Trinidadist, Kariibi merest ja Kuuba toidust

Hea öelda, et kirjuta veel :). Oleksin kirjutanud hea meelega, aga see netindus on siin ikka vilets. Trinidadi hotellis oli ainult üks arvuti ja seal tuli oma asjad ära ajada. Meilivaatamine ajas seal mu kogu oma aegluses esimese korraga halliks ja kui ma olin püüdnud avada veerand tundi ühteainsat meili ja sellest kaugemale ei jõudnudki, siis leppisin ma edaspidi hädapärase uudistepealkirjade lugemisega, sest kõlakad Pariisis juhtunust jõudsid meieni päris ruttu ja Pariis on minu jaoks siiski juba nagu Tallinn... kodune ja tuttav. Ma ise elasin ka 11. linnajaos ja Pariisis on kohvikutes istumine sama normaalne kui hingamine.. Kui lihtsalt oleksin võinud mina ise reede õhtul kuskil kohvikuterrassil istuda ja veini juua... Kui ma poleks Kuubale tulnud, siis ma oleks vabalt võinud nädalavahetuseks Pariisi minna. Ja mis tunne on inimesel, kelle kaaslane kontserdile minnes lihtsalt tema kõrval maha lastakse? Lihtsalt õudne... Väga kurvaks teeb.

Aga Kuuba elamuste juurde tagasi pöördudes - Trinidadi linnake on tõeliselt vahva. Minu jaoks ei saanud seal piisavalt oldud, sest küll oli meil vaja sõita sinna linnast välja ja tänna linnast välja, aga linn ise oli hästi šarmantne ja fotogeeniline ja seal jäi mul pmst ainult pool tundi vaba aega. Kaalun tõsiselt ühel nädalavahetusel Havannast bussiga sinnasõitmist ja seal oma käe peal ringivaatamist. Ah et miks? See oli selline nukulik ja nunnu koht. Linn on UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud ja eelmisel aastal sai see 500 aastat vanaks. Kõik on seal imeliselt hästi säilinud, kogu arhitektuur on kuidagi hästi ühtne ja Havannaga võrreldes on seal näiteks igasuguseid käsitööpoekesi ja suveniirikaid ja vaatamist. Siiani ei ole mul üldse olnud aega ühtegi poodi vaadata, kogu aeg on pundiga üks aktsioon... Ja seal jäid sellised toredate heegeldatud kleitidega poekesed kuidagi kripeldama. Üleeile õhtul oleks olnud veel võimalus hotellist taksoga linna tagasi sõita (elasime rannahotellis Trinidadist 12km kaugusel), aga siis oli mul kogu viimase nädala tramburaist üks korralik peavalu ka lõpuks käes, nii et siis tahtsin ma ainult oma tuppa ja rahu saada. Nojah... Aga teised lähevad ju juba varsti koju Eestisse ära ja siis on mul veel mitu võimalust oma käe peal ringi vaatada. Kindlasti on keeltekoolis ka selliseid väljamaalasi, kes tahaksid näiteks nädalavahetuseks Trinidadi sõita. Ja kui muud paremat võimalust parajasti ette ei tule, siis ma täitsa mõtlen nende pundiga kaasamineku peale.

Veel oli Trinidad äge selle poolest, et õhtuti oli seal äge melu. Linna peaväljaku kõrval olid kohe suured trepid, kuhu rahvas õhtuti kõik kokku tuli. Elav muusika mängis kella üheksast poole ööni ja vahepeal esinesid professionaalsete tantsijate trupid, kes pärast rahva käest raha kogusid, aga vahepeal said harrastajad oma partneritega tantsima minna ja seal oli selline salsaspektaakel, et vau kohe! See koht meenutas mulle kangesti Pariisi Montmartre'it. Istud treppide peal maas, vaatad teisi, jood kokteili ja tunned elust rõõmu. Kohvikulaudu seal ei olnud, vhemalt mitte piisavalt, nii et me istusime kõik trepiastmetel maas, aga kõrvalkohviku kelner teenindas treppe ka nagu lauda ja meil oli seal päris mõnus olemine. Ja kui hästi inimesed ikka siin Kuubal tantsivad-laulavad... Fenomenaalne!

Kariibi mere äärne aeg osutus Kuubal aga.. no mitte pettumuseks, aga oodatust viletsamaks küll. Me nimelt otsustasime, et ööbime Trinidadis linnast väljas rannahotellis, siis saab vähemalt õhtutigi ujuda. Aga esiteks oli selle hotelli broneerimisega juba mitu nädalat tsirkust, nii et see ajas juba ette pea valutama. No lihtsalt ei olnud võimalik broneerida, mitte ühteainsamatki moodi - telefonitsi ütlesid, et on täis, vahendajad ütlesid, et sinna ei saa, netist otse ei saanud ka broneerida. Lõpuks öeldi pärast mitu nädalat kestnud möllu, et kõik hotellid Playa Anconil on väidetavalt täis. Täitsa mure oli kohe, et mis siis nüüd saab. Noja siis ema ikka leidis mingisuguse agentuuri kaudu ühe hotelli. Jõuame siis sinna, nemad kohmitsesid natuke ja ütlesid rõõmsalt, et meil küll teie bronni pole. Me käisime ikka peale, no nad siis ikka otsisid tiba ja leidsid siis, et tõepoolest, bronni ei ole sellepärast, et neil oli overbooking ja meid on pandud... üllatus-üllatus... sellesse hotelli, mida me tegelikult kõige alguses bronnida tahtsime. Kogu tsirkusele ja närvikulule vaatamata saimegi siis selle, mida me alguses saada tahtsime. Ainult et see osutus tõeliseks peldikuks (vabandage väljendust). Restoranis anti mulle kohe alustuseks näiteks ülenisti äraplätserdatud klaas, millel ei olnud mitte üks, vaid kaks kihti huulejälgi peal ja ülejäänus osas oli see nii räpane, et ei paistnud läbigi. Joogi värvi sai hädapärast ära tuvastatud, aga mina igatahes sellest klaasist juua ei suutnud. Ma ei ole muidu pirts, ma võin jagada küll klaasi ja kõrt teistega ja teiste klaasist midagi proovida ja nii, aga siiski omas seltskonnas ja selliste inimestega, keda ma reaalselt näen, mitte kogu restorani eelneva külastajaskonnaga. Grillil personaalselt küpsetatud sealiha oli puhta verine plönn, muud lihad olid jälle ülenisti surnuks ja tuimaks friteeritud, nii et neid ei olnud võimalik tuvastadagi. Kogu söök oli maitsetu, teenindajad räpastes riietes ja tülpinud nägudega. Nii-öelda puhaste taldrikute virnas olid taldrikutel eelmiste sööjate toidujäätmed korpas. Kokteile serveeriti plasttopsides, hoone ise oli nõukaaegselt kole, kõik oli nii must, et ma ei tahtnud midagi käega puutudagi, ja pooled asjad ikkagi ei olnud all inclusive. Meri oli küll soe, aga täiesti läbipaistmatu ja heinase põhjaga, ei sarnanenud teine üldse giidiraamatutes kirjeldatud paradiisirannaga. Meie pistikutele sobivaid stepsleid oli ainult vastuvõtus, nii et oma laetavad asjad tuli sinna tülpinud riigitöötajate hoole alla anda, eile hommikul oli meil elekter üldse ära ja no nii edasi ja nii edasi. Ühesõnaga... lõppkokkuvõttes ütleks, et oli üleelatav, aga kui me sealt ära Varaderosse jõudsime ja saime puhta, kaasaegsema, värvilisema ja tunduvalt sõbralikuma teenindusega hotelli, olime me kõik rõõmsad. Ka siin ootas meid tegelikult meie broneeritud hotellis uudis, et neil juhtus kogemata overbooking, aga nende pakutud asendushotell on igatahes väga tasemel. Toad on suisa kenad, konditsioneer töötab, pearestoran oli tunduvalt puhtam, parem ja sõbralikuma teenindusega, toiduvalik ja maitseelamused on kordades paremad, kokteili saab päris klaasist, teenindajad suvatsevad täitsa vabatahtlikult naeratada ja üldse... Wifi on ka, nagu näha! :)

