Maris Ümber Maailma: 2011

Aasta lõpp on kohe kätte jõudmas ja viimane aeg on möödunud aasta kuidagi kokku võtta. Ühest küljest tundub aasta hästi lühike aeg, teisest küljest juhtub selle jooksul alati nii meeletult palju sündmusi, et seda on raske hoomata. Muide, mina olen alati imetlenud neid inimesi, kes suudavad prauhti öelda, mis sündmus mingil aastal juhtus. Noh, ja niipidi ka, et kui küsitakse, mida SINA tegid 2004. aasta maikuus, siis nad kohe teavad. Mina küll ei suuda. Ma pean orienteeruma selle järgi, mis veel 2004. aastal juhtus - ja kui hästi läheb, siis tuleb mõni asi meelde ka, mille põhjal maikuu sündmused välja mõelda. Aga alati ei tule ka.

No igatahes, ma ei hakka siin pikalt muudel teemadel heietama, vaataks siis nüüd õige üle, mis mul 2011. aastal juhtus...

Hm. Eelmine aastavahetus möödus mul siis teadupärast Mehhikos - ja praegune tulev aasta lõpp on üle pika aja esimene, mis ma saan Eestis veeta. See on nii uskumatu, et ma kohe ei teagi, mida siis nüüd ette võtta :-). Reise oli muidu mul sel aastal märkimisväärselt vähem kui tavaliselt - käisingi ainult Mehhikos, siis Hiinas ning nüüd Etioopias ja Lõuna-Indias. Teadupärast oli selles süüdi asjaolu, et aprillist septembri lõpuni elutsesin Luksemburgis ja olin EPs tõlkepraktikandiks. Ega ma seal siis ka muidugi toas ei istunud, vaid sõitsin vabadel päevadel igal pool ringi - pikematest väljasõitudest käisin lihavõtete aegu Hollandis Emilial külas ja Maarja taevaminemispühal Pariisis Marie juures. Hellega käisime nädalavahetuseti jalgrattamatkadel ja Saksamaa väikelinnu avastamas, samuti kohalike polüglottidega Luksemburgi peal matkamas. Oi, ja praktika raames viidi meid ka Strasbourgi ja Brüsselisse - need olid täiesti übervapustavad väljasõidud. Loomulikult tutvusin ma igasuguste Luxi vaatamisväärsustega, sellele aitas kaasa asjaolu, et mul käis seal üksjagu külalisi, kes soovisid samuti Luxi avastada. Üldse sain endale 2011. aasta jooksul palju uusi toredaid sõpru ja meeletult palju tõlkimiskogemust, äratasin oma prantsuse keele jälle ellu ning käisin reisil Jumala endaga. Uudsena pisteti mind sel aastal esimest korda elus ka tervelt neljaks päevaks haiglasse. Oi, ning kevadel käisin veel koorilaagris ja jõudsin laulupeo ettelaulmistel osaleda, aga laulupeol endal jäi käimata. Noh, pole hullu, neid tuleb veel.

Ahjaa, kevadel käisid ju ka Ed ja Patti mul külas - see visiit oli pisut katastroofiline, nii et see kipub mul ikka meelest ära minema. Mind tõeliselt jahmatas, et on olemas inimesi, kes imelise kuldse ahjukana puutumata jätavad ja soovivad poole öö ajal McDonaldsisse PÄRIS toitu tooma minna. Hmm... Okei. Aga kõige parem raamat, misa lugesin, oli ilmselt Kathryn Stocketti "The Help". Kõige parem film - oli ilmselt sama raamatu järgi tehtud "Koduabiline", ma vaatasin selle äsja Finnairi lennukis ära :-D. Kõige toredam pidu oli... hmm, ma ei suuda nüüd valida Café des Artistes'i õhtute ja selle Wasserbilligi veinipeo vahel. Igatahes - emb-kumb nendest. Kõige parem vein oli justkui see Asti vahuvein, mida me nädal aega tagasi jõime (ehkki veinidega on tegelikult alati nii, et kõige parem vein tundub olevat ikka see, mida sa parasjagu jood). Maitseelamustest olid kõige-kõige paremad puravikuravioolid ning tarte flambée - põhimõtteliselt siis pitsa, millel on tomatikastme asemel kasutatud koorekastet. Oi, ja sibulasupp ka. Kõige vahvam vaatamisväärsus Luxis oli kaevandusmuuseum. Kõige ägedam matk oli Eltzi lossi juurde - matk ise oli äge, tee ääres sai kirssidest kõhu täis süüa ja see, kuidas nad olid lossi sisse pakkinud, jääb ka igaveseks meelde. Kõige toredam kingitus oli see, kui emme ja Varno tõid mulle Hollandist ratta. Kõige toredama komplimendi sain ilmselt Piretilt - see käis mu töö kohta ja mul olid pärast pool päeva kõrvad rõõmust punased :). Kõige suuremad arengud isiklike harjumuste vallas on sellised, et ma joon nüüd kohvi suhkruta ja minu unetunnid on muutunud normaalsemaks. Kõige toredam puhkus on olnud möödunud nädal - ma pole MITTE MIDAGI teinud.

Pilk aknast välja tuletab meelde, et möödunud talv oli tõeliselt lumeküllane ja ikka ühe õige talve moodi. Isegi minul oli aprilliks paksus lumes sumpamisest kõriauguni, nii et ma olin Luxi jõudes sealse õitemere üle äärmiselt rõõmus. Praegune aprilliilm on aga küll tänamatult varane. Andke lund, mehed! Parem oleks, kui lähinädalatel. Tahaks jaanuaris ikka paar korda näiteks suusatamas käia. Eestis, mitte Alpides.

Aga mis ma siin ikka nii pikalt - panen paar pilti ka ja siis võikski juba uue aasta peale mõtlema hakata. Aastavahetuslubadustest pole tavaliselt suurt kasu, nii et neid ma siin tegema ei hakka, piirdugem siis hoopis soovimisega, et aasta 2012 oleks rõõmuküllane, huvitav, tegus ja imeline ning et kõikidel oleks ümber palju toredaid, sooje ja päikeselisi inimesi, kes elu vahvaks muudavad.

Head pühadehooaja lõppu ning apsaluutselt fantastilist uut aastat!

Koorilaager Neemel

Keelatud linn

Tuletõrjujate volbriöö Trieri külje all

Päris mitu korda juhtus, et jõime MUDAMi taga platsil päikeseloojanguni veini. Tahan veel!

Tuleb meelde laul, mille refrään ütleb: "aga reisusihiks oli mulle Rotterdam"

Vabal ajal olin kultuurne ja käisin muuseumides

Tanja tehtud imeilusad pühademunad

Ilmselt aasta humoorikaim õhtusöök: Emilia unustas supi sisse soola panemata ja minu pajaroog sai nii tuline, et seda polnud võimalik süüa.

Need rattaretked, mis me Emiliaga Hollandis ette võtsime, olid apsaluutselt fantastilised.

Ehkki igapäevaselt ligi 50km maha vändata oli päris väsitav :-).

Strasbourg. EP.

Selleaastane lemmiktoit: tarte flambée gratinée. St noh, see pole gratinée, aga pildil teen ma tarte flambée fenomeniga üldse esimest korda tutvust.