Nancy on juugendipealinn ja minule juugend väga meeldib. Käsin ka eelmisel suvel Nancys juugendit otsimas, aga siis piirdusin ainult hoonete väljast vaatamisega. Eelmisel nädalavahetusel jõudsime aga Helle ja Williamiga ka Nancy koolkonna juugendimuuseumisse. See oli üks äärmiselt armas kohake. Kohtusime seal ühe hullu briti vanamehega, kes sõitis parajasti üksinda poolt Euroopat läbi, kandis kogu aeg vöö vahel kaasas vilet ja kompassi ning oli kõige peale pahane. Küll ei meeldinud talle seljakottide ja jopede garderoobi jätmise mõte, sest temal on igal pool voodri vahel varuraha. Kingade sees ka, muide. Siis ei meeldinud talle Lorraine'i muuseum, sest see olla olnud liiga suur. Juugendimuuseum ei meeldinud talle ka, sest seal ei olnud Lalique'i töid (Gallé oli see-eest väga tõsiselt esindatud, aga see teda ei morjendanud). Igav oli sellel vanamehel ka, sest ta rääkis meiega nii pikalt juttu, et mul hakkas ka pisut igav. Aga muuseum kui selline oli väga mõnus, väike ja armas. Lisaks oli muuseumi vastas numpsik poekene, kust mina sain endale sellise sõrmuse, et ma siiamaani vaatan teda heldimusega.
Tahaks ka ööliblikaid oma voodit valvama. Just selliseid puust ööliblikaid, mitte neid päris...
Vinge signatuur. Nagu graffiti kohe.
Me ei saanudki aru, kas see on vann või dekoratiivne veeorvakene
Minu sõrmus :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar