Töötujust on jutt nimelt. Ma juba enne Pariisi minekut olin natukene mures - tõlkimistootav raamat kuidagi ei edenenud, vahtis lihtsalt laua pealt vastu; lõputöö ka seisis tänu igasugusele eri vaatenurgast tulevale kriitikale; mitte midagi muud polnud ka mingit motivatsiooni teha - ainult laulmas sai käidud kogu aeg ja selle peale suurem osa ajast läkski. Aga nüüd on kahe päevaga mitu peatükki tõlget lennanud kui iseenesest ja isegi lõputöö ühe esimese peatüki versiooni (tänu sellele, et mind kästi kogu aeg teemat muuta, on mul neid arvutis umbes 6 tk) tegin üle pika aja ees lahti ja vaatasin, et hmm, minu meelest pole üldse paha - jätkan vist siis sellega, mul poogen, mis arvatakse (kui läbi kukutatakse, on muidugi s...t). Laias laastus peaksin ma vist ikka tegema sellise töö, mis mulle endale meeldib, sest keegi teine niikuinii mu mõtetesse üldse ei süüvinudki, niisama lahmisid igaüks huupi suvalisi pähetulnud kommentaare.
Päikesest ja kevadest ja reisimisest saab ikka pea klaariks ja tööisu jälle tuleb, kui tore.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar