Muidugi on nii, et hommikul kallab niimoodi vihma, et ma jõuan oma tegemistelt koju tagasi, ise aluspesuni läbi ligunenud... ja siis pärastlõunal, kui mul vaja kiiresti ja palju teksti toimetada, vahib päike aknast otse silmaauku...
Ei, aga mul õnnestus päriselt enne kaheksat end üles vedada - mul ju polnud arstiaega kinni pandud (vabad ajad olid alles novembris, isegi tasulised) ja ma mõtlesin, et mida varem ma sinna kohale ilmun, seda parem. Ma olin moraalselt valmistunud isegi paariks ootetunniks, aga tegelikult sain kahekümne minutiga hakkama... uskumatu värk.
Arst siis kirjutas mulle kohe esimese küsimise peale tõendi välja, tahtis juba mind minema saata, aga ma ikka söendasin paluda, et ehk ta ikka vaatab ka korra mu jalga siis...
No ta vaatas, kuigi ma ei tea, kas ma seda usun ka. Või uskuda tahan :D
Ta nimelt ARVAS, et ehk ikka oli osaline rebend jah, muidu ta ei liiguks mul nii palju :D Arvas ka, et nii kuu aega võiks veel kindlasti sohvalillekest mängida ja oli veendunud ainult selles, et ainus sport, mida ma järgmine aasta aega teha tohin (loe: iga päev natuke tegema pean) on jalgrattasõit. Juhhuu...
Käisin ja viisin selle paberikese osakonda ka ära - midagi tarka teada ei saanud, osakonnajuhataja olla hoopis ära see nädal :D Eks siis jääb asi nende endi ajada sellal, kui mina Etioopias paljaste neegritega üle lõkke kargan :D Ja kui hommikuse vihmaladina vältimiseks otsustasin arstile minna taksoga, siis osakonda kesk vanalinna tuli ikka ju minna (ja ära tulla) omal jalal. Oi, kui ma ükskord koju tagasi jõudsin, mul polnud hamba all ka kuiva kohta. Ja ma ütlen, siis, kui ma laua taha istutud sain ja tekstid ette võtsin, hakkas päike silma paistma. Urr...
Peaaegutoanaaber jagas mulle veel lahkelt kõiki oma klaasist helmeid ja pärleid ja vidinaid, millest lahti saada... Enda omad otsisin ka nädalavahetusel kõik välja - mida ma küll lapsena tallele ei pannud (Kinder Surprise'i mänguasjade valikuline kollektsioon näiteks :D)! Ma kujutan elavalt ette, kuidas ma seal Etioopias hommikul endale kõik need külge riputan ja siis telgist välja tulen... Mida küll mu reisikaaslased asjast mõtlevad :D Selles mõttes, et ikka pean ju endale külge riputama ja siis kui kauplemiseks läheb, enda küljest võtma... jätab palju hinnalisema ja personaalsema mulje. Vot, astun siis kesk savanni telgist välja, mõlemad käed randmest kaenlaauguni plastikust ja klaasist helmeid ja kirevaid käevõrusid täis, kaelas tilbendamas kah igat värvi küütlevaid munasid ja pudinaid, kõik pükste vööaasad riputatud täis igasuguseid võtmehoidjaid ja muid tilinaid... Praeguseks kokkukogutud varustust arvestades näen ma sama jabur välja kui nemad oma huuleplaatide ja loomanahkadega :D Ja näib, et kui ma kõik need helmed, pastakad ja klaaskommid kohvrisse topin, siis mahubki sinna juurde ainult see kraam, mis apteegist kästi kaasa varuda (nigu pool apteeki kohe).
Olgu pealegi, aga kuna ma avastasin järsku, et homme on vaja raamatukokku tagastada kogu sealne Aafrika riiulitäis raamatuid (neid on seal nimelt nii vähe, et suht-koht kõik relevantsed asjad on minu käes praegu :D), aga lugenud pole ma neist midagi... ma siis nüüd lähen üritan allesjäänud ajaga teha, mis võimalik...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar