No ma ei saa midagi parata, see Café des Artistes on mulle lihtsalt nii armsaks saanud, et ma elan sealsetesse õhtutesse alati nii sisse, käin seal nii tihti ja seal juhtub alati midagi põnevat. Ma ei tunne viimasel ajal üldse vajadust kuskile nädalavahetusteks sõita, sest mul on alati uudne meelelahutus siinsamas käepärast võtta ja mulle täitsa piisab sellest :-D. Plaane ma ju muidugi teen, aga neist ei tule suurt midagi välja :). Sel nädalavahetusel mõtlesin ka näiteks Trieri ostlema sõita (no mul on ikka tossusid vaja), aga loomulikult läksin ma reede õhtul kohvikusse ja magasin siis täna (pärast)lõunani... Ma lohutan end sellega, et küll ma vast ikka jõuan neid tossusid ka vaadata ükskord (niikuinii pole praegune neoonvärvides valik suurem asi), aga kohvikuelu tuleb igaks juhuks kohe pähe õppida. Kohvik pannakse pärast järgmist nädalavahetust niikuinii ligi kuuks ajaks kinni, nii et siis ma hakkan uusi kohti ka avastama :). Seniks naudin oma kohvikurutiini :). Kui seda võib rutiiniks nimetada :).
Sest jah, seal juhtub tõepoolest ALATI midagi enneolematut ja ma olen seal viimasel ajal ka väga ootamatuid ja huvitavaid inimesi kohanud. Näiteks kohtasin seal eelmisel nädalal juhtumisi veel üht eestlast nimega Maris. Istus teine suisa minu kõrval ja olevat tulnud sõbrantsiga Konstanzist Luxi avastama. Täiesti jabur, et me siis niimoodi Luxi tillukeses kabareeurkas kõrvu sattusime istuma :). Kusjuures ega me poleks seda ilmselt ise avastanud, meil olid mõlemal hoopis teised lauakaaslased sellal, aga seal kohvikus käib sageli ka üks soomlane, kes on muidu tore, aga kes hakkab vinti jäädes kangesti pikalt seletama, kuidas tema juba enne Eesti iseseisvumist soomlaste pärast häbi tundis, Koivistole Eesti abistamist nõudvaid kirju saatis ja üldse igavene eestimeelne aktivist oli. See soomlane on kohutav jutupaunik ning temal on tekkinud komme avastada kohviku pealt kõik, kellel vähegi midagi Eestiga pistmist on, ning need siis minu juurde edasi saata. Tema avastas eelmisel nädalal selle teise Marise ning suunas eile näiteks minu juurde edasi ühe ungarlase, kes oli Eestis ERASMUS olnud ja kes oli hästi rõõmus, et sai mulle püüdlikult ette kanda fraasid "minu nimi on... (ei mäleta)", "minule meeldib Tartu" ja "mina ei oska eesti keelt".
No hästi, siis eile sain veel teada, et üks kreeklase moega vanamees ongi kreeklane. Ta on kohutavalt seda nägu ja ta käib seal kohvikus sageli, aga ta istub alati lihtsalt vaikides ja üksinda nurgas, nii et mul pole kunagi avanenud võimalust oma kahtlustele kinnitust saada. No aga eile sattusin ma mugavasti täpselt tema kõrvale istuma ning mõtlesin siis temalt pisut infi välja pressida. Oi, meil oli pentsik vestlus! Tema avaldas alustuseks kahetsust, et ta letseburgi keelt ei räägi (no ma olen paar kohalikku laulu ära õppinud ja siis jääb vist mõnedele mulje, et ma olen ka kohalik). Kui ma ütlesin, et ma olen Eestist, ma ka ei räägi, vabandas ta ette ja taha, et ta ei räägi ka vene keelt. Kui ma kordasin, et ma olen Eestist, ma ka ei räägi, ei saanud ta enam midagi aru. Ta muudkui jauras ja jauras, et ma olen ju Eestist, ma PEAN vene keelt rääkima, me olime ju Venemaa. Siis üritas ta mulle muljet avaldada argumendiga, et ta tunneb vene tähestikku ja oskab trükitähti ka kirjutada, aga ta lihtsalt ei oska nendest ühtegi tähendusega sõna kokku panna (ei avaldanud muljet!). Ta ei jätnud seda teemat sinnapaika ka ning ma ei suutnudki talle terve õhtu jooksul selgeks teha, et me räägime Eestis eesti keelt. Tema onu nimelt olevat veel enne Stalini (!) aega Riias (!) õppinud ja tema teadis seepärast täiesti kindlalt ja otsesest allikast, et me räägime Eestis siiani AINULT vene keelt, et me koolid on venekeelsed ja et me ju üldse olemegi venelased. Sama lugu pidavalt olema ka Mongoolias. Ei aidanud see, et ma väitsin, et ma ju kõigest elan Eestis ja olen mitu korda ka viimase aastakümne (!) jooksul Mongoolias käinud, et ma olen natuke kursis, kuidas neis riikides praegu asjad on. Mkmm, tema onu oli enne Stalini aega Riias ja seepärast on kindel laks, et kõikides endistes NLi riikides on siiani ainus mõeldav keel vene keel! Ja tema töötab ju EIPs (Euroopa Investeerimispank), tema TEAB!
