Lõbus nädalavahetus

Neljapäeva öösel vastu reedet saabus Liis. Läksin talle kell kaks öösel raudteejaama vastu, sest mingi jobu bussijuht keeldus teda siin Pescatore'is välja laskmast. Nojah, ootan siis ja ootan, mitu Flibco bussi jõudis raudteejaama eest läbi sõita, aga Liisi polnud kuskil. Kaks viisteist sain temalt sõnumi, et buss peatus hoopis kuskil pimedas muus kohas, aga ta nüüd sai mingi teise bussi peale, mis peaks 25 minuti pärast Luxi raudteejaamas olema. No tere-tore, eks. Ootasin siis veel 25 minutit, olin juba külmast kringel. Siis sain järgmise sõnumi: me pole veel sõitma hakanud, hakkame vist alles 5 minuti pärast, aga et tegelikult pole aimugi, kui kaua sõita on :-D. Asi kiskus juba üsna katastroofiliseks kätte, ma polnud nii pikaks väljas passimiseks sugugi piisavalt soojalt riides, lisaks oli mul järgmine päev siiski tööpäev. Saatsin Liisi bussijuhi juurde küsima, et kui nad 5 minuti pärast sõitma hakkavad, kaua nad siis sõidavad? Pool tundi või tund või kaks... Ja mis siis välja tuli? Nemad istusid Bouilloni parklas :-D, sest kõik inimesed ei olnud sugugi raudteejaamas maha tulnud ja Liis ei saanud seetõttu aru, et see ongi lõpp-peatus. IRW, no ma polekaga vähemalt jõudis ta elu ja tervise juures kohale, mis siis, et tund hiljem. Kumbki meist ei saanud isegi nohu, nii et lõpp hea, kõik hea. Edasi läks niikuinii ainult tõusvas joones. Käisime reedel Kirchbergil ja MUDAMi taga peesitamas ning eile šoppamas ja niisama linna peal kolamas, sest juhtumisi oli Euroopa päev ja linn nännijagajaid täis. Täna luusisime niisama mööda parke ringi ja kuulasime peaväljakul Itzigi pasunakoori; kaks õhtut oleme Café des Artistes'is veinitamas käinud ja üldse... aeg on absoluutselt lennanud. Täiesti uskumatu, et ta juba homme öösel tagasi lendab... Ta ju alles tuli!

Igatahes, homme on mul kuskil peenes hotellis mingisugune meeskonnatöö koolitus. Ma olen selle kohta äärmiselt palju vastakaid arvamusi kuulnud, nii et ma nüüd põnevusega ootan, mida mina asast arvan. Seda on vähemalt kõik rõhutanud, et lõunasöök on seal tõeliselt imeline. Vägev!

Kõnet pidas kvestor pr Astrid LULLING isiklikult. Ma tean teda küll, ta ikka figureerib mõnikord dokumentides ja ma mõtlen iga jumala kord, et pentsikumat nime annab otsida.

Parlamendi kook oli palju ilusam ja maitsvam kui eelmisel aastal!

Miskised tipsid tantsisid "I am European" tantsu.

Ilm oli nädalavahetusel ka äärmiselt viisakas. See foto on tehtud neljapäeva hommikul kell pool kümme töö aknast. Noh, pime ja märg ja tavaline. Aga reedest alates säras päike, nii et ehkki iga päev on paar vihmahookest ka ette tulnud, oleme suurema osa ajast saanud päris kuivalt mööda ilma ringi marssida.