Ainus tõrvatilk on see, et siin SAJAB. Nagu oavarrest. Tegelikult juba teist päeva. Taevas on ühtlaselt hallvalge ja öösel sadas kohe nii ladinal, et ma kuulsin terve öö veekohinat. Hommikul sain aru ka, miks. Mulle sadas vannitoast kõik sisse :). Hommikul panin jalad põrandale ja sattusin lompi, sest minu tuba on täpselt katuse all ja kuskilt sealt siis voolas mulle terve nädala vannivee varu tuppa sisse. Pistsin prügikastid kõige suuremate koskede alla, kuivatasin põranda käterättidega enam-vähem ära ja jätsin kaks toatüdrukut ja ühe remondimehe vannitoa lage küljest ära kangutama. Ise istun praegu neljakorruselise fuajee kohvinurgas ja rüüpan mõnusat masinakohvi. Milline idüll võrreldes Anconi ranna hotelliga... Mind ei häiri praegu isegi päikese puudumine, ehkki teised käivad mööda hotelli fuajeed ringiratast ja on mornid, sest midagi pole teha... Aga no ujumist ei takista kaelasadav vihm ju ka ja lisaks on siin viis restorani ja X arv baare, nii et kohti, kus istuda ja lugeda on ka üksjagu. Küll see vihm lõpuks üle läheb.

Muidu lugesin ma enne Kuubale tulekut, et siin pidavat olema maailma kõige halvem söök. Mina küll ei saaks seda öelda. Trinidadi hotellis oli tõesti väga õudne ninaesine, aga see oli hotelli häda. Lõunasöögid olid meil broneeritud mujal, sest me käisime iga päev mõnel väljasõidul. Ja kõik need olid eranditult väga head. Havanna esimene hommikusöök oli suisa meeldiv üllatus, seal sai hommikusöögiks igasuguseid kapsahautisi ja tšillilaadset asja ja küpsetisi ja muna ja mida iganes... Isegi siidripudel oli šampanjaklaaside kõrvale peenelt jäävanni valmis pandud, nii et ma vaatasin esimese hooga, et ohhoo, päris šampust pakuvad kohe, et küll on peen hotell! OK, see oli selline eriline peenutsemine, aga muidu oleme saanud igal pool lihtsat, aga head toitu. Pearoog seisneb küll tavaliselt mingis lihatükis ja siis riisis või kartulites, salatiks antakse täiesti tavalist riivitud kapsast või konservherneid ja -porgandeid, magustoiduks on aga kakao- või piimakissell ja nii, aga kõik on olnud täiesti okei ja maitsev, selline kodune ja lihtne, eestlasele peaks see kõik täiesti söödav ja harjumuspärane olema. Hihii, ma pole ammu saanud sellist kakaokisselli, nagu meile siin kuskil ette toodi... Viimati ilmselt sai sellist Võhma kooli sööklas... Nii hea oli jälle vahelduseks! Ja kuskil (peale selle ühe hotelli) ei ole toit jätnud sellist muljet, et ta oleks nüüd olnud kolmandat päeva järjest laual, kõik on ikkagi värskelt meile ette pandud ja kõhuhädasid ei ole ka keegi veel saanud. Krevette olen mitmel pool söönud, need on olnud värsked ja mõnusalt või sees praetud, tõeliselt maitsvad kohe. Ja neid tuuakse terve taldrikutäis, mitte paar-kolm. Papaiad on igal pool magustoiduks imehead ja see riis ubadega, mida nad ise põhitoiduks söövad, on ka täitsa nämma. Nad pidavat seda rooga isekeskis kutsuma kongressiks, see olevat lühend nimest Congo Rice. Ühesõnaga üldjoontes ma olen nõus, et gurmaanid, kes tahavad tunda toidus safrani, valge pipra ja muskaatpähkli peent kombinatsiooni ja seda kõike 2013. aasta Chardonnay sortsu aromaatse hõngu taustal, peaksid ilmselt minema Kuuba asemel Prantsusmaale, ei saa ma kuidagi nõus olla väitega, et Kuubal jääb inimene nälga. Eesti inimene küll ei tohiks jääda. Ja no alati on ka kokteilid, eks... :).

Aga okei, ma lõpetan nüüd ära. Sai juba lohe küll. Lähen vaatan, mis mu vannitoa laest on saanud. Kui edasi sajab, siis ma üritan millalgi täna-homme paar pilti ka üles laadida. See signaal ei ole siin sugugi tugev, võimalik, et ma ei jõuagi ära oodata, millal need üles laetud saavad, aga no ma proovin ikka ja olen optimistlik. Pakaa praegu!

M.