Nojah, aga kohvikuõhtuid ei tee huvitavaks ainult iseäralikud inimesed, seal ikka juhtub ka üht-teist. Eilne õhtu oli näiteks täiesti erakordne. Kohvikus olid juba õhtu hakul väga suured massid ja üldine õhustik oli seal suisa pisut ebameeldiv. Selliseid närvilisi õhtuid on ajaloo jooksul väga harva ette tulnud, mina mäletan umbes kolme-nelja. No ja kõik hakkas üsna varakult viltu vedama ka. Algas kõik sellest, et mina istusin oma tavalisel aknaalusel kohal, aga mingil hetkel rabas mind õuest läbi akna mingi purjus kutt, kes tahtis mulle omast arust pai teha või mind sülle rabada või mida iganes. Ma nägin teda silmanurgast ja kargasin õigel hetkel eest ära, aga Dior Homme (no see ettekandja) muidugi nägi vahejuhtumit kuidagi pealt (tal on silmad vist kuklas, ma oleksin võinud vanduda, et teda polnud sellel ajal üldse ruumiski) ja jättis tüübi meelde. Õigesti tegi, sest sellest tüübist tuli veel sellist pahandust, et tund aega hiljem otsiti teda Grundist kolme politseiautoga taga. Alustuseks tuli Dior Homme lihtsalt vabandama, et selliseid matse üldse Luksemburgis eksisteerib. No ta oli kohe nii kahetsev, et jättis mulje, et tal oli sellel hetkel oma rahvuse pärast kohe sügavalt häbi :-D.
Aga okei, umbes pool tundi hiljem ilmusid needsamad purjus tüübid kohvikusse sisse ja kukkusid klaveri peale õlut pritsima. Neil oli omast arust jube naljakas, aga kui Dior Homme neile teatas, et nii ei lähe, kukkusid nad viiekesti tal seal ümber järsku rusikaid viibutama. Dior Homme avaldas mulle tõsiselt muljet, ta on muidu nii malbe ja kidur kuju, ma poleks osanud oodatagi, et ta oskab nii valju ja kindlat häält teha, aga ta igatahes ei taandunud sentimeetritki ja üritas neid lällajaid väga karmilt kohvikust välja pukseerida. Need siis läksidki, suure kisaga, aga otsustasid seejärel lambist kohviku kitsukeses koridoris esimese ettejuhtunud mehe läbi kolkida. Klaverimängija oli selleks ajaks vait jäänud, sest esimene bagarre toimus otse tema selja taga, ja selles ootamatus vaikuses oli selgelt kuulda, kuidas koridoris käis igavene tümitamine. No kohe sellised mürtsud käisid, et ma muretsesin kohviku dekoori ja seinte pärast. Kõik kohvikus viibinud mehed tunglesid muidugi siis ka koridori poole, et probleemi lahendada aidata. Nende panus piirdus ainult ukse peal karjumisega, sest sinna koridori mahub umbes kolm inimest korraga, aga neid tümitajaid oli seal juba viis ja nende ohvriks sattus veel niigi üks suuremat sorti trulla. Koridor oli ühesõnaga umbes ning koridori mõlemas otsas oli suur punt lõugavaid mehi. Kohvikus valitses täielik tohuvabohu. Siis mingil hetkel ujus see põhiline tülinorija kuskilt rahvasummast välja ja tuikus minu poole, ma astusin igaks juhuks eest ära - ja tema oli, hopsti, aknast väljas ja lännu. Umbes täpselt pool minutit enne esimese politseiauto saabumist. Järgnes seikluskomöödia. Kolm politseiautot sõitsid vilkurite sähvides kohviku ees edasi-tagasi ja nägid suurt vaeva kitsal kallakul ümberkeeramisega. Läbiklopitud paksuke ja Dior Homme tormasid pollaritega Grundi peale tülinorijat otsima ja kõik olid üldse ähmi täis. Ma kujutan ette, et see oli politseinike jaoks siin augusti kõige huvitavam õhtu. Mis neil siin muud ikka suvepuhkuste ajal teha oleks, linn on kolm korda vaiksem kui muidu. Nii kutsutigi ilmselt kõik vormis mehed kohale, et neil ka natuke põnevust oleks. Ja kogu oma kambaga said nad selle tüübi lõpuks kätte ka, see viidi türmi ära. Vot nii.
Noh, ja pärast möllu jäi kohvikus rahvast ka vähemaks, nii et õhtu teine pool oli mõnevõrra mõnusam. Ma kobisingi siis akna alt ära tühjaks jäänud lauda, et endale kindlamat seljatagust saada, ning sattusin vestlema selle tüütu vene keele jura ajava kreeklasega. Minul oli aga selle õhtu puhul kõige rohkem kahju Dior Homme'ist, sest no esiteks on ta selle koha omanik, eks, nii et tema vastutab kõike eest. Lisaks peab ta ju rahvast heas tujus hoidma ja neid eelistatavasti sinna tagasi meelitama, aga kakluse ja mölluga seda kindlasti ei tee. No ja siis jooksis ta veel tükk aega mööda Grundi ringi ja otsis pahategijat (kellel mina lasin lihtsalt aknast välja karata), jättes kõik kliendid tükiks ajaks teenindamata. Mulle tundus, et vahepeal jõudis nii mõnigi neist maksmata lahkuda. See ei olnud tema jaoks ühesõnaga kõige roosilisem õhtu :). Aga nojah, vähemalt tuleb tal kohe puhkus :). Ta isegi ütles, et ta ei jõua seda ära oodata :). IRW.
OK, aga nüüd on küll niimoodi, et ma teen kartulisalati valmis ja lähen siis parki lugema, muidu on jälle juba kohvikusse minemise aeg käes ja ma ei jõuagi laupäevaga midagi targemat ära teha. :) See on kaua magamise miinus, et õhtud jõuavad kole ruttu kätte :).
Sau,
M.
Sest jah, seal juhtub tõepoolest ALATI midagi enneolematut ja ma olen seal viimasel ajal ka väga ootamatuid ja huvitavaid inimesi kohanud. Näiteks kohtasin seal eelmisel nädalal juhtumisi veel üht eestlast nimega Maris. Istus teine suisa minu kõrval ja olevat tulnud sõbrantsiga Konstanzist Luxi avastama. Täiesti jabur, et me siis niimoodi Luxi tillukeses kabareeurkas kõrvu sattusime istuma :). Kusjuures ega me poleks seda ilmselt ise avastanud, meil olid mõlemal hoopis teised lauakaaslased sellal, aga seal kohvikus käib sageli ka üks soomlane, kes on muidu tore, aga kes hakkab vinti jäädes kangesti pikalt seletama, kuidas tema juba enne Eesti iseseisvumist soomlaste pärast häbi tundis, Koivistole Eesti abistamist nõudvaid kirju saatis ja üldse igavene eestimeelne aktivist oli. See soomlane on kohutav jutupaunik ning temal on tekkinud komme avastada kohviku pealt kõik, kellel vähegi midagi Eestiga pistmist on, ning need siis minu juurde edasi saata. Tema avastas eelmisel nädalal selle teise Marise ning suunas eile näiteks minu juurde edasi ühe ungarlase, kes oli Eestis ERASMUS olnud ja kes oli hästi rõõmus, et sai mulle püüdlikult ette kanda fraasid "minu nimi on... (ei mäleta)", "minule meeldib Tartu" ja "mina ei oska eesti keelt".
No hästi, siis eile sain veel teada, et üks kreeklase moega vanamees ongi kreeklane. Ta on kohutavalt seda nägu ja ta käib seal kohvikus sageli, aga ta istub alati lihtsalt vaikides ja üksinda nurgas, nii et mul pole kunagi avanenud võimalust oma kahtlustele kinnitust saada. No aga eile sattusin ma mugavasti täpselt tema kõrvale istuma ning mõtlesin siis temalt pisut infi välja pressida. Oi, meil oli pentsik vestlus! Tema avaldas alustuseks kahetsust, et ta letseburgi keelt ei räägi (no ma olen paar kohalikku laulu ära õppinud ja siis jääb vist mõnedele mulje, et ma olen ka kohalik). Kui ma ütlesin, et ma olen Eestist, ma ka ei räägi, vabandas ta ette ja taha, et ta ei räägi ka vene keelt. Kui ma kordasin, et ma olen Eestist, ma ka ei räägi, ei saanud ta enam midagi aru. Ta muudkui jauras ja jauras, et ma olen ju Eestist, ma PEAN vene keelt rääkima, me olime ju Venemaa. Siis üritas ta mulle muljet avaldada argumendiga, et ta tunneb vene tähestikku ja oskab trükitähti ka kirjutada, aga ta lihtsalt ei oska nendest ühtegi tähendusega sõna kokku panna (ei avaldanud muljet!). Ta ei jätnud seda teemat sinnapaika ka ning ma ei suutnudki talle terve õhtu jooksul selgeks teha, et me räägime Eestis eesti keelt. Tema onu nimelt olevat veel enne Stalini (!) aega Riias (!) õppinud ja tema teadis seepärast täiesti kindlalt ja otsesest allikast, et me räägime Eestis siiani AINULT vene keelt, et me koolid on venekeelsed ja et me ju üldse olemegi venelased. Sama lugu pidavalt olema ka Mongoolias. Ei aidanud see, et ma väitsin, et ma ju kõigest elan Eestis ja olen mitu korda ka viimase aastakümne (!) jooksul Mongoolias käinud, et ma olen natuke kursis, kuidas neis riikides praegu asjad on. Mkmm, tema onu oli enne Stalini aega Riias ja seepärast on kindel laks, et kõikides endistes NLi riikides on siiani ainus mõeldav keel vene keel! Ja tema töötab ju EIPs (Euroopa Investeerimispank), tema TEAB!
Nojah, aga kohvikuõhtuid ei tee huvitavaks ainult iseäralikud inimesed, seal ikka juhtub ka üht-teist. Eilne õhtu oli näiteks täiesti erakordne. Kohvikus olid juba õhtu hakul väga suured massid ja üldine õhustik oli seal suisa pisut ebameeldiv. Selliseid närvilisi õhtuid on ajaloo jooksul väga harva ette tulnud, mina mäletan umbes kolme-nelja. No ja kõik hakkas üsna varakult viltu vedama ka. Algas kõik sellest, et mina istusin oma tavalisel aknaalusel kohal, aga mingil hetkel rabas mind õuest läbi akna mingi purjus kutt, kes tahtis mulle omast arust pai teha või mind sülle rabada või mida iganes. Ma nägin teda silmanurgast ja kargasin õigel hetkel eest ära, aga Dior Homme (no see ettekandja) muidugi nägi vahejuhtumit kuidagi pealt (tal on silmad vist kuklas, ma oleksin võinud vanduda, et teda polnud sellel ajal üldse ruumiski) ja jättis tüübi meelde. Õigesti tegi, sest sellest tüübist tuli veel sellist pahandust, et tund aega hiljem otsiti teda Grundist kolme politseiautoga taga. Alustuseks tuli Dior Homme lihtsalt vabandama, et selliseid matse üldse Luksemburgis eksisteerib. No ta oli kohe nii kahetsev, et jättis mulje, et tal oli sellel hetkel oma rahvuse pärast kohe sügavalt häbi :-D.
Aga okei, umbes pool tundi hiljem ilmusid needsamad purjus tüübid kohvikusse sisse ja kukkusid klaveri peale õlut pritsima. Neil oli omast arust jube naljakas, aga kui Dior Homme neile teatas, et nii ei lähe, kukkusid nad viiekesti tal seal ümber järsku rusikaid viibutama. Dior Homme avaldas mulle tõsiselt muljet, ta on muidu nii malbe ja kidur kuju, ma poleks osanud oodatagi, et ta oskab nii valju ja kindlat häält teha, aga ta igatahes ei taandunud sentimeetritki ja üritas neid lällajaid väga karmilt kohvikust välja pukseerida. Need siis läksidki, suure kisaga, aga otsustasid seejärel lambist kohviku kitsukeses koridoris esimese ettejuhtunud mehe läbi kolkida. Klaverimängija oli selleks ajaks vait jäänud, sest esimene bagarre toimus otse tema selja taga, ja selles ootamatus vaikuses oli selgelt kuulda, kuidas koridoris käis igavene tümitamine. No kohe sellised mürtsud käisid, et ma muretsesin kohviku dekoori ja seinte pärast. Kõik kohvikus viibinud mehed tunglesid muidugi siis ka koridori poole, et probleemi lahendada aidata. Nende panus piirdus ainult ukse peal karjumisega, sest sinna koridori mahub umbes kolm inimest korraga, aga neid tümitajaid oli seal juba viis ja nende ohvriks sattus veel niigi üks suuremat sorti trulla. Koridor oli ühesõnaga umbes ning koridori mõlemas otsas oli suur punt lõugavaid mehi. Kohvikus valitses täielik tohuvabohu. Siis mingil hetkel ujus see põhiline tülinorija kuskilt rahvasummast välja ja tuikus minu poole, ma astusin igaks juhuks eest ära - ja tema oli, hopsti, aknast väljas ja lännu. Umbes täpselt pool minutit enne esimese politseiauto saabumist. Järgnes seikluskomöödia. Kolm politseiautot sõitsid vilkurite sähvides kohviku ees edasi-tagasi ja nägid suurt vaeva kitsal kallakul ümberkeeramisega. Läbiklopitud paksuke ja Dior Homme tormasid pollaritega Grundi peale tülinorijat otsima ja kõik olid üldse ähmi täis. Ma kujutan ette, et see oli politseinike jaoks siin augusti kõige huvitavam õhtu. Mis neil siin muud ikka suvepuhkuste ajal teha oleks, linn on kolm korda vaiksem kui muidu. Nii kutsutigi ilmselt kõik vormis mehed kohale, et neil ka natuke põnevust oleks. Ja kogu oma kambaga said nad selle tüübi lõpuks kätte ka, see viidi türmi ära. Vot nii.
Noh, ja pärast möllu jäi kohvikus rahvast ka vähemaks, nii et õhtu teine pool oli mõnevõrra mõnusam. Ma kobisingi siis akna alt ära tühjaks jäänud lauda, et endale kindlamat seljatagust saada, ning sattusin vestlema selle tüütu vene keele jura ajava kreeklasega. Minul oli aga selle õhtu puhul kõige rohkem kahju Dior Homme'ist, sest no esiteks on ta selle koha omanik, eks, nii et tema vastutab kõike eest. Lisaks peab ta ju rahvast heas tujus hoidma ja neid eelistatavasti sinna tagasi meelitama, aga kakluse ja mölluga seda kindlasti ei tee. No ja siis jooksis ta veel tükk aega mööda Grundi ringi ja otsis pahategijat (kellel mina lasin lihtsalt aknast välja karata), jättes kõik kliendid tükiks ajaks teenindamata. Mulle tundus, et vahepeal jõudis nii mõnigi neist maksmata lahkuda. See ei olnud tema jaoks ühesõnaga kõige roosilisem õhtu :). Aga nojah, vähemalt tuleb tal kohe puhkus :). Ta isegi ütles, et ta ei jõua seda ära oodata :). IRW.
OK, aga nüüd on küll niimoodi, et ma teen kartulisalati valmis ja lähen siis parki lugema, muidu on jälle juba kohvikusse minemise aeg käes ja ma ei jõuagi laupäevaga midagi targemat ära teha. :) See on kaua magamise miinus, et õhtud jõuavad kole ruttu kätte :).
Sau,
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar