Üle pika aja jälle on Une-Mati mu juurest jalga lasknud ja insomnia piinab. Ma läksin tervelt poolteist tundi tagasi magama, aga küll ma olen vahepeal jõudnud imetleda laskuvaid lennukeid, kuulata klassikaraadiot, käia kolm korda vetsus jne. Keda pole, on endiselt Matu.
Tõenäoliselt võib see olla seepärast, et ma olin täna tubli ja istusin pool päeva raamatukogus ja jõudsin õhtul MSNis inimestega ajurünnakut tehes isegi mingisuguste tulemusteni ja nüüd ma olen õhinas, tahaks hoopis kirjutada. Aga samas ma ei taha ka alustada, kui tean, ei jaksa praegu ilmselt rohkem kui tunnikese kribada - parem on ikka korraga ühe hooga tulistada nii palju järjest, kui tuleb - st alustaks hoopis homme päevavalges, kui mul on aega lõputult järjest kirjutada. Tuleb parem ja ühtlasem välja. Novat, nendel kaalutlustel ronisin voodisse, aga kus sa sellega - igasugused mõtted ronivad ka vägisi pähe ja kui veel päeval tundus kõik suhteliselt okkaline olevat, siis nüüd on okkad roosiõite vastu välja vahetunud. Ma nüüd päriselt tean jälle, mida ma teen - mis on jube äge tunne - ja kõik ülejäänud elu tundub tänu sellele ka uuesti puhta loogiline. Ja katsu sa siis magada, kui plaanid vormuvad iseenesest ja tulevik jälle helgem tundub...
Kindlasti mängib rolli see ka, et mul on homme hommikul juba kell 10 laulda vaja - see eeldab minu kohta üsna varast ärkamist jälle, eks, ja sellistel puhkudel ei taha uni kunagi hästi tulla :D
Vot nii. Ja nüüd olen ma oma kurtmised ära kurtnud, und sellest lisandunud ei ole, aga ma jätan teid nüüd rahule...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar