Ootamatu avastus

Ühte ööpäeva mahub ikka kohutavalt palju eri emotsioone. Rõõmu ja nukrust ja veel suuremat rõõmu ja nostalgiat ja mõistmatust ja heameelt ja täiesti südamest tulevat tingimusteta armastust ja kahjurõõmu ja võidurõõmu ja viisakust ja hirmu ja kahetsust ja andmist ja saamist ja õigust ja õiglust ja eksimist ja usaldust ja imestust ja tänu ja mõistmist ja pelgust ja lootust ja häbi ja plaane ja muret ja ilu ja tuttavat ja jõulukinke ja piinlikkust ja kindlust ja ebakindlust ja lohutust ja abi ja hämmingut ja meelitust ja mälestusi ja vajadust ja uudsust ja uskumatust ja veenmist ja tagasihoidlikkust ja ootamist ja vaikust ja lärmi ja lärmivajadust ja leppimist ja igavust ja sõbralikkust ja kohusetunnet ja lootust ja segadust ja tulevikku ja minevikku ja pettumust ja kogemust ja kogenematust ja sära ja ootamatust ja tüütust ja igatsust ja ärritust ja koeralõhna ja sarnasusi ja erinevusi ja headust. Ja kogu aeg on praegu.

[Disclaimer: ei ole kronoloogilises järjekorras ja ei kuulu ainult mulle, aga samas oli kõik minu sees ja minu ümber!]

Kuidas see saab olla, et iga hetk on nii erinev? Hakka end või labiilseks pidama...

Igatahes oli täna lõppkokkuvõttes väga hea päev.

Ja kui maailm reedel otsa saab, siis olgu öeldud, et mina olen oma elu armastanud! Noh, enam-vähem kohe iga viimast kui päeva ja minutit. Äärmisel juhul vbla paar-kolm päeva võiks vahele jätta, aga samas pole tingimata vaja ka. Siis ei oleks õige värk.

Ulpigu see teadmine internetiavarustes ka siis, kui enam pole mitte ühtegi inimest, kes seda lugeda võiks.

M.