The work will teach you how to do it

Nii teatas mulle täna hommikul orks. Päeva peale omandas see tähenduse ka - viisin nimelt siis tõlke väljatrüki kirjastusse ära ja sealt anti mulle toimetada mu esimene raamat... Et neil olla praegu palju toimetamistöid kuhjunud ja nendega kiire. Ma olen väiksemaid tekste küll aeg-ajalt toimetanud jah, aga raamat on esimene...

Ma enne tahtsin mitut asja veel öelda, aga ma juba enam ei mäleta... Et noh et jah siis.

Aga kas keegi tahaks selleks nädalavahetuseks Riiga minna??? Sigulda ja Riia, käsitöölaat ja ooper ja kesklinna hotell???

Nädalavahetusest Tallinna moodi

Pole kohe nii ammu nädalavahetusel Tallinnas olnud, et suhteliselt harjumatu oli. Aga väga tore ka :P Ilmad olid suurepärased nagu tellitult (ja noh, nädalavahetus alles kestab, eks), nii et me kiskusime akendelt soojateibid maha ja tegime suure akna pärani, käisime peaaegutoanaabriga Pirital võilillede sees päevitamas ja laterdamas, reedesest shopingust ma juba rääkisin ning täna üsna varsti tuleb mul kooli suunduda, sest meil on pillimeestega proov - neljapäeval on Tammsaare pargis kontsert tulekul... Õhtul pidime veel Kerliga kokku saama ja midagi tegema ka ja puha... Ja selg on mul päiksest roosa nüüd, siis vaha sulatamine kukkus teistkordselt välja oluliselt paremini kui üleeile (sest ma sulatasin korraga ainult poolt tünni) ning ma olen mõne päevaga lugenud läbi pool Irwin Shaw raamatust "Noored lõvid". Kummaliselt haaravalt on see kirjutatud, suti nagu Hemingway kirjutamisstiil - jutustav ja selline lihtne. Ja siis mõned seigad meenutavad "Inglise patsienti", kuigi see viimane mulle nii väga eriti ei meeldinud ja "Noored lõvid" seevastu istub kohe päris hästi. Kuigi jah, see ei lähe sellesse kolmandate riikide kirjanduse kategooriasse - aga mul on kaks Carlos Fuentese raamatu ka ootamas. Ja siis veel vägagi ameerika kraami - nimelt "Moby Dick", millest ma paaniliselt ühte tsitaati otsisin, kuniks tuli google'i abiga välja, et see ei olegi vaalaraamatust [krdi kirjanikud küll ei viitsi üldse oma viidetega tegeleda, kui viitad, viita parem õigesti!]. Aga noh, kuna see mul nüüd kodus on, siis ehk tasuks läbi lugeda...

Ja ma tegin täna uuesti oma lõputöö faili ka lahti... Sisukorrale heitsin ka pilgu peale... See on suur edasiminek. Mul on nimelt plaanis nüüd see ka millalgi katsuda lõpuni valmis mõelda. Toanaabril ja peaaegutoanaabril on järgmisel nädalal juba kaitsmised... Huu, päris hirmus... Eks ma lähen ka vaatama ja kaasa elama.

Vahajebla

Vahajeblaga on sellised lood, et too arst soovitas mul teha parafiiniravi. Selgus, et parafiini (mida tema sõnul pidi apteekides vabalt kätte saada olema) pole üldse nii lihtne leida. Aga ühikas on ikka tore elada - mu peaaegutoanaaber koukis mu murekurtmise peale kuskilt kapi otsast alla mitu pütitäit puhast mesilasvaha ja küsis, et kas sellest ei piisa. Noh, ma olin korra eelnevalt püüdnud küünalt sulatada ja sellega kuidagi hakkama saada, aga ilmselgelt oli see sihukene pikka aega nõudev jamps - kuni see küünal piisavalt sulab ja siis ma ei teadnud, kas küünlad tänapäeval juba suuremalt jaolt äkki keemiast ja värvidest ei koosne jne jne jne. Vot ma isegi hästi ei saanud aru, mida see parafiini pealemätsimine niiväga pidi tegema, sellepärast ma polnud päris kindel ka, kas küünlavahast aitab või mitte...

Igatahes, täna ma siis asusin seda vaha sulatama. Kuradi suur pütt oli ja selle sulatamine võttis esiteks kõvasti aega. Siis ma ei saanud hästi aru, kui sulaks ma ta sulatama pean - kas ikka päris vedelaks või siis sihukseks paksuks mötsiks...Siis olid kõik kohad vaha täis ja vaha on palju vastikum kui parafiin - parafiin tuleb kõik niimoodi ühes tükis koorena lahti, aga vaha ei tule, mul on kõik kohad juba vaha täis ja sihuke rasvane tunne on ülenisti. Ja pott oli vahane ja üks nuga on vahane ja... oh jah...

Ma mõtlen, et ma nädal aga katsetan ja vaatan, kas on seda nägu, et nigu aitaks... Kuut kuud ma küll ei kavatse iga jumala päev tund aega vaha sulatada, siis pool tundi oodata, kuni ta taas piisavalt jahtub ja kõike seda selle nimel, et 15 minutit seda jalgade peal hoida...

Aga ühikas on ikka endiselt selles mõttes jube äge elada, et ükskõik mida ka vaja ei lähe, ikka kellelgi on kuskil... kõige jaburamaid asju ka...

Ahjaa, aga päeval siis läksin peaaegutoanaabriga poodi, ta tahtis päevitusi osta. Ostis päevitused küll, aga mina ostsin ühe mantli kah, mida mul tegelikult absoluutselt poleks vaja olnud, aga mis oli lihtsalt nii nunnu, mulle selga nagu valatud ja veel 800 krooni alla ka hinnatud, nii et ma lihtsalt ei suutnud seda sinnapaika jätta... Minu meelest nii äge mantel, mis siis, et vihma ei pea ja üleüldse näeb kleidi moodi välja :D

Vot nii. Säherdune päev oli. Ülejäänud päeva toimetasin teksti, siis saatsin selle kirjastusse ära ja ülejäänud õhtu saigi šopatud, laterdatud ja pärast selle vahga mässatud...

Mmm, kolme päeva jooksul olen Tallinna kesklinnas näinud viit eesti või vene tüdrukut, kellel moslemi pearätt peas on... Hämmastav... See vist hakkab moodi minema, selles mõttes, et igasuguseid moslemitele mehele läinud tüdrukuid oli ju enne ka kõvasti, aga enne ei näinud ma ühtegi pearätilist... Harjumatu kohe.

Täna õhtul on mõistus vahe kui habemenuga. Uni hakkab justkui peale kippuma ja mingi hääleke mu peas tahaks kangesti magama minna, aga samas on mõistus nii erk, et kuidagi ei raatsi tõhusat toimetamist lõpetada... Homme hommikul hakkab jälle muidu venimine pihta...

Saaga jätk - loodetavasti ka peaaegu lõpp

Käisin täna hommikul siis selle arsti juures, kellest mul polikliiniku registraatori arvates suurt kasu ei pidanud olema. Maksin 215 krooni visiiditasu, kuigi pärast selgus, et sellel arstil on elav järjekord ja mitte keegi teine peale minu pole numbrit võtnud ega visiidi eest maksnud. Pärast käskis arst mul järgmine kord tulles ka kohe otse ukse taha minna, ta võtvat kõik vastu. Ühesõnaga, olin tola. Arst ise ka imestas, et miks mul tasuline number on, et kas ma ei jõudnud ära oodata või - ma leidsin, et augustini on päris palju aega jah...

Niisiis, esimese hooga kamandas tädi, et võtku ma püksid maha. See oli mõnevõrra üllatav, kuna mäletatavasti on mul häda Achilleuse kõõlusega. Seejärel käskis ta mul kikivarvul käia, kuigi mäletatavasti on mul endiselt häda Achilleuse kõõlusega ja ma ei saanud seda teha. Siis käskis ta mul niisama kikivarvule tõusta ning ma tuletasin talle taas meelde, et mul on häda Achilleuse kannaga, nii et ma ei saa seda teha. Lõpuks jõudis ta järeldusele, et on kõõlus haige jah ja paranemine võtab umbes kuus kuud (!) aega. Teha pole suurt midagi, kodus istuda ja aeg ajalt parafiini peale panna, et kõõlus elastsemaks mutuks. Arstitõendit ei tahtnud ta mulle ka anda, sest leidis, et see on natuke napakas põhjus akadeemilist võtta, et ma pean kogu aeg kodus passima. Kui ta kuulis, kus koolis ma õpin, tuli ta aga lagedale päeva killuga: "Ah, seal on nii imelikud inimesed, et nemad võivad selle tõendi isegi vastu võtta," kirjutades mulle seega kenasti paljude pitsatitega kinnitatud kulda väärt tõendi siiski valmis. Sõnastuse järgi ma päriselt ei saanud aru, kas see on mõeldud otse koolile või mu perearstile, aga no poogen - homme lähen ja pakun kooli, kui sealt ei taheta, eks ma siis lähen oma perearsti juurde tagasi, kuigi ma seda kohe üldsegi teha ei tahaks...

Vot nõnda siis. Hurraa.

Internetti kodus seejärel endiselt pole, kükitan õrre otsas ja püüan aknast Eva venna wifit, aga täna see ka kuidagi ei näkka - kolmveerand tundi tulutut üritamist hakkas alles nüüd vilja kandma. Võib-olla polegi see nii paha, mul on vaja päris palju toimetada veel - arumaisaa, kuidas tõlke ülelugemine ka nii palju aega võtab. Iga jumala kord panen ma selle jaoks aega arvestades nii puusse, et mitu päeva jääb puudu...

Ühikaelu

Kooriproov oli üle pika aja jälle hästi tore. Kooriproovile järgnes jalutuskäik sadamamarketisse ja seejärel poole ööni kestnud jutustamine ühika ees pingil. Aga siis poole öö aegu lõpuks trepist üles ronides jäi kolmanda ja neljanda korruse vahel trepi peal ette üks tütarlaps, kes oli igati korralikult riides, aga kes istus trepi peal, pea põlvedel, üks king sõrme otsas rippumas ja ise oli igati kontaktitu. Kuna ta nägi täiesti viisakas välja ja kingast võis justkui järeldada, et ta on näiteks kukkunud, siis asusime me uurima, mis lahti (me olime eelnevalt toanaabriga juhuse tahtel välisukse peal kokku põrganud ja tulime koos üles). Tüdruk ei reageerinud enne, kui me teda õlast raputasime ja siis seletas vene keeles (ise taskust peotäie sajalisi välja tõmmates), et ta tahtnud hostelli magama minna, aga see osutus liiga kalliks, tal jäi 300 krooni puudu. Nägu oli tal pundunud, nagu oleks ta kõvasti nutnud või väga purjus. Viinahaisu levis temast ka, aga mitte väga palju. Ütles, et ta on Narvast ja läheb homme Narva tagasi... Me peaaegu heldisime, sest meil koridoris on ju üks diivan ja paar kušetti, et laseme ta siia koridori siis magama, kell oli juba üle südaöö ka, kuidas siis nüüd... Aga siis ta sellel hetkel suvatses natukene pead keerata ja kogu trepi täis oksendada. Ilmselgelt oli ta nägu joomisest ikka nii pundunud. Noh jah, me siis natukene vaatasime ja mõtlesime veel, aga jätsime selle kušeti pakkumata - pärast on midagi kellelgi jälle ära varastatud, kus siis jälle hädal ots... Aga üldiselt ma pole täna veel väljas käinud, see trepp eile õhtul lõpuks suisa ujus - huvitav, kas keegi selle ära ikka on koristanud? Selles mõttes, et meil ju enam koristajat pole, mingi brigaad käib teatud aja takka...

Muuseas, ühika putitamine edeneb - täna avastasin just, et olin unustanud vetsupaberit osta, aga siis selgus ka, et üleöö on vetsu pandud vetsupaberihoidjad kõige vetsupaberiga ja kraanikausside juurde vedelseebianum koos seebiga!!! Heale üllatusele vastukaaluks selgus, et ühikas pole juba mitmendat päeva internetti. Kuna mu toanaabri vend elab peaaegu kõrvalmajas, siis tema wifi levib meie aknani ja mul on üleval ühes voodinurgas ka... Selle najal me siis veetsime õhtu ja tänase päeva. Siiamaani ripun selle ta venna wifi küljes, hee... Hmm, aga siis hakkas veel see nädal EKA raamatukogus viivisevaba periood... Hihii, nüüd ma julgen lõpuks oma enam kui kuu aega käes olnud raamatud tagasi ka viia :D

Aga muud tarka polegi öelda... Ma nüüd mõtlen välja, kas edasi tööd teha või minna ja tunnike kuskil grüünes lugeda hoopis...

Minge te ka kõik kuu peale

Ma jõudsin lõpuks selleni, et käisin arsti juures siis. Näitan tüübile ette oma jala, mis endiselt paistes on ja ma ilmselgelt lonkan ka ju veel - tema mulle ütleb, et ei, tema ei saa küll mitte mingit tõendit välja kirjutada selle peale. Mingu ma ortopeedile, ehk tema saab.

Helistan Tallinna Keskhaigla registratuuri - öeldakse nii: "Ortopeedile on meil järgmine vaba aeg 28. augustil." Mina vastu, et kuulge, see on ju üüratu aja pärast - jajaa, aga enne on meil ainult tasulised ajad. Noh, tasuline aeg siis tasuline aeg - 215 krooni eest sain ülehomme hommikuks aja. Doktor S juurde, kelle kohta registraator huvitavalt sõnas: "Ma ei tea, kas teil temast kasu ka on..."

Seda teemat ta eriti ei laiendanud, kuigi ma küsisin... Voilà. Nagu arumaisaa...

Aga üleüldises plaanis siis: kõik ülejäänud inimesed, keda ma tean, on oma meditsiinilise akadeemilise tõendi saanud sellega, et on läinud arsti juurde ja öelnud, et neil on vaja akadeemilist võtta. Minul on ilmselgelt põhjus olemas ka, miks mul seda vaja on, aga ei, kus sa sellega...

Urr, ma olen vihane. Kui ülehomme hommikune doktor Sillaste mulle ka midagi targemat öelda ei oska, siis hmm... Ma nüüd ei teagi siis...

Maal

Kõigepealt seda, et ma korrastasin raamaturiiuleid ja avastasin, et mul on siiski päris palju Egiptuse-teemalisi raamatuid kogunenud, nii et tuli mõte need kuidagi kokku koondada. Selgus, et neid saigi täpselt riiulitäis. Mõned isegi jäid üle - üks on Tallinnas ja mul pool aastat pooleli, paar tükki on sarjaraamtud ja need on koos ülejäänud sama kujundusega sarjadega teises riiulis jne jne jne. Aga päris tore... Sellegipoolest on tunne, et nagu pole eriti midagi sellel teemal :D

Aga siis käisime maal jälle. Käisime aianduskeskusest ka läbi, mingit kraami oli sealt vaja - ja ostmata jätsime pool vajalikku kraami, aga selle asemel veensin ma ema, et hädasti on tarvis osta Jaapani lehis ja ema veel tundis kiusatust veel üks elupuu hankida... läksimegi siis hoopis mitme potitäiega... Aga see lehis oli nii ilus :P

Nüüd olid kirsid peaaegu ära õitsenud, nüüd õitsesid õunad-pirnid ilusti. Ja muu kraam ka...

Megailus pilt - pluus ka nagu taust :P

Nublul oli tore olla, aga tüüp leidis mingid haisvad hunnikud, mille otsas aeleda, nii et tema läks pärast sunniviisiliselt sauna... Selle üle ta nii rõõmus ei olnud.

Kassid kaklesid - Kolumbus ajas Täpi kuuse latva - nagu ikka päris kõrgele. Ise tormas järgi ja siis nad seal kuuse otsas rippusid nagu jõulukaunistused, ise lõugasid üle terve hoovi.

Seal on natuke näha punast kassi. A see on nii kena 15 meetri kõrgusel, mu zoom oli põhjas...

Kui Kolumbusega pahandati, et ta venda kiusab, siis ta tuli siva puu otsast alla ning tegi näo, et tema oli puu otsas, kui pauk käis.

Kodune kass magab meil üleüldse naljakas asendis...

Grilli järel jõime kohvi. Sain kreepsu - ise kunagi tõin vanaemale Hollandist sihukse piimakruusi, kus sees väike värviline lehm elab... Aga no ma olin selle loomulikult unustanud ja rüüpasin siis suure sõõmu, mille ma äärepealt välja sülitasin, sest ma vaatasin, et mul ulbib seal kohvi sees mingi hiigelsuur metsmesilane - säherdune musta-kollaskirju suur asi oli noh... Pärast oli muidugi nalja nabani:

Siis otsisime vanaema juurest kärbseid - tahtsime elusast peast paar tükki kinni püüda ja importida koju, aga ei saanud ühtegi - leidsime ainult kaks kärbselaipa, võtsime needki... Iva selles lilles ikka, mis sööb kärbseid... Tahtsime talle anda mõned...

Sellel kinnisel kärbseroju paistab suust :D

Ja muud:

Tihased polnud pekki ära söönud ja nüüd see sulas päikese käes...

Ma söön oma mütsi ära

Ma olen ikka kogu aeg tõdenud, et Eestis seda eriti ei juhtu, et tänaval mõni mees ligi astub ja tuttavaks tahab saada - mujal ikka, kasvõi siin on ühte kirjeldatud. Aga võta näpust, ma olen sunnitud oma sõnu sööma ja oleks mul müts olnud, ma oleks kohe mütsi ka ära söönud. Tulin Tallinnast, astusin Pärnus Tallinna maanteel maha ja hakkasin kodu poole lonkama. Kõndisin seal Laste pargi juures puude all ja üks tüüp nagu tahtis mööda minna, aga kui ma ta mööda lasin, ei läinud mööda ka - ja siis suvatses küsida, et vabandage, mis te täna õhtul teete, ma tahaksin teiega tuttavaks saada :D Järjekindel vend oli kah, kuna mu õhtu oli planeeritud, siis suvatses mu rääkida kohe kohvi jooma... Eks me siis jõime... Heh... hämmastav...

Hambaarstist veel

Mh, nii tore on, kui hambaarst on sihuke vend, kes tuimestussüsti tegema hakates näeb, et see valus on, ja ütleb andekpaluva häälega: "Vabandust!" Mul oli kohe päris naljakas. Aga üldiselt jah, nüüd on siis selle valutava hamba saaga lõppenud, ta on jälle ilus, terve ja sile. Ja kui hobusetuimestus üle läheb, siis saab teada, kuidas tundub kah. Aga välja näeb ta nüüd viis pluss - igati parem kui selle vana hõbeplommiga, mis seal oli :P Tore. Ainult et pankroti äärele võib see hambaarst [noh, mitte "see" hambaarst, vaid iga hambaarst, eks] küll viia. Tore on, et täna on lootust raamatu tõlkimisega ühele poole saada :D Ja et järgmine aeg sai alles kuu aja pärast pandud :D Saab vahepeal hinge tõmmata.

Igatsus

Tänu sellele, et osad mu koolikaaslased praegu Pariisis on ja nad leidsid endale ajutise eluaseme suht sealkandis, kus meiegi Triinuga elasime, ning tänu sellele, et Liis ja Co praegu Londonis on, on minul ka kange tahtmine jälle Pariisi saada... Bastille' vastas kohvikus klaasikest veini juua ja Marais's jalutada ja Place des Vosges'il istuda jne jne jne... Eelmisel aastal sellel ajal käisin ma pikkadel jalutuskäikudel, parkides päevitamas ja juuksuris, tegin eksameid ja käisin õhtuti Montmartre'il, valmistusin Kreekasse sõitma ja üldse oli tore. Mitte et praegu ei võiks seda kõike teha, aga ma tahaks kangesti, et mu kõndimisvõime esialgu taastuks - siis võiks siingi mõelda parkide ja kohvikute peale... aga Montmartre'it siin ei ole.

"Lumi"

Ma hakkasin eelmisel nädalal lugema säärast raamatut nagu "Lumi" - teate küll, see kuulsa türklase Orhan Pamuki oma, mis 2006 Nobeli preemia sai ja millalgi eesti keelde ka tõlgiti. Noh, ja lugema hakkasin ma seda puhtalt selle "programmi" raames, et ennast kolmanda maailma kirjanduse osas ka pisut harida. Praeguseks olen ma selle peaaegu läbi lugenud - jõuaks tänase õhtuga läbi, aga kuna nõustun sügavalt ühe retsensiooniga, mille kohaselt on see suurepärane raamat, aga väikestes doosides korraga, siis ei hakka vaeva nägema. Kui nüüd võtta sellest vaatenurgast, et lugemine põhimõtteliselt pole midagi muud kui vaimusilmas piltide ja ettekujutusfilmi vaatamine, siis Pamuk teeb selle vaimusilmas jooksva kujutluspildi kole aeglaseks - muud midagi. Ta heietab pisut palju igasuguse tegevuse vahele... Kui sellega ära harjuda ja vaimusilmapilt neljakordse aeglustuse peale panna, siis on igati hea.

Hästi naljakas - millegipärast on mul ettekujutus, et see Karsi linn selles raamatus on Võhma. Neil ei ole tegelikkuses nagu suurt midagi ühist, aga see samastus tekkis vist puhtalt sellepärast, et raamatu alguses räägiti väikesest kohast. Tegelikult oma pommiaugustaatuse poolest sobiks Kars hoopis Eesti mõistes Paldiskiks. Aga jah, ikka kui räägiti sellest, kuidas buss sõitis Karsi bussijaama, siis tuleb mul meelde, kuidas buss sõitis üle raudtee ja kaubamaja juurest mööda ja siis keeras raudteejaama juurest vasakule, siis keeras ümber poe nurga paremale ja keeras bussijaamaplatsile... Ja kui räägitakse restoranist, siis tuleb mulle meelde see restoran, mis oli "Kalevi" poe teisel korrusel. Jne jne jne.

Tegelikult on Pamuk osanud sinna väga huvitavaid mõtteid sisse lükkida. Osad neist on hästi tabavad, osad neist on hästi huvitavad, sest ta on tõeliselt läbi mõelnud moslemite ja mittemoslemite religiooni puutuvad argumentid, osad lähevad kokku selle raamatuga, mida ma tõlgin, osad neist on lihtsalt pisut segased ja ma pole päriselt kindel, kas ma ei saa nende mõttest aru oma küündimatuse tõttu (st see on ju maailmatu sügavamõtteline raamat ikkagi) või peaksid need ilma igasuguse sügava tagamõtteta olemagi jaburad ja selgitama, et hoopis kolkakülas on niipiiratud inimesed...

Selle Pamuki raamatu tõlkijal on väga hea sõnavara olnud, aga ta on kohutavalt häirivalt palju kasutanud asesõnu - selles mõttes, et eesti keeles pole neid pooltki nii palju tarvis kui selles raamatus on. Ma ei saa midagi parata, see käib mulle närvidele. Aga sõnavara poolest müts maha - ma olen nii mõnedki head mahlakad väljendid välja kirjutanud, mida ma loomulikult tean, aga mida väga paljud inimesed enam ei kasuta õnnetuseks.

Ja kuigi ma ei viitsi hetkel rohkemate lõikude väljaotsimisega vaeva näha, siis täna jäid mulle silma sellised kaks lõiku:

"Pole ju mõtet üksinda uskuda. On parem uskuda nii, nagu vaesed seda teevad. On parem olla üks nende hulgast. Aga nende Jumalasse hakkad sa uskuma alles siis, kui sa sööd sedasama toitu, mida nemad söövad, kui sa elad nende elu, kui sa naerad ja vihastad koos nendega. Sa ei saa uskuda nende Jumalat, kui sa elad sootuks teistsugust elu kui nemad. Jumal on selleks küllalt õiglase meelega, et endale aru anda, et küsimus pole mitte mõistuses või usus, vaid elus endas kõige täiega." [no palun väga, ma võtaks siit pooled sa-d ära]

--:--:--:--:--:--:--:--:--:--

"Inimese kannatusi võib mõttetuks pidada vaid ateist, kes ei ole ise iialgi kannatanud. Aga kui ateist on kas või natukene kannatusi maitsta saanud, ei kesta tema usmatus enam kaua. Lõpuks hakkab ta ikka Jumalat uskuma."

--:--:--:--:--:--:--:--:--:--

"Kui mitte just esimesel pilgul, siis vähemalt esimese kümne minuti jooksul saab naine sügaval hingepõhjas aru, mis mehega on tegemist. Või vähemalt saab ta aru, mis tähendus mehel tema jaoks on. Vaistlikult tajub ta, kas ta suudab meest armastada või mitte. Edasi kulub mõnevõrra aega, enne kui naine saab korralikult aru sellest, mis oli alguses vaid tundevirvendus."

--:--:--:--:--:--:--:--:--:--

"Riiklik ilmaennustus teatab alati viis või kuus kraadi kõrgemat temperatuuri, kui see tegelikult on. Kardetakse, et tõe läbi võiks kannatada rahva moraal."

Ja POSTSCRIPTUMina tuleks ära märkida, et laulupeo pluusid on ilmatuma ilusad. Jaa, ja siis veel seda ka, et ma ei tea kvantfüüsikast mitte midagi ja mul igasugune füüsika õnnestunud keskkoolist saati nii eduliselt ära unustada, et ma isegi nüüd relatiivsusteooriaga tutvust tehes ei mäleta, et ma seda kunagi teadnud oleksin. Ometigi olin ma keskkoolis vist ainus meie klassist, kes füüsikat (ja prantsuse keelt) päriselt õppis ka - teised piirdusid õpiku laua all lahtihoidmisega ja kontrolltöö ajal sealt maha kirjutamisega, sest meie õpetaja oli kas pime või teeskles pimedat. Kurt oli ta vistiti ka (või teeskles seda), kuidas muidu sain mina iga jumala kevad Liisiga koos Liisi eest aasta materjali vastata, kui temal hinne viie ja nelja vahel oli jälle... Ühesõnaga, moraal selles, et tuupimisest ei ole mitte mingit kasu. Keskkooli füüsikast mäletan ma ainult nõuandeid, et elektrolüütkondensaatorit ei tohi stepslisse pista, sest siis kostab nii kõva pauk, et Laanemets tuleb direktori kabinetist vaatama ja siis me alles saame [mis on elektrolüütkondensaator, polnud meil toona õrna aimugi ja tänase päevani ei tea], ning siis veel soovitus, et paljundusmasina sisse - teate, need suured - ei maksa ronida, sest me määriksime niimoodi riided ära. Ja tuumajaamadest rääkiva peatüki pilt on silme ees, aga tuumajaamadest ei mäleta mitte midagi. Olid ajad... kunagi olin ma isegi tark... Aga seda, et erirelatiivsusteooria ka olemas on, ei teadnud ma vist ka toona...

10 kõige veidramat reisihetke

Ma siin sattusin kuidagi vanu pilte vaatama ja mõtlema igasuguste vanade reiside peale, nalja ja seiklusi on ikka saanud... Ja mõni oli lihtsalt nii veider juhus, et tuli mõte, et peaks need õige üles tähendama:

Üks kõige naljakamaid reise, mida ma mäletan, oli see, kui me esimest korda Albaanias käisime. Esimest ja ainsat, peaks mainima, sest see osutus sääraseks ekstreemturismiks, et nii mina kui bussijuhid keeldusime sinna lähima kümne aasta jooksul minemast. Kui nüüd järgi mõtlema hakata, siis kümme aastat hakkab varsti täis saama ja nüüd ma enam polegi selle vastu nii väga... Igatahes, siin ei saa rääkida ainult ühest reisihetkest, terve Albaanias viibimise aeg oli nii koomiline, et takkajärge mõeldes võib kõhu kõveraks naerda. Juba piiri peale jõudes olime me tõelised vaatamisväärsused - nimelt olime me selle piiripunkti esimene turismigrupp üldse ja mind kutsuti bussist välja piiriputkasse, pandi keset tuba istuma ning kutid jooksid kõik küladesse laiali oma onusid, isasid, vendi ja sõpru kohale kutsuma, et mind neile näidata. Istusingi nagu muuseumieksponaat seal tooli peal keset ööd mitu tundi, kuni üks tüüp mitme eri pitsatiga igasse passi ühte suurt pitsatit komponeeris (ühe pitsatiga kuupäev, teisega raam sinna ümber) ja karjakaupa kuivetuid karedakäelisi maamehi mind vaatamas käis... Kui me sealt lõpuks pääsesime ja oma öömaja poole sõitsime, peeti meid mõnekümne kilomeetri pärast keset teed kinni - peatajateks olid automaatidega varustatud kaltsakad suures džiibis, kes väitsid, et nad peavad meid hotelli eskortima - piirilt kästi. Et linn on pime ja me muidu ei leiaks üles. Meie olime suht kõhevil, aga noh, ega meil eriti muud üle jäänud - tee ju läks edasi ja nemad sõitsid ka edasi... Väike hirm tekkis küll, kui äkki keset pilkast pimedust seisma jäime (hotell polnud ka valgustatud ning väljast seda näha polnud) ja need automaatidega tüübid järsku bussiuksele tulid ning kuulutasid, et me nüüd oleme hotellis ja käskisid bossil rahadega kaasa tulla... Noh, ma siis südame värisedes läksin ka - kutsusin ühe bussijuhi kaasa, aga see oleks peaaegu lahtisesse kanalisatsioonikaevu kukkunud ja tema pöördus siis tagasi, saatis minu püssimeestega seda müstilist hotelli otsima... Nagu pärast selgus, oli tegu ausate püssimeestega ja seal kottpimedas oli siiski hotell - selgus, et linn oligi tõesõna pimendatud, sest linn ei olnud kollektiivselt oma elektriarveid ära maksnud. Pilkases pimeduses polnud me linna jõudmisest arugi saanud ja bussi uksest nii mõnekümne meetri kaugusel oli tõesõna meie endi hotell - taskulambi valgel anti mulle grupi võtmed ja kui grupp juba hakkas oma tubadesse minema, siis röögatati kõva häälega: "Oodake, küünlad ka!". Iga tuba sai ühe küünla ja oligi kogu moos. Toad olid tegelikult apartemendid, st minu tuba koosnes näiteks kolmest toast. Päris hirmus oli - ma käisin oma küünlaga kõik toad läbi, vaatasin iga ukse taha ja iga voodi alla ning lõpuks magasin nii, et rahakott oli pea all... Ma ei mäletagi, kui palju mul rahasid selleks reisiks kaasas oli - sihukestes kiviaja maades ju tuli kõige eest sulas maksta ja terve grupi kogu pika reisi rahad... Ooooooi, närvid olid läbi. Noh, ja kui arvestada, et järgmisel päeval sõitsime me keskmise tempoga 20km/h, sest need teed ei olnud busside jaoks absull läbitavad; et me mingil hetkel sõitsime sihukese maastiku peal bussiga, et jäime oliivipuudesse kinni ja kui ma siis hakkasin mingi hetk bussijuhte otsima, siis nägin ma pimeduses ainult valevaid triiksärke kuskil kõrgel hõljumas - nad olid puude otsas ja kangutasid neid eest ära, et bussi luuki nende küljest lahti saada. Vahepeal ronisid kõik mu inimesed bussist välja ja kõndisid jala bussi ees, sest kuristiku äärel sõitmine läks pisut hirmsaks - ahjaa, siis tuli meil üle sõita ka ühest sillast, mis oli nii kitsas, et bussi rataste välimised servad olid üle ääre, üks bussijuht seisis bussi ees ja vaatas millimeetrite haaval, kas ikka julgeb üldse edasi sõita. Kohalikud koputasid endale oimukohale, kui meile otsa vaatasid... Siis jõudsime me kuskil kohta, kus tee kaheks läks - mõlemad olid kitserajad ja ühtegi viita polnud. Kuskil kaugel paistis valgus, nii et ma siis mõtlesin, et lähen jalutan sinna ja küsin, kumba teed mööda sinna linna saab, kuhu meil vaja jõuda oli (see oli enne GPSi aegu). Läksin siis, leidsin mingi sõnniku järgi haisva hüti, koputasin... Kohe kustus tuli ära... Ma siis ehmatasin ära, kukkusin heleda häälekesega hõikama, et appi-appi, tahaksime teed teada - mine tea, kui mingi narkourgas on, pärast lastakse maha ka keset pimedat ööd ju... Noh, siis läks natuke mööda, mina julgesin veel korra koputada ja inglise ja prantsuse keeles hõigata, et kas keegi on kodus - siis tehti uks lahti ka lõpuks, mingisugune valges maikas vanamees, hiigelsuur puss pihus, vaatas mulle otsa, mõmises natukene - mina üritasin talle selle linna nime korrutada, tema siis rehmas käega kuskile poole... Ja kuna ma olin juba suhteliselt veendunud, et tahan sealt ukse tagant ruttu jalga lasta, otsustasin ma, et ta nüüd näitas kuskile poole, ning tormasin minema. Pärast selgus, et ta niisama rehmas käega, sest see suund, millest mina aru sain ta käeviipe järgi, osutus valeks. Noh... ja selmet, et õhtul üheksa paiku juba Kreekas olla hotellis, jõudsime me sinna järgmise päeva pärastlõunaks, sest lihtsalt teed koosnesid rohkem aukudest kui teekattest, nii et me sõitsimegi keskmiselt 15-20km/h kogu aeg... Ja sõitsime rohkem kui ööpäeva jutti, sest me hakkasime ühel hommikul Tiranast Kreeka poole "kimama", kohale jõudsime järgmiseks pärastlõunaks, ise kõik täiesti zombid. Vot sellised põnevad mälestused Albaaniast. Kõige parem oli aga ikka see "oot, küünlad ka" värk :D See on vist kogu mu elu kõige omapärasem ööbimislahendus...

Nonii, siis järgmisel reisil ma niiväga pikalt ei peatu, sest see oli üleüldiselt üks kõige dramaatilisemaid ja traagilisemaid mu elus, see ajas mu suisa närvivapustuse äärele ja ma olen sellest ajast alates keeldunud igavesti Türki minemast, AGA lihtsalt selle reisi üks kõige õnnelikumaid äpardusi oli see, et ühel hetkel avastasin ma Itaalia-Kreeka laeva peal, et kaks meest on kadunud. Enne olin kõigile seletanud küll, et ärge mine Korful maha, enne lõpp-peatust on Korful ka peatus. Läksin veel Korfule jõudes väljapääsu juurde, et igaks juhuks hoiatada, et see pole meie peatus - laev oli hiljaks jäänud ja kell näitas juba peaaegu seda aega, millal me oleksime pidanud mandril olema. No ei näinud kedagi meie omadest maha minemas, aga Igoumenitsasse jõudes selgub, et kaks meest on puudu. Ikka mõtled siis ju, et issake, äkki kukkusid öösel merre või olid napsitanud või midagi... Noh, sai siis rannavalve ja Eesti diplomaadid kõik jalule aetud, meil aga ei jäänud muud üle kui Ateenasse edasi sõita. Ja siis helistatakse mulle päev hiljem kuskilt politseijaoskonnast - kaks lühikestes pükstes eesti meest on Korfu linnas pöördunud politseisse. Nad läksid laevast siiski Korful maha (aga kuna pagas oli neil ju bussis, eks, ning buss laevas, siis ega neil suurt midagi kaasas ka polnud). Vaatasid, et kedagi teist ei tule - läksid randa. Olid vahepeal rannas, siis nautisid elu, lõpuks mõtlesid, et peaks ikka meile järgi tulema - läksid politseisse. Sealt helistati mulle, õpetati meestele, kuidas bussi peale saada - ja istusidki siis liinibussile ning kihutasid Ateena poole. Oi, mina oleks murest halliks läinud muidugi, aga see oli suhteliselt koomiline - nemad löövad rannas lulli, kui kõik paanikas on...

Siis tulb ju ikka ette selliseid päevi, kus absoluutselt iga asi, mis sa jõuad ära öelda, osutub mingil põhjusel teistmoodi olevaks. Viimasel Egiptuse kõrbesafaril oli täpselt nii - öelgu ma, mis tahes, ikka läks teisiti, alates sellest, et ma kuulutasin, et sõidame alguses bussiga, aga olid kohe džiibid ees; räägin, et lähme konvoisse - siis selgub, et konvoi on just hiljuti ära kaotatud üldse; seletan, et ülejäänud džiibid ootavad meid seal, siis selgub, et ei ootagi - läksid juba laagrit üles panema; räägin, et vihma sajab üle kahekümne aasta - siis saame kohe õhtul vihmasaju kaela jne jne jne. Õnneks ei pannud keegi seda pahaks :D Lõpuks ma ütlesin neile ka, et ma nüüd ei ütle neile enam mitte midagi, sest nikuinii läheb kõik teistmoodi.

Egiptuses juhtus sihuke nali ka ükskord, et mul olid mingid üle kaheksakümneaastased kaasas kord... Nendega sai iga nati aja takka vahvat nalja, aga kõige veidram oli Hurghadas, kus meil hotell on selline, et on peatänaval, aga erarannaga ikkagi - rand on kohe sealsamas, aga lihtsalt hotelli territoorium on nii suur, et natukene tuleb sinna ikka jalutada vastuvõtust. Mina ikka bussis rääkisin vähemalt kolm korda, et nii ja naa on... Aga pärast ühed meie grupi omad kutsusid mu järgmisel õhtul kõrvale ja rääkisid nii: "Tead, Maris, need vanakesed sattusid seiklusse. Nad ei leidnud randa üles hotellist, sest nad ei pannud tähele, et sa kogu aeg rääkisid, et meil seal rand on - läksid siis kolmekesti tänavale, võtsid takso ja palusid sel end randa viia. Taksojuht kratsis kukalt ja viis nad ühte teise viietärnihotelli. Nemad läksid seal fuajeesse sisse, jalutasid natukene, randa ei leidnud, tulid tänavale tagasi ja sõitsid taksoga koju, ise pettunud, et Hurghadas pole randa üldse käepärast. Oma hotellis tagasi nägid nad meid ja kurtsid randade kauguse üle, me näitasime neile oma ranna kätte..." Nojah siis, vot nii!

Siis kunagi nõudis üks mees mu ema käest Madriidis olles randa - et kuidas siis nii, et hotell rannas pole... Ei uskunud ka kaarti vaadates, et Madriid ei asu mere ääres...

Ühel Inglismaa reisil saime kõik naerda ka selle üle, et üks paar läks reisil olles tülli ja naine (üks Tartu mingi õpetaja) võttis pähe, et tal tuleb mehest lahti saada. Mõeldud, tehtud - igas kohas ütles ta mehele vale kokkusaamise kellaaja või -koha. Kaotasimegi nii mehe mitu korda silmist ja ootasime teda mitmel pool asjata, naine aga utsitamas, et sõidame ära, sõidame ära. Kuna me olime kõigile - sh sellele mehele - andnud hotellide aadressid ja telefonid, polnud tõesti väga traagiline asi - enamasti jõudis ta iseseisvalt hotelli samaks ajaks kui meie (ja siis selgus, et naine oli talle öelnud teise koha või kellaaja, kui mina mikrofonis ütlesin - seletas, et ma pärast muutsin seda ja mees ei kuulnud). Noh, aga Windsori väljasõiduga siis oli nii, et andsin külastuse lõpuks vaba aja ja pidime kohtuma bussi juures. Õigel ajal istusid kõik bussi ja mina lihtsalt küsisin mikrofonist, et kas kõik on... Seesama naine röögatab kõva häälega üle bussi - JAAAAAA. Noh, ega ma siis suurt vaadanud, hakkasime parklast välja sõitma, äkki bussijuhid näitavad, et kuule, meie mees ju... No loomulikult oligi - jälle teadis vale kellaaega. See oli aga kõige lähem šanss sellele, et ta oleks maha jäänud, sest me pidime sealt otse Prantsusmaale sõitma... Vot nii...

Londonis läks mul kunagi veel üks papi kaotsi. Tema oli lihtsalt hajevil olnud ja unustas üldse ära, kus ja kellega ta mis kell pidi kohtuma. See oli nii nunnu, kuidas tema lahenduse leidis (tema inglise keelt ei osanud)... Võttis takso, ütles taksojuhile ainsa ingliskeelse sõna, mida ta teadis - "Estonia" - ja jättis end saatuse hooleks. Taksojuht, nutikas mees, sõitis temaga Eesti saatkonda, kust mulle mõni tund hiljem viisakalt helistati, et vabandust, kas te olete ühe vanataadi ära kaotanud? Et neil on üks üle... Meie olime kogu grupiga vahepeal taati otsinud ja rõõm oli suur, kui ta lõpuks kätte saime... Aga nutikas lähenemine asjale...

Ateenas on ka üks koht, kus alati nalja saab - üks me hotelle asub nimelt ühesuunalisel tänaval, aga sinna on muidu nii pikk maa kottidega jala vantsida, et alati tekib mõte, et äkki sõidaks sinna vastassuunas sisse... Seal otsas on alati politseinikud ja päriselt ka - lihtsalt ongi nii, et enamasti pead politseinike nina all kinni, lähed räägid nendega natukene juttu ja küsid naeratades, et kas tohib siia vastassuunas sisse sõita, et meil seal hotell - paneme rahva maha ja sõidame kohe ära... Iga jumala kord on lubatud ja kui keegi sekeldama tuleb, siis on politsei kõrval: "Meie lubasime!" Lõbus!

Ja Ateenas kõndisin ma ekskursiooni tehes ükskord otsemat teed vastu laternaposti. Päriselt ka, ma keerasin korraks end ümber, et kellelegi oma selja taga midagi öelda, ette üldse ei vaadanud... ja kui ümber keerasin, sain - põmmdi - vastu vahtimist laternapostiga... Ma arvan, et mu grupil oli päris huvitav vist...

Noh, see nii väga lustakas iseenesest ei ole, aga mälestus on oi kui veider - Mongoolias nimelt kui me Berti juures jurtades elasime nagu külalised kunagi, tekkis meil äkki probleem - öö otsa magada ei saanud, sest jurtade äärte all on rohi veel ärasöömata ja pikem ning värskem ka (varjus ikkagi) ... Noh, ja terve öö otsa käisid väikesed kidurad hobused ümber jurta ja puristasid ja norsatasid ja söid ja krõmpsutasid... See oli suhteliselt koomiline, sest nende ninadest eraldas meid täpselt paar kihti vilti, nii et see oli ikka VÄGA lähedal ja esimese hooga ei saanud üles ärgates eriti aru ka, mis toimub... Selline tunne oli, nagu keegi oleks valmis kohe kõrva ära ampsama peast...

No OK, siis mehed tahtsid oma ahju puid juurde panna, aga puud olid jurtast otsas. Nemad rõõmsalt mäletasid küll, kus puuriit oli, aga minna ei saa - suured koerad kohe jurta ukse taga valvel. Lõpuks õnnestus neil mingil teadmata moel siiski puuriitadeni jõuda, aga koerad hakkasid suurt lamenti lööma... Hommikul peremees ütleb mulle, et jah, ta juba haaras öösel püssi, et kes see vargile on tulnud - alles viimasel hetkel oli meelde tulnud, et oi, meil on külalised...

Budapestis sai ka kord üsna traagilist nalja - jõudsime öösel sinna, otsime hotelli, mis pidi olema mingil Püha Miikaeli tänaval... Otsime ja otsime, hiigelsuur tänav, sõidame edasi ja tagasi sada ja seitse korda, no ei ole sihukest numbrit ja hotelli ka mitte. Helistan hotelli - ei leia, kus olete? Öeldakse sama aadress - ikka ei leia noh... Alles siis saime pihta - Budapestis on kaks ühenimelist tänavat - üks on suuuuuuuuuuuur ja meie sõitsime sedamööda, teine on aga kuskil pisitillukene urgas kuskil hoopis linna teises otsas - hotell on loomulikult seal. Nojah, ega's midagi, võtsime takso ja jõudsime hotelli, aga hirnuda saime me kõik südamest jälle...

Vot sellised juhtumised tulid praegu pähe... Tegelikult on neid palju-palju veel ja mõned kõige paremad mul kindlasti ei tulnud meelde, nende asemel said siin keskpärasemad seigad, mis võib-olla kõrvalseisjale polegi nii huvitavad, sest nendega seondub ainult minu jaoks mingisugune emotsioon, aga... Ei, lõbus amet on, pole midagi öelda... Bensiin on eriti peenelt otsa saanud bussil ja kahe ühenimelise tänavaga linnu on rohkem kui üks, kellakeramiste ja vaimukate inimeste, äpardunud kokkusattumuste ja muu säärase pärast saab ikka naerda iga jumala kord... Baikali peal on "merehädas" oldud, moosiriiuliga mägede kohal lennates kogu grupiga hingepalvet loetud ja muuhulgas ka rongist maha jäädud jne jne jne... hmm... Mida rohkem mõelda ja rääkida, seda rohkem meelde tuleb...

Visioonist

Jajaa, mulle ka Norra meeldis, ma olen päris rahul :D Leedu ka meeldis ja Saksamaa - Saksamaad ma polnud enne näinudki, sellepärast ma ei teadnud, et see mulle meeldib :D Mõnus stiil oli sellel, kahju, et see nii vähe punkte sai (sama käib Leedu kohta). Armeenia ja Azerbaidžaan ka meeldisid, Inglismaa oli suht OK ja noh - Patricia Kaas mulle tavaliselt meeldib, aga Eurovisioonile ta stiil lihtsalt ei istu, pluss ta lavaline liikumine on suht kohutav. Ühesõnaga, päris mitmed lood olid suht toredad. Island ei meeldinud, Türgi ka mitte. Mõttetud laulud olid. Üleüldises plaanis ma olen lõpptulemusega suht rahul.

Ongi kõik, praegu on igal pool Eurovisiooni kommentaaride uputus, ma väga pikemalt sellel teemal seega ei peatu. Hakkan parem uuesti tõlkima. Eile juhtus imede ime, ma suutsin kohe kolme päeva kvoodi ära tõlkida usina tööga - noh, eks ikka see Helsingi päev, siis sellele järgnev päev, mil ma nii väsinud olin, et kogu aeg magasin, ning eilne päev ka. 30 lk kokku. Peen värk :P Ainult 80 lk ongi veel jäänud - täpselt ilusti on kõik praegu graafikus ka - 80 lk on kokku jäänud ja tähtajani on... 12 päeva. 8 päeva tõlkimiseks, 4 päeva ülelugemiseks ja toimetamiseks ja parandamiseks, siis väljaprint ja... Äge :P Tegelikult avastan ma sellest raamatust päris huvitavaid mõttekillukesi ka, alguses ma olin selle koha pealt palju skeptilisem. Üks lõputöö resümee on ka vaja täna ära teha - see on nii tore, et jälle natukene käivet tekib - see vist on juba kuues resümee, mis mulle erinevaid kanaleid pidi tõlkida on tulnud. Ma ikka loodan selle peale, et kus on, sinna tuleb juurde - nüüd, kus selgub, et ma lõpetan alles sügisel, tahaks aega pisut praktilisemalt kasutada. Kas keegi tahab veel oma lõputöö summaryt mulle tõlkida anda? :P

Ülemerekäik

Eile sai siis Helsingis käidud. Helsingis üle pika aja ja käidud kah üle pika aja. Oi, ja kui naeruväärne see küll on, aga täna on kõik lihased nii hirmus haiged, et tahaks ainult voodis vedeleda. Ega jah, vaat, kui üks kehaosakene ei funktsioneeri, peavad kõik ülejäänud kolm korda rohkem vaeva nägema, et seda kompenseerida - ja kuna nemad pole sellise korraga harjunud, siis ongi... Oeh, eile õhtul koju jõudes olin ma kohe nii omadega läbi, et oleks nagu teerulli alla jäänud. Nii ma siis vedelesingi voodis ja vaatasin poole silmaga arvutist Eurovisiooni. Kuna ma aga nii väsinud olin, siis ega ma ühtegi asjakohast või tarka kommentaari selle kohta öelda oska... Norra ja Leedu laulud üllatasid mind positiivselt ja see, et esimesed 5, kes poolfinaali valiti, olid kõik mingid paduslaavi maad, ajas närvi. Mõned laulud magasin üldse maha ja ongi kõik, mis ma selle kohta öelda oskan. Eks ma homset finaali vaata tähelepanelikumalt.

Muidu Helsingis oli tore - üritus oli vahva ja huvitav, ma sain väga palju targemaks, lisaks sain ma hommikul kaks tundi ja pärastlõunal kaks tundi veeta raamatupoes. Ühesainsas - Akateeminenis loomulikult. Oi, mulle meeldib nii, kui mul raamatupoes aega on. Siis ma jõuan ära vaadata kõik uued asjad, kõik osakonnad, vaadata välja, mis mind huvitaks, siis lugeda silmajäänud raamatutest paar lõiku ära, et näha, kas on ka hästi kirjutatud ja kas mulle võiks meeldida, siis minna uuele tiirule ja vaadata, mis raamatud pärast teistkordset läbikammimist veel ikka meeles on ja siis lõpuks langetada mingi mõistlik otsus selle kohta, mida osta. Mõistlik sellepärast, et ega ma ju kogu raamatupoodi ära saa osta. Eile näiteks käisin esimesed kaks tundi seal ringi ja jõudsin ainult kahele alumisele korrusele tiiru peale teha. Siis läksin vahepeal sinna üritusele, sealt naastes käisin läbi kolmanda korruse, siis pöördusin alumiste korruste juurde tagasi, võtsin süle raamatuid täis, istusin tugitooli maha ja hakkasin neid ükshaaval hoolikamalt vaatama. Noh... ja siis lõpuks, olles seal kokku veenud kolm tundi ja viiskümmend minutit, ostsin ma kolm raamatut ära. Päris rahul olin endaga ka :D

Nii et tegelikult oli väga tore päev, mis siis, et iga järgmine distants, mis mul jala astuda tuli, tundus ületamatult pikk. Tegelikult olid need maad muidugi naeruväärselt lühikesed - kodust sadamasse; sadamast raamatupoodi; raamatupoest Scandic hotelli ja siis täpselt samamoodi tagasi ka. Aga noh, polnud ju kolm nädalat rohkem korraga kõndinud kui 200 meetrit. Seda silmas pidades on isegi suurepärane, et ma täna endiselt veel liigutada suutsin :D

Aga olgu, käesolev postitus sai kirjutatud pelgalt seepärast, et ma tõepoolest ei VIITSINUD enne tõlkima hakata - täna peab eilse päeva ka tasa tegema ju... Aga nüüd on mul vist ametlikud vabandused otsas...

Mis küsimus!!!

Ma olen sõnatu. Ma olen titest saadik raamatukoi olnud ja enamasti on mu sõbrad ka suht sarnased olnud (olgu, mõni üksik harv erand tuleb ka pähe) - ja üleüldse, kõik minu käidud koolid ja õpitud erialad on sellised, kus me võistu raamatukogudest raamatuid koju tari(si)me ning mängukaartide puudumisel saime kursusega raamatukogukaartidega mängida ühesuguste kaartide kogumismängu. Ühesõnaga, mind on pidevalt ümbritsenud raamatukoid, nii et mul on teistsuguste inimeste ettekujutamisega ilmselgelt kergeid raskusi. Ma tean küll ühte naist, kel on kodus ainult kaks raamatut - vene keele sõnastik ja ma isegi ei mäleta, mis see teine oli, aga sellegipoolest jahmatas mind täna kohe ammulisuiseks ühe teise isendi küsimus: Miks sa neid raamatuid kogu aeg loed? Lõbu pärast või?"

Arumaisaa, nagu mis mõttes???

On siis veel võimalusi või?

POSTSCRIPTUM: Olgu mainitud, et ma ei osanud küsimusele vastuseks suurt midagi öelda, olin pisut šokis. Lõpuks kohmasin vist midagi sellist, et niisama noh, iseenda jaoks. Ei tulnudki muud põhjust pähe. Kuidas sa ikka seletad sellist asja inimesele, kes ilmselgelt asjast ööd ega mütsi jaga...

Toimekas päev

Kuna ma täna nii ebatavaliselt vara üles sain (kell 8 siis), on nii palju jõudnud juhtuda ja ometi on kell alles 4 pärastlõunal. Kui ma oleksin tõusnud kell 11, siis oleks mul alles suht hommikupoolik :D Aga jah, kell on neli ja ma olen juba lõpetanud ära ühe raamatu, mida ma alustasin kuu aega tagasi ja mille viimased sada lehekülge mul venisid ja venisid; jõudnud Tallinnast Pärnusse ja käinud teel läbi Arest ja Pärnu-Jaagupist. Siis olen ma veel jõudnud käia akadeemilises raamatukogus vanu raamatuid tagastamas ja uusi hankimas, Kaubamajas süüa ostmas, emmega taimetoidurestoranis söömas, tõlkida inglise keelde järjekordse magistritöö resümee (hurraa, ma olen nii rõõmus, et see tõlkebüroo hakkab jälle ellu ärkama :P), peatüki raamatust ning arutada ühe endise kursaõega pikalt laialt erinevatel teemadel... Üsna hea tulemus ütleks mina - eriti kui arvestada, et ma pole juba kuu aega saanud ühe päeva jooksul nii paljudes kohtades "käia". Muidugi, tuleb tõdeda, et emme viis mu peaaegu pooltesse neist kohtadest autoga ukse ette :D Sellegipoolest... Ühikas juba naerdi, et mind ei tunne äragi, ma lonkan nüüd nii jooksuga. Ja eks see oli ettevalmistus selleks, et ma homme Helsingisse suundun... Huu...

Ja kogu sellest toimekusest ja asjalikkusest kohe on nii hea tuju ka :P:P:P

Kiiksuga kass

Minu kass on kiiksuga. Tema peab tingimata magama nii, et lagipea oleks vastu maad. Süles olles äärmisel juhul nii, et kellegi pihk tal peas oleks. Mine võta kinni.

Emadepäeva pühapäev

Hommikusöök. Isuäratav? Põhimõtteliselt tegu kuumade juustusaiadega, ainult et juust on pestoga ja sihukene jube roheline. Võttis kohe ahhetama, kui kööki astusin :D

Lõunasöök. Mmmmm.

Muuhulgas sai kõvasti puid laotud. See vann oli enne meid täis, aga hiigelsuure puuriida ladusime ära :P

Nirud küll, aga maasikapuud istutasime maha. Või noh, nendest peaks kunagi saama meetrikõrgused maasikapuud.

Ühtede teiste lõunasöök.

Kreek õitseb.

Täitsa mitmed lilled õitsevad.

Nurmenukud ka õitsevad.

Tundmatud lilled ka õitsevad.

Kirsid ka õitsevad.

Kui nüüd külma ei tuleks, saaks palju kirsse.

Päevakangelane:

Külalisi tuldi uudistama lähedalt ja kaugelt.

Mida see tüüp seal puu all tiirutab?

Noh

Selline tunne on, et midagi tarka öelda ei ole, aga kui ma siia aeg-ajalt midagi asjalikku ei kirjuta, kaob üleüldse igasugune tahtmine ära.

Noh, põhimõtteliselt... Ma olen viimased paar päeva pühendanud hambaarstil käimisele. Sellepärast ma ju Tallinnasse ka tulin, aga siis kui kolmapäeval üks kord käidud sai, hakkas mul järgmine päev üks teine hammas niimoodi valutama, et ma iga kolme-nelja tunni takka öösel üles ärkasin ja ibuprofeeni kugistasin. Nii saigi neljapäeva hommikul uuesti doktorile helistatud. Ma igatahes olen oma uue hambaarstiga väga rahul, pole sihukest kindlate kätega ja lustakat ning naljatavat-suhtlemisaldist hambaarsti olnudki veel - tavaliselt nad on sihuksed mornid ja kurjad ja vakka. Igatahes, ta siis võttis mu oma pilgeni täis graafikule vahele ja sai peaaegu mu hambavalust jagu... Ma ei ole veel nimelt päriselt kindel, kas PÄRISELT või ainult natukene, sest kui ma midagi kõvemini hammustama kipun, on ikka veel oht valusööstuks. Samas täna öösel sain ma juba normaalselt magada ja kuigi mul uni pool üheksa ära läks, otsustasin ma lihtsalt tahtejõuga edasi magada, et seda võimalust hambavaluta rahus tududa ikka maksimaalselt ära kasutada. Väga kaua ikka ei saanud, koridoris hakkas mingi tramburai... No see selleks... Järgmine nädal tuleb igatahes uuesti hambaarstile minna. Aga selle hambaarsti juures pole üldse nii jube käia kui tavaliselt, nii et see isegi ei häiri mind enam väga. Või hakkan ma lihtsalt suureks saama???

Siis sain kokku oma juhendajaga, proovisime temaga eile õhtul ära selle taimetoidurestorani, mis Narva maanteele nüüd tehtud on. Täitsa uskumatu värk, selles mõttes, et igal pool reklaamiti seda kui hullult odavat kohta jne, aga mina arvasin ikka, et kui seal hinnad kaalu järgi tõesti hästi on, siis lõppkokkuvõttes tuleb hind ikka tavaline (st suht kopsakas), sest taimetoitu tuleb ikka palju rohkem endale täiskõhutunde saavutamiseks sisse ajada kui liha. Võtsin ma siis endale mingi tofukotleti ja kulbitäie hautatud juurvilju, Christine'iga kahepeale kausikese trühvleid ka... Ja kuigi see nägi taldrikul nii niru ja väike välja (ma ei tahtnud sellele serveerijale öelda, et pangu juurde, ja leppisin nii väikese portsuga nimme oma talje ja suvehooaja peale mõeldes), oli mul lõpptulemusena täitsa tegu selle kõige ärasöömisega... Christine pidi ka peaaegu pool oma kõrvitsasufleest ja oatortillast järele jätma, sest kõht sai täis... Noh, ja sihukese kõva kõhutäie sai 34 krooni eest. Pole paha. Nii et kui ma enne selle restorani koha pealt suti skeptiline olin, siis nüüd võin soovitada küll ja eks ma lähe sinna ilmselt ise ka mõnikord tagasi. Nii hea, kodule lähedal ju. See ka tema valiku kriteeriumiks sai, sest kuigi mu käimisvõime areneb iga päevaga, on see siiski piiritletud mõnesaja meetriga. Iga järgnev sada meetrit pikendaks ilmselt mu teekonda poole tunni võrra :D

Muidugi, tuleb mainida, et kuna ma hambavalu tõttu endale mitu päeva kõvasti ibuprofeeni manustasin, siis toimis see lisaks hammastele ka jala puhul, nii et võib-olla sellest tulenevalt märkasin ma eriti eile kõva arenguhüpet taas kõndimaõppimisel... Noh, eks me näe.

[Aga see pole aus, et kõik kohad üleüldse korraga valutama peavad nagu vanal inimesel... NII vana ma ka ei ole :-@]

Igatahes, see on ka kõik. Terve eilse õhtu käis mulle pinda mingi seltskond, kes koridoris pidu pani - sihukest pidu pole siin viiendal terve selle aasta jooksul olnudki. Siis sain teada, et me ühika koristaja on lahti lastud, sest raha tahetakse kokku hoida. Igavene jama, ta oli hästi tore ja koristas ka väga põhjalikult, nüüd on juba hull laga, kuigi paar korda nädalas pidavat hakkama käima mingi koristusbrigaad... Tere-tore.

Raamatukokku raamatuid tagastama ikka ei jõudnud ja kohe varsti lähen Pärnusse tagasi, nii et see nädal ei jõua ka. Oh jah, kui õudne. Aga mitu tükki lugesin läbi küll. Vaieldamatult oli kõige kaasahaaravam superhea Naguib Mahfouzi "The Beginning and the End", mille 420 lk ma lihtsalt ühe jutiga alla kugistasin, ja siis eile õhtul tegin üks-null ühe jaapanlase ruumiesteetilisele raamatule "Varjude ülistus". Väga produktiivsed paar päeva ühesõnaga... Ainult tõlkimine jäi unarusse, sestap tuleb mul nüüd täna kolme päeva kvoot täita, st 33 lk ära tõlkida... 8 tegin hommikul, 10 võiks bussis hea õnne korral valmis saada ja siis jääbki õhtuks veel natukene...

OK, aga märk on maha jäetud, ma lähen nüüd Pärnusse sõiduks valmistuma...

Ära tegin

Täna hommikul hambaarstile minnes tekkis mul kohe võistlusmoment ja tõeline hasart. Minust kahekümne meetri jagu eespool kõndis nimelt üks muldvana papi, mõlemas käes kepp ja jalad rangis kui džokil... Kõndis teine samas suunas ja näiliselt suhteliselt sama tempoga kui mina. Aga kui mina hambaarsti majani jõudsin, olin ma temast viis meetrit ette jõudnud! Alles nädal aega tagasi kõbistasid kõik penskarid minust mööda. Ega ma sellegipoolest muidugi lähiajal maratoni jooksma ei hakka ja mu liikumistempo on selline, et endale ajab ka naeru peale, rääkimata siis teistest tänaval asjatajatest. Ümber kvartali tiiru tegemise peale läks näiteks pisut rohkem kui pool tundi. Aga asi seegi...

Kuidagi on nii läinud...

...et pole rääkida mitte millestki. Nojah, selles mõttes, et kaks nädalat toas istumist ja ETV kordussaadete vahtimist eriti inspireeriv ei ole jah, aga näe - täna otsustasin terveks hakata, sain üle pika aja toast välja, nägin lehtes kaski ja rohelist maastikku, ülesküntud põlde ja muud säärast ja kohe jälle lood teised ning tuju parem. Ühesõnaga, kuna homme hommikul ootab mind ees hambaarst [oi õudust], siis kobisin täna Tallinnasse tagasi. Ja kui nüüd välja arvata see, et ma väääääääga aeglaselt kulgesin ja see mulle hullult närvidele käis, jõudsin ma elusalt ja tervelt ühikasse , rõõmustasin selle üle, et sain siiajäänud raamatutele jälle käpa peale, leppisin kokku järgmise paari päeva kohtumised oma juhendaja ja teiste toredate inimestega ning üleüldises plaanis hakkan jälle ellu tagasi pöörduma. Ja nii tore on kuulata teiste lõputööhädasid vahelduseks enda omadele!

Vahelduseks raamatutest

Nüüd, kus ma juba mõnda aega teatud põhjustel muud teha pole saanud, kui diivani peal vedeleda, olen ma kõvasti jälle lugema hakanud, seejuures üldse mitte asjalikke teoseid, vaid ilukirjandust maailma erinevatest nurkadest. Tegelikult mõtlesin ma juba enam kui aasta tagasi välja, et ma peaksin ennast rohkem kurssi viima nende maade ilukirjandusega ka, kus ma pidevalt gruppidega käin... Prantsuse kirjandus ei ole mulle muidugi mingi võõras, aga Kreeka või Egiptuse sulemeestest tean ma oluliselt vähem. Rääkimata sellest, et näiteks Mehhiko või India raamatute koha pealt ei oska ma üldse pädevat vestlust arendada, kui nüüd välja arvata mõned üksikud nimed, mis ma olen kuskilt kõrva taha pannud (aga mitte ise lugenud). Noh, Pariisis olles soetasin ma endale üksjagu Naguib Mahfouzi teoseid, mida ma olen nüüdseks suhteliselt palju läbi lugenud - teadmiseks siis, et tema on ainus araabia keeles kirjutanud autor, kes võitnud Nobeli kirjanduspreemia (1988). Ja teda tavaliselt võrreldakse Balzaci ja Hugoga ja mina veel lisaks sellele võrdlusele ka Tammsaare. Aga ta muidu kirjutab täitsa hästi ja loetavalt, mul ei ole veel ühtegi ta raamatut ette juhtunud, mis mulle ei meeldiks. Nii. Et tema kohta ma võin juba täitsa pikalt arutada, analüüsida ja kirjutada, kui vaja... Seega jõudsin ma järgmise sammuni - mõni aeg tagasi tellisin endale veel paar Egiptuse autorite raamatut, mis on mujal maailmas laineid löönud. Egiptuse kirjandusega on see häda, et giidiraamatuid leiab igalt poolt nii, et tapab kohe, aga juturaamatutega (ja Eestis ka kaasaegset Egiptuse ühiskonda puudutavate teostega) on kitsas käes, need on heal juhul mõni Ameeriklane viimase paari aasta jooksul ära tõlkinud ja nende kättesaamine on hull jebla. Pariisist ma olen ikka mõned leidnud, Kairo lennujaama raamatupoest ka, aga Egiptusest näiteks mujalt ma ei teagi, kus neid osta saaks... Selles mõttes, et ma tean terves Egiptuses umbes täpselt kolme raamatupoodi, kus müüakse päriselt ka võõrkeelset kirjandust (enamik nn. bookshoppe on täis suveniirseid pildiraamatuid ja säärast kraami VÕI siis ainult araabiakeelset kirjandust. Loogens, eks?). Igatahes, aga nagu öeldud, olen ma endale mingid tagasihoidlikud varud siiski juba soetanud ja järgmiseks on plaanis läbi lugeda paar Alaa Al Aswany ja Nawal Al-Saadawi raamatut...

