Frantsuaa on ise prantslane ja Pst pidi saama prantsuse keele õpetaja, eks. Ja nii nad siis vaheldumisi tegelesidki. Lõputult ja galantselt ja vana kooli kohaselt. IRW. Ja mina otsustasin, et mul ülejäänutest poogen, mina nautisin oma vahetute lauanaabrite seltskonda ja muusikat ja olin eluga rahul. Vahepeal tuli kohaliku kombe kohaselt püsti tõusta, kätest haarata ja õllelaulude rütmis edasi-tagasi kõikuda. Vahepeal jagas Fernande laululehed laiali, nii et ma sain ka salmidele pihta (refrääne oskan ma ammu). Vahepeal sõime Luxi toite (hernesuppi ja ahjusinki!). Vahepeal kritiseerisime resto sisustust ja vahepeal tegin ma Eestile reklaami. Jah, minul oli tore. 

Muuseas, tagasiteel saime kiiruse ületamise eest trahvi. 145 uuri. Böö. Ma ei kujuta ette, kas see on tõesti normaalne suurusjärk või millega me NIIIIIII kobaka trahvi ära teenisime, sest F oli purukaine ja vööd olid meil kõigil kinni, aga kahesajaga me ka kindlasti ei kimanud. Kahtlustan siiski, et oma osa oli sellel, et F tahtis asja kohapeal ära klattida, nii et siis helistati tuttavatele ja tuttavate tuttavatele ja lõpuks määrati kohapeal maksmiseks kõva trahv, aga väärteomenetlust ei tehtud ja punkte tal ka lubadest maha ei arvestatud. Süsteem on selline, et siin saadakse juhiloaga 12 punkti ja iga rikkumisega võetakse nendest punkte maha. Aasta kuni kolme jooksul saab need punktid tagasi, aga kui sul vahepeal kõik punktid nullis on, siis võib kuulu järgi Colmar-Bergis mingisugusel ühepäevasel üritusel käia ja jälle tuusalt ringi rallida. Noja paistab, et ametlikule süsteemile lisaks saab ka nii, et helistad teeveerel kohe mõnele tähtsale ninale, maksad sealsamas natuke rohkem ja punkte ei puutu keegi. IRW. See oli meie lahendus. Kusjuures pollarite manitsus oli eriti motiveeriv: "Sõitke teinekord aeglasemalt. Kui te oleksite sellele teelõigule jõudnud 5 minutit hiljem, oleks me juba läinud olnud." Niimoodi siis. 

Sel nädalal sai üksiti ka kolm päeva tööl käidud :). Lühike nädal sattus toredasti puhkuse järele, jõudsin jälle natuke töömeeleolu nuusutada, aga siis järgnes ülemineku leevendamiseks kohe neljapäevane nädalavahetus (mille ma maha vedelesin). Nüüd homsest läheb siis jälle täie auruga töötegemine lahti. Täna kibelesingi juba selle AD järele, mis mind järgmisena ootab. See on selge märk sellest, et puhkus on olnud piisavalt pikk :). Ilm on meil ka töömeeleolu soosiv - täna oli tervenisti 8 kraadi ja vahepeal kallas tükk aega nii kõvasti vihma, et ma mõtlesin, et täna jääbki nina välja pistmata. Lõpuks sain ikka vähemalt ühe jalutuskäigu tehtud. Novat, aga ma tahtsin öelda, et kontor tundub sellise ilmaga päris kutsuv :). Vuot.

Okei, aga nüüd on juba kirjutatud küll, lähen teekausiga voodisse filmi vaatama. Olge siis mõnusad!

M.