Kummitajatest ja kummitustest

Ma täpselt ei tea, miks, aga eelmisest reedest saadik kummitab! Alguses ketrasin kaht eestikeelset rida. Nende järgi tuustis emme välja nii eestikeelse versiooni kui ka originaali, nii et nüüd kummitavad vaheldumisi kõik read ja mitmes keeles. Kummitagu siis teil ka!

Lisaks kummitavale laulule oli kummituslik ka tänane hommik. Vuhisesin uksest tavalisel ajal välja ja oleksin kui õudusfilmi sattunud. Tavaliselt astun kangi alt tänavale ja olen kohe rahvamöllus: kõrvalolevast saiapoest tuleb häid lõhnu, leti taga on vähemalt 3-4 inimest sabas, müüjad tuuseldavad sarvesaiu täis plaatidega, autod rallivad ja katsuvad ristmikult üle pääseda, parkla on täis, ajalehepoisid seisavad iga nurga peal (üks neist on hiljuti prillid saanud ja paistab seetõttu kuidagi teistsugune), ehitajad turnivad juba tellingutel, pintsaklipslased kiirendavad sammu, mõni naissoost pangatöötaja ukerdab liiga kõrgetel kontsadel, varasemad inimesed joovad nurga peal kohvikus kiiret kohvi ja paar jalgratturit üritab endale ka kindlasti liikluses teed teha. Vihmase ilmaga on tegu, et tellingute tõttu kitsaks jäänud kõnniteel vihmavarjude vahelt läbi pääseda ja sebrani jõuda. See pagana plastmassist ehitajate peldik on ka täpselt teed blokeerima ja liiklust varjama pandud.

Aga täna! Täna oli igal pool vaikus. Ei mingeid lõhnu, ei mingeid vihmavarje, ei ühtegi autot. Mitte ainsamatki inimest polnud kuskil näha. Esimese reaktsioonina tabas mind šokk - olen vist väga palju hiljaks jäänud. Siis mõtlesin, et ei, pigem olen mitu tundi varasem, sest kui ma oleksin tõesti hiljaks jäänud, oleks ju linn üleüldiselt siiski ärkvel, aga nüüd polnud taksopeatuses isegi ühtegi taksot. Need on seal muidu mu meelest kogu aeg. Novot. Ma seisin seal kõnniteel kohe kolm-neli sekundit paigal ja kuulasin kogu seda kentsakust. Selline õõvastav tunne oli, et olen sattunud mingi raamatu esimesse peatükki. (Äkki oli see "Trifiidide päev", mis samamoodi algas?)

Siis tuli mulle järsku meelde, et ma ilmselt olengi ainus ÄRKVELOLEV inimene kogu kvartalis, sest kogu kristlikus maailmas on ju pühad ja kõik normaalsed inimesed on ilmselt kell 8.15 alles voodis. Hakkasin kergelt rahunenuna bussipeatuse poole tüürima, kui mind tabas uus õud. Ma nimelt jõudsin geniaalsele mõttele, et bussid ju ka ei käi. Siis hakkas mul tasapisi meelde tulema, et töökaaslased arutasid  tõepoolest juba eelmisel nädalal autojagamise võimalusi, sest mõne kolleegi kodukandi jaoks oli päeva jooksul ette nähtud neli bussi, millest esimene pidi tulema pool üksteist hommikul, aga teistes linnajagudes ei käi pühade ajal üldse mingit ühistransporti. Oleksin pisut heitununa äärepealt suunda muutnud ja jala silla poole suundunud, aga siis nägin eemalt bussipeatuses paari töökaaslast ja läksin ikka nende juurde bussi ootama. Vihma ju sadas ja seltsis on inimtühjas kivist linnas ikka... seltsim. Ka teadmata kaua bussi oodata.

Tegelikult läks muidugi hästi ja ootamine ei kujunenudki väga pikaks. Pescatore peatuse juures on tore see, et siin peatuvad peaaegu kõik bussid, mis tähendab, et kui midagi üldse käib, siis Pescatorest selle ka leiab. 192 sõitiski viisakalt ette ja kell 8.32 olin kontoris juba kõikidesse programmidesse sisse loginud. Nagu Miška. Ära tuleb siiski mainida veel see, et buss jäi parlamendi juures täiesti inimtühjaks :). Quod erat demonstrandum.

Tööpäev oli õnneks nagu tööpäev muiste, aga veidraid seiku jagus sellegipoolest igale poole. Kogu linn oli välja surnud - Novotelis ei antud üldse süüa, Kennedyl polnud mingit liiklust ja sööklas pakuti tavalisest vähem valikuid. Diivanid ja lauad olid igal pool ümber tõstetud, allkorruse postkontor oli pime ja üldse kujutas seekordne nelipühade esmaspäev endast üht väga isevärki kogemust. Ma päriselt loodan, et homme on maailm jälle elus. Ausalt! Tõsiselt kõhe oli ootamatult tipptunnil üksinda linnas olla!

OK, aga tuttu nüüd. Värvilisi unenägusid!

M.