Kusjuures, mul on veel vaatamata üks Naguib Mahfouzi raamatutel põhinev film, mis tehti küll Mehhikos, aga mis pidavat olema täitsa äge - El Callejon de los Milagros [ning jaa, see on tõesti hispaania keeles, eks me vaata, kuidas arusaamisega asjad on :D] ja ma eile avastasin, et selle Alaa Al Aswany raamatu põhjal on ka kaks aastat tagasi film valmis üllitatud... See tuleb ka lähiajal ära vaadata, ainult et see on vist araabia keeles... Eks näis, kuidas arusaamisega asjad on :D Vähemalt araabia keelega olen ma pikemat aega tegelenud, kui hispaania keelega :D, samas hispaania keele loogika on minu jaoks oluliselt tuttavam.

PS: ja siis veel, see Alaa Al Aswany raamat on rahvusraamatukogus ka olemas, ma just märkasin, aga öelge mulle palun, mis mõte on ilukirjandust kinnises raamatukogus hoida, kust seda välja laenutada ei saa??? Kes inimene käib raamatukogu lugemissaalis ilukirjandust lugemas? Selles mõttes, et isegi hädavajalike teatmeteoste ja akadeemiliste raamatutegi lugemine seal on suhteline piin - korralikult kõva tooli peal ja laua taga ja vaikselt... Heh... [Nii, raudselt nüüd kõik käivad, mina olen mingi eriline tohman :D]

Igatahes, kogu selle eelneva jutu point oli see, et Egiptuse ilukirjandusega ma ikka võimaluse raames olen tegelenud, viimati Pariisis käies ja Pariisi raamatumessil asjatades ostsin ka jälle ühe Mahfouzi raamatu... Aga raamatumessist rääkides - seal oli sellel aastal aukülaliseks Mehhiko ja neil oli hiigelsuur eraldiseisev Mehhiko boks, kus olid vist kõik Mehhiko kirjanike prantsuse keelde tõlgitud raamatud esindatud. Neid ikka oli... [Olgu öeldud, et Põhja-Aafrika boksis oli umbes kolmkümmend raamatut ja nendest enamik puudutas loomulikult Alžeeriat, lisaks polnud ükski neist ka minu maitse...] Noh ja ma siis ostsin ühe, Carlos Fuentese kõige kuulsama romaani "Vana gringo". Siiamaani ei ole see mulle küll mitte mingisugust muljet jätnud, andke andeks, kuigi pool temast on juba läbi... Võib-olla on lihtsalt tegu halva tõlkega, sest see on prantsuskeelne variant, mida mina loen... No mina ei tea, aga see on lihtsalt NII staatiline - õnnetul kombel ei liigu tegevustik üldse, intriig (mille olemusest ma ka päriselt veel pole aru saanud) on ka minu jaoks täiesti mõttetu ja ebahuvitav ja ühesõnaga on see täiesti üks nendest raamatutest, kus ma loen pigem leheküljenumbreid kui teksti ise. Aga kuna neid raamatuid, mida ma elus pooleli olen jätnud, võib kahe käe sõrmedel kokku lugeda, siis ma ikka kannatan ja punnitan, et see ükskord läbi saaks.

Selle Fuentese raamatuga juhtus veel see õnnetus ka, et ta oli mul kotis, kui ma Tallinnast ühe jala peal keksides tulin, ning mingil hetkel läks katki koos raamatuga kotis olev arbuusidžinni purk, mille tagajärjel on mu raamat nüüd üleni roosa ja lokib... Kohe nii kole on, et ta ei meeldi mulle enam. Mina olen oma raamatute koha peal teatavasti perfektsionist ning loen neid ka hästi hoolikalt, et raamatu selja peale pragusid ega volte ei tekiks ja et see ka pärast lugemist näeks välja nagu uus. [Sel põhjusel olen ma ka näiteks väga rõõmus, et eestis enamik raamatuid kõvakaanelisena trükitakse, kuigi samas enamasti välismaal ostan ikkagi suure hinnavahe tõttu paberköiteid]. Viimasel safaril ajas mind kusjuures täisti pöördesse see, kuidas Mahmoud ühte mu raamatut lugedes sellele viis murdekoha triipu kaane peale tekitas - ma saan aru, et mõningate köidete puhul on see välistamatu, OK, see oli ka selline köide, mida poleks olnud võimalik isegi lugeda ilma selle selga ära retsimata, aga mõnel teisel puhul on mul vaesest raamatust tõeliselt kahju hakanud. Näiteks enne viimast jõulu sain kokku ühe vana sõbrantsiga, keda ma ammu näinud ei olnud, tema jäi hiljaks ja mina istusin ja lugesin kohvikus teda oodates. Ta siis ilmus kohale ja esimese asjana haaras nii muuseas mu raamatu (800-leheküljeline paberköide, millest mul oli pool õnnestunud ära lugeda nii, et kaas ei olnudki ära murdunud!), lihtsalt murdis selle jõuga lahti, veel rusikaga triikis ka [urr], et ikka eriti hästi lahti seisaks, luges sealt kaks lauset, siis vaatas, et pilte polegi, pani raamatu kinni ja andis mulle tagasi. Loomulikult oli kaas ära murdunud ja minul tuju ka totaalselt läinud. No miks??? Nüüd iga kord raamatut lahti tehes avaneb ta iseenesest selle koha pealt ja tuletab mulle meelde seda... Urr. Olgu mainitud, et see ajas mul tuju nii ära, et ma pole seda raamatut lõpuni lugenudki, kuigi ma ikka paar korda olen üritanud teda kätte võtta pärast... Ma olen kiiksuga, ma tean. Kusjuures, kui kortsub ära kaas, siis see mind üldsegi nii palju ei häiri, kui raamatu seljale tekkivad vaod... Ei tea, miks nii...

No see selleks, tegelikult jäi mul jutt pooleli nende raamatute juures, mille puhul ma oen lugenud rohkem leheküljenumbreid kui teksti. Selliseid tegelikult on olnud suhteliselt vähe - mul on siiski olemas üsna väljakujunenud maitse, eks, nii et ega ma naljalt alustagi sääraseid raamatuid, mis väga igavad tunduvad. Mis ma ikka oma aega raiskan. Aga ma mäletan, et kohustusliku kirjanduse sekka sattus küll paar tükki sellist, et tõesti hakka nutma. Kõige rohkem ahastasin ma "Madame Bovary" juures - ma täiesti mäletan, kuidas ma tugitoolis nihelesin ja muudkui arvutasin, mitu lehekülge mul veel on... Seejuures oli selline mõnus lugemise aeg - hall ja vihmane pärastlõuna. Kahju, et sihukese kuiva asja peale tuli raisata.

"Meister ja Margarita" oli ka minu meelest suhteliselt kohutav, kuigi seal oli päris mitu toredat tsitaati, nii et see raamat mulle päris üdini kehva muljet ei jätnud. No ja siis veel "Don Quijote" - see oli kõige esimene raamat, mis ma lõpetamata käest panin... Ja kord juhtus mul sellest oma kirjanduse õpetajaga vestlus tekkima, ma vist mainisin, et see oli minu meelest täiesti õudne teos - mille peale kirjanduse õpetaja läks näost kaameks, vaatas mulle väga aukartlikult otsa ja küsis: "Ega sa ei taha mulle ometi väita, et sa suutsid selle läbi lugeda?" Minu meelest oli see suhteliselt naljakas temast. Aga no tõesõna, olgu sel vaesel segasel suur süda või ärgu olgu, aga kogu selle raamatu kõige intelligentsem tegelane oli kahtlemata Sancho Panza eesel, kes lihtsalt minema jooksis, kui talle peksa anti... Kõik ülejäänud olid seal kõvasti koputada saanud... Ja nüüd andke andeks, kui kellelegi see raamat väga meeldib, maitseid on erinevaid ja minu poolest lugege, mida tahate, lihtsalt minule see kohe ÜLDSE ei istunud. Ma sugugi ei väida, et kellelegi teisele see ka meeldida ei tohiks...

Aga hea uudis on see, et rohkem nagu ei tulegi pähe nii igavaid raamatuid, et ma oleks pidanud nad pooleli jätma. Tegelikult olen ma loomulikult lugenud arvutul hulgal raamatuid ainult poolenisti - enamasti siis koolitööd puudutavad teosed, kust mul reaalselt on vaja olnud ainult teatud lõik või peatükke ja mida ma aja- või huvipuudusel tervenisti pole läbinud. Aga neid ma sellesse nimekirja päriselt ei paiguta, sest neid mul pole olnud ka kavas päriselt läbi lugeda. Vot nõnda.

Mnjah... Aga aitab vist latramisest, ma nüüd pöördun siis oma raamatuhunnikute juurde tagasi... Võib-olla pärast jätkan...

Gurmaanlus

Mmm, ma tahtsin kirjutada hoopis muust (ja teha ka hoopis muud), aga läks nii, et ma sattusin täna kogematasel kombel keskmisest rohkem kokkama - ja kohe nii, et tuli välja suurepärane võis praetud mahlane kana seene-koore-veinikastmes... Mmm, ma lihtsalt lähen nüüd lõhki, sest see oli lihtsalt nii hea, et kuigi oleks jätkunud vähmalt mitmele näljasele, pistsin ma selle peaaegu kõik ise kinni. Kana on veel üksjagu alles, aga terve suur pannitäis kastet ja seeni on otsas, taldrikud ja lusikad puhtaks limpsitud ja enam pole isegi lõhna järel... Nuuks-nuuks. Aga ma jõudsin järeldusele, et peaks teinegi kord kokkama (st huvitavamat kraami kui mingid tavapärased asjad). Mmmmmmm.