Appikene, tänases päevas oli apsaluutselt ainult positiivseid asju. Kusjuures palju asju ja täiesti ootamatuid ja planeerimatuid... et kokku tuli fantastiline kompott.
Ühesõnaga, alustades algusest: täna hommikul oli vapustavalt ilus ilm. Külm ja karge ja päikeseline ja ei olnud selline sulane lörr nagu tavaliselt esimese lume päevadest oodata võiks... Juhhuuuu. Läksin jala kooli ja nautisin täiega seda jalutuskäiku :P
Nii, ja tänase päeva kõige olulisem asi - minu õpetajakarjääri debüüt on siis nüüd tehtud. Päris huvitav kogemus oli. Selles mõttes, et... reede õhtupoolikuks sellist pikka loengut panna on ikka üsna nuhtlus. Loomulikult nad väsisid lõpuks ära ja siis kui oli küsimuste esitamise aeg lõpuks, oli viimane küsimus: "Kas me saame nüüd koju?" :D Aga samas - ma mahtusin täpselt suurepäraselt aega; alati, kui ma midagi küsisin, sain ma portsu vastuseid, nii et nad suvatsesid oma ajusid hoolega liigutada ja nii mõnegi asjaga pälvisin ma nende huvi küll. Paar nalja sai ka nendega tehtud ja... Ühesõnaga, täitsa tore. Lõpuks kingiti mulle koolist mingi imelik vidin ka kooli kirja ja juubeliaastaga ja puha... Kui ma ainult oskaks välja mõelda, mida selle vidinaga tehakse... Tal justkui peaks mingi otstarve olema, aga meie ei osanud Kaidiga küll midagi välja mõelda selle kohta.
Edasi... edasi oli nii, et hakkasin astuma sealt kooli juurest kesklinna poole, kui äkitselt kaks täiesti normaalset meest (selles mõttes normaalset, et ei olnud purjus, ei tundunud pilves ja ei olnud mingid kodutud, noorkaagid ega midagi... täiesti tavaliselt korralikud mehed olid) tegid midagi, mida võib Kreekas või Prantsusmaal või Egiptuses või kuskil sellises kandis normaalseks pidada, aga mis on Eestis sama haruldane kui kahe sabaga krokodill. Sõna otseses mõttes jahmatasid nad mu sõnatuks. Tulid nimelt tänaval vastu, rääkisid omavahel rahulikult, aga siis jäid minu ette seisma ja üks vaatas mulle otse silma ning ütles hästi kõva häälega: "Vaata kui ilus naine!" Mina tegin suured silmad ja oskasin ainult jõllitada, katsusin aru saada, et huvitav, kas mõnitavad või... teine vastas talle aga ka mulle otsa vaadates ja täiesti tõsiselt: "Jaa, täiesti super!" Novat... Sõnatu olin. Täiesti rabatud. Naeratasin neile ainult laialt ja tundsin ennast nagu jäneseauku kukkunud Alice. Väga veider.
OK, jõudsin seejärel linna arusaadavalt ülihää tujuga - ikkagi kõik pakilised arvestused koolis tehtud, see loeng ka positiivse elamusena kaelast ära saadud (lisaks täiesti ootamatu kompliment värskelt meeles :D), ainult kaks eksamit kuskile tulevikku veel jäänud ja hetkelised kohustused puudusid täiesti - isegi koeraga õueminek ei oodanud enam ees. Ooo, see oli idülliline tunne, et te teaksite. Ostsin siis ühe šampuse (jah, ma pean häbiga tunnistama, et minu plaan jõuludeni ainult kord kuus juua, kukkus läbi... andsin juba natuke aega tagasi alla) ja läksin kontorisse, mõtlesin, et ehk on Kaidi seal, oleks vähemalt kellegagi klaasike juua enne koju rahumeelset õhtut veetma suundumist. Noh, oligi ta loomulikult platsis ja nii me siis jõime end veel paremasse tujju (mina konkreetselt polnud eelmisest õhtust saadik söönud, nii et hakkas pähe küll jah...); siis meenus mulle, et kirjastusest on mulle minu ühe ammutõlgitud raamatu kaks valmiskoopiat ära saadetud ja et neile võib postimajja järgi minna :P Sellest paremast kirjastusest muide, need baroki raamatud. Suured ja uhked :P Hüva meel ainult tõusis.
Nii... ja siis plaanisin ma veeta rahuliku õhtu kodus, kui äkitsi selgus, et on olemas ülemäärased kontserdipiletid Pärnu laste lauluvõistlusele. Ilma eriti mõtlemata otsustasin ma siis ka minna (kuigi tegelikult sain ma alles kontserdimaja fuajees teada, mis üritus see on :D) ja seal möödus mu ülejäänud õhtu. Väga tore oli, ainult et minu meelest kõige parem ei võitnud... Võitis hoopis mingi moosipoiss... Ahjaa, ja üllatuskülaliseks oli üks ülikuulus Eesti pianist, kes esiteks unustas end rääkima (seejuures väga segast ja jaburat juttu :D) ja seejärel unustas end totaalselt mängima... Improviseeris oma 40 minutit, mis lastekontserdi jaoks ikka pisut liiga palju oli. Tuledega anti talle juba päris mitu korda märku, et hakaku lõpetama, aga nii omas mullis olevat kunstiinimest juba naljalt ei püüa eks... Hehee... Aa, võimendus oli ka natukene pekkis, mõne puhul käis see ikka nii luust ja lihast läbi, et tõtt-öelda on mul praegu täiesti tuntav peavalu algus tuikamas... Ja kuna see oli laste lauluvõistlus (kuni 19a), siis oli terve kontserdimaja täis mimme, kes mõne oma sõbra auks meeeeeeeletult kiljusid. No mina tahaks teada, kuidas on võimalik pidevalt sellist häält teha... Aga ei, üldjoontes oli ikkagi jumalast äge, see väga ei häirinud.
Vot. Vat nõnna. Pill pidavat pika ilu peale tulema, eks me vaata... Üldjoontes on mul plaan nüüd hoopis filmi vaadata, siis magama minna, hommikul juuksurisse suunduda ja seejärel totaalselt terve päev otsa mitte midagi teha. Kohe pühapäeva õhtuni kavatsen mitte midagi teha, otsustatud. Heeeeeeeeeeeeee........
Juhhuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuu......................
POSTSCRIPTUM: Millal, pärgli päralt, tekkis teenindusmaja asemele korterelamu ja kuhu kadus Vallikääru lava?????????????
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar