Avastasin, et kaks nädalavahetust tagasi olen alustanud sellist postitust, aga millegipärast on see jäänud üles riputamata. Ega ta midagi erilist pole, aga kuna mul on siin niikuinii vahepeal pikk vaikus valitsenud, siis lugege terviseks :). Ma ei viitsi teda ära lõpetada ja kuidagi siduda, aga pole vast hullu...
Jah, kallikesed, statistika sõnul on Luxis rekordiline kevad. Maikuus on viimase 30 aasta keskmisega võrreldes sadanud 151% rohkem (22 päeva = 137,6 liitrit ruutmeetri peale), aga päikest on olnud 60% vähem. Tõsi ta on - see oli vist reede, kui ma ärkasin kell 7.14 suure ehmatusega. Ehmatuse põhjuseks oli see, et ma tundsin läbi une näol päikest ja sain ataki, et olen sisse maganud. Tavalised hommikud on vihmased, eks, nii et päike ja hommik ei käi enam minu jaoks kokku :). Või siis teisel päeval rääkis üks tundmatut keeleüksust esindav naine kohvimasina kõrval haigutades, et tema on Luxis olnud aastast 1986 ja ainus nii vihmane periood oli kohe tema tuleku alguses, kus kaks aastat ainult kallas. Ta olevat juba peaaegu ära kolinud, sest tema ise on lõunamaalane ja vajab eluks päikest :). Hmm. Noja seda tuleks ka mainida, et sel nädalal oli siin öösel tervenisti 2 kraadi ja ühel hommikul olid garaaži katusel olevad vihmalombid JÄÄS! IRW. Andke käpikud ja talvesaapad!
Nojah, aga mis ma ikka virisen. Tegelikult on nii, et kuna ma pole niikuinii väga suurel väljasõidulainel, võib ilm omasoodu talitada. Järgmine nädalavahetus võiks Pariisis ilus olla, aga tööilmaks sobib praegune hästi. Selle kevade ainsad ilusad ilmad langesid niikuinii minu puhkusele, nii et ma olen siiski maitse suhu saanud :). Need, kes selle aja tööl veetsid, võivad küll varsti talvemasenduse saada.
Igapäevaelust rääkides - nädalavahetus oli vaikne. Käisin ujumas, jalutasin harvadel päikeselistel hetkedel linnas, istusin välikohvikus ja jõin teed, lugesin, tühjendasin läpaka kõvaketast ja laadisin tarbetuid programme maha, et tal elu kergemaks teha. (E-raamatute tarkvara sain lõpuks pika jändamise peale tööle, aga skaipi tuleb vist edaspidi aint tahvli vahendusel kasutada). Ahjaa, veel vaatasin Kanepi mänge, pesin pesu ja tegin süüa. Olen enda jaoks avastanud baklažaanid. Kohe sel määral, et olen armunud :). Miks ma neist varem midagi ei pidanud? Kusjuures esmatutvuse võlgnen Nairale, kes aasta tagasi samal ajal külas käis ja mulle esimest korda baklažaane kokkas. Ta on ju armeenlane, sealkandis süüakse neid aga palju, nii et tal oli asi hästi käpas. Tilli, hakkliha ja paprikatega oli see pada täiesti nämm.
Jah, kallikesed, statistika sõnul on Luxis rekordiline kevad. Maikuus on viimase 30 aasta keskmisega võrreldes sadanud 151% rohkem (22 päeva = 137,6 liitrit ruutmeetri peale), aga päikest on olnud 60% vähem. Tõsi ta on - see oli vist reede, kui ma ärkasin kell 7.14 suure ehmatusega. Ehmatuse põhjuseks oli see, et ma tundsin läbi une näol päikest ja sain ataki, et olen sisse maganud. Tavalised hommikud on vihmased, eks, nii et päike ja hommik ei käi enam minu jaoks kokku :). Või siis teisel päeval rääkis üks tundmatut keeleüksust esindav naine kohvimasina kõrval haigutades, et tema on Luxis olnud aastast 1986 ja ainus nii vihmane periood oli kohe tema tuleku alguses, kus kaks aastat ainult kallas. Ta olevat juba peaaegu ära kolinud, sest tema ise on lõunamaalane ja vajab eluks päikest :). Hmm. Noja seda tuleks ka mainida, et sel nädalal oli siin öösel tervenisti 2 kraadi ja ühel hommikul olid garaaži katusel olevad vihmalombid JÄÄS! IRW. Andke käpikud ja talvesaapad!
Nojah, aga mis ma ikka virisen. Tegelikult on nii, et kuna ma pole niikuinii väga suurel väljasõidulainel, võib ilm omasoodu talitada. Järgmine nädalavahetus võiks Pariisis ilus olla, aga tööilmaks sobib praegune hästi. Selle kevade ainsad ilusad ilmad langesid niikuinii minu puhkusele, nii et ma olen siiski maitse suhu saanud :). Need, kes selle aja tööl veetsid, võivad küll varsti talvemasenduse saada.
Igapäevaelust rääkides - nädalavahetus oli vaikne. Käisin ujumas, jalutasin harvadel päikeselistel hetkedel linnas, istusin välikohvikus ja jõin teed, lugesin, tühjendasin läpaka kõvaketast ja laadisin tarbetuid programme maha, et tal elu kergemaks teha. (E-raamatute tarkvara sain lõpuks pika jändamise peale tööle, aga skaipi tuleb vist edaspidi aint tahvli vahendusel kasutada). Ahjaa, veel vaatasin Kanepi mänge, pesin pesu ja tegin süüa. Olen enda jaoks avastanud baklažaanid. Kohe sel määral, et olen armunud :). Miks ma neist varem midagi ei pidanud? Kusjuures esmatutvuse võlgnen Nairale, kes aasta tagasi samal ajal külas käis ja mulle esimest korda baklažaane kokkas. Ta on ju armeenlane, sealkandis süüakse neid aga palju, nii et tal oli asi hästi käpas. Tilli, hakkliha ja paprikatega oli see pada täiesti nämm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar