No tere hommikust alias ETIOOPIA I

Mitte ei mõika... Hakkan mina reisupilte üles laadima ja siis ütleb Xanga mulle, et kuu limiit on täis... Ma jõudsin omadega alles kolmandiku reisi peale... Mida ma siis nüüd peale hakkan??? No kurat ma ei või.

Muidu on ikka niiiiiiiiii hea kodus olla. Ilm ei kannata teil siin küll mingisugust kriitikat, aga küll on tore saada kraanivett juua, mitte muretseda selle pärast, et kogemata midagi räpaste näppudega suhu ei pane, keegi ei haise, keegi ei näpista, teed on imeliselt head, oma voodi on ikka üle kõige ja söök on ka mokka mööda... Uhh...

Aga no kui kuu limiit on täis, olgu siis pealegi. Ma siis kirjutan ainult pool reisi ära, katsun krediiti juurde saada ja nende arvelt limiiti suurendada... Kui see ka ei õnnestu, noh, siis ma Egiptusest tulengi novembrikuus juba tagasi... Eks siis näitan järgmisi pilte.

Ühesõnaga, läksime Etioopia Õhuga. Stokis passisime jõle kaua, me pidime ju pagasi välja võtma ja kuna meil oli mingi 7 tundi aega, siis ei saanud kohe uut tšekinni ka ära teha, nii et me pidime kõik selle aja oma kompsude otsas passima. Jõle tüütu oli... Etioopia Õhk oli täitsa OK lennufirma... Kuulu järgi Aafrika parim. Euroopa mõistes oli nati loks, aga üleüldises plaanis - ta lendas siiski. Vahemaandumine oli ainult tüütu - selle ajal keegi ju magada ei lasknud ja kole palju rahvast tuli ka peale, nii et kohe kitsaks läks. Aga noh, see selleks.

Kohale jõudsime kell 8 hommikul. Mina mõtlesin, et hakkame kohe linnast välja kimama, aga siis viidi meid vastuvõtjate peakorterisse, kus meile tehti kohvitseremoonia (hirmus kolejubehea kohvi on kõikjal Etioopias... mõni ime kah, kui kohvi sealtmaalt Kahve provintsist pärit on). Kontor oli päris kena, see rahustas mind natukene selles osas, mis meid ees ootama hakkab. Seal oli veel isegi moblal levi, muidu oli nii, et kohe, kui Addise keskusest välja saime, surid me telefonid ära - kellel näitas, et levi on, aga mobla lihtsalt ei töötanud, kellel ütles, et levi pole, kellel läks telefon täitsa hulluks ja äratas näiteks keset päeva, kui oleks pidanud hommikul äratama... Lõpuks lõpetasime me üldse telefonide laadimise ära, sest elekter oli niigi defitsiit - pigem oli tarvis fotokaid laadida. Päris hea oli olla kaks nädalat ilma telefonita...

Kõige esimesed muljed Etioopiast... Kõigepealt üllatas mind see, kui roheline see on. Kõik... kõik on roheline ja puhas. Mäed on ilusad ja kaunid, mitte mingit prügi ei ole, kõik läheb taaskasutusse. 95% riigist tegeleb naturaalmajandusega. Autokummidest tehakse sandaalid, kui need on läbi kulunud. Veepudelid on nii suur defitsiit, et kerjused kerjavad spetsiaalselt plastpudeleid tee ääres. Mitte ühtegi kilekotti ega paberit kuskil ei vedelenud, kõik kasutatakse viimseni ära. Majad on oksaraagudest, mudaga kaetud ja õlgkatusega. Köied on rohust punutud. Riided kantakse sõna otseses mõttes ribadeks, nii et loodus jääb ilusaks ja puhtaks.

Siis üllatas mind see, et kõik kõnnivad kogu aeg. Etiooplane kõnnib iga päev vabalt mingi 20 km maha. Hommikul võtab naine suure haokoorma selga ja hakkab turule kõndima... 13km sinna, 13 tagasi. Kooli vantsivad lapsed tihti 15-20 km (üks ots). Haiglad on veel kaugemal - kui keegi haigeks jääb, võtavad külamehed ta kanderaamiga selga ja astuvad mõnikord 2 ööpäeva haigla poole - hea, kui haige eluga kohale jõuab. Maanteed on inimesi täis, kõik kõnnivad. Mõni kõnnib loomakarjaga (Etioopia on Aafrikas kariloomade hulgalt nr 1), mõni lastekarjaga, mõni lihtsalt hiigelsuure ja tohutu raske heina-, hao-, toidu- või muu koormaga. Sellist juhtu, et maantee tühi oleks ja pissile saaks põõsasse minna, tuli harva ette. Autosid sõidab muidugi harva, kui mõni õnnetu auto üritaski mööda teed tulla, siis oli selle kiirus paratamatult pidevalt umbes 20km/h, sest kogu tee oli jalakäijate poolt (nii kahe- kui neljajalgsete marssijate poolt) hõivatud. Ja kui me leidsimegi mõne hüljatud teelõigu, kus põõsasse karata, siis neil pärdikutel on ju hirmus hea kuulmine, kui nad kuulsid, et kuskil läheduses auto seisma jäi, tõusis igast neljakaarest suur tolmupilv ja poole minutiga oli kohale lidunud umbes tosinajagu murjameid. Me selle ajaga ei jõudnud veel põõsa tahagi, kui juba samas põõsast, mille peale me pissida tahtsime, mõni jõmpsikas nina välja pistis.

Teed olid paremad, kui ma arvanud olin. Praegu käib neil igal pool hull teedeehitus ka... Kõikide olemasolevate teede kõrval oli juba asfaldist maantee alus valmis tehtud. Paari-kolme aasta pärast on igal pool asfalt juba... Ühest küljest kurb, sest praegu kaitseb neid hõime oma kultuuri kaotamise eest just see, et sinna keegi naljalt minna ei viitsi. Kui valged hakkavad edasi-tagasi kimama ja sõeluma, ei jää neist seal enam palju järgi. Mul on hea meel, et praegu sai esimest korda ära käidud. Maksimaalselt viie aasta pärast on kõik seal kindlasti juba tundmatuseni muutunud. Praegu oli veel põnevust... Näiteks kui me läksime, sõitsime üle kuivade jõesängide. Sama teed mööda tagasi tulles oli vahepeal vihma sadanud ja neis möllas mässav sogane vesi, kosedki olid tee äärde tekkinud.

Või mägiteed mööda sõites jäi meile ette vihma tõttu libedaks muutunud teel otsapidi kuristikku vajunud buss. Oleks ta meeter kaugemal teelt välja vajunud, oleks ta mäest alla sadanud. Kuna teisel pool tee ääres oli kivihunnik, siis meil oli tükk tegu, et sealt ümber bussi pääseda - lõpuks asusid me autojuhid Million ja Zerihun koos abivalmite möödakäijatega kiva laiali loopima...

Esimese päeva muljetest veel niipalju, et esimene lõuna jääb ka hästi meelde... Kõigepealt juba enne sööma hakkamist oli ühel mu reisilistest kõht lahti, nii et vetsust kostis täiesti eksimatuid hääli... Ja siis toodi lauale toores hakkliha, väga krehvtine ja õline tebs ja seesama injera leib, mis on tehtud tundmatust teraviljast, maitseb hapu ja näeb välja nagu kasutatud nõudepesulapp. Edaspidi saime me oma koka, kes meile natukene eurooplasele suupärasemat toitu tegi - kõik oli väga hea ja süüa sai hullunult. Nüüd tuleb dieeti hakata pidama. Kaks mu grupi oma tegid küll sellegipoolest söögi pärast draamat - nende meelest oleks pidanud ikka kohe vist seitsmekäigulist sööki pakutama kuskil maailma ühes vaesemas riigis selle kõige pärapõrgumas otsas akaatsiapuu all...

Kui me lõpuks hotelli jõudsime, olime muidugi kapsad. Terve öö oli ju lennukis vahele jäänud ja pikk maa tuldud... Mina olin kohutavalt pettunud, et mu toas ei olnudki sääsevõrku. Sääski oli küll ja olgugi, et mina Malaronet sõin, mis ideeliselt peaks 98%-se kaitse andma, on sääsevõrgu all magamine ka omamoodi äge ja eksootiline kogemus ju. Noh, aga järgmisel päeval pakuti võimalust tuba parema vastu vahetada, nad sel esimesel ööl olid lihtsalt pilgeni täis olnud, nii et siis sain ma oma sääsevõrguga voodi kätte ka.

Esimesele hommikusöögile suundudes avastasime, et restorani aknast vahib sisse paavian:

Neid oli seal palju, sest hotelli restoranist ära visatud söögijäägid olid mäenõlvakul kõigile kättesaadavad ja boss siis istus pisut eemal ja jälgis, kes tohib sööma minna.

Igatahes, meie esimene asi oli minna Nech Sari rahvusparki. See oli see koht, kuhu me ei saanud autodega sõita, sest maa oli tüma, nii et me siis sõitsime paatidega üle Chamo järve ja läksime jala. Chamo järvel pidime jõehobusid, krokodille ja veelinde ka imetlema... Neid oli seal nagu muda. Ja nii suuri krokusid pole ma veel näinud...

Rahvusparki hakkasime jala astuma. Ma küll mõtlesin, et kui mu jalg selle retke vastu peab, on hästi... Pidaski. Mitu korda isegi koperdasin ja ikka pidas vastu. Küll mul oli hea meel. Nech Sar muide tähendab valget rohtu ja kõik oligi valge... Päike oli lihtsalt nii ere, et tumedat filtrit oleks heade piltide tarbeks vaja läinud. Ma mõne pildi tegin läbi päikeseprillide ka prooviks, aga muidu on selline suhteliselt ühtlane hele kõik :)...

Samal õhtul käisime Dorzede juures mägedes ka, aga kuigi nende küla oli ainus, kus oli selline näidiselamine valmis tehtud, kus sai niisama tasuta ja lihtsalt pilti teha, siis seal hakkas vihma sadama ja pimedaks ka läks, nii et neist ei saanud ma ühtegi toredat pilti. Ehk pärast mõne reisilise käest saan...

Päriselt selliseid hõime, kellest ma hakkasin pilte tegema, hakkasime nägema järgmisel päeval. Kõige esimesed olid Tsemaid. Takkajärge meenutades olid nemad üsna kultuursed ja mitte väga pealetükkivad, aga sellegipoolest ehmatasid nad meid kangeks. Kõik need pärdikud ju kohe liduvad kohale, kui mõni valge sinna jõuab, nad kädistavad ja karjuvad, iga näpu otsa haagib end mõni murjamijõnglane, kõik nad haisevad ja on ülenisti rokased, kuigi nad kogu aeg sind näperdavad ja sikutavad, käest-jalast-juustest tirivad (kõik mu riided on nüüd praktiliselt tumepruuni karva) ja kõik karjuvad kas birr-birr-birr, foto-foto-foto või karamello-karamello-karamello... Pärast me hakkasime sellega ära harjuma, aga kuna alguses oli see kergelt šokeeriv, siis tegin ma esimestes hõimudes väga vähe pilti. Imelik ka tundus, sest kõikidele, kellest pilti tahta teha, tuli raha anda... nii paar birri täiskasvanu ja 1 birr lapsele. Ja lihtsalt imelik oli niimoodi näpuga näidata, et juu, footoo, uann birr, oookeii? Sellele järgnes tavaliselt tunglemine, sest kõik tahtsid ikka pildile ronida ja ise ka birri saada... Siis tuli kakskümmend minutit kõiki muid pärdikuid selle ühe väljavalitu kõrvalt ära ajada ja... oh, kui väsitav see oli :D Sellest tulenevalt on mul Tsemai rahva esindajatest ainus kena pilt selline:

Seda ma juba ütlesin, et teed olid paksult kõndijaid täis. Noh, lisaks kõndijatele oli teede ääres triljon jõnglast, kes olid end kas täis maalinud või tegid midagi (enamasti tantsisid või hüppasid paar sammu, siis tõstsid nimetissõrme üles ja jooksid autole järgi, et anna nüüd birr) ja lootsid, et turistide auto kinni peab ja neile raha annab. Mõned olid huvitavad ja me pidasimegi kinni, näiteks siin demonstreerisid Benna noorukid, kuidas nemad oma vibu lasevad. Aga me saime õite ruttu aru, et neid tee ääres kargajaid on rohkem, kui meil üleüldse kokku raha võiks olla, nii et enamasti me piirdusime lihtsalt neile lehvitamisega. Kurb oli see, et kui valged harjutavad nad niimoodi kerjama, siis nad täiskasvanuna ka ju veel jooksevad autodel sabas... Täiskasvanuna ei anna keegi neile enam midagi, armsale pisikesele jõnglasele veel karamellot ikka annad. Aga igatahes mõistsime me, miks etiooplased nii kõvad kesk- ja pikamaajooksjad on :D

Kämpingud olid jummalast OK. Hästi ilusa koha peal, täiesti uue ja terve ja korraliku varustusega (meid vastu võttev firma oli hoolitsenud isegi selle eest, et magamiskotid enne meile andmist olid keemiliselt puhastatud ja uued, me pidime need ühest kämpingust teise endaga kaasa võtma, et ikka saaksime enda omades magada ja puha). Tore oli see ka, et jõnglased ei tohtinud kämpingu territooriumile tulla ja me telkidel oli valve ka peal, nii et täiesti turvaliselt võis asju sinna jätta. Üleüldse, kõik kirjutasid, et Etioopias varastatakse kõik ära - mina ei tea, kus kõik need ülejäänud inimesed käinud on, täiesti üdini turvatunnet pakkuv maa on see. Üks reisiline mul näiteks tuli vanade riietega ja kui need mustaks said, jättis hotelli maha... mitut puhku joosti meile autodele järele, et kuulge, keegi jättis päikseprillid, püksid vms maha... Automaatidega puu all passivaid teeröövleid ei kujutaks ka kohe üldse ette. Ainus teeröövel, keda me kohtasime, oli üks paavianiisand, kes kogu oma suguvõsa tee peale ja tee äärde rivistas ning ise keset teed tähtsa näoga ootas, et talle saia või muud suupärast anda. Kui ta midagi sai, lasi auto mööda, muidu pidavat kargama auto kapotile ja väga tigedalt midagi hamba alla nõudma. Ma tegin temast pilti ka, aga see tuleb alles reisi lõpus ja sinnani ma oma piltide üleslaadimisega veel ei jõudnud...

Igatahes, järgmisel päeval läksime meie sinna kõige kurikuulsamate hõimude juurde - Mursisid vaatama. Nende kohta räägiti, et nad on kõik hästi sellised ülbed ja agressiivsed ja kurjad ja koledad, elasid nad ka kaaaaaaaaaaugel Mago rahvuspargi südames. Noh, hoiatati, et võtke kõik ehted kaelast ja puha, et nemad ei tunne eraomandi mõistet ja nemad kohe võtavad ära. Mina siis panin mõned klaashelmed käe peale, et teen mõnega vahetuskaupa - helmed pildi vastu. Ja täiesti unustamatu seik järgnes... juba autost välja astudes ründas mind mingi üüratu mitmekümnepealine neegrikari, kes kõik hakkasid mu kätt sikutama, helmeid näppima ja tirima, nad oleks mu peaaegu jalust maha jooksnud ja siis hakkasid nad kõik helmeid venitades kisama foto-foto-foto-foto. Ma ei saanud rääkidagi mitte, nad lõugasid nii kõrvulukustavalt. Külavanem peksis neid kepiga laiali, meie autojuht ja Yonas üritasid mind mõistlikkuse piires varjata ja kaitsta, aga lõpuks päädis asi sellega, et ma andsin need helmed Yonase taskusse meie seal külas viibimise ajaks, sest ma enam ei suutnud. Kahe ilusa tüdrukuga tegin küll prooviks kaupa, et teen neist pilti ja pakun helmeid vastu, loomulikult olid nad nõus ka sellega, aga nii kui ma hakkasin neile kummalegi ühte helmekäevõru andma, tormas jälle meie vahele sedakorda umbes kahekümnepealine murjamikari, kes kõik tahtsid neid endale napsata, ja lõpuks andsin ma need kaks helmest mingile vanaätile, kes lubas need tüdrukutele üle anda, ning ise pugesin auto juurde peitu. Vähemalt ma sain selja vastu autot toetada, nii et mind rünnati ja näpiti ainult kolmest küljest :D [Seejuures see kahest tüdrukust tehtud pilt ei kukkunud eriti hästi välja, nii et seda ma siia ei pane. Paar tükki tegin auto juures, kus oli väiksem tunglemine ja kus mul autojuhtide abiga õnnestus paar naist välja valida ja neist ise surma saamata pilt ära teha]

Ühesõnaga, et Mursidest jäi mulle väga hirmus mulje. Ja need huuleplaadid... need on jõle rasked. Ma ühe ostsin ka, kümme birri :D Põletamata savist on need tehtud ja need on tõesti jõledad... Kõlakad räägivad, et nad venitavad oma huuled sellepärast selliseks, et orjapüüdjad neid ei tahaks, sest naised on nii koledad.

Edasi pidime me minema Mago rahvusparki tiirutama ja loomi otsima, aga kuna mitu päeva oli sadanud, oli maa nii tüma, et eelmisel õhtul oli 4 autot sinna kinni jäänud ja turistid olid hommikupoole ööd sealt lõpuks välja pääsenud. Seetõttu jätsime me päris põõsastesse pugemata. Tee peal nägime elevandijälgi ja -sõnnikut (mis pidi olema väga haruldane, sest elevante on seal vähe), igasuguseid sõralisi ja portsu linde ning ülejäänu asendasime sellega, et käisime piirkonna vastasutatud antropoloogiamuuseumis. Ei maksa öeldagi, et ega seal eriti eksponaate polnud, aga noh, vähemalt algus on neil asjale tehtud. Muuseumi juures kõige toredam oli hoopis see, et seal ees kasvasid täitsa peenras amarüllised:

Neid oli seal üldse palju, mõnes kohas oli neid kohe nii paksult, et aednik lõikas neid sülega maha ja muudkui pani restoranis kõikide laudade peale 3-4 õit... Meil kasvata nagu hingeõnnistust ja siis tuleb ka üle aasta õis... Uhh, kadedaks teeb kohe.

Noh, ja siis jalutasime niisama Jinka linnakeses ringi, käisime kohalikul turul, tegime pilte ja ootasime õhtusööki, pärast mida tegime kohvitseremoonia ja lihtsalt nautisime.

Külatänav:

Üks moekamaid ja paremini varustatumaid kauplusi linnas:

Nii kui käima õpib, pannakse kohe küttematerjali kokku otsima - mis ta muidu tatsab:

Järgmisel päeval sõitsime järgmisesse kämpingusse edasi, kus me ka siis mitu ööd olime. See asus Hamerite maadel, aga sealt me tegime väljasõite teiste hõimude juurde ka. Hamerid olid hästi sõbralik rahvas ja nendega oli meil päris palju kokkupuuteid. Nemad on kõik selliste kenade soengutega - üleüldse soengud pidid tihtipeale olema ainsad asjad, mille järgi hõimusid üksteisest eristada on võimalik. Noh, Hamerid teevad oma soenguid nii, et panevad mötsaki pähe punast savi ja siis hakkavad juuksesalke käte vahel kiiresti rullima. Meiega koos oli seda kanti avastamas üks Läti grupp, nende giid ütles, et tema ükskord lasi endale sellise soengu teha, aga et pärast tuleb pea nulliga paljaks ajada... mul nimelt tekkis huvi soengut proovida. Meil kaks naist grupist lasid oma pead paar päeva varem lihtsalt afropatsideks punuda, et jääks ära mure, kuidas ja millega pead pesta. Niimoodi tehti:

Ja niimoodi nägid Hamerid välja:

Alustuseks käisime suurel Hamerite turul, mis koosnes kahest osast - turistidele müüdava kraami osast ja ülejäänud turust, kus kohalikud oma kraami vahetasid.

Turul üldiselt käivad eelkõige naised. Üleüldse naised teevad kogu tööd - kantseldavad lapsi, ehitavad ja remondivad maju, veavad hagu, teevad süüa, käivad põllul ja turul... Mehed käivad alati kaks kätt kõrval või istuvad küla keskel ühishoones ja joovad õlut. Naised käivad seevastu hiigelsuurte haokoormate, heinasaadide ja lastehunnikuga... Mina mõtlesin alguses, et mis see hagu siis ära pole tarida, et kuiv puu on kerge... Aga kui ma ikka seda koormat proovisin, jõudsin maast kergitada heal juhul 10 cm. Kõrval seisis neegritädi, ajas teisega juttu, koorem seljas, nii et polnud asigi... Aga noh, meenutades raskusi, mida ma vanasti kangitrenni aegu vabalt rinnale rebisin, tuleb öelda, et vähemalt 65-70 kilo kaalub see koorem küll. Teised meie omad (isegi mu reisilistest kõige noorem ja turskem tädi) ei jaksanud seda liigatadagi - alguses vaatasin, et teeb lolli, aga siis hakkasin ise katsuma ja no tõesti - kerkis vaksa jagu ja rohkem ei suutnud ka mina seda tõsta... Au ja kiitus neegritädidele... Ja kus nad meie tulutute katsete üle irvitasid :D

Selle päeva õhtul kerkis ette vapustav võimalus. Hameritel on nii, et kui poiss tahab abielluda, tuleb tal läbi teha meheks saamise riitus. Nimelt tuuakse kohale hulk härgasid, rivistatakse need üles ja poiss peab 4 x edasi-tagasi üle rivis seisvate härgade jooksma. Noh, vot, see õhtu oligi parajasti ühes külas see asi toimumas ja meie Miljon leidis, et me võiks vaatama minna seda. Sellest minekust tõusis üks suur pahandus muidugi, sest see oli täiesti programmiväline võimalus ja küsiti selle eest 200 krooni. Alguses muidugi tahtsid meie omad niisama minna ja polnud nõus maksma, millele järgnes paras segadus, mis küll lõpuks lahenes, ent pisut halva meki suhu jättis. Aga no see selleks... Just enne seda riitust oli mul suur abi sellest päikesepatareist, sest kui teistel enamasti akud õhtuks juba tühjad olid, siis mina sain päeval oma kaamera aku autos täis laadida ja seal tseremoonial lõputult pildistada. Seal nimelt olid kõik murjamid oma asjadega nii ametis, et ei tõrkunud pildistamise vastu, lisaks oli meil piiramatu pildistamise õigus... Aga kuna mu Xanga kuulutab, et piltide limiit on täis, siis praegu saate tseremooniast ainult ühe tädi pildi ja kõik ülejäänud tulevad kunagi postituses Etioopia II...

Aa, üks väike videojupp on mul ka sellest riitusest... See on suhteliselt algus, naised tantsivad ringis ja ärritavad mehi, et need neid peksma tuleksid. Mehed siis tulevad vitsadega ja peksavad meheks saava poisi naissugulasi, et need endale selja peale hirmus koledad armid saaksid, et kunagi, kui poisil on oma pere, siis vanad sugulased saaks tema juurde minna ja öelda, et näed, meie saime sinu eest arme, sina nüüd pead meid aitama. Siin videos pole küll peksmist, aga nad enne tantsisid ja laulsid ja ärritasid mehi ja tegid seda väga ürgselt, väga rütmikalt ja hullult äge oli vaadata seda...

Addis vol 2

Oeh, pohjas on nuud ka tiir ara kaidud ja Addisesse tagasi joutud. Ohtul ootab veel mingi folktantsudega etendus ja siis lennujaama minek. Tahaks siit juba minema... Koriauguni on sellest maast :D

Mitte, et age poleks olnud. Oli kull, aga mones asjas peksa siin kull nagu peaga vastu seina, nii et kops on ule maksa ja koriauguni kah veel. Joonas, kes mul giidiks oli, oli naiteks nii ebaprofessionaalne tuup kui uldse olla andis ja mida aeg edasi, seda voimatumaks temaga raakimine uleuldse laks. Tana oli eriti paha tuju tal... Ju ootab lahti saamist meist. Aga no porgusse, kui ma sihukesele jootraha annan...

Grupp... nendega oli alguses jamasid, aga lopuks on onneks asjad ikka oluliselt paranenud. Peale seda uhtainust sonavahetust, mis meil oli, on koik ennast vaga meeldivalt ja korralikult uleval pidanud, nii et seegi hea. Parimaid sopru meist just ei saanud, aga vahemalt sai koik selgeks raagitud ja viimased paevad olid paris toredad nendega. Aga uldiselt on mind vist hammustanud tsetse karbes, sest mul on kolm paeva juba hirmus vass peal, no lihtsalt ei jaksa mitte midagi teha.

Muidu on nii, et etiooplased on jube toredad. Natukene aeglase toimega, aga vahemalt hasti sobralikud ja lahked ja naeratavad. Pealinn on suhteliselt mottetu koht, aga Lalibela kirikud olid vaga vinged ja need hoimurahvad siiski ka...

Pilte olen teinud... hmm... mingi... 1400 voi sinnakanti (pigem ule kui alla selle) ja moni on paris ilus ka... Hehee... Enne ma ei julgenud neid eriti vaadata, elektrivarustusega pole siin lood just kiita, aga siis, kui ma nuud hakkasin iga paev fotokat laadida saama, siis olen neist juba ule kainud mitu korda, udused ara kustutanud ja nii... tahaks juba arvutist suurelt naha neid parimaid... Ei joua ara oodata.

Etioopiast uleuldiselt aga (mul on tund aega aega, eks)... meenutab Indiat natukene oma vaesuse poolest, aga toit ei ole veeranditki nii hea... Maastik on selle eest triljon korda kaunim, kui ukski koht, mida ma nainud olen. Ja kuigi rahvuspargis loomade vaatlemine jai natuke napiks, siis igasuguseid eksootilisi elukaid on jahitud kull - ilusaid ahviportreid on mul... ja linde on siin igasuguseid ja ilusaid.

Etiooplaste kohta veel nii palju, et jubedamad kilplased on nad, aga vaga meeldivad seejuures. Mitte ukski hing peale uhe mottetu nomeda libediku pole naiteks jootraha noutanud... Selles mottes, et tanava aares on igasuguseid birritajaid rohkem kui sipelgaid pesas, aga nad ei loo kulge, ei ole ebaviisakad (lihtsalt meeleheitel) ja koik teenindajad on ubertoredad ja ei nouta jootraha. Kuna ainus Aafrika maa, millega mina vorrelda oskan, on Egiptus, siis tuleb oelda, et vahemalt selles osas on asjad tugevalt Etioopia kasuks. Ma oleks voinud rahumeeli abielusormust meenutava sormuse kaasa votmata jatta, ei tulita siin keegi kedagi. Rahakoti oleks voinud ka kaasa votta, turvalisusega on lood siin oluliselt paremad kui paljudes teistes kohtades, kus ma kainud olen. Hirmutatakse ainult.

Satikaid on ka palju, saasetorjevahendit on lainud nagu vett :) Sellegipoolest oleme koik vist mingil maaral ara soodud ja peale uhe naisterahva ja minu ei votnud keegi malaariatablette... Palju onne neile. Mina kull ei tea, mis neist saab. Kohulahtisus on ka koigile kohale joudnud... peale minu. Kohe esimesest paevast saadik monel seejuures - uks puristas kovasti vetsus juba enne seda, kui me esimese Etioopia louna joudsime ara suua. Huvitav, mis tal viga oli :)

Minuga on nii, et kui mina juba hakkasin motlema, et seedin raudnaelu ka, siis tana keerab kuidagi naljakasti kohus, eks me vaata... Lootkem parimat siiski. Aga isegi kui juhtub halvim, siis vahemalt reisi viimsel paeval, eks. Minu ainus draama oli see, et kuskil oli vetsu uks nii madal, et ma ei joudnud nii madalale kummardada kui see oli ja loin pea monusalt vastu uksepiita ara... Uksepiidas oli kenasti pusti mingi naelapea, mis mulle pahe vaikse augu tekitas, aga minust oli tark tegu kuu aega tagasi teetanuse sust lasta ara teha. Pole hullu midagi. Hoopis tore on see, et mu jalg on kenasti koik see aeg vastu pidanud, seejuures tegu on olnud kogu aeg pinnasega, mis pole just koige mugavam ja kindlam, eks. Rahvuspargis sai kovasti turnida, magesid on vallutatud mitmeid, marsitud on kilomeetrite kaupa ja mitu korda olen koperdanud ja komistanud ikka ka... ptui-ptui-ptui, aga siiani on need koik loppenud hasti... Aga muidugi etiooplastega, kes iga jumala paev mingi paarkummend kilomeetrit maha vantsivad, ei anna mind vorrelda kuidagi. Koik nad imestavad, mis mu jalal hada on, et ma lonkan...

Muidu on need etiooplased uks imekena rahvas. Toesti hasti elegantsed ja notked ja ilusate naojoontega, nende tragoodia on ainult see, et nad on ilusad nii natukest aega, enne kui raske elu ja halb toit ja loputud tited nad koledaks muudavad. Mehed nii ilusad pole kui naised, a mehed pole vanast peast nii koledad ka...

OK, aga ma lahen nuud pakin viimased ostud kohvrisse ara ja siis ongi varsti kaes aeg, millal saab ohtusooki ja showd vaadata. Ja siis lendamaaaaa....

Addis

Jajah, pole midagi oelda. Oli oigus, et kui alguses Euroopast Addisesse sattuda, tundub see hirmus aegunud koht, aga kui mujal Etioopias ara kaia ja siis siia jouda, tundub see kui viimase moe jargi paradiis. Just joudsime ja avastasin kohe, et hotelli (uus ja ilus) fuajees on tasuta internet ja isegi arvutid. Voodi minu toas on suurim, mida mu silmad nainud on eales - kumme vaikest neegrit mahuks koos minuga sinna magama. Ja sook oli ka taitsa hea... ja milline varske ananassimahl. Luks uhesonaga.

Ega ma palju ei raagi, meil on juba kell 4 oosel aratus, siselend on varajane, nii et ma kohe varsti tuttu ara... Telefoni tahaks ka katsetada, see ei taha mul mitte kuskil tootada. Minu oma pole ainuke, meist kellelgi ei toota - monikord isegi levi nagu oleks, aga lihtsalt ei toimi... kummaline. Kohalikud kogu aeg lobisevad...

Aga hoimud olid agedad. Ammendasid ennast, aga olid agedad. Liiga palju nappimist oli, mul koik pluusid juba tahmased - must varv hakkab kulge. Heh, ja tagumikku pole mul ka kunagi nii palju napistatud kui pisikesed murjamilapsed seda siin pitsitanud on. Aga muidu ei jatku sonu, see on taiesti kirjeldamatu, milline on Etioopia koige kaugem ja uksikum nurk. Mul on ligi 1000 pilti juba tehtud, et eks koju saades naitan monesid. Ja ainult 3 paeva ongi meil Etioopias veel jaanud... Vahepeal kallas hirmsat moodi vihma, siis oli hirmus kuum, loodus on neil vapustavalt ilus, koli voi ise siia, koik nad on naeratavad ja toredad ja pole uldsegi naiteks pealetukkivate egiptlaste moodi, sook... noh, sook jatab natuke soovida... Esimene louna, mis meil oli, toodi kohe toores hakkliha lauda... hehe... Ja koik on kas jube vurtsine voi jube mage voi jube hapu voi hirmsa valjanagemisega... Aga eks see ole harjumuse asi.

Grupp on uhe erandiga jalle taiesti tore, see uks erand sai vist ka paika pandud, kaks paeva on ta juba igatahes vaga kenasti end uleval pidanud... Ja meil oli autojuhiks poiss nimega Million... Hirmus tore Miljon oli :)

Aga ma nuud lahen, ei mallanud lihtsalt, tahtsin korra internetti naha. Aga MSNi siin ei ole, nii et...

Viimased ettevalmistused

No nüüd ma olen siis jõudnud nii kaugele, et koukisin kohvri välja, pean sealt seest kassi peletama kogu aeg ja üritan välja mõelda, mida kaasa võtta. Kui palju dilemmasid...

Üks sääsetõrjevahend või kaks?

Filmikaamera või mitte? Kui jah, siis kui palju filmi?

Üks steriliseeriv spray või kaks?

Kas kolmveerandkäised ka sobivad või oleks tervislikum võtta ikka ainult pikad käised (sellisel juhul mul lihtsalt pole suurt midagi kaasa võtta :D)?

Mis käsipagasisse, mis potentsiaalselt ärakaduvasse kohvrisse?

Kohver või spordikott üleüldse?

Teha plaat muusikaga või mitte? Kui jah, kas siis abielupaarile kahe peale üks või ikka mõlemale (samasugune)?

Kui palju raha vaja läheb?

Mitu paari sokke kaasa võtta?

Kuidas vastuvõtva tüübi kingitused sisse pakkida?

Kas mõni laadija peale päikesepatarei üldse kaasa võtta?

Mis homme selga panna?

Kui külm seal mägedes öösiti ikka on, milline jakk kaasa võtta?

Kust päikeseprillid võtta?

Ja nii edasi...

Saate aru, MINA, kes ma olen kuude kaupa end teemasse sisse söönud ja kujutan päris hästi ette, mis mind seal ees ootab, küsin endalt selliseid mõttetuid küsimusi :D Mu vaesed turistid aga ei tea karvavõrdki ette kujutada, mis neid - meid - seal ees ootab :D Tähendab, päris kindlasti ei tea :D Hihii... lõbus saab olema... Ja mis tundega siis nemad veel pakivad? Aga samas nad ilmselt ei muretsegi siis selle pärast eriti, kuna nad ei tea, mis meid ees ootab... Mine võta kinni.

Eriti nummi oli see, et tänase päeva ennustus mulle oli selline: tomorrow your eyes will open and you will see the world in a new light. Ma arvan, et sellega võib nõus olla :D

Appiappi, paanika...

PS: tegelikult ma ei ole nõrganärviline, aga alati on parem end halvimaks ette valmistada, sest siis tundub iga vähem halb variant ka jumalast hea lahendusena :D

Peen värk, ma ütlen

Vidina sain kätte, Pärnu linna pealt leidsin seni veel puuduoleva kahepesalise USB junni ka, ema käest sain fotoka ja nüüd jõudsin tööle, et kõigest sellest ühte hiigelpikka laadimisjubinate jada ehitada... 6 erineva julla omavahel kokkuklapitamise järel leidsin ma rõõmsalt, et näed, tuluke läkski roheliseks ja ta päriselt laeb. TA LAEB :D Oi, kui hea meel mul on. Kaks kuud mõtlemist ja... teadmatu hulk kulutatud raha hiljem sai asi päriselt toimima. Päikesepatarei osas olen ma ka endiselt soosival seisukohal, see ei maksnud üldse mitte palju ja mobla laeb ta täis ilgelt kiiresti. Eks me näe, kaua liitiumakuga läheb... juhhuuu...

Järgmine probleem on selles, kust saada DEETi. Etioopia raamat ütles, et Etioopias ei saa kuskilt sääsetõrjevahendit osta, tavalised Eestis müüdavad vahendid ei aita ja reisimeditsiinikabinetist soovitati, et raudpoltkindlasti tuleb muretseda DEET kreemi, mille sõjaväelased Ameerikas kunagi leiutasid... Hmm... Pärnus sellist müügil ei ole, see on juba tuvastatud.

Ja siis ma mõtlesin ühe hea asja ka välja Etioopia juures - kui mul kõht potentsiaalselt kõik see aeg lahti on - ja kui polegi, siis ei julge vähemalt mitte midagi süüa-juua, hirmus, et ta läheb lahti - siis võiks justkui mõned kenakesed kilod kaalus alla võtta :D Olengi paksuks läinud, minu kevadine otsus suure pauguga hästi sportlikuks hakata, kukkus teatavasti läbi ja lõppes sohvalillestaatusega :D Aga samas - mida vähem ma kaalun, seda lihtsam ju mu jalgadele, nii tervele kui vigasele. Hehee... Ja isegi riided võiksid siis seljas paremini istuda, kui ma nii 3 kilokest kuskile kaotaksin :D Selle poolest võiks seda Etioopiat isegi oodata...

Mu vidin jõudis kohale :D

Täna hommikul vedelesin voodis ja üritasin otsustada, et mis kell oleks kõige viimane hetk helistada ja tagavaraaku tellida ja mis kellani ma seda vidinat oodata võiksin :D Noh, aga tuleb tõdeda, et need 777 krooni tasusid ennast ära - kohe heliseski selle peale uksekell ja üks poiss pistis selle vidina mulle pihku. Niiiiii tore, nii tore, nii tore :D Aitäh-aitäh-aitäh :D

Ma prooviks teda kohe ka, aga avastasin, et mul on sellist kaablit või junni või midagi sellist ka veel vaja, mille mõlemad otsad oleks nagu USB pordid... Ma nüüd joon kohvi ära ja siis kiman linna otsima... Ma loodan, et Pärnus ikka on sihukesi. Kui mitte, on veel üks asi kolmapäeva hommikul Tallinnas ajada... Oomipoes seda leidub igatahes, nii et tagavaravariant on kindlaks tehtud :D Aga ikkagi, nii tore, nii tore, nii tore, nii tore... Vähemalt mingigi mure lahenes... Kaks kuud on sellega pead vaevatud ja mitu korda kandsin ma maha igasuguse lootuse, et see üleüldse kohale jõuab :D

Muidu... päris paanika hakkab tekkima. Ma täna öösel siin hommikuni studeerisin jälle ja võrdlesin materjale, aga Etioopia taimedeni pole ma veel üldse ikka jõudnud ja põhjapoolsed linnad tuleks ka veel uuesti läbi vaadata ja hõimude kohta on kogu suure kaevamise peale ka vähe justkui ette näidata, et neid peaks ka veel tuustima netti mööda :D Lindude koha pealt olen ma endiselt loll kui lauajalg (noh, kõige suuremaks mureks on see, kuidas mulle tundmatuid linde Eesti keelde tõlkida). Grupp on mul seevastu seekord sihuke nõudlik ka vist kõigele lisaks (mitte lindude, vaid üleüldse kõige koha pealt)... Ja üleüldse, konkurentsitult parim küsimus on see, et mis minu jalaniru Etioopia pinnasest arvab... Pärast ma ei saa kõndidagi seal :D See oleks küll pull... või siis mitte.

Aga ma nüüd siis lähen, muidu ma ei jõuagi kohvijoomiseni. Täna on üks juubelipidu ka veel ette nähtud... Oh jah.

Tänase päeva teema: Etioopia loomad

Jajah, enam polnud seda kuskile lükata. Ma ei ole küll suurem asi loodusteadlane ega sageli ka mitte -huviline, aga kui ette on nähtud vähemalt kahes rahvuspargis loomade vaatlemine, siis tuleb ikka tegeleda selle teemaga enne, eks. Elevandi ma tunneksin loomulikult ära, aga ma kahtlustan, et neid meile eriti ette ei satu... Ja isegi siis, kui terve päeva peale suures rahvuspargis lõpuks üks õnnetu elevant välja ilmub, ei piisa vist päriselt sellest, kui ma ütlen, et näete, elevant :D Häda ja viletsust...

Noh, sain teada sellise põhitõe, et Etioopias on hirmus palju loomaliike, kes sealt pärit on või ainult seal elavad. Ühiseks nimetajaks on hästi suured kõrvad, sest see aitab neil kehatemperatuuri reguleerida. Etioopia siilid on päris nunnud, Etioopia hundid ka... Gelaada-nimelised paavianid tunduvad päris vahvad, aga kõige levinumad on loomulikult igasugused sõralised, kellest ma isiklikult üldse ei hooli kohe... Tüügassigu tahaks hoopis näiteks näha... ja kaelkirjakut. Roomajad ja kahepaiksed ja satikad ja muud säärased võiksid üldse meist kauge kaarega mööda käia.

Kui loomadega veel enam-vähem saab kuidagi (no jätad meelde, kellel missugused sarved on), siis kõige hullem on minu meelest igaste lindudega... Ma juba kujutan elavalt ette, kuidas mõni kentsakas poolsuline peletis meist üle lendab ja kõik kohe loomulikult ahhetavad ja küsivad, et mis elajas see sihuke oli? Noh... ja siingi piirdusid minu eelmised teadmised umbes pelikanide, jaanalindude ja vaenukägudega :D (Ja Jumal teab, kas ma neid viimaseidki lennu pealt ära tunneksin :D Kui mõni mu jalge ees tükk aega passiks ja end igast küljest keerutaks, et ma teda hoolikalt uurida saaksin, siis tunneksin ehk äragi :D). IRW. Ei ole meelakkumine see töö mõnikord :D Kurval kombel on Etioopia auks ja uhkuseks linnud, keda seal on nii palju, et üks raamat toob kõige suuremaid ausid ja uhkuseid välja 4lk ulatuses imepisikeses kirjas tehtud nimistuna...

Ja ma ei tea, miks see teema peaks kedagi selle blogi aeg-ajalt lugejatest üleüldse huvitama, aga noh, pole midagi parata, kui ma juba nii totaalselt Etioopia lainel olen, eks :D See lugemine ongi rangelt vabatahtlik, eks...

Hmm... äkki peaks kelleltki binoklit laenama? Pea külge seotava kaevurilambi juba sain... :D

Issandissandissand, nelja päeva pärast sellel ajal passin juba Arlandal... Uff...

IRW

Suhtlesin siin nende etiooplastega... Küsisin, kui kaua ühe konkreetse teelõigu aega võtab... Tema vastab:

as you know, the road via B & H is new and good, so though the driving time depends on the donkey traffic on the way, it won't take more than 8-9h

Peen värk, ma ütlen :D

Muidu polnud tänases päevas suurt midagi naljakat, tuju oli hoopis üsna morn kogu päeva. Esiteks aeti mind hommikul suure kärtsu ja mürtsuga voodist välja - vanaema oli lambist linna tulnud ja ukse taga mul. Mina nimelt pole aga hommikuti väga rõõmus, kui pean voodist ehmatusega üles kiirustama ja kellegagi veel suurelt suhtlema kah. Rääkimata sellest, et Nublu suure erutuse peale muidugi tuppa sirtsutas ja muud säärast. Ja päeva peale kogunes veel mitu asja, mis tuju ära ajas... Näiteks lõikusin kassile ajalehti (seegi ei ole just mu lemmiktegevus), aga mõni ajaleht (värdjas sihuke) ei rebene üldse nagu peab, vaid läheb kuidagi sinka-vonka laiali ja nõmedalt laiaks mõnedest kohtadest ja siis kohe on nõme pärast lõigata neid ja siis võtab kogu see krempel ilmatumalt aega. Ja siis seni, kui mina vannis olin, käis koer ja kakkus prügikasti kapist välja ja köögipõrandale maha, nii et vana kohvipaks kõik vedeles laiali põrandal ja puha ja... Postkast oli ka paksult igasuguseid mõttetuid kriidiseid reklaame täis ja söök ka ei kukkunud nii hea välja, kui tahtsin :D Ahjaa, isegi Etioopia muusika ajas täna tuju ära :D Nad on üllitanud mingi kahekümne ühest plaadist koosneva Etioopia muusika antoloogia, aga nii palju kui ma jõudsin neid lugusid läbi kuulata, on seis täpselt ainult, et võta üks ja viska teist - ja sihukest jätsusugemetega muusikat on tehtud igas viimses kui maanurgas Euroopaski. Mingit lõkke ümber kargamise ja huilgamise muusikat polnud üldse :( Äh. Vot mõnikord on sellised pisikesed pseudoprobleemid, mis ajavad tuju ära.

Vaesed indoneeslased

Taevas on nende peale küll väga vihane, näib. Küll vajuvad laevad põhja ja kukuvad lennukid alla, küll on tsunamisid ja maavärinaid... Kui üks katastroof enam-vähem lahendatud saab, on kohe järgmine platsis... Viimasel ajal on nad kohe ERITI suure nuhtluse kaela saanud, mulle näib... Iga päev on uudistes uued Indoneesiat tabanud katsumused. Vaesekesed, kahju neist.

Mu junn sai täna Londonist posti. Heh, ise maksis 6 naela vist teine, postikulu läks umbes 46 :D No ega ma päriselt raha peale vihane polnud, aga mul oli VÄIKE lootus, et ehk see niimoodi ikka jõuab esmaspäevaks-teisipäevaks kohale. Royal Mail ju ikka streigib, nii et nendepoolsele heale tulemustele paari naela eest ei saa loota ja eks ma palusin siis londonlannal see ropu raha eest ParcelForce'iga ära saata. KUI se kohale jõuab, siis polegi väga hullusti, ega lisaakud või muude lahenduste väljamõtlemine odavamaks poleks kujunenud... Aga no väga siiber on mul küll juba sellest jampsist :D

Tere hommikust, nüüd väidab MSN mulle, et ta ei saa mind MSNiga ühendada... On ikka äpu...

Kõik muu jutt läks meelest ära, mida ma öelda plaanisin... Istusin täna päev otsa kontoris ja üritasin muu tegevuse kõrvalt veel Etioopia ajaloo viimaseid etappe endale selgeks teha; toimetajalt saadud parandusi käsikirja sisse viia ja muud säärast. Ahhaa, jaa, sain täna teada, et Etioopias on kuskil mingid teed väga läbimatuks muutunud viimase nädalaga, eks näis, mis siis seal saama hakkab.

POSTSCRIPTUM: Kas keegi Mehhikosse tahaks tulla novembris? Mäletatavasti ma eelmisel aastavahetusel käisin seal ja see oli niiiiiiii megaäge, et sai korrapealt mu uueks lemmikriigiks. Siin on mõned mu toona tehtud pildid ja mälestused ka üleval. Et sama programm on muidu seal koha peal, aga kuna see aastavahetus möödub hoopis Pariisis, siis tuleb Mehhikos nati enne seda ära käia .

POSTSCRIPTUM-POSTSCRIPTUM: kui Mehhiko liiga kalliks jääb :D, siis järgmise aasta kõrbesafari kuupäevad on nüüd ka paigas (09.-17.04.2010). Kõik, kes te mulle eelmise korra eel ja järel lubasite, et järgmine kord on tulek, siis paluks nüüd lubadused teoks teha ja broneerige endale see nädal ära :D Minu tehtud pilte ja eelmiste safarite muljeid näeb siit, siit ja siit. Ja kuskilt ilmselt veel, aga ma ei viitsi enam otsida neid vanu postitusi läbi.

Täitsa udu, vol 2

Vat, mina olen pikemat aega elanud teadmises, et sõidan ära Etioopiasse kuuendal oktoobril, ehk siis teisipäeval. Täna selgus, et ei sõidagi. Hoopis seitsmendal sõidan.

Osutus, et päris tore. Sest see julla jõudis ka nüüd lõpuks Londonisse kohale. See, et ma kogu aeg arvasin, et lähen varem ära, jättis mulle nüüd ühe päeva armuaega. Mingi kiire teenusega on ehk isegi nüüd võimalik see järelejäänud tööpäevadega Eestisse munsterdada... (5x suurema postikulu eest, kui see junn ise maksis :D). Homme näeme, imekombel on muidu täiesti musterhõivatet londonlasel just nimelt homme pisukest vaba aega, et postkontorisse hüpata (tore siis, et ta need paar vaba hetke saab postkontoris veeta, eks :D)... Aga ei, nii tüüpiline ikka - ma just nüüd kandsin selle lõplikult maha ja üritasin täna teisi variante välja mõelda... Tegin paar telefonikõnet ja ei saanud eriti targemaks... Aga no näed, kohe hakkasid asjad liikuma :D

Siis käisin apteegis. Ostsin küll pool apteeki tühjaks, aga tulin koju ja siis hakkas meelde tulema kõike seda kraami, mis mul meelest läks - à la söetabletid ja... kurat, mis see teine asi oligi nüüd... Ma ei mõista, kuidas ma saan nii ajuvaba olla kogu aeg...

Muidu tegin ma täna niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii suure pannitäie Mehhiko pajarooga, mis tuli suti vürtsine, aga iiiiiiiiiiimehea :P Pann peaaegu ajas üle ääre, aga nüüd on juba peaaegu kõik otsas :D Nämm...

Aasta aega rattasõitu!

Muidugi on nii, et hommikul kallab niimoodi vihma, et ma jõuan oma tegemistelt koju tagasi, ise aluspesuni läbi ligunenud... ja siis pärastlõunal, kui mul vaja kiiresti ja palju teksti toimetada, vahib päike aknast otse silmaauku...

Ei, aga mul õnnestus päriselt enne kaheksat end üles vedada - mul ju polnud arstiaega kinni pandud (vabad ajad olid alles novembris, isegi tasulised) ja ma mõtlesin, et mida varem ma sinna kohale ilmun, seda parem. Ma olin moraalselt valmistunud isegi paariks ootetunniks, aga tegelikult sain kahekümne minutiga hakkama... uskumatu värk.

Arst siis kirjutas mulle kohe esimese küsimise peale tõendi välja, tahtis juba mind minema saata, aga ma ikka söendasin paluda, et ehk ta ikka vaatab ka korra mu jalga siis...

No ta vaatas, kuigi ma ei tea, kas ma seda usun ka. Või uskuda tahan :D

Ta nimelt ARVAS, et ehk ikka oli osaline rebend jah, muidu ta ei liiguks mul nii palju :D Arvas ka, et nii kuu aega võiks veel kindlasti sohvalillekest mängida ja oli veendunud ainult selles, et ainus sport, mida ma järgmine aasta aega teha tohin (loe: iga päev natuke tegema pean) on jalgrattasõit. Juhhuu...

Käisin ja viisin selle paberikese osakonda ka ära - midagi tarka teada ei saanud, osakonnajuhataja olla hoopis ära see nädal :D Eks siis jääb asi nende endi ajada sellal, kui mina Etioopias paljaste neegritega üle lõkke kargan :D Ja kui hommikuse vihmaladina vältimiseks otsustasin arstile minna taksoga, siis osakonda kesk vanalinna tuli ikka ju minna (ja ära tulla) omal jalal. Oi, kui ma ükskord koju tagasi jõudsin, mul polnud hamba all ka kuiva kohta. Ja ma ütlen, siis, kui ma laua taha istutud sain ja tekstid ette võtsin, hakkas päike silma paistma. Urr...

Peaaegutoanaaber jagas mulle veel lahkelt kõiki oma klaasist helmeid ja pärleid ja vidinaid, millest lahti saada... Enda omad otsisin ka nädalavahetusel kõik välja - mida ma küll lapsena tallele ei pannud (Kinder Surprise'i mänguasjade valikuline kollektsioon näiteks :D)! Ma kujutan elavalt ette, kuidas ma seal Etioopias hommikul endale kõik need külge riputan ja siis telgist välja tulen... Mida küll mu reisikaaslased asjast mõtlevad :D Selles mõttes, et ikka pean ju endale külge riputama ja siis kui kauplemiseks läheb, enda küljest võtma... jätab palju hinnalisema ja personaalsema mulje. Vot, astun siis kesk savanni telgist välja, mõlemad käed randmest kaenlaauguni plastikust ja klaasist helmeid ja kirevaid käevõrusid täis, kaelas tilbendamas kah igat värvi küütlevaid munasid ja pudinaid, kõik pükste vööaasad riputatud täis igasuguseid võtmehoidjaid ja muid tilinaid... Praeguseks kokkukogutud varustust arvestades näen ma sama jabur välja kui nemad oma huuleplaatide ja loomanahkadega :D Ja näib, et kui ma kõik need helmed, pastakad ja klaaskommid kohvrisse topin, siis mahubki sinna juurde ainult see kraam, mis apteegist kästi kaasa varuda (nigu pool apteeki kohe).

Olgu pealegi, aga kuna ma avastasin järsku, et homme on vaja raamatukokku tagastada kogu sealne Aafrika riiulitäis raamatuid (neid on seal nimelt nii vähe, et suht-koht kõik relevantsed asjad on minu käes praegu :D), aga lugenud pole ma neist midagi... ma siis nüüd lähen üritan allesjäänud ajaga teha, mis võimalik...

Täitsa udu :D

Einojah, kui ma reedel Kerli juurest koju jõudsin, oli tuba kottpime, lambid ükski põlema ei läinud. Selge pilt - päeval oli olnud kõvasti elektrikatkestusi ja ma eeldasin, et pirnid on läbi põlenud (siin ongi jõle halvasti nendega, iga väiksemgi liigutus ja pirn on läbi). Hommikul ka ei põlenud veel, samas kui külmkapp töötas, veekeetja ja kohtvalgusti ka. Klõpsutasin paar korda lülitit, aga mõtlesin, et mul pole aega pirnidega jamada praegu ja tulin tulema.

[Laupäeval sõitsime Jõgevestesse ühele juubelipeole ja tagasi sealt tulek oli suursündmus: peale viit kuud sandiks olemist olen ma jõudnud nii kaugele, et saan actually autoga sõita. St pedaale vajutada ja puha... :D Päris tore oli jälle üle pika aja sõita.]

Tulen täna õhtul tagasi - astun trammi pealt maha ja vantsin kodu poole, kui juba kaugele teise tänava risti märkan, et tere hommikust, minu toas tuli põleb ja miski nagu liiguks ka sees. Päris ehmatasin kohe... Helistasin peaaegutoanaabrile, et see läheks ja vaataks, mis siin toimub. Jõudsin juba igasuguseid stsenaariume välja mõelda, alates sellest, et mulle on tekkinud uus toanaaber, lõpetades sellega, et siin parandatakse ühika wifit või on parajasti sissemurdja :D No mida iganes... peaaegutoanaaber tuli siis vastu mulle trepi peale ja ütleb, et jube küll, tuli põleb, aga keegi ust lahti ei tee.

Mis välja tuli:

teen ukse lahti, laelambid põlevad, kedagi pole. Selgub: ühikas olid reedel elektrikatkestused tõepoolest. Laelambid käivad ühe elektrikilbi alla, ülejäänud vidinad teise elektrikilbi alla. Pool ühikat oli olnud üldse ilma elektrita, sest kilp, kuhu kuuluvad ka minu laelambid, oli korrast ära; aga teine pool ei teadnud asjast midagi, sest nende kilp, kuhu kuulub kogu mu ülejäänud toa elektrivarustus, oli korras. Ja selgub, et nüüd siis on mu laelambid terve nädalavahetuse otsa põlenud :D

Edasi läks nõnda, et ma juba helistades vaatasin, et kurat, telefoni aku saab tühjaks - aga ise olin just laadija Pärnusse viinud. Hakkasin siis otsima ühika pealt, kes laenaks Nokia pisikese otsaga laadijat...

Pärast teen koti lahti - ja mis mulle kõige esimesena vastu vaatab? No ofkoors...

Ja täpselt sama lugu oli Etioopia raamatuga - ma olen seda nii kaua edasi-tagasi tassinud, aga nüüd mõtlesin, et jätan Pärnusse, et niikuinii lähen varsti jälle sinna ja seni pole mul aega seda siin lugeda ikka. Et mis ma tassin...

Kott tundus kuidagi kahtlaselt raskena küll, aga ega ma siis enne avastanud, kui kodus, et raamat, mis minu meelest oli jäänud Pärnusse laua peale, oli mul rõõmsalt paljude teistega kotis... Ega midagi, kui pea ei jaga, jagavad muud kohad jah...

No daaaaaaa...

Aga vbla annab kõik ajada tatitõve kaela, ma juba mitu päeva sihuke imepeene ja imesitta tunnet tekitava palavikuga ja pea kah kõik tatti täis, mõni ime siis, et mõistus ei tööta... Kurb on see, et nii ei jõua ma pooligi plaanitud kordi ujumas käia enne äraminekut :(

Aga seevastu lähen ma homme jälle selle arsti juurde, kes mul mullu käskis kanna vaatamise asemel püksid maha kiskuda :D Vaatame, mis pirne ta seekord paneb...

Olgu pealegi, nüüd ma olen enda jaburust ilkunud küll, mul vaja kõvasti tööd teha ja üks küljendajalt tulnud raamat siva läbi vaadata homseks õhtuks...

Suurest päevast siis

Ee, poolteist tundi peedistati.

Teine retsensent pani ikka eriti karmi kriitika kirja, kui ma selle hommikul kätte sain, olin päriselt jahmunud.

Komisjonis olid ainult arhitektid (krt).

Ma unustasin vist umbes pool oma kõnet ära, aga koolikaaslaste sõnul olin ma ikkagi väga enesekindla näoga olnud kõik see aeg ja kuigi komisjoni nägudelt näis mulle endale vahepeal, et ma nagu ajaks segast, siis ma päriselt olla ülihästi argumenteerinud ja neid paika pannud :D Ma ise ei mäleta, vaat... Ja üleüldse olid kõik kogu osakonnas nii toredad täna, ses mõttes, et nooremaid ma tegelikult ju eriti ei tunnegi, aga nemad olid nii ägedad ja toetavad ja kateedri sekretärid olid nii toredad ja sõbralikud ning isegi Lilia oli nii tore :D Ühesõnaga, hämmastav! Ma poleks arvanudki... Ja isegi A.A., kes on muidu hirmus terava keelega õppejõud, oli kogu kaitsmise vältel vait ja pärast seal vaidluse ajal olla ta olnud ka äärmiselt positiivse meelestatusega... Ma ei tea, millega ma selle ära olen teeninud. Muidu ma terve kaitsmise aja üritasin vältida tema poole vaatamist, et ma kogemata ei provotseeriks mõnda jõlekoleteravat märkust :D

Approbaturi sain, ehk siis mitte kõige paremat hinnet, aga mul on ausõna jummala poogen, vähemalt nüüd on kaelast ära. Mõnikord ma küll mõtlesin, et seda osakonda polegi võimalik kunagi lõpetada. Ja cum laudet poleks niikuinii saanud ka kõige parema hinde puhul, mu ülejäänud ainete keskmine hinne oli ainult 4,26, aga veel nati kõrgemat oleks tarvis olnud :D

Esmaspäeval on mul nüüd vaja arstitõendit, et üldse tohtisin kaitsmisel olla. Kui selle saan, olen pmst formaalselt lõpetanud ka. Üks punkt on siiski ka veel puudu :D, aga selle probleemi peaks ka saama varsti lahendatud erandkorras. Asja hea külg on see (vist), et ma oleks nii ehk naa pidanud mingi hetk arstile minema ja küsima, mis mu jalast nüüd saab. Nati kannatust vaja varuda ainult esmaspäevaks, siis saab selle mure ka kaelast ära.

Öeldi, et töö läheb avaldamisele (järelikult oli ikkagi väga hea, ainult arhitektuuriosakonda ei sobinud :D). Raamatule kirjutab eessõna kas osakonnajuhataja või kateedrijuhataja.

Ja nii edasi. Ma nüüd istun kooli kõrval kohvikus ja joon veini ja ootan Kerlit, et siis edasi midagi tegema hakata. Või noh, pidutsema :D Suurima tõenäosusega üks väike šampa kuskil ja vbla üks vesipiip või midagi säärast...

PS: Ma nüüd mõnda aega ei taha mitte ühtegi kooli silmaotsaski näha.

Homme = suurpäev

Ma nüüd olen jupike aega istunud ja arvutiekraani põrnitsenud jälle. Kaitsekõnet on vaja nimelt. Ja tänase päeva iva on seisnenud selles, et enne selle kirjutama asumist peaks mul käes olema nii juhendaja kui oponendi hinnangud, et ma saaksin siis nendes väljenduvale võimalikule kriitikale vastata.

Novat, juhendaja oma sain kätte, aga kuna see nädal vahetati mu oponent välja (viibis välismaal) ja selle asemel sain kohe kaks uut oponenti, siis nendel jäi vist aega lugemiseks napiks. Ühe retsensiooni pinnisin nüüd lõpuks peale arvutuid telefonikõnesid välja, teise saan siiski homme hommikul vahetult enne kaitsmist (how nice is that, huh?)...

Väga kaua ei põdenudki, enne kui julgesin seda retsensiooni lugema hakata... Mõtlesin küll, et hirmus-hirmus, tea, kas üldse julgen vaadata... Aga osutus absoluutselt positiivseks :D See on küll tore. Oma juhendaja kirjatükis ma nimelt pisut pettusin, ta tegi pmst ainult kokkuvõtte minu tööst, rääkimata sõnagi sellest, kui hästi ja hoolega ma tööle pühendusin ja kui põhjalikult ma valdkonda tunnen ja muud säärast bla-bla-blaad, mida tavaliselt juhendajad räägivad. Noh, aga poogen vist, vähemalt ütles, et peaksin hea hinde saama :D... Ja kui eelkaitsmisel arvati, et mu töö võiks avaldada, siis noh... ei tema ega selle oponendi retsensioon ei oleks igatahes ka takistuseks :D Suisa vastupidi. Oooooooooooooo :P Nii tore. Nüüd on küsimus küll ainult hindes, ma arvan, et muu mind enam homme ei ähvarda. [Kui just teine retsensent midagi kategooriliselt vastupidist ei kirjuta... aga ma ei usu millegipärast :D]. Kui juba üks retsensent leiab, et igatahes väärib kraadi ja on nii tore töö, et urbanistika selle arvelt kõvasti võitnud on, siis... :P Kivi langes südamelt...

Päriselt täna tähistama ei hakka, aga oluliselt julgem tunne on küll homme minna sinna komisjoni ette.

Hoidke siis kell kaksteist homme mulle kõik pöialt. Aga kui seda juhtub lugema mõni mu koolikaaslastest, siis suur palve: kes vähegi saab, ÄRGE kohale ronige :D Lihtsalt igaks juhuks - kui asi peaks päädima suure alandusega, siis ma ei taha, et iga viimane kui mu tuttav seda nägema peaks :D

Suti laulmisest...

Täna oli üks huvitav päev. Selles mõttes, et eelmisel nädalavahetusel helistas mulle üks teine Maris, kes oli igavesti hädas sellega, et tal oli tarvis lauljaid. Et on üks sihuke üritus, kuhu on kokku kutsutud Heidy Tamme ja siis veel see ja see ja see ja on vaja laulda Ehala laule ja midagi säärast. Et Ehala ise tulevat kohale ja puha.

No ma lubasin oma dirigentidega rääkida ja seda ma tegin. Asi päädis sellega, et esmaspäeva õhtul vajus meie kooriproovi mingi 30 inimest ja keegi dirigent, kellega me siis ekspromt harjutama hakkasime...

Eile oli ka proov, aga kohal oli umbes... 8 inimest....

Ja täna siis...

Noh, täna pidi see üritus toimuma. Heidy Tamme kodumajas, kus on filmitud osa filmi "Georg" ja kus keegi muusik (no tõesti ei tule meelde, kes) veel on elanud ja kirjutanud. Nojaaaaah...

Kohale jõudsime kell 6, kedagi polnud. Heidy Tamme kükitas vihmavarju all ja ootas. Meid nähes leidis ta tänuliku publiku ja näitas meile oma lapsepõlvepilte... Sellest, kuidas ta ikka samas majas elas ja puha... Kaire Vilgats ilmus ka kohale ja oli ülejäänud õhtu jooksul pianistile noodikeerajaks (kui ainus mittelaulev nooti lugev inime sealkandis) :D Jajaa... Ja kontseptsioon oli, et meid paigutatakse kohvik Boheemi õue ümber olevate majade akendele, et tekitada äge atmosfäär...

Noh, jah, paigutatigi. Mitte muhvigi polnud kuulda... ei olnud kuulda meid, ega meile... ei tempomuutusi, teisi häälerühmi ega midagi, ainult natuke proua Tammet, kes laulis ainsana mikrisse...

Paigutati ümber. Paigutati veel ümber. Rahvas oli kohal. Paigutati veel ümber. Proov oli juba nagu kontsert, rahvas vaatas ja plaksutas ja puha. Vähemalt Olav Ehala polnud kohal, nagu kardetud :D

Aga kui ürituseni jõuti, läks päris toredaks. St esimene laul oli hirmus jube, sellest me ei räägi, aga edasi oli juba päris lõbus. Arvestades, et me esmaspäeval kõik kokku saime, tuli see "Ma tahan olla öö" päris hästi välja ja Horoskoobi laulud olid lapsena mu lemmikud...

Lõpptulemus oli see, et vaheajal sain ma teada muusikaelu keerdkäikudest Eestis ja sellest, et Eesti on tibatilluke, kuna mul õnnestus veini juua koos naisterahvaga, kes on muuhulgas ühe kuulsa koori dirigent, PEDA koorijuhtimise õppejõud ja umbes vist viie kuulsa dirigendi eksnaine (ta ütles, et ta oma endisi nimesid enam ei loegi), lisaks on talle pühendatud see Mesipuu laul - Sarapiku oma :D, saada tuttavaks Estonia poistekoori dirigendiga ja Heidy Tammega... ja siis veel muud säärast. Õhtu lõppes sellega, et me naasime koos ühe Läti tüdruku ja ühe flöödimängijaga jalutades läbi Tallinna vanalinna ühikasse. Läti tüdrukuga koos rõkkasime laulda ainsat läti laulu, mida teadsime (Bedu manu, lielu bedu) ning siis küsisin ma ta käest ühte laulu, mis mulle pisikesest saadik hirmsasti meeldinud on. Ta laulis rõõmsaste mulle kõik keset Viru tänavat ette ja lubas noodi ka muretseda. Siin ja siin on seda youtube'is ka mängitud. Aga muidu pole ma seda kuulnud sellest ajast saati, kui ma tilluke olin ja emme ansambliga seda laulis. Maailmas pole ilusamat hällilaulu olemas...

Üritus oli muidu tore. Ma kartsin hullemat, sest kui see dirigent (Estonia poistekoori dirigent, selgus) Heidy Tammele ütles, et mõned sellest kaks päeva tagasi kokku klopsitud koorist oskavad isegi laulda, mõtlesin ma ruttu pakku joosta. Aga tegelikult kui välja arvata esimene laul, mis läks aia taha, sest polnud kokku lepitud, kes mis osa laulab, polnud üldse asjal väga viga. Ja palju rahvast tuli kokku. Prükkarid hoidsid eemale ja süüa anti ja puha... Ja meie jätsime nad vaatama filmi nimega "Georg". Heidy Tamme oma sõpradega üürgas seal kaasa laulda ja veinipudelid olid endiselt täis :D Vat nii...

Ja Heidy Tammel on endiselt ikka vägev hääleultatus küll, pagan...

Hästi tore oli.

Tramaivõi, need streigid

Selgus on majas! Akulaadimisvidin saadeti välja küll, aga kuna Inglismaa Kuninglik Postiteenistus streigib, siis üks kiri kaheksast ei jõua määratud ajal kohale ja see vidin oli ilmselgelt üks neid kirju, mis nüüd kuskil ootab, kuni streik läbi saab. Ning EI, streik ei ole veel läbi! Aga sealt poest pandi nüüd teine vidin ka posti, et ehk see jõuab kiiremini. Urr. Ärr. Brr. No ma tahaks näha, kui see esimene UK siseseltki pole kahe nädalaga kohale jõudnud, kuidas siis see teine järelejäänud kahe nädalaga Mancesterist Londonisse ja sealt Eestisse jõuab, aga... Lootus sureb viimasena... vist. Õigupoolest juba oli suht surnud, aga nüüd ärkas uuesti :D Vähemalt on nüüd selge, et eBay müüja ei keeranud käru, vaid hoopis muus on asi.

Krt, mingu nad oma streikidega kah sinna kohta. Viimati jäin prantslaste streigi pärast lennukist maha ja omal ajal Pariisi rongijuhtide pärast nädalaid koolis ka käimata. Nüüd ei too Suurbritannia Royal Mail posti kohale :D Tore on, et ma sealt postist mingit suuremat rahasummat kandvat tšekki näiteks ei oota :D Aga noh, pilti tahaks Etioopias teha sellegipoolest :D

Ja mida nad päriselt loodavad nende streikidega saavutada? Tavaliselt ei ole neil ju mingit tulemust. Vähemalt Prantsusmaal mitte.

Urr.

Nomaitia

Ses mõttes, et kirjutasin pika jutu, kustutasin (tahtlikult) ära, siis kirjutasin teise pika jutu, kustutasin sellegi (tahtlikult) ära ja ma ei teagi siis nüüd. Esimene oli liiga detailne. Teine oli hoopis muudel teemadel (ajendatud esimesest) ja liiga demagoogiline. Teeme siis nüüd lühidalt, kokkuvõtlikult ja parajalt konkreetselt:

• sain hommikul viimase süsti, põen nüüd kergel kujul mõnda aega kollapalavikku ja haun antikehasid.
• reedel on kaitsmine. hirmus. see on tunniplaani pandud. kõigile kohustuslikuks. öäkk.
• seda, mis minust peale magistrit edasi saab, pole ma endiselt välja mõelnud.
• mis saab vidinast, millega akut laadida, pole ka selge, kuna kohale see jõudnud ei ole. ilmselt enam ei jõuagi.
• täna oli üle pika aja tore laulda. ses mõttes, et tore oli üle pika aja, mitte et laulmas käisin üle pika aja.
• kurk on kergelt valus. äkki ei peakski homme ujuma minema, kuigi plaanisin.
• ma ei suuda otsustada, kas ma olen liiga kriitiline või liiga ükskõikne. ühest küljest vist liiga kriitiline, aga samas on ka palju suvalisi asju (ja inimesi), mida/keda ma lihtsalt nendena võtangi, vaevumata ja tahtmata neid kritiseerida, sest sellest ei muutu midagi. äkki on see hoopis ratsionaalsus ja pragmaatilisus? või siiski liigne kriitilisus? või liigne pohhuism? kumb parem oleks, ka ei tea.
• tahaks üle pika aja hoopis teatrisse minna. kolme musketäri balletti vaatama näiteks. või ooperisse. wherever.

Rohkem nagu ei tahagi midagi öelda. Ses mõttes, et tänane blogikirjutuspüüd on olnud totaalne ülemõtlemise näide. Olen plaaninud midagi kirjutada, aga siis ümber mõelnud, sest kes teab, kes seda siin loeb ja ühel hetkel kogemata end kriitika allikana ära tunneb (õnneks vähemalt ei tule google'ist enam suvaliste märksõnade peale mu poste välja...). Siis mõtlesin asju demagoogiliselt läbi lillede öelda, aga leidsin, et aga mis see üldse minu asi kritiseerida on ja siiapaika me siis nüüd välja jõudsime :D Siis kustutasin jälle pool juttu maha. Nokk kinni, saba lahti. Midagi sai nüüd kirja pandud, aga need polnud üldse kuidagi need päris mõtted :D IRW.

Niisama

Ühest küljest on hullult tore, kui päeva mahub nii palju asju, et ei jõua üldse maha istuda ja hingata. Siis on hirmus asjalik tunne, kohe nagu oleks palju asju ära teinud :D Teisest küljest jõudsin ma täna õhtul lõpuks koju ja olin päris läbi kui läti raha kohe. Mina, kes ma tavaliselt kunagi päeval ei maga, suisa tukkusin paar tunnikest, enne kui jalad alla sain ja uuesti adekvaatseks muutusin. Asjale aitas kindlasti kaasa see, et kohvinarkomaan ei olnud täna ühtegi tassi kohvi joonud - hommikul polnud aega, siis ujumast tulles polnud ka aega ja kui me lõpuks seltskonnaga kohvikusse istusime, oli ka hoopis vaja veini juua :D Kohvi mittejoomine tekitab mulle alati peavalu... Nüüd siis on kell juba üheksa õhtul, aga mina joon päeva teist tassi. Eluvaim hakkab suisa sisse tulema :D

Muuhulgas käisin täna oma Etioopia grupiga kohtumas ja pärast ka ujumas ning harjutusi tegemas vees. Sain juba päris mitukümmend sammu vees kikivarvul ära käia :D Hihii. Jalg tudises all küll vahepeal, mis kole, aga no edusammud on silmaga näha :P Nüüd on järgmine etapp leida endale võimalikult mugavad ja kerged matkajalatsid, mis kanna peale ei käiks, palavusest lolliks ei ajaks, oleksid poolkõrged, st. ei laseks mul uuesti kuskil mudaaugus jalga väänata, ning oleksid üleüldse Aafrika võsas ringikolistamiseks sobivad :D Tavalistesse spordipoodidesse täna vaatasin, sealt ei saa kukele kah saapaid, aga kuidagi ei viitsi hakata matkapoode otsima (st otsida pole vaja, ma tean küll, kus need on, aga kaugel on noh... Vanasti oli Paberi trammipeatuses matkapood, aga see on siit ammu ära kolinud...)

Hästi, kirjutaks veel pikemalt aga ei viitsi. ma nüüd lähen teen lähemalt tutvust Karo hõimuga :D Need on sihukesed, kes lõiguvad endale habemenoaga mustri nahale, siis hõõruvad tuhka peale, et armid punni tõuseks, ning siis käivad eluaeg ringi armimustriga. Peen, ah?

Kiired ajad

usõna, mina ei saa aru, kuidas viimasel ajal kogu aeg nii kiire on. Ma pidin endale juba joonistama suure kalendrigi laua peale, sest segi hakkas minema, mis päeval mul mis linnas vaja mis asju ajada on. Äh. Ja põnev on ka - ma ikka tutvun kogu aeg selle Etioopia maailmaga ja siis selgus, et kohe pärast seda vaja Egiptusesse minna- ka sellisele uudsele marsruudile... Ühesõnaga, et kuidagi selline ärevus on sees ja kõik tundub veel kiirem :D Ahjaa. Rääkimata mu kaitsmisest, mis silmapiiril terendab, ja Tikri pulmadest (oma tüdrukuteõhtust, mille tähe all möödus terve eelmine nädalavahetus, kirjutab ta siin)... Ja igasuguseid muid asju on veel paar triljonit, mulle näib. Täna näiteks oli vaja hädasti Triinu ära saata, kes nüüd aastaks Inglismaale õppima kolis. (Mida te ometi kõik seal Inglismaal leiate?)

Uudistest niipalju, et ma nüüd jäängi ühikasse üksi, sain teada (juba mõni aeg tagasi). See uus tüdruk, kes mu juurde pidi kolima, leidis, et üks ta vana tuttav tuleb ka ühikasse ja siis nad tahtsid kangesti kahekesti olla kuskil ja nüüd nad ongi kuskil kahekesti. Minul pole asjade sellise käigu vastu ka midagi, kuigi nüüd muutub üür muidugi poole kallimaks :D Tallinna kesklinna arvestades on see siiski igati viks ja viisakas.

Ujumas hakkasin ka käima, vist juba ütlesin kunagi. Peale esimest korda käisin nüüd veel ja ostsin endale suisa 10-korra kaardi ära. Ehk motiveerib korralikumalt käima :D Kuigi... nüüd näib, et parimagi tahtmise juures ei jõua ma enne seda, kui kuuks ajaks minema põrutan, üle seitsme korra ära käia :D Tüüpiline või mis... Noh, õnneks tuleb 10 korda ära käia kolme kuu jooksul, vähemalt ei kaota need kehtivust.

Siis sain täna õhtul kirja, et saan homme ühe oma tõlgitud raamatu kätte :P Selles mõttes on äge, et see on see, mille ma inglise keelde tõlkisin (olgu, umbes kolmandiku sellest) ja mis tuli selle tõlkebüroo kaudu, mitte kirjastusest. Kuna me otsesõnu kokku ei leppinud, et me ka töö eest mõne valmis eksemplari saame, siis ma eriti ei lootnudki. Novat, aga täna öeldi, et nüüd on valmis ja ma ka saan ikka ühe endale :P Kui tore.

Ah, aga ma ei tea, kell on kuidagi palju saanud ja üleüldse, viimasel ajal sulg ei jookse - keskendumisaega jääb väheseks. Pole nagu öelda ka midagi asjalikku :D Et... head ööd siis.

:D:D:D:D:D

Ma olen juba korduvalt rääkinud sellest, kuidas mind lombakaksjäämisest alates pidevalt jalutama kutsutakse. Noh, tulen täna bussijaamast. Suur spordikott õlal, teisel õlal läpakakott ja üsna suur õlakott ka veel seal otsas... lonkan veel suhteliselt märgatavalt (st, teised kõik märkavad, minu meelest juba käib küll :D)... kiirustan kodu poole, et kott ära visata ja loengusse kiirustada...

Tuleb vastu mingi noormees, kellega meil arenes järgnev dialoog:

Tema: "Vabandust, tere, aga kas te eesti keelt räägite?"

Mina: "Jah, räägin küll."

Tema: "Kas te tahaksite minuga jalutama tulla?"

Mina [muiates]: "Ei taha."

Tema: "Miks?"

Mina: "Vaata, kui palju raskeid kotte mul on."

Tema: "Aga kuhu te lähete?"

Mina: "Koju."

Tema: "Aga kas teile külla võib tulla?"

Mina: "Ei või."

Selle peale keeras ta kannalt ringi ja kõndis sõnagi lausumata minema.

Öelge nüüd mulle, mis värk on see lombakate jalutamakutsumisega :D??? See on juba... kolmas kord, kui arvestada ainult täiskasvanud (võõraid) mehi. Neljas, kui arvestada ka veel ühte lapsukest. Endiselt tuleb tõdeda, et Eestis ei olnud seda ENNE mu lonkuripõlve mitte kordagi juhtunud... Lonkuristaatuses aga keskmiselt tuleb siis kord kuus... OK, lombakas olen ma juba siiski juba neli ja pool kuud olnud...

Mitte ei mõika...

POSTSCRIPTUM: ei, tulebki kenasti kord kuus ära. Üks tüüp meenus mulle veel, kes mind kevadel Tornide väljaku lillenäitusele jalutama kutsus :D Iga täiskuu peale üks täismees ja poole kuu jaoks see lapsuke :D Aga ma ikkagi ei mõista.

Miks on hea, et ma Etioopias ei sündinud

Kuigi ma ei ole seal veel käinud ja võib-olla ma peale seda reisi muudan oma arvamust, siis vähemalt esialgsed argumendid on [kirjanduses valitsevate stereotüüpide põhjal] sellised:

Ma peaksin ennast üleüldse eriliselt õnnelikuna tundma, et mul on õnnestunud väikelapse east eluga välja tulla. Lapsi sureb seal kui kärbseid... Kohe, kui ma midagi mäletama hakkan, lõigataks mind ümber. Kisa ja valu kui palju, rääkimata siis sellest, et kogu eluks. Väääääääääga suure vedamise korral oleks mu vanemad mu kooli saatnud, kuigi énamasti käib peres koolis vaid üks poeg. Koolist võib-olla aga ei peakski puudust tundma, sest seal õpetatakse niikuinii ainult arhailises geesi keeles Johannese evangeeliumit. Kuna normaalsed inimesed seda keelt ei oska ja keegi ei vaevu õpetama ka, siis kestab kool individuaalselt igale lapsele nii kaua, kuni ta on suutnud võõrkeeles evangeeliumi pähe õppida ja suudab seda soravalt midagi mõistmata ette kanda. Edasi ei saaks ma kooli minna, sest umbes 11-aastaselt oleks mulle juba mees leitud. Hiljem enam ei saa, nimelt nõutakse, et pruut oleks neitsi, aga pärast olla järjest suurenev tõenäosus, et see nii enam pole. Ühesõnaga, peale algkooli mehele (ja millalgi enne seda peaksin ma oma huule lõhki lõikama ja hakkama seda välja venitama, nii et saaksin sinna alustassisuuruse iluketta sisse venitada, sest nii on ilus. Ahjaa, ja rituaal nõuab, et keegi sobitaks kosja, mina kuuleksin oma peatsetest pulmadest küla pealt, sest keegi seda mulle ometi ei ütle, äkki jooksen veel minema. Pulma eelõhtul lõigatakse vägisi ära kõik küüned, sest pruudid regulaarselt olla teinud meestel elu raskeks, kui pulmaööl neid ligi keeldusid laskmast. Siis sünnitaks lapsi nagu masin. Keskmiselt on naise peale 8 last. Elusat siis vist. Umbes palju sureb neid igasugustesse haigustesse ära ka. Kui mees korra aitab midagi tõsta, siis on ta kohe kogu ilma naerualune. Tegelikult on nii, et mõnes hõimus on suisa rituaalsed naisepeksmised, ehk siis mees kõigepealt ise peab läbima ühe väljakutse ja kui tal see õnnestub, siis ta on tegija ja talle antakse piits kätte ja siis tal on õigus avalikult külaväljakul peksta kõiki oma naissugulasi ja oma naist, kuni need peksust oimetud ja verised on. Ja naised käivad edasi siis selle armimustriga. Mõnes teises hõimus lihtsalt lõigutakse naisele muster peale ja siis see paraneb ära ja nad käivad armimustriga elu aega. Eluolu koha pealt nii palju, et vihma kas ei saja üldse või sajab kole palju korraga. Eluaeg käiks vist ühtede riietega - ja pühapäevarõivaid oleks ka üks komplekt, mis kestab eluaeg. Süüa pole. Lisaks kui ka oleks söök, siis süüa ei saaks - usk nõuab umbes kolmandiku jagu aastat paastu. Ning minu eas oleksin ma seal vist juba vanaema ja päris penskar, ei oskaks oma nimegi kirjutada ja küpsetaks päevast päeva mehele ja lastekarjale mingist tundmatust pulbrist saia, öösel magaks sõraliste karjaga ühes hütis, sest muidu söövad hüaanid needki ära, ning treiks järgmisi lapsi. Hmm. Päeval vaataksin, et nood juba olemasolevad kogemata jõehobude jalge alla ei satuks. Kurvastaksin, sest harva käivad üksikud valged mind vahtimas nagu loomaaiaasukat, teeksid pilti ja vahiksid, kuidas end kammin, s..un, süüa teen ja kratsin. Tahaksin ka ilusaid riideid ja head sööki ja hallukaid tekitavaid malaariarohtusid. Äärmiselt laia silmaringi korral igatseksin, et mul oleksid väledad jalad, et mind Euroopasse võistlustele saadetaks, et ma saaksin seal ära karata ja ka heaoluriigis elada, mis siis, et illegaalina. Kell on kaks öösel - etioopia ajaarvestuses vastab sellele kell kaheksa õhtul, sest nende ööpäev hakkab hommikul kell 06.00 - ja ma peaksin varsti üles tõusma. Brr.

Positiivne külg on see, et ega ma siis oskaks midagi muud tahta ka vist. Unistaks sellest, et mõni mu poeg saab kord nii targaks, et lõpetab algkooli ja saab sellega automaatselt riigiametniku posti, et siis meid ülal pidada. Teaks, et ma olen äravalitud rahva seast ning et ma lähen kunagi taevastele jahimaadele. Ja vist ongi kõik.

Mitte, et ma halvustaksin Aafrika kaunist loodust ja palju muid aspekte, millest ma siin külmas riigis ja kivist linnas mõeldagi ei oska ja ilmaski aru ei saa... Aga mul on päris hea meel, et ma sihukeseks sündisin, nagu asjad läinud on.

Kõik on uus septembrikuus vol 2

Oli täna ikka päev. Imeilus ja säravalt päikeseline, mis oli tore, aga kuidagi väga tegus kukkus see 09.09.09 välja ka. Pole ammu nii palju ringi mütanud, jõudsin nüüd äsja koju ja kohe ei jaksa isegi kohvi teha :D Kirjastuses käisin näiteks ja Kalevi Spas ja Triinuga triktrakki mängimas ja postimajas pakki saatmas ja muud säärast. Kõik asjad kohe tegin ära, mis olid kogunenud ootama ja nüüd üritan välja mõelda, kas tasub kahe minuti pärast kooli KTI peole minna või mitte...

Ma avastasin muide, et Kalevi Spa on üks täitsa tore koht - polnud seal selle renoveerimisest saadik käinud. Aga nüüd ma oma sandi jalaga mõtlesin, et ehk oleks aeg talle pisut koormust hakata andma, on teine suht terve vist juba, aga tugevust pole ollagi. Alguses vaatasin, et röögatumad hinnad on ujulates, aga täna kohale minnes selgus, et ISIC kaardiga hommikupoolikuti ainult 58 krooni kord, poolteist tundi... Nii tore oli, rahvast peaaegu ei olnudki, täitsa omaette ujumisrajal sain laiutada, kolmes eri tugevusega mullivannis vedeleda, mitmes eri saunas passida ja puha... Jummalast vahva oli... Ainult et füüsilisest vormist ei maksa minu puhul küll enam rääkida. Peale viitsadat meetrit mõtlesin, et ma vist nüüd rohkem enam ei jaksa :D IRW. Või noh, olgem ausad, oleks veel jaksanud ka, aga ma tõin vabanduseks selle, et esimese korraga pole hea mu vaest jalga nii palju šokeerida, nii et parem lähen vedelen mullivannis edasi :D Positiivne on see, et vees, kus mu keharaskus pea olematu on, töötas mu jalg juba täitsa korralikult :P Üle kümne päris korraliku sammu ma küll esiteks ei julgenud teha, aga on lootust, et ma ühel päeval jälle päriselt ilma lonkamata kõndima hakkan :D Jajah, ma ei soovita enam mitte kellelegi squashi mängima minna ja olge nii kenad, et tehke pöiad ikka enne trenniga alustamist hästi soojaks :D Takkajärgi tarkused on ikka need kõige õpetlikumad.

Nukker oli see, et kirjastusest ei olnudki neil mulle praegu ühtegi raamatut anda, paari nädala pärast lubasid saata... Ma just lootsin, et saan kiiresti millegi uuega peale hakata, praegu nagu magtöö ja muud säärased asjad enam ei sega. Eks ma siis ootan paar nädalat ja tutvun etiooplastega hoopis senikaua. Aga ma just lootsin :(

Tahtsin ühte koori ka minna vaatama, aga mina neid sealt igatahes ei leidnud, kus nad olema pidid, auditoorium oli lukus ja pime ja tulingi sama targalt tagasi siis. Hmm...

Kruiisile?

Kui keegi Etioopiasse tulla ei taha, kas siis Egiptusesse Niiluse kruiisile äkki :D? Oktoobri lõpus on reis, praegu saab soodukaga kirja panna ka end, kohe mitu tonni tehti odavamaks kampaania korras :D

Ühesõnaga: paar päeva Kairos selle linnaga tutvumiseks, siis rongiga Luxorisse vaaraode hauakambreid ja muud põnevat kaema, Luxorist hakkab pihta jõelaevaga kolmepäevane kruiis lõunasse (vahepeal loomulikult maas käies ja kalda ääre elu ja monumente imetledes, head-paremat süües ja kruiisi nautides), Assuani suure tammiga tutvumine ja pärast veel poolteist päeva Hurghadas rannapuhkust ka peesitamiseks ja mõnulsemiseks otsa. Programmi täpsemalt näeb siit.

Ootan elavat vastukaja ja horde... :D

Head ja paremat tervele armeele

Kapsarullid on ahjus valmimas. Ploomikook mandlilaastudega ootab ahjujärjekorras. Soolaoad tahavad söömist. Arbuusi pole jaksanud keegi isegi lahti lõigata mitte juba teist päeva. Erinevaid ploome on kolm ja pool kastitäit. Praetud väga hõrku ja pehmet maksa on ka. Kilekotitäis pirne-õunu vedeleb kööginurgas. Sellest ei tasu rääkidagi, et eile oli grill ja kreemikook. Ja ehk on lootust seenele ka korra silgata. Suht keeglikuuli tunne on juba. Ja oleks siis mingi pidupuhk... Ei, täiesti tavaline nädalavahetus :D St kalendri mõttes tavaline, päris iga nädalavahetus ka selline orgia pole.

Ja päris tüüpiline, et hommikul kallas nii kõvasti vihma, kui vaesed jooksjad mööda Jaansoni rada silkasid, aga siis, kui jooks läbi, on ilm kaunis kui muiste...

Killud toovad õnne?

Täna hommikul suundusin peale järjekordset jõle lühikeseks jäänud ööd oma magtööd köitma. Hirmsat raha tahetakse selle eest ikka, röövimine. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Võtsin siis need kolm köidetud tööd kaenlasse, suundusin kooli poole ja võtsin Christine'i oodates kooli kõrval kohvikus ühe kohvi. Christine kohe tuligi ja ma siis tõusin püsti, et teda tervitada... Ja uuesti istudes õnnestus mul kohe nii rõõmsalt istuda, et müksasin lauakatet (mingi sihuke punutud paks kate, mis laua peal hirmus hästi libises), mis omakorda lajatas kohvitassi kuuma kohviga mulle sülle ning sülest põrandale, kildudeks. Hurraa. Päris tore, et ma läksin ülenisti pruunides toonides, väga ei paistnud kohviplekid väljagi, aga läbimärjalt minna kaitsmisele, olgugi see siis eelkaitsmine, ei ole just eriti rõõmustav sellegipoolest. Üks äsjaköidetud raamat sai kah kohviseks :( Mitte hullusti ja see anti mulle loomulikult andeks, aga noh... ma kohe ei salli, kui uute asjadega midagi juhtub :( Mnjah, aga ma pean tunnistama, et kõvakaanelisks köidetuna nägi mu töö kohe päris aukartustäratav välja :D

Ma ei tea, kas seda võib nüüd kildude ennustatud õnneks pidada, aga lõplikule kaitsmisele mind igatahes lubati - pean vaid ikka oma kokkuvõtte ümber tegema, seegi neile ei kõlvanud, mida ma siin viimased paar päeva nikerdasin, aga raamatukokku läksid nüüd mu tööd kõikidele huvilistele tutvumiseks välja. Minu enesearmastust paitas muidugi see, et kõik nõukogu liikmed mu kirjutamisoskusi kiitsid ja ütlesid, et kui ma vastu ei ole, tahaks nad mu töö peale kaitsmist avaldada ka. Noh... ja arvestades, et seda teist tšikki kaitsmisele hoopiski edasi ei lubatud, läks päris hästi ka. Tore. Temal tuleb nüüd paari kuu jooksul jälle oma töö ümber kirjutada. Vaesekene, mul oli üsna kahju temast. Aga kuidas nüüd öeldigi - et klassivahe on ilmselge, kui ühel (st minul) on 80 lehekülge põhjalikult uuritud teksti ja teisel 29 lehekülge omavahel seostamata jäetud intervjuusid. Hehehe...

Aga üldiselt on nii, et oleks vaja a) palgamõrvarit (või siis advokaati, kes tahaks enam-vähem tasuta ühes asjas nõu anda) ning b) mõnda suuremamõõtmelist tõlketööd. On kellelgi pakkuda?

Perverssetest äratuskelladest :D

Täiesti uskumatul kombel olen ma terve päeva õhtusse saatnud, tehes igasuguseid asju, aga mitte neid, mis kõige rohkem tegemist tahavad. Kasulikku olen teinud ikka üksjagu - raamatu olen peaaegu ära tõlkinud näiteks, ainult 9 lehekülge veel ongi, aga iva selles, et tõlkega ei ole kiiret, eks. See oli lihtsalt üsna lihtne ja muretu asendustegevus kõigele muule, millega ma tegeleda ei viitsi. Näiteks homseks hommikuks lubasin ma saata oma lõputöö parandatud kokkuvõtte juhendajale lugeda, et tema siis omakorda reedeks saaks mu eelkaitsmiseks kõne valmis teha. Nuvat, enne poolt ühtteist täna (vist on ikka kolmapäev?) õhtul ei teinud ma seda dokumenti lahtigi ja ikka veel ei viitsi ma päriselt mõtlema hakata jälle. Üle kümne tunni ju aega veel :D Samamoodi karjub 20-minutiline kaitsekõne, mida ma millegipärast pean juba eelkaitsmisel esitama ja mida ma siiani pole mõtlema hakanud. Noh, mõte oli, eks, et enne kõpitsen pisut seda lõputööd ja siis teen ettekande :D Urr.

Siis läksin poodi äratuskella ostma. Või noh, ükskõik mis kella, mida kapi peale panna. Vana kella viis väljakolinud toanaaber kaasa (nagu kolmveerandi toatäie muidki asju) ja ma tundsin sellest puudust. Noh, ostsin mitu muud asja, mida vaja oli, aga kell jäi ikka ostmata. Tegelikult vbla jääbki mõneks ajaks ostmata, ma nimelt avastasin, millist äratuskella mul tarvis on. Clockyt! Ehk siis - sellist! Eriti geniaalne, sel on rattad all ja siis ta hüppab kapi pealt (kuni 3m kõrguselt) maha ja hakkab mööda tuba ringi jooksma, nii et ta vaigistamiseks lihtsalt tuleb voodist välja kobida ja mõnda aega aktiivselt tema tagaajamisega tegeleda :D Sihuke ei teeks ka paha - sellel on propeller peal, mis ära lendab ja mis tuleb samamoodi üles otsida. Või siis suisa säärane - hantel/äratuskell, mis ei jää enne vait, kui 30 võimlemisliigutust temaga tehtud :D Perverssuste tipp muidugi, aga mulle tõesti endale käib ka pinda, et ma hommikuti nii kaua magada tahan. Ahjaa, see oli ka muidu tore - pusletükid lennutatakse toa peale laiali ja siis tuleb need üles otsida ja kokku panna äratuskella külge, et see vait jääks :D Rubiku kuubiku äratuskell on ka olemas muidu, aga kuna ma seda päriseltki enam vist kokku panna ei oska, mis siis veel unesegusest hommikust rääkida. See jääb ära :D Tuleb meelde, kuidas ma väiksena Rubiku kuubikust jagu ei saanud ja kiskusin sellelt värvid (mis olid kleepsudega valge põhja peal) lahti ja kleepisin need uuesti peale, nii et kõik küljed olid korras. Ahjaa, no ja siis on veel selline ka, mis iga korduväratusega kõrgemale lae poole tõuseb, nii et lõpuks seda enam voodist kinni panna ei saa ja tuleb turnima hakata. Ja kuskilt ma lugsin maamiinist ka, mis käib madratsi alla ja mis siis hakkab voodit raputama ja ise nii kõvasti üürgama, et hirmus kohe. Ootot ja siis veel sihuke terrorist, mis töötab moblaga ja mis iga kolme minuti takka suvalisele inimesele telefoni mälus helistab, kui ta kordusäratuse peale panna... Tõhus oleks ju. Selliste äratuskellade omamise üks tingimusi muidugi on, et siis ei ole magamistoa jagamisest juttugi, julm on teisi niimoodi karistada (kui nemad just ei pea samal ajal üles tõusma :D). Ja ma ei tahaks olla mitte kellegi sõber, kes selle kõige viimase äratuskella endale soetab.

Aga olgu pealegi, ega mul vist pole nüüd seda krdi kokkuvõtet kuskile enam lükata. Eks teeme ära siis...

Päikesepatareist. Vol 3.

Hee, sain täna selle päikesepatarei kätte :P Nii ilus. Ja nii pisike. Täpselt mobla suurune. Huu. Ja nagu selgub, on tal ka sisseehitatud patarei, nii et kui see täis laadida, siis ühe korra saab selle abiga mobla aku isegi ilma päikeseta täis laadida. Loomulikult tahtsin ma seda katsetada kohe ka, aga õnnetuseks ei olnud täna eriti päikest. No ma siis laadisin teda USB-ga, kuni sattusin geniaalsele avastusele. See asi töötab lambivalguses ka :D Kui naljakas... ma saan nüüd suisa laualambi valgusega kõik vidinad täis laadida :D Nii vahva. Muidugi... ma mõistan, et pole eriti otstarbekas laualampi selleks põletada, et päikesepatareiga moblat laadida (liiatigi niimoodi ta laeb natuke kauem kui juhetpidi seinas olles) - aga õhtuti on juba pime ja lamp põleb niikuinii eks... Siis on ju küll mitu kärbest ühe hoobiga. Jube äge. Kõik maailmaparandajad ja rohelised, see on investeering :D!!!

Ja toanaaber kolis ka täna välja. Tuba on nüüd tühi ja ilus ja korras. Kraamisin ja pesin ja tõstsin mööblit ümber pool päeva. Lõpuks ometi sain narivoodi ülemiselt korruselt alla ümber kolida ja akna alla laua taha end sisse seada (ja nüüdsest alates Tallinna siluetti imetleda). Ainult et Tallinna kõrghooned on ka kõik pimedaks tehtud kokkuhoiurežiimil... Kuu selle eest on ilus. Nuvat... Tegemist oli täna ühesõnaga palju, kuidagi kogu aeg jooksin ringi. Naljakas, et juba õhtu käes... Ja mul oli täna kavatsus lõputöö kokkuvõtet kõpitseda siis :D Nii palju siis sellest. Vähemalt tõlgitud sain natukene... Kahe päeva töö veel, siis saab ära viia :P

Suhteliselt tore on olla praegu.