Selle kevade lilled

Sellel kevadel jäigi mul siis Hollandis käimata. Et lilled puhta nägemata ei jääks, käisin Brüsseli lähedal Belgias Floralia lillenäitusel. Ega ma osanud sellest eelnevalt suurt midagi oodata ja... ma siiani ei tea, mida sellest arvata. Eino see park oli muidugi ilus küll, aga nomaitia... Tegelikult peab lillede ajal ikka Hollandisse sõitma. 

Keukenhofiga võrreldes oli see super, et seal Floralial polnud Keukenhofile omaseid rahvamasse. Hollandis on see häda, et isegi muru on alati paksult rahvast täis, kuskil ei mahu kasvõi sekundikski jalga puhkama. Belgia Floralia oli üsna inimtühi - seal olid peale minu ainult mõned üksikud inimesed, kes parki täiesti ära kadusid. Tihedam kontsentratsioon tekkis alles siis, kui ma hakkasin ära tulema, sest siis jõudis kohale üks bussitäis pilusilmseid turiste ja nemad moodustasid esimese asjana vetsu juurde järjekorra. Siis oli näha, et pargis on mõni inimene veel :). Mastaabid olid Keukenhofiga võrreldes muidugi ka hoopis teised - see oli isegi päris tore. Kogu see kompleks oli pisut hoomatavam ja seal ei tulnud väravasse jõudmiseks arvestada tervet tundi. Äge vana loss tegi selle pargi ka väga veetlevaks, aga samas oli pool sellest territooriumist kuidagi lagedavõitu ja lilli oli ka üsna hõredalt, nii et ma ei teagi... Mingit suurt elamust ma sealt küll ei saanud. Ma oleksin tahtnud näiteks lossi sisse ka saada ja neil oleks võinud seal mingi õdus kohvikuke olla või midagi. 

See Groot-Bijgaarden oli muidu ka üks imelik kohakene. Rongijaam oli puhta hüljatud ja pommiauk, seal polnud raudteejaama kui sellist tegelikult olemaski. Kuskil ei paistnud isegi rongiaegu üleval olema, olin juba üsna hädas, kui viimaks leidsin perrooni kõige kaugemast nurgast ühe sildikese... Tähistusest ei maksa ka rääkida, seal raudteejaama lähiümbruses polnud ühtegi silti üleval, mis oleks näiteks lossi suunast aimu andnud. Seda, kuhu poole minna tuleb, sain teada ühe proua käest, kes juhtus sobival hetkel mööda kõndima. Tema ehmatas minu küsimuse peale muidugi üldse ära ja ütles, et loss olevat nii kaugel. Ta näitas mulle küll suuna kätte, aga arvas, et jala on sinna ikka kole pikk maa. Tere-tore, eks? No enivei, mina läksin pärast temaga rääkimist rongiaegu otsima ja kui ma ühel hetkel hakkasin lossi poole vantsima, sõitis sama proua minust vana loppis autoga mööda ja teatas, et ta sõidab juhtumisi lossist mööda, ta annab mulle küüti. Nii ta viskaski mu sinna kaaaaaaaaaaaaaaaaugele, oma kõva kilomeetri kaugusel olevasse lossi ära :). 

[Jaa, ma olen kommionudest kuulnud küll. Ma päris igaühe juurde autosse muidu ei roni, päriselt!]

Esimene pilk Groot Bijgaardenile :)

Need silla ees valvavad lõvid olid väga naljakad. Üks oli väga kelmikas, teine väga õnnetu - nii nad siis kahekesti valvasid :)

Väga kelmikas!

Väga õnnetu!

Ma vaatan neil päeval üht BBC telesarja nimega "Oru valitseja". See on nii tore, kuidagi hästi positiivne ja humoorikas ja vahva. Selle tegevus keskendub ühe veidra perekonna ümber, kes üritab oma suurt Šotimaal asuvat lossi võlgadest päästa ja seal kuidagi ära elada. Lihtne see ei ole. Kogu aeg juhtub neil midagi - küll ujutatakse kelder üle, küll jookseb katus läbi ja küll on neil salaküttidega probleeme. Seal Groot Bijgaardeni lossi juures tuli mulle ka see sari kogu aeg meelde. No vaadake, igalt poolt praguneb ja vajub ja pudeneb ja... Ega neil päevil pole vist üldse lihtne üht lossi ülal pidada!

Tegelikult olid paljud lilled väga ära õitsenud - isegi nendes värvikirevates peenardes, aga sellest ei saa eemalt vaadates aru. 

Need kuked põdesid seal vist ka elefantiaasi!

Kuninglik sabaalune

Novat. Kokkuvõttes ütleks nii, et ilm oli tänuväärselt korralik. See oli esimene kuiv (ehkki hall) päev sel kevadel, nii et täitsa rõõm oli õues olla. Järgmisel päeval tuli muidugi päike ka välja, aga kes oleks osanud seda ette aimata :). Krunt oli ilus ja rahvast oli vähe, mõned loomad-linnud olid ka näitamiseks välja toodud - ühesõnaga iseenesest oli kõik ogens. Pilet oli ainult pisut kallis, eriti arvestades seda, kui ära lilled olid juba õitsenud. Süüa-juua polnud ka justkui miskit (kohviku arusaam soojast toidust oli salatilehe peale pandud leige quiche, mis maksis 11 eurot), nii et linna tagasi jõudes olin näljast nõrkemas. Ja noh... maitiea. Tegelikult oli okei küll. Tagasi ei läheks, aga nüüd olen ma seda vähemalt näinud :).