kolmapäev, 27. mai 2009

Saaga jätk - loodetavasti ka peaaegu lõpp

Käisin täna hommikul siis selle arsti juures, kellest mul polikliiniku registraatori arvates suurt kasu ei pidanud olema. Maksin 215 krooni visiiditasu, kuigi pärast selgus, et sellel arstil on elav järjekord ja mitte keegi teine peale minu pole numbrit võtnud ega visiidi eest maksnud. Pärast käskis arst mul järgmine kord tulles ka kohe otse ukse taha minna, ta võtvat kõik vastu. Ühesõnaga, olin tola. Arst ise ka imestas, et miks mul tasuline number on, et kas ma ei jõudnud ära oodata või - ma leidsin, et augustini on päris palju aega jah...

Niisiis, esimese hooga kamandas tädi, et võtku ma püksid maha. See oli mõnevõrra üllatav, kuna mäletatavasti on mul häda Achilleuse kõõlusega. Seejärel käskis ta mul kikivarvul käia, kuigi mäletatavasti on mul endiselt häda Achilleuse kõõlusega ja ma ei saanud seda teha. Siis käskis ta mul niisama kikivarvule tõusta ning ma tuletasin talle taas meelde, et mul on häda Achilleuse kannaga, nii et ma ei saa seda teha. Lõpuks jõudis ta järeldusele, et on kõõlus haige jah ja paranemine võtab umbes kuus kuud (!) aega. Teha pole suurt midagi, kodus istuda ja aeg ajalt parafiini peale panna, et kõõlus elastsemaks mutuks. Arstitõendit ei tahtnud ta mulle ka anda, sest leidis, et see on natuke napakas põhjus akadeemilist võtta, et ma pean kogu aeg kodus passima. Kui ta kuulis, kus koolis ma õpin, tuli ta aga lagedale päeva killuga: "Ah, seal on nii imelikud inimesed, et nemad võivad selle tõendi isegi vastu võtta," kirjutades mulle seega kenasti paljude pitsatitega kinnitatud kulda väärt tõendi siiski valmis. Sõnastuse järgi ma päriselt ei saanud aru, kas see on mõeldud otse koolile või mu perearstile, aga no poogen - homme lähen ja pakun kooli, kui sealt ei taheta, eks ma siis lähen oma perearsti juurde tagasi, kuigi ma seda kohe üldsegi teha ei tahaks...

Vot nõnda siis. Hurraa.

Internetti kodus seejärel endiselt pole, kükitan õrre otsas ja püüan aknast Eva venna wifit, aga täna see ka kuidagi ei näkka - kolmveerand tundi tulutut üritamist hakkas alles nüüd vilja kandma. Võib-olla polegi see nii paha, mul on vaja päris palju toimetada veel - arumaisaa, kuidas tõlke ülelugemine ka nii palju aega võtab. Iga jumala kord panen ma selle jaoks aega arvestades nii puusse, et mitu päeva jääb puudu...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar