The guy who reads your fortune is not feeling well. We hope you are.
Misasja, nüüd hakkabki nii olema või?
Aga ei, tegelikult ei tahtnud ma mitte sellest rääkida. Tahtsin rääkida hoopis sellest, et ma tunnen end tõesti well, sest täna oli lihtsalt supercalifragilisticexpialidocious päev. Algas see kõik sellega, et mul polnud tänaseks päevaks nähtud ette muud kui lõputult laulmist. Kell kümme algas esimene proov, kella kaheni kestis (kusjuures, ma ei pidanud algselt seal midagi laulma, aga lõpuks laulsin ikka kõike... - mis sa muidu passid, öeldi), siis kerge asjalik-arutlev lantš ja hõõgvein ning siis kell seitse uus proov, mis läks sellele järgnenud mokalaadaga ka vist oma poole ühteistkümneni välja. Selgituseks piisab ühest sõnast - jõululaulud. Täpsemalt öeldes - palju jõululaule.
Olgem ausad, lõpuks oli mul juhe nii kokku jooksnud, et ma ei saanud enam mitte millestki aru - sellest, mida ma laulan; sellest, mis noodist ma alustama peaksin ja kui meile hääli anti, ei suutnud ma parimagi tahtmise juures enam akordist oma häält kätte leida, kuigi ma olen seda ju kogu aeg täiesti automaatselt teinud... veider... Lihtsalt ühel hetkel läks mõistus absoluutselt segi. Kõik hakkasid laulma ja mina passisin vait. Uus katse. Samamoodi. Veel kord. Magasin maha, aga võtsin hilinemisega vähemalt õige noodi. Uuesti - olin ajaliselt täpne, aga noot ujus käest ära... Kui närviajavalt veider.
Päeva tegi nii toredaks aga pigem see, et ma nägin kogematasel kombel nii palju inimesi tänaval, keda ma muidu pole hirmammu näinud... ja neid, keda olen küll näinud rohkem, aga keda võiks/tahaks alati VEEL rohkem näha ja noh... Päris mitmele neist olin ma pikemat aega plaaninud helistada ka, aga puudus sobiv põhjus (ja kui mõnele veel võiks öelda, et kuule, pole sind pikka aega näinud, et tahaks lihtsalt niisama kokku saada, siis kõigile päriselt ikkagi mitte) ja eks ma lükkasin seda siis kogu aeg edasi. Aga näed - nüüd on absoluutselt kõik mured murtud, trehvatud, ära räägitud, kohtumised ja edasised plaanid paika pandud ja puha... Kõige veidram on asja juures see, et ega ma täna väljas eriti ju polnud - lihtsalt prooviskäik edasi-tagasi, edasi-tagasi... ja selle väikese maa peal nad kõik siis niimoodi nagu tellitult tee pealt eest leida... [Ja of course sellisel päeval, kui ma üldse kõige parem välja ei näe, sest ma olen arvestanud päevapikkuse kooriprooviga ja olen seega mugavalt teksades ja suvaline, mingid punnid ka kerkisid eelnevalt just näkku ja üldse :D On mured jah... Ei, tegelikult ma rohkem nalja pärast, mul oli tõesti hea meel...] Kellelgi oli minu suhtes täna väga soosiv tuju...
Meie katuselt langes lumelaviin allolevale autole, mille kapotis oli suur auk ja esiklaas vajus sisse... Ärge parkige räästa alla!
Ja üleüldse, ma nüüd lähen duširuumi luurele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar