Mina ja Mulder olime kord arheoloogid ja avastasime kuskil Kesk-Euroopas maa-aluse linna - tervelt viis korrust maa-aluseid ruume ja koridore, kilomeetritepikkuseid tunneleid ja urkaid. Alustuseks kutsuti mind kõige kõrgemale korrusele saalinurka koljusid välja kaevama, aga sealtsamast sai augu kaudu muudkui sügavamale ja lõpuks jõudsimegi Mulderiga hoopis viis korrust maa alla. Siis hakkasime me pilkases pimeduses jooksma, mõtlesime koridori ära kaardistada. Jooksime ja jooksime, aga nägemisulatuse üleval paremas nurgas oli selle maa-aluse linna digitaalne kaart, millele ilmus meie jooksu saatel oranž riba, mis näitas meie täpset asukohta selles kompleksis.
Vahepeal tahtsime tagasi pöörata, aga läksime millegipärast valesse suunda ja jooksime edasi. Siis jõudsime kuskilt taas maa peale ja otsemat teed ühe suure möllava jõe äärde, millel oli nii palju lainevahtu peal, et sellel sai kõndida. Millegipärast panin ma Mulderi kuskile koopasse kinni, kõndisin üle lainevahu jõe teisele kaldale, ronisin kaljude vahelt uuesti maa alla ja leidsin veelgi tunneleid. Sealtkaudu jõudsin linna tagasi - päris linna. Ma ei tea, millisesse: see oli Luxembourgi moodi vaikne ja tühi, aga see ei olnud kindlasti Luxembourg. Igatahes olin ma veendunud, et pean kõik oma avastused ruttu kirja panema, et avastusau endale saada. Nii ma siis haarasingi oma arvuti ja suundusin maale vanaema juurde kirjutama. Istusin laua taha ja tahtsin internetti minna, aga alles siis tuli mulle meelde, et seal ju ei ole internetti.
Vaevu jõudsin vihastada, kui üles ärkasin.
- - -
Ma pole igavesti kaua aega NIIIIIII erksat und näinud. See oleks nagu päriselt olnud! Kuradi põnev oli magada! Kogu aeg oli ootusärevus sees, et mis nüüd edasi juhtub. Ja ma mäletan seda kõike siiamaani äärmiselt selgelt - seda märja liiva ja saviplöga tunnet ja mäslevat helesinist vetevahtu! Ülipeen...
Vahepeal tahtsime tagasi pöörata, aga läksime millegipärast valesse suunda ja jooksime edasi. Siis jõudsime kuskilt taas maa peale ja otsemat teed ühe suure möllava jõe äärde, millel oli nii palju lainevahtu peal, et sellel sai kõndida. Millegipärast panin ma Mulderi kuskile koopasse kinni, kõndisin üle lainevahu jõe teisele kaldale, ronisin kaljude vahelt uuesti maa alla ja leidsin veelgi tunneleid. Sealtkaudu jõudsin linna tagasi - päris linna. Ma ei tea, millisesse: see oli Luxembourgi moodi vaikne ja tühi, aga see ei olnud kindlasti Luxembourg. Igatahes olin ma veendunud, et pean kõik oma avastused ruttu kirja panema, et avastusau endale saada. Nii ma siis haarasingi oma arvuti ja suundusin maale vanaema juurde kirjutama. Istusin laua taha ja tahtsin internetti minna, aga alles siis tuli mulle meelde, et seal ju ei ole internetti.
Vaevu jõudsin vihastada, kui üles ärkasin.
- - -
Ma pole igavesti kaua aega NIIIIIII erksat und näinud. See oleks nagu päriselt olnud! Kuradi põnev oli magada! Kogu aeg oli ootusärevus sees, et mis nüüd edasi juhtub. Ja ma mäletan seda kõike siiamaani äärmiselt selgelt - seda märja liiva ja saviplöga tunnet ja mäslevat helesinist vetevahtu! Ülipeen...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar