Varia

Kell on alles üheksa, kuigi mul on tunne, nagu südaöö oleks liginemas. Vinge. Iga kord, kui ma kella vaatan, on tunne, et mul on kole palju aega. Tegelikult on see illusioon, sest ma sain alles valmis ühe asja (ehitusseaduse loengu arvestuse nimelt), aga täitsa mitu on veel teha. Eelkõige siis näiteks 100 lehekülge teksti toimetada :D ja selle kõrvalt paralleelselt ettekandeid ja muid kooliasju teha... Kõikide tähtaeg homme-ülehomme... Auuuu...

Tänane päev muidu läkski selle grupitöö tähe all, mida ma siin hommikul kirusin. Nojah, ei, selles mõttes, et andke andeks, grupitööd sakivad ikka absoluutselt täiega - ma olen seda kogu aeg arvanud, aga millegipärast ikka muudkui antakse neid kuhjaga. Jumal tänatud, et kooli lõpp silme ees terendab. Kui ma peaks kunagi doktorikraadi tegema hakkama, siis ma loodan, et vähemalt seal grupitöödest pääseb... Muidu ei tee, ausalt ka :D Lihtsalt mõttetu on iga kuradima koma, fondi ja pisutki vähemneutraalsema lausejupi jaoks hakata kooskõlastama, et ütleks seda õige nii... Öh. Ja no tõepoolest, kui inimene on pimedusega löödult idealistlik mingi konkreetse asja koha pealt, siis on jõle raske teda veenda, et tegelikult on asi teistmoodi... Uffffff.

Üleüldiselt, aga kui ma hommikul tänavanurgal passisin, raamatut lugesin ja kursavenda ootasin, siis nägin ma muuhulgas ühte kunagist reisilist - või õigupoolest tema nägi mind. Ma isegi mäletasin teda nägupidi, aga ikka oli tema see, kes mu ära tundis ja tere ütles ja siis pidi ennast tutvustama, sest mu näos peegeldus ilmselt kerge segadus. Ma vihkan selliseid situatsioone - ma tahaks, et ma mäletaksin rohkem inimesi. Õigupoolest, tegelikult ka, seda tädi ma mäletasin, aga nägu ainult - mitte nime, mitte midagi muud - isegi seda mitte, mis reisil ta täpselt käis. Urr... piinlik on. Selles mu viimatitõlgitud raamatus oli üks selline kasulik nõuanne - seada sisse märkmik, kuhu panna kirja kõik inimesed, kellega kohtutakse - ja siis igasugust lisainformatsiooni, mida nad on võtnud vaevaks jagada. Et siis, kui on vaja tutvusi üles soojendada, et siis oleks detailid käepärast ja saaks endast parema mulje jätta. Huvitav, äkki peaks endale sihukese sigitama... Et vähemalt sellised reiside väljapaistvamad kujud üles kirjutada - praegu ma mäletan otse loomulikult nii ütleme 2-3 inimest reisi peale (enamasti seepärast, et ma suhtlen nendega edasi; et ma tundsin neid varem või et nad paistsid reisil silma näiteks harukordse intelligentsi, halva tuju, ärakadumise või muu säärasega...) aga nii tore oleks tegelikult, ma ise tahaksin rohkem süüvida ja mäletada ja tuttavaks saada. Aga paratamatult eks, kui korraga on käes 45 inimest ja vaja nende kõikide eest hoolt kanda, siis minule enam jää meelde, kel on kolm last, kel on pulma-aastapäev või kes tankistina töötas... Pärast tean, et keegi jutustas sihukest asja, aga kes, seda ammu enam ei mäleta...

Noh, ja mis veel... Rohkem ei midagi. Mul on järgmine Naguib Mahfouzi raamat poolel maal. Mind ausalt ennastki üllatab tegelikult, kui edukalt ma end Pariisist kokkuostetud ja postiga kojusaadetud raamatukuhjadest läbi närn - tavaliselt ma ostan ikka hunnikutes raamatuid ja siis nad veelevad ja seitse aastat hiljem on ta ikka mu kirjutuslaual ja ma mõtlen, et peaks teda ikka alustama... ja ikka ei jõua... ja ei jõua.... ja ei jõua.... Pariisist ostetud raamatutest olen ma ikka mingi 7-8 juba läbi lugenud nende paari Eestis oldud kuuga - see on saavutus. Aga nojah, mitmed neist puudutasid tegelikult mu lõputööd ja üleüldse, ma saatsin sealt kolm kastitäit, eks... Ja ärge nüüd arvake, et mul kirjutuslaud lugemata raamatuid täis oleks kodus, tegelikult on mul kõik kohad lugemata raamatuid täis :D Noh, ja siis mõned on sekka loetud kah...

Aga nüüd ma pean teid küll sinnapaika jätma, sest kuidagi enam ei tundu mulle kella vaadates, et see nii vähe on... Hoiatuskelluke hakkas pinisema ja ma tõepoolest pean nüüd oma ettekannetele ja toimetamisele keskenduma jälle.