2020

On ikka eriline aasta olnud! Kohe uskumatu. Ma nii mäletan, kuidas ma aasta alguses kellelegi mingis vestluses ütlesin, et no hea küll, on seal Wuhanis see viirus, siis on. Elame ja reisime edasi. Ega nad kogu maailma lukku ikka ei saa panna sellepärast. 

Ja siis selgus, et sai ikka küll. 

Nii pea peale keerdus kõik. Tea, mis kõik veel siis edasi juhtuda võib?

Õnneks ma ei saa vähemalt öelda, et minul isiklikult oleks olnud halb aasta. Ei, oma isikliku mätta otsast ütleks, et oli lausa täitsa hea. Noh, oli küll asju, mis jäid tegemata, aga elu olulisimad aspektid, need püsisid korras ja koos. Õnneks. Ptüi-ptüi-ptüi. Mul õnnestus kuni märtsikuuni veel reisidagi. Omaani ja Londonisse. Nii et ei saa sugugi kurta.

Töö mõttes oli üle pika aja üldse eriti põnev ja arendav aeg, millest päris suur tükk aega läks subtitreerimiskoolitustele ja vastavatele näpuharjutustele, et valmistuda aasta lõpul ootavaks suurprojektiks - täispikkade mängufilmide tõlkimiseks. Nendest langes nüüd mu kontole kaks elu esimest, seejuures veel kvaliteetset ja ägedat! Üks neist kandideeris eelmisel aastal parimale võõrkeelse filmi Oscarile (Jan Komasa film "Corpus Christi") ja teine esitatakse sama auhinna kandidaadiks järgmisel aastal (Thomas Vinterbergi "Järgmine ring"). Just tänu sellele esmakordsele projektile oli kogu aasta omamoodi uudne ja huvitav. Mulle väga meeldis see vaheldus ja asjatamine ja koosolekud ja kõige pidev muutumine. Filmide tõlkimine meeldis ka. See on ikka hoopis teistmoodi, sõnad ei ole üldse nii olulised, aga samas on veel olulisemad... Ülilahe. Eriline. Nüüd on kohe kahju, et tuleb tavalisema, vanamoodsa, hariliku rassimise juurde tagasi pöörduda...

Kõige rohkem on mul kahju sellest, et mul oli algselt plaanis veeta kevadel ja suve hakul poolteist kuud Belize'is ja Mehhikos ja Guatemalas ja Panamas. Arheoloogilistel väljakaevamistel ja purjeka peal ja džunglis jne jne jne. See pidi olema kohe selline üle mitme aasta hästi eriline projekt, unistuste järeleproovimine või nii. Ja loomulikult pidi see ära jääma. Tühistati nii väljakaevamised kui ka lennud. Põhimõtteliselt nende plaanidega ongi nüüd vist päriselt kööga, sest muud reisid saab järele teha - kaugel see Garda või Berliin siis ikka on, käi mis tahes nädalavahetusel ära. Aga selliste plaanide jagu aega töölt ära kaubelda, vot see on juba keerulisem... Sellest ei maksa küll igal aastal unistadagi...

Õnneks oli Luxiski suvi sel aastal imeline, täiesti erakordselt soe, päikeseline ja kuiv. See võimaldas Luxi lähedal ka ringi sõita, matkata Saksamaal ja Prantsusmaal ja Belgias... Oleks veel rõdu või aiake ka olnud, kus vahepeal värske õhu käes töötada, oleks eriline idüll olnud!  

Sügist nautisin ma ka. Mul oli hiigelhea ujumise ja uisutamise ja töö rutiin, mis mulle hirmus hästi sobis. Kohe kõik oli hästi. Töö oli huvitav, lisaks filmidele oli tükk aega tegemist ühe kunstispetsiifilise asjaga, mis oli ka üle pika aja eriti vahva. Kehaliselt olin tänu uisutamisele parajalt väsinud, vahtimise aega eriti ei jäänud, aga liiga tempokas ka ei olnud, uisuoskused arenesid tuntavalt... Meile tuli uus jube äge treener, Daniel Aggiano. Ta oskab nii hästi õpetada, et isegi mu piruetid muutusid kord-korralt paremaks ja ma jõudsin novembri viimaseks trenniks oma counteritega ka suht stabiilsele järjele. Aga siis pandi kõik ujulad ja uisuhallid järsku üleöö kinni ära ja vot siis novembri lõpus ja detsembris hakkas küll see kodus istumine ajudele käima. Ma ei saa siiani aru, kellele ja miks see sport nii ette jäi. Max 20 inimest veekeskuses või max 12 inimest kogu suures jäähallis ei ole kaugeltki nii ohtlik kui kahetunnine rabelemine täis kaubanduskeskuses. Urr. 

Nojah, ja nüüd on talvepuhkus. Selline rahulik. Viimased kümme päeva on möödunud peamiselt lugedes. Lugesin läbi Elena Ferrante Napoli sarja teise osa ja Silver Anniko "Rusikad". Tahtsin läbi lugeda ka Juri Kozlovi raamatu "Jalgratta leiutamine", mis jäi kappe harvendades näppu kui äraviskamisväärne teos. Noh, aga kuna raamatuid ei kõlba lihtsalt niisama ära visata, siis ma mõtlesin, et loen ta igaks juhuks diagonaalis läbi ikka. Saan ühe raamatu veel kirja ja siis tean, kas võib ikka ära visata või peaks ikka veel paarkümmend aastat teda alles hoidma. Õnnetuseks osutus ta nii halvaks, et ma teist poolt enam ei suutnud, saatsin ta ikka kohe paberikorvi. Ehkki mul on selle aasta lugemiseesmärgist üle ootuste palju puudu ja üks lisaraamat oleks sinna äärmiselt ära kulunud. Ma ikka olen juba viimased 6-7 aastat endale jaanuaris 52 raamatust koosneva nimekirja seinale riputanud ja üritanud iga nädala kohta ühe raamatu läbi lugeda. Päris täit nimekirja pole kunagi loetud saanud. Kõige vähem on mul üldse puudu jäänud 13 raamatut. Sel aastal jäi puudu vist aga 22. Huvitav küll, ometi sai nii palju kodus istutud...

Igatahes. Praegu särisevad pannil liharullid ja varsti saab saun sooja. Aasta viimane õhtu võib alata. Suurt ilutulestikku tänavu ei toimu, järelikult tuleb täiesti tubane-kodune õhtu. See on ka tore. 

Ja vaatame siis, mis uus aasta toob... 

Head vana aasta lõppu ja leebet, siledat uut aastat!

M.

Mida kõike tõlkijal vaja teada pole (ja mida guugel sellest arvab)

 Ma üldse ei hakka rääkimagi, miks ma sellist asja guugeldasin. 

Aga ilmselgelt peaksin eelistama rihtimist või vähemalt seksi.

Sama hea, kui too turupapi, kes mulle tutipäeva valgete põlvikute soovi peale kostis, et oi, valgeid põlvikuid tal küll ei ole, aga tal on väga ilusad stringid.

Huumor!

Suitsuhais

On pühapäeva hommik ja mina olen tige kui sitikas. Minu korteri all tehakse ehitustöid. Meie armsa vana maja alumisele korrusele tehakse Lähis-Ida restorani. Ehitajaks naabermaja kebabipoiss. Juba mitu kuud. Majas on meil permanentselt nagu lumi maas, tolmu tuleb nii palju. Lärm ja lõputu toksimine, puurimine ja uksepaugutamine käivad ka protsessi juurde. Aga kõige võimatum on see, et see kebabipoiss muudkui suitsetab seal all töö kõrvale non-stop. Tema ise ju ei tööta, vaatab töölisi. Ja muudkui suitsetab. Ja meie vanas majas tõuseb kogu see toss läbi mu muistse puitparketi kõik minu korterisse. Nagu suitsetataks mu kõrval. Mu riided haisevad, mu korter haiseb ja lihtsalt rõve on, veel tunde pärast seda, kui nad on selleks päevaks lõpetanud. Lahtistele akendele ja lõhnaküünaldele vaatamata. Ta tõmbab ka mingeid eriti räigeid, kange kõrvetava haisuga Türgi plärusid. Fuihh. Ofkoors ma olen käinud neile ütlemas, korduvalt. Olen roninud alla kell seitse hommikul otse voodist, sest mul on juba suitsupilv ümber. Olen läinud õhtul pärast pikka kannatamist. Kogu aeg kinnitatakse, et oi, ahsoo, jälle tunnete suitsulõhna, me enam kunagi ei suitseta. Ja paar päeva hiljem hakkab kõik otsast pihta. Novat.

Viimaseks tilgaks mu karikas sai tänane pühapäevahommik, kui ma tõusin üles, tegin esimese tassi kohvi, panin Anu mängima ja istusin maha... suitsupilve. Kurat, pühapäeval ei tohi Luxis üleüldse ehitustöid teha! Ja kui ma töödest veel saan aru, nad praegu pole väga lärmakate asjade juures, siis SUITSETAMINE ei ole küll hädavajalik asi, mida ma peaksin pühapäeval oma kodus taluma. Läksin vihast roheliseks, kaalusin siis võimalusi ja helistasin lõpuks esimest korda elus oma majaomanikule ja tegin skandaali. Viis minutit hiljem oli mu ukse taga kebabipoiss, silmad suured, et mis ma kaeban! Nad ju suitsetavad niigi kõige kaugemas toas, mis on peamiselt niigi trepikoja all! No fakk juu, ma ütlen. Nuusuta siis, koridoris on valge suitsupilv ja räige tõrvahais, minu toas ka. Suitsetagu mis tahes toas, minul on ikka probleem, saagu juba aru. NELI korda olen ma temaga isiklikult ja kenasti rääkinud, NELI korda on ta mulle üllatusega otsa vaadanud ja lubanud, et ta enam ei suitseta. Rohkem ma kenasti ei mängi. Võivad küll suitsetamiseks õue minna. Krdi jobukakud. Mis veel siis saab, kui resto valmis saab ja nad hakkavad iga päev kokkama??? Isolatsioon on neil juba valmis. Ei tööta, nagu näha. Ilmselt pean hakkama vaikselt uut korterit otsima. 

Ühest küljest üldse ei tahaks, ma elan nii hea koha peal ja praegused üürihinnad on ikka juba hoopis teisest klassist kui need, mis veel minu lepingus kirjas. Praegu on mu üür koos enamike kommunaalidega 1250 eurot kuus. Praegu üürides oleks kõige odavam variant ilmselt 1500-1600 kuus + suurusjärgus 200-250 eurot kommunaale. Aga no krt, kui nüüd on niikuinii 100% kodutööd ka, siis kaua ma kannatan, ah? Vbla polekski paha kolida kuskile suuremasse majja, kus kõik toimib, nõudepesumasin ei löö korke välja, keldriboksid on ka olemas, samuti klaasi- ja paberikonteinerid. Selle maja suured plussid on kõik juba kadumas. Mu magamistoa tagune sisehoov ei ole enam vaikne ja rahulik, nüüd on seal teise restorani köök ja laoruum ja hull möirgamine ja lärm poole ööni ja hommikul varast alates. Toas on kebabipoisi pärast kogu aeg rõve suitsuhais ja millegipärast ma ei usu, et ta oma tossamise ka siis lõpetab, kui restoran avatud on.. Elutoa akna tagune liiklus on aastate jooksul muutunud järjest intensiivsemaks, nii et see ka pole väga ideaalne. Ja tegelt kuluks juba väga ära mingi kelder või panipaik, sest igasuguseid asju on vaja nii palju talletada. Parlamendi antud IT-vahendite kastidki kas või lisandusid alles äsja.

Oh häda!

Ja siinkohal panen ma nüüd puntki, sest ma jätsin eile hiiresõrme ukse vahele ja see on valus. 9 sõrmega trükkimine on aga piisavalt ebamugav, et sellest jutust sai juba kopp ette. Vähemalt läks viha enam-vähem üle :D. Suitsuhais ei ole veel ära läinud. 

Aga head pühapäeva!

M.

00:00

Oli üks nõme päev. Üldjoontes täiesti okei, suht märkamatult möödunud nädal, aga nõme nädala viimane päev, mis ajas oma iga aspektiga hommikust õhtuni ainult närvi ning põhimõtteliselt läks hullupööra rapsides sellele ja teisele ja kaheksandale, millest miski ei läinud nii, nagu oleks tahtnud, ja millelegi polnud aega ka vääriliselt mõelda. Töid lendas sisse ja välja kohe arvuti avamisest saadik, kirjutamist oli kilomeetri jagu, segadusi, ehmatamisi, apsakaid ja tehnilisi probleeme miljon, internet käis kümme korda ära, Studio mökutas, ise olin unine, sest need mu magamistoa akna alla sisehoovi kolinud uue restorani vennad äratasid mu keset ööd oma taaraviskamisega nii närvi, et ma ei jäänud enne kahte uuesti magama... Kõik läks untsu, lollakad kirjavahetused olid, allkorrusel puuriti mul põrandat jalge alt ära, naaber kuulas hommikust õhtuni ülimürtsuga salsat ja muudkui suitsetas mu köögiaknast sisse, nii et ma tahtsin tema ja kõigi teistega ainult tüli norida, lambist laekunud ülipakiline töö jäi 25 minutit hiljaks (ja minu tööd põhimõtteliselt EI JÄÄ MITTE KUNAGI hiljaks, kui mina sinna vähegi midagi parata saan) ja üleüldse. Tuju oli kapitaalselt ära. Ammu pole nii ära olnud. See on see lollakas ilm. Kolmas nädal permanentset vihma. Pime, hall, märg ja tormituulene ilm ei saagi mingeid muid tundmusi produtseerida.

Vedasin ennast tujuparandamiseks lõpuks suure surmaga ujulasse. Badanstaldt on nüüd vist kolmandat nädalat lahti, aga kohalkäimisvõimalusi on veelgi vähem kui eelmisel kahel nädalal. Nüüd alustasid nad ka õhtusi rühmatreeninguid, mille arvelt on pooltel päevadel tööpäevajärgne vabakäiguaeg tühistatud. Reede on edaspidi vist üks väheseid päevi, mis sobib. Lisaks pühapäeva hommikule. Aga ma ei julge väga broneerida endale pühapäeval kella kaheksaks aega. Ega ka kümneks. Ühe korra võib hädapärast sissemagamise ettekäändel minemata jätta, aga rohkem küll ei sobi :D. Kuidas minule küll niimoodi magada meeldib? Miks mina ei saa kella kahekskas ujulasse, kui kõik teised saavad? Ma ei saa nädalavahetusel isegi kümneks. Mul on vaja hoopis kümme tundi ööpäevas magada.

Pärast ujulat läksin toidukasse ja ostsin lisaks kahele kilole kanatiibadele ka veini. Ehkki mul tegelt oli Oiviku Oktoober. Sest mul oli juba Absoluutselt Alkovaba August ja siis mul oli ka Sober September, mis nii absoluutselt sober ei olnud, sest ma siiski paar korda patustasin. Mispärast ma tahtsin teha Oiviku Oktoobri ka, aga täna ma nüüd rikkusin selle ka patustamisega ära, sest mul oli hirmsasti ja absoluutselt hädasti vaja Bordeaux'd. Tummist ja punast. Ja siis ma nüüd jõin seda veini üle teabmisaja ja jäin sellest hästi ruttu purju, sest ma enam pole üldse alkoholiga harjunud. Kohe nii kergesti jäin purju, et ei olegi tore. Ei taha isegi väikest pudelit lõpuni juua ja mis ma tast siis üldse jooma hakkasin ja oma Oiviku Oktoobri ära rikkusin??? Ja siis ma lugesin oma vindise peaga lõpuni Elena Ferrante Napoli sarja esimese raamatu, mis mulle meeldis märksa vähem kui telesari "Minu geniaalne sõbranna". Kohe nagu täiesti mõttetu päev, you see. :) Isegi raamat ei olnud nii hea, nagu ma oleksin tahtnud! Isegi vein ei olnud!

Päeva kõige toredam osa oli kiri Londonist. Sellel imelikul aastal on ka positiivseid pooli. Päris mitu. Üks nendest on umbes 20 aastat pausil olnud kirjavahetuse jätk lapsepõlvesõbrantsiga :). Väga hea on, et midagi on selles maailmas ka nii nagu kunagi päris vanasti, mu mäletamise varastel, kõige selgematel aegadel. Siis, kui kõik kogu maailma asjad tundusid hästi selged ja normaalsed ja kõige õigemad ja nii ainuvõimalikud, et mitte mingeid alternatiive ja muid võimalusigi ei tundunud. Ja see tunne tuleb nüüd natuke selle kirjavahetuse teel mõnikord nagu tagasi.

Eino, tegelt pole elul häda midagi. Vähemalt jalad ei valuta see nädal enam. Vahepeal valutasid. Aga kolmapäeval käisin jälle uiskamas ja pärast ka ikka ei valutanud. Ei jõua juba ära oodata seda pühapäeva õhtut, kui saaks jälle jääle. Aga päriselt, kui mul oleks auto, siis ma saaks sinna selles lõputus ladistavas vihmas omal ajal ei vähem ega rohkem kui 9 minutiga. Selmet veeta hullu sättimise, kellavahtimise, ümberistumiste ja bussipeatustes passimise peale 2 x 36 minutit per õhtu ülerahvastatud ja covidit täis bussis. Nii mugav oleks. Kas ma peaksin päriselt auto ostma või? See oleks nii mõttetu. Kui ei, siis palun, võtke see lakkamatu vihm ära! Kas või see, kui COVIDist kuidagi lahti ei saa.

Mul tekkis nüüd ületamatu tung minna Ravennasse. Lihtsalt, sest ma kunagi käisin, ja sealsete hämaralt valgustatud kirikute tuhmilt sädelevad bütsantsiaegsed mosaiigid olid nii maagilised, et ma tahan nüüd tagasi minna, kohe, praegu. Järsku, lihtsalt niisama. Aga ei saa ju, vist, sest kindlasti on midagi, mis selles sinnaminemise ja tagasitulemise valemis viltu läheb. Lisaks lennukite või rongide tühistamistele ja muutmistele võib vahele tulla kõikide UNESCO maailmapärandi kohtade rahvusvaheline sulgemine või mõne asjassepuutuva riigi piiride sulgemine või mingi suvalise pikkusega karantiini kehtestamine paarituarvulistele lendudele või kartulikoorevärvi juustega naisterahvastele või maitiea, mingi kohaliku omavalitsuse lamp otsus, et järgmised kolm nädalat võivad muuseumis käia ainult alla 35-aastased blondide lokkidega mehed või et kõik muuseumid on lahti ainult viiest hommikul kuni poole kümneni hommikul või midagi. Mingeid mõistlikke ja sidusaid otsuseid ei tee neil päevil siin maailmas igatahes mitte keegi. 

Ühesõnaga. Ma nüüd lähen magama ära, et sellest nõmedast päevast lahti saada. 

Olge siis toredad, eksju!

M.

PS: on homme ja päike särab, hommikust saadik! Sellist asja polnud kuskil lubatud ja ma juba olin päriselt valmis selleks, et see aasta enam päikest ei näegi. Ühesõnaga, autot ei pea ostma! :D

Uued kombed

Noh. Ma mõtlesin, et ütlen teile, et meil tehti nüüd siin ujulad lahti. Sellest teisipäevast. Lõpuks. Sisse pääseb ainult ette registreerimisega, korraga täpselt kuni 20 inimest. Igaüks võib üheks nädalaks kinni panna ainult ühe aja ja seda tuleb teha AINULT telefoni teel. Sauna ei saa ja kompleksi jõusaaliossa ka mitte. Ja kohale tuleb tulla täpselt ja pärast iga külastajat desinfitseeritakse riidevahetuskunku ja duširuum väidetavalt ära. Igaühele on ette nähtud 2 tundi, sellest täpselt tund ja viisteist minutit vees. Sest muidu tuleb koroona. Ahjaa, ja põhimõtteliselt on lahtiolekuajad nüüd keskpäevast kuni kaheksani õhtul, mis tähendab, et töötaval inimesel ei ole sinna praktiliselt võimalik minna. Varem oldi lahti seitsmest hommikul poole kümneni õhtul.

Samas olen ma kaks nädalavahetust auto rentinud ja käinud Belgias Spa termides, sest no veeisu oli juba ammu. Saunad olid lahti ja ajalimiit oli ikka samasugune nagu vanasti (3h ja edasi lisatasu eest). Ette tuli registreerida küll, aga varem jõudes lasti sisse ikka, ei mingit kontrolli - ega ka desinfitseerimist kuskil. Luxi omast kaks korda suuremas basseinis võetakse korraga vastu kuni 300 inimest. Pole vaja ei mütsi ega ka maski, plätud on lausa keelatud. See-eest oli nende koroonavastane võluvits see, et ära olid kaotatud kõik maailma föönid. Tahad või ei taha, nüüd tuleb Belgia ujulast lahkuda märja peaga, ei, lausa tilkuvate juustega. Sest muidu tuleb koroona.

Eile uurisime, kuidas oleks kontserdipiletitega. Philharmonie pakub nüüd ikka kontserte ka, sotsiaalselt distantseeritutele ja maskistatutele loomulikult. Aga kujutage nüüd ette. Kontserdil võib käia ainult oma majapidamise liikmetega ja pileteid saab broneerida ainult kahekaupa. Kaks on okei ja 2+2 ka. Aga paaritut arvu pileteid saab broneerida ainult telefonitsi! Palju õnne. ühelapselised perekonnad! Kusjuures need paarituarvulised pered peavad istuma ka ette helistamisele vaatamata nii, et kaks on kõrvu ja enne kolmandat peab jääma tühi koht. Palun, keda see säästab? Ja huvitav, kas muusikutel on ka maskid ees või?

Prantsusmaal ja Belgias on nüüd igal pool keskkülades ja -linnades maskikandmine igavesest ajast igavesti ka kohustuslikuks tehtud. Päris halb on. Sellekohased käsud on asfaldile värvitud ja postidele kleebitud. Neist ei saa enam küll niisama lihtsasti lahti. 

Peaaegu hea uudis on see, et Luksemburgi post on hakanud töötama ka laupäeviti. Tellisin siin eelmine nädal midagi ja Amazon teatas, et kohaletoimetamise aeg on laupäeval. Mina rõõmustasin, et väga hea, laupäeviti ju post ei käi, aga esmaspäeval olen kakrass kodus. No arvake ära, sellel ajal kui mina laupäeval Belgia rabades müttasin, oli vähemalt üks postimees Luxis tõepoolest laupäeval tööle tulnud ja jätnud mu postkasti mitu kirjakest, et oh häda, ta käis ja nii laskis kella, aga mind polnud, nüüd pean ise pakile järele minema... 

Ainult jäähallis ei ole midagi muutunud. Seal võib uisutada ilma maskita ja kas või päev otsa järjest, koos kõigiga, kes soovivad tulla. Ja olenemata sellest, mis trenni minna (jäätants, jääballett või hoopis tehniline uisutamine), on õpetaja ikka sama ja tund ja harjutused ka ikka samad. Ma küll käisin jääballeti esimeses tunnis ära, aga ma siiani ei tea, mis eristab seda meie senisest tavalisest uisutunnist :D. Küll on hea, et midagi on ka samaks jäänud!

Olge terved!

M.

Juhuslikust kohast

Ma ei tea, mis värk nende kärbestega sel aastal on. Neid on hirmsat moodi ja nad on paganama kleepekad. Lahti nendest ei saa, tüütud muudkui tiirlevad igal pool ja sörgivad sabas. Praegu on mul neid köögis 4 tükki. Pluss äädikakärbsed. Hakka või kärbsepaberit ostma. Esimest korda siin Luxis!

Mulle kolis täna ülesse uus naaber. Enne oli seal üks soomlane, Jussi, kes igal õhtul oma mööblit ümber korraldas ja päris kõvasti (st ka minu voodisse kostvalt) norskas. Samas ei olnud mul ta vastu midagi, sest muidu ta vähemalt pidu ei pidanud ja kontsakingadega toas ringi ei jooksnud. Ta on juba tükimat aega kadunud olnud, vist leidis endale tüdruku, kelle juurde ta nüüd permanentselt kolis. Mul on natuke kahju ka. Ma rääkisin temaga ilmselt üldse kaks korda elus, aga ta oli selline viisakas pankurist vanapoiss. Mine tea, mida sellest uuest oodata. Näiteks oleks tore, kui ta ei istuks õhtuti magamistoa akna peale suitsetama, nii et see suitsuhais minu aknast sisse tuleb. Või et tal ei oleks kombeks võrkpalli harjutada või hüppenööritrenni teha või saksofoni mängida. Või et ta ei hakkaks mingisuguseid läbusid siin korraldama. 

Mul on neid müraallikaid siin see suvi isegi palju. Esmaspäevast laupäevani alustab nurgapealse restorani remonditiim iga jummala hommik kell seitse metalli saagimist. Mul on isiklikult tunne, et nad ei remondi mitte restorani, vaid ehitavad mingit üüratut kaevandust, sest see saetud metalli vajadus ei paista neil lõppevat. Täiesti hambaidloksutav müra ja vibreerimine kestab mu lahtise akna all iga päev kuni kella kaheksani. Ülejäänud päeva teevad nad õnneks vaikset tööd. Ja kui mõnele tundub, et kell seitse võib üles tõusta küll, siis seda ma veel ei öelnud, et enamasti saabuvad töömehed kohale kell 6.30, pargivad auto hoovi minu juba osutatud lahtise akna alla ja virutavad uksed tagantkätt niimoodi kinni, et ma hüppasin selle peale ühel hommikul istuli. Nojah. Pühapäeviti nad ei tohi õnneks midagi teha. Aga ühel pühapäeva hommikul ärkasin ma see-eest kell 5 selle peale, et mu maja kõrval hakati suurt ristmikku üles puurima. Sellist, mida ei saa tööpäeval kinni panna. Ma saan aru küll, et no seda ei saanud muud ajal remontida, aga põhimõtteliselt käis siin hull kolin ka terve pühapäeva kuni järgmise keskööni. Värske asfaldi haisust ei olnud ka mitu päeva enam mitte mingit pääsu. Noja kui sellest veel vähe on, siis alates märtsis ehitab teise maja naaber, kellega mul on paraku suuuuuuuuuur ühine sein, oma korterit ringi ja taob mu peamise koduse istumiskoha taha seintesse naelu vist vähemalt 12 000 foto jaoks. Sellest ma ei hakka rääkimagi, et ühel päeval, kui mul pidi hakkama veebikoosolek, tulid remontijad ka korteri kolmandasse külge - täpselt mu sõiduteepoolse akna alla, kus otsustati gaasitööde pärast majaesine kõnnitee üles künda. Lõpuks pärast mitmetunnist puurimist ja kaevamist tehti seal mingi naks-naks ja siis pärast veetsid mehed jälle tunde sealsamas pinnast kinni tampides. Uff. No ausõna, noh! Kas siis kõik ikka peavad korraga? Isegi kontoris on remont :D. Seal pannakse maja alumistel korrustel mingeid vahelagesid vist ja nii. No pmst ka puuritakse permanentselt :). Ja lisaks on seal ka mingi sotsiaalmeetme raames koristajaks palgatud araabia tšikid, kes peaksid kõike desinfitseerima, aga kes istuvad lihtsalt kabinetiuste taga pimedas koridoris tundide viisi ristijalu maas ja vahivat telefonist juutuubi. Häälega. St kuuldavalt. Kõikidesse kabinettidesse kuuldavalt! Ohjah. Hakka või metsa kolima :).

Muidu aga... Muidu on meil igavesti pikalt olnud lihtsalt fantastiline suvi. Kohe no ikka nii 34-35-36-37-38 kraadi iga päev. Mulle väga meeldib! Ma tunnen end kuidagi nii vabana, kui õhk ümber on kehatemperatuuriga samasugune. Nii hea on olla. Oleks meil veel meri ka...

Nojah. Mere puudumisel käisin eelmisel nädalavahetusel hoopis siinsete märgalade vahel senise elu pikimal rattatiirul. Pikimal as in kokku tuli 80 km jutti. Mu seni pikim järjest sõit võis olla ehk 55km ja see oli aastaid tagasi Hollandis, Emilia juures. Seega purustasin rekordi ikka väga pika puuga. Lisaks oli see retk eriline ka selle poolest, et meil oli siin tol päeval 37 kraadi sooja. Meteoroloogide ennustused panid mu enne tegelikult vähe muretsema küll. Aga poleks pidanud. Ratta seljas oli väike tuuleke, tee oli lauge, suur osa marsruudist kulges vee ääres puude vilus ja lõppkokkuvõttes võib öelda, et väga tore oli! Sain teada, et kui mitmepäevast rattamatka kaaluda, siis oleks 50km päevas selline optimaalne. Aga ühekordse pingutusena elab 80km ka üle. Noja kümne kilomeetri või paari tõusu jagu võib-olla jäi tegelikult veel ka varu. Lihtsalt see poleks enam olnud mõnus 10 km. Igatahes. Sõitsime Nancyst Metzi piki igasuguseid kanaleid, jõgesid ja tiigivaheteid. Aega läks vist 6h 06 ja selle käigus sai ära joodud 3,5 liitrit vett. Mis kohe otsa eest jälle alla tilkus. 

Muu hulgas selgus vändates, et siin Lorraine'is on täitsa ilusaid senitundmata kohti, mis väärivad palju põhjalikumat süvenemist. Pont-à-Mousson näiteks. Seal on mingi udupeen premonstrantslaste klooster, kuhu ma pean nüüd jala tagasi pildistama minema. Oleks täna läinud, aga nad panid selleks nädalavahetuseks Prantsusmaa poole viiva raudtee remonti. Hurraa. See ainus riik, kuhu veel oleks saanud vabalt ilma piiranguteta minna, on nüüd ka parandamist vajava raudtee pärast kättesaamatu :)!

Tegelt valetan. Ei ole Prantsusmaa ainus riik, kuhu ma veel minna saan. Tegelt saab Luxist praegu ilma testi või karantiinikohustuseta koguni vist suurusjärgus viide maailma riiki! Prantsusmaale, Hispaaniasse, Itaaliasse ja... äkki oli Horvaatia ja miskine koht veel... Vägev, kas pole!?!? Aastal 2020!!! Saksamaa nõuab Luxist tulnutelt kas värsket negatiivset koroonatesti või siis peab sinna minemiseks olema vabandatav põhjus. Belgial on ka oma mingid tingimused, aga tõtt-öelda ei ole ma pidanud vajalikuks järge pidada, mida nad siis soovitavad või tahavad praegu. Suur osa ülejäänud Euroopast on samuti Luxi kui Euroopa musta koroonalamba ammu endast ära lõiganud. Mõnevõrra ärateenimatult mu meelest, sest ajal, mil Eesti tegi 300-400 testi päevas, tegi Lux kuni 12 000 testi päevas. Mõni ime siis, et nii neid asümptomaatilisi nakatunuid järjest üles leiti. Oleks mujal rohkem testitud, oleks ka neid nakatunuid rohkem tuvastatud. Päris kindlasti kohe. 

Mis testidesse ja nakatunute arvu puutub, siis praegu iseenesest läheb Luxil natukene paremini ka. Aga ainult sellepärast, et süvaaugustis on kõik, kes vähegi saavad, Luxist läinud, nii et praegu on linn umbes sama tühi kui karantiini kõrgajal. Sellepärast olid eelmise nädala testide tulemused ka väga kenad. Nakatunuid leiti ikka mitusada vähem kui varasematel nädalatel. Saja asemel paarkümmend päevas. Muidugi kui kõik paari nädala pärast tagasi hakkavad tulema, siis hakkab alles nägema... Ei oska kohe arvatagi, mis sellest sügisest saab! 

Igatahes. Veel käisin siin vahepeal mitut puhku autosõidutundides. Mõtlesin, et oleks aeg roostetama kippuvaid lube üle aastate natuke lõpuks jälle poleerida. Sõitsin nüüd viimane kord Eestis käies seal ka täitsa mitu kilomeetrit maha ja sain Luxi tagasi jõudes siin ühe poolakast õpetajaga mitu korda linna peal ja kiirteedel sõitmist proovida. Tema arvas muidugi pärast esimest korda, et ma peaksin hakkama lihtsalt sõitma, et tema meelest polevat mul küll põhjust tundide peale raha raisata. Ma päris sellega ikkagi ei piirdunud, sest paus oli vahepeal ju nii pikaks veninud. Aga nüüd millalgi peaks püüdma vist küll ikkagi päris ise lihtsalt kuskile sõita. Harjutamise pärast. Vaatasin selle mõttega juba ühe silmaga rendifirmade pakkumisi ka. Ja tegin Luxi ja Prantsusmaa külastamisväärsetest väikekohtadest nimekirja valmis :). Hetkel kogun veel julgust.

Rulluisud olen ka jälle tolmust puhtaks pühkinud. Eelmine aasta jäi mul nii rullitamishooaeg kui päris uisuhooaeg vahele, sest jalg tegi häda. Nüüd sai paar nädalat tagasi korra uudishimu pärast rullid jalga pandud ja - ärasinaräägi, ei olnudki valus! Hoopis tore oli! Nüüd ma siis olen sellesuvist head ilma igal võimalusel ära kasutanud ja natuke ennast jälle liigutanud. Oli ka aeg, ma ütlen! Kui enam kontoris ka iga päev käima ei pea, on seda diivanilt maha saamist eriti väheks jäänud!

Tegelt ma käin ikka mitu korda nädalas vabatahtlikult kontoris ka. Printimas ja suure laua taga ja korralikul toolil istumas ja nii. Me peaksime praegu kohal käima täpselt kaks päeva kuus. Mina käin enamasti kaks pärastlõunat nädalas. Vähemalt. Aga selle kuumaga on see ka mõnikord problemaatiline :). Kaks korda on juhtunud, et ma läksin lõunapausi ajal jala tööle. Kõndisin see 2,5km kuuma päikese all rõõmsalt maha. Kohale jõudes selgus aga, et päike oli mu naha ja pea nii kuumaks kütnud, et kehatemperatuuri masin läks punaseks ja keelas mind majja sisse lasta. Mispeale tuli mul viis minutit trepikojas seista ja siis uuesti katsetada. Koroonaaja elu, ma ütlen!

Vot. Aga täpselt niisama juhuslikust kohast, kui ma kirjutama hakkasin, jätan ma selle jutu nüüd katki ka. Kopp sai ette kirjutamisest ja tegelt ma tahtsin täna veel ühe rattatiiru teha. Aint et kell on kuidagi kolmveerand kaheksa saanud ja kui ma kohe ei lähe, läheb pimedaks. Seega ei hakka ma enam juttu seostatumaks siluma ega kirjavigasid otsima, vaid panen siiasamasse ühe suure rasvase punkti ja vaadake ise, kuidas loetud saate :). Mina tõmban nüüd rattapüksid jalga ja kaon.

Olge mõnusad ja head suve jätku!

M.

Kell on 7

Kell on 7.40. Istun rongis. Siniste, halliruuduliste toolidega rongis. Teisel korrusel. Kont lõõskab. Väljas on paks tumehall udu. Huvitav, Luxis paistis päike. Selline tunne on, et ma olen juba terve igaviku sõitnud. Tegelikult siiski ainult poolteist tundi. Hull väss on, öö jäi kolmetunniseks. Aga magada ka ei saa. Kogu aeg tuleb valvata, ega keegi ei tule, kes võiks käskida mul maski pähe panna. Näiteks. Jalgu pole ka kuskile mugav panna. Mul on üks pöid jälle sinine ja haige, voodijalg tuli kallale. Ikka nagu räigelt kallale. Väike varvas, selle naaber ja pool pöida said kõik täitsa hull-lillaks. Sellest on möödas kuus päeva. Nüüdseks on asjaomased luud ainult natuke sinised ja peamiselt kollased. Valus on üksnes siis, kui neil on kontakt kingadega või kohustus kõndida. Aga eks ma ikka üritan neid ka siin rongis hoida ja sättida, kuskile ei julge jalga jätta, et ta milleltki obadust ei saaks. Isegi mängukaru ei tahaks praegu varba peale pillata. Nii ma siis olen ja nihelen.

Pärast väitmist, et mul tegelt on küll natuke kirjutamissoolikat tagasi, olen ma eriti uhkelt vait olnud, kas pole? No mis sa, hing, teed? Aeg läheb nii kiiresti. Isegi see va karantiin on nii kiirelt mööda saanud! Mõni harv päev võis ju pikaldane ja uimasevõitu tunduda, aga üleüldises plaanis on aeg lennanud vaat et veel kiiremini kui muidu. Niimoodi eriliste sündmusteta, meelde jäämata, aga kiiresti. Ma pean endale pidevalt meelde tuletama, et jaanipäev läheneb. Tunde järgi võiks olla näiteks 14. aprill või midagi.

Kirjutamist on nii väheks jäänud, et isegi ühelauselise koroonapäeviku pidamine sai mul üsna orgaaniliselt otsa. Viimase sissekande tegin vist enne esimest karantiinijärgset “välisreisi” Saksamaale Koblenzisse. Tagasi tulles ei tulnud meelde enam takkajärge midagi kirjutada ja… Sinnapaika ta jäigi. Noh, aga kolm kuud sai ikkagi täis.

Mulle meeldis muidu karantiini algus praegusest teadmatusest ja segadusest märksa rohkem. Siis, kui oli täielik rahu. Kuskile ei saanud, kuskile polnud vaja, midagi ei tohtinud… Istusid rahuliku südamega kodus ja elasid oma väikest elukest. Tegid kapsarulle, vaatasid uudiseid, koristasid kappe ja ootasid, et mis nüüd sellest maailmast saab. Endast ei sõltunud midagi, nii et polnud ka erilist muret.

Nüüd on palju keerulisem. Elu nagu oleks ja nagu ei oleks ka. Kõik nagu toimiks, aga päris normaalselt ikkagi mitte. Katsu siis mõista, kas minna restorani või mitte? Kas minna reisile või mitte? Kas buss tuleb või mitte? Kas panna mask pähe või mitte? Kas pilet tühistatakse või mitte? Kas tädi pahandab või mitte? Kas post käib või mitte? No ausalt, kõik on absoluutselt pooletoobine. Kontoritorn näiteks oleks meil nüüd nagu lahti. Aga ukse peal kraaditakse, lifti tohib minna ühekaupa, kuus peaks käima kontoris kokku täpselt 19 tundi, et mitte liiga paljudega kokku sattuda ja mitte liiga suuri liftijärjekordi tekitada, korruse peale võiks meid olla korraga tööl mitte rohkem kui 4-5 ning maski- ja dessimajandusest ma üldse ei hakka rääkimagi. Kas see peaks siis nüüd olema samm normaalsuse poole või üritatakse hoopiski kõigi võimalike heidutusmeetmetega normaalsuse taastamisest hoiduda??? Hästi ei taipagi. Ühistransport ka pmst nagu käib, aga viimast bussi ikka ei pruugi olla ja no pool bussi on ka nüüd ära ketistatud, nii et kui marsruut on tee-ehituste pärast muutunud ja sellepärast puudub ka teadmine, kus mahaminekuks nuppu vajutada, ei saa küsida ka, sest bussijuht on kaugustesse ära barrikadeeritud ja siinses keelekompoti maailmas suvaliselt valitud keeles üle bussi röökimine ei tundu nagu väga normull. Piletit ka ei saa osta, sest kes oleks selle peale tulnud, et neid enam bussist ei müüda. Ega bussis lisaks teatele BUSSIJUHT PILETIT EI MÜÜ ometi ei öelda, KUST seda siis ostma peaks (mõtlen eelkõige Saksamaale sõitmist, sest Luxis on nüüd kogu riigi transport tasuta). Ühesõnaga, miski ei ole päris nii, nagu peaks ja võiks. Natuke selline tunne on, nagu oleks jälle välismaale kolinud ja teeks täitsa võõras kontekstis puhta lollina esimesi samme.

Meil oli muidu kriisi alguses ühe sõbrantsiga juttu teemal “Euroopasse lõksu jäänud eestlased”. Tema korra väitis, et ma olen siin ju ka nagu lõksus. Siis ma vaidlesin vastu, et ei ole ju, mina elan siin ja mu töö on siin, ma olen ise otsustanud siia kolida ja ma jäin siia töö pärast, mitte sellepärast, et ma poleks saanud ära sõita. Eestisse oleksin ju ikkagi saanud, isegi kõige sügavamal karantiiniajal, kui oleks väga tahtnud. Lufthansa sõitis õnneks ikka, küll ainult kolm korda nädalas, aga sõitis. Ja Eesti passiga oleks mind Eestisse minekuks läbi ka lastud. Saksamaa kaudu raudselt. Seda ei saa lõksuks nimetada.

See-eest nüüd viimastel nädalatel tundsin ennast ma küll juba natuke nagu puuri panduna, sest nüüd justkui tohib jälle kõike, aga midagi lihtsalt ei SAA. Ja see ilgelt ärritab. Piirid on ju pmst nüüd jälle lahti ja transport teeb ka nägu, et ta käib, aga kas või Luxist Eestisse saamine on tehtud nii keeruliseks, aeganõudvaks ja ebakindlaks, et see rohkem piirab kui võimaldab. Minu meelest on nii palju närviajavam. Teadmine, et ainsad variandid minu soovitud ajavahemikus Luxist Tallinna lennata kestavad kas 22h või 27h, on ikka üsna heidutav. Ma ei taha Filipiinidele, jummel, ma tahaksin kokku 3 lennutunni kaugusele! 27 tundi on ikka no nii paha, et paneb ikka juba mõtlema, et kas kuskil lähemal ei saa siis puhata või?

Sestap ma ikka nuputasin ja kaalusin oma puhkuseisu suure hoolega. Tulemuseks on see, et praegu loksun ma rongiga Frankfurti poole. 5h ronge koos kohvri ja ümberistumisega, siis 3h lennujaama ja 2,5h lennukit pole just ka see kõige mugavam variant, aga no ikkagi saab reis üle poole lühem :). Ja vähemalt rongis saab salamahti maski eest ära võtta. Lennukites ja lennujaamades ei saa. Igatahes, Frankfurtist saan otselennuga Tallinna ja eks siis vaatame, kuidas ükskord tagasi saab. Sest lennugraafiku järgi neil enam juba ei ole neid lende, millele nad mulle pileti müüsid. Ja selle ainsa Tlna lennuga, mis neil graafikusse järele jäi, ma viimasele Luxi lennule ei jõua. Rongile ka mitte. Hmpf. Näis siis. No millalgi nad peavad mulle ilmselt midagi ütlema. Kahtlustatavasti ootavad nad nimme täpselt seni, kuni ma olen Eestisse kohale jõudnud, et ma tagasituleku tühistamise pärast üldse minemata ei jätaks. Aga noh, eks siis saab jälle planeerida.

***

Nii. Vahepeal sain Koblenzis uuele rongile ümber istutud. Sakslased on õnneks ikka selles mõttes tore rahvas, et… Ma nii mäletan, kui ma väike olin ja käisin Šveitsis lapsehoidjaks ja siis sõitsin läbi Saksamaa tagasi Eurolinesi peale. Pidin hommikul ilgelt vara bussi peale minema, mitme kuu elu kohvritega külge riputatud. Loomulikult oli igal pool triljon treppi ja minul asju nii palju, et ma olin nende all lookas. Aga kell pool kuus hommikul oli ikka kuskil trepi peal mõni kojamees, kes vaatas mind ja mu kohvrit ja aitas mul selle siis trepist üles-alla teisaldada. No täna juhtus Koblenzis kaks korda sama lugu. Mu kohver on ikka päris piirkaalus (24kg) ja varvas ka sinine, onju, nii et ma võtsin treppe rahulikult. Mispeale kandis selle ühest trepist üles kolmest maskistatud politseinikust koosnev ekipaaž ja seejärel paigaldas selle rongis ära maskistatud kohvimüüja. Mis nii viga! Loodetavasti jätkub reis samas vaimus!

Muide, praegu on mul kõrval Maini jõgi ja Sankt Goari juurest paistab mingisugune eriti imposantne loss teisel pool kõrge kalda otsas! Ei teagi, kas Burg Katz või Burg Maus. Siin on neid ju iga saja meetri takka. Oi, ja siis siit edasi tuleb veel midagi ägedat… Keset jõge on saarekesel midagi, mis vist on Königsklinger Aue. Ja paistab, et isegi Wiesbaden on kohe siinsamas. Oi, siia peaks siis ükskord tulema, selliseks pikemaks nädalavahetuseks. Kui nüüd kaarti suurendada, siis paistab siin veel igasugu monumente, kloostreid, kirikuid ja spasid… Mu esimene “välisreis” pärast karantiini oli ka samasse suunda, ehkki kodule lähemale. Koblenzi lähistele jõe äärde. Väga ilus oli ja mitu toredat matkatavat lossi sai ära vaadatud. Vbla peakski nüüd selle kaugema jõeääre ka suvel ette võtma. Sest peale nüüdse Eesti käigu ma vist see aasta küll kuskile kaugemale ei reisi.

***

Lennujaamas on põhimõtteliselt nüüd nii, et baggage drop tuleb ise ära teha. Masinates, kuhu sisse telefon elektroonilise pardakaardi näitamiseks hästi ei mahu, mis lülitab inglise keele kogu aeg saksa keelele tagasi, ja siis väljastab pagasikleepsu, mis ei tundu üldse eriti liimine, nii et ma väga ei tea, kas see ikka jäi ka nüüd korralikult kinni või mitte. Tore on muidugi see, et masin ei teinud mu ühest lisakilost probleemi. Inimesed tavaliselt ei tee, aga masinad kukuvad küll tavaliselt kohe karjuma, kui nendesse seadistatud piir ületatud saab. Seekord andis ta mulle õnneks ainult värviliselt märku, et ma olen piiri ületanud, aga seejärel võttis kohvri kenasti vastu ikka. Loodetavasti ei võeta mul nüüd krediitkaardilt mingi 69 eurot maha või midagi…

Muidu on aga lennujaam roheline - pooltele toolidele on rohelised lindid peale tõmmatud, et inimesed üksteisele liiga ligidale ei istuks. Ainsas lahti olevas söögikohas on osadel laudadel tohutud keelumärgid, duty free on ka lintide taga ja pmst tuleb seal müüjale öelda, mida sa tahad, et ta sulle saja meetri kauguselt nähtamatus kauguses olevast lõhnariiulist tooks. Üsna vilets. Ning kui ma tühja vetsu pissile läksin, vaatas koristaja hoolikalt, millisesse kabiini oht suundus, ja sööstis mu väljudes kohe mopiga koristama. Kraanist on aga hakatud laskma poolkeevat vett. Ikka põhjalikud meetmed.

Oeh. Nüüd tuli õuduni. Lennukisse saab alles poole tunni pärast, aga kirjutada ka enam ei jaksa. Panengi siis nüüd punkti. Ja võib-olla igaks juhuks ka äratuskella :).

Olge terved ja järgmise korrani!

M.

Majasokk

Tegelikult on see kirjutamissoolikas mul mõnes mõttes natuke tagasim küll. Ma olen ikka mitu õhtut magama minnes järsku mingisugusele postitusemõttele tulnud ja sellest lausa elevile läinud. Ainult et ma ikkagi ei jõua selle va kirjutamiseni :). Sest keset ööd on vaja ikkagi magada, niikuinii nihkub kodutööga see magamajäämine iga päev tasapisi hilisemaks ja iga hommik on sellevõrra raskem. Mis on päris halb. Noja nii mul siis on siis mitu postitust plaanis, aga see on täitsa iseasi, millal ma nendeni ükskord jõuan.

Praegu ka ei taha ühestki sünteesimist vajavast asjast kirjutada. Tänasel kaunil laupäeva hommikul tahtsin ma esineda hoopis tähelepanekuga, et praeguseks on see karantiin mulle täitsa meeldima hakanud. Esimest korda elus tundub Luxembourg mulle nüüd nimelt linnana, kus ELATAKSE. Nagu päris elu. Sest muidu põrutavad kõik siit esimesel võimalusel minema ja tänavad on tühjad ja hüljatud. Nüüd aga mängivad majade ees vaiksetel kodutänavatel lapsed, naabrid räägivad üle ukse üksteisega, inimesed käivad KODURIIETES prügikaste tänavale tõstmas, igast aknast kostab mingisuguseid helisid, igal rõdul võtab keegi päikest… Täitsa nagu päris elu kohe.

Liiklust on ka vähem ning selgub, et kõik ülejäänud poed peale toidukate võivadki põhimõtteliselt olemata olla, sest väga hästi saab hakkama… Nii hädasti pole veel midagi vaja olnud, et ma oleksin tundnud vajadust hakata seda Amazonist tellima. Isegi riidepoed võivad minu meelest veel kuudeks kinni jääda. Niikuinii kulub praegu ainult pidžaamasid, dresse ja hommikumantleid. Isegi ilmad on meil see kevad antud 20 aasta kõige soojemad ja kuivemad. Ekstra selle karantiini pärast kindlasti :). Meil on sirelidki juba ära õitsenud ja kastanid suures õies. Ja ikka kogu aeg on sinna 20 kraadi tuuri päikeselised päevad. Vägev.

Eriti tore on aga teadmine, et absoluutselt kõik istuvad täpselt samamoodi kodus ega tee midagi kadestamisväärselt ägedat. Nii on kohe südagi tunduvalt rahulikum ja fear of missing out või siis see va kõrvalejäämise tunne on täitsa olemata :D. Keegi ei postita FBs mingitest üliägedatest reisidest või pralledest. Kõik katsuvad oma laste seltskonnas mõistuse juurde jääda ja kui üldse, siis ironiseerivad. Nii võib täiesti rahus raamatutele, piltide sorteerimisele ja söögitegemisele keskenduda. Mis on ka toredad tegevused küll. Ehkki seda söögitegemise kunsti ma ikka pean veel harjutama.

Ükspäev tahtsin näiteks kapsarullidest ülejäänud kapsa pirukateks teha. Asi lõppes suure solvumisega. Algus oli väga hea. Pärmitaigen kerkis nii imeliselt, täidis tuli ka maitsev, aga seda tainast ei saanud ju rullida ja siis ta läks kogu aeg katki ja ükski pirukas ei tulnud piruka kujuga ja siis oli täidis nii mahlane, et osadel lihtsalt vettis põhi nii läbi, et kui ma tahtsin neid pannilt ära võtta, jäi pihku ainult pealmine koor. Lõpuks keerasin ma kogu ülejäänud taigna pannipirukaks, mida sai nii palju, et mul on umbes pool ruutmeetrit endiselt alles ja ma kahtlustan, et see enam ei kõlbagi. Suur pirukategu oli 10 päeva tagasi.

Teine päev tahtsin ilusa retsepti järgi nn Mongoolia veist teha. See hõlmas kergelt kartulitärklises paneeritud liha friteerimist, mida ma ei tahtnud teha. Minu käsi ei tõuse tervet pudelitäit õli korraga pannile valama. Ja kuhu ma selle pärast peaksin panema, ah? Enivei. Püüdsin seda siis niisama pannil praadida. Tulemus: täiuslikult paneeritud pann ja absoluutselt ilma paneeringuta liha. Maitse oli siiski väga hea. Lihal, mitte pannil. Aga õppetund missugune! Kui öeldakse, et friteeri, siis ei saa lihtsalt praadida.

Kolmas päev ostsin ma endale elus esimest korda ise valget kala ja tegin endale hiinapärast magushaput kala. See tuli küll hirmus hästi välja, aga kuna ma olin veendunud, et sellest ei saa midagi head tulla, panin ma retseptiakna enne toidu proovimist kinni ja ei leia seda enam kuidagi üles :D. Dääm. Ja ma võin teile öelda, et see ei olnud see kõige lihtsam ketšupi, äädika ja suhkru kokkusegamise õpetus. Sinna käis ploomikaste, tšilliõli ja veel viis asja, aga ma JUBA ei mäleta. Oeh.

Ja siis ma olen endale elus umbes teist, kolmandat ja neljandat korda ka spargleid teinud. Ühe korra valgeid, ühe korra rohelisi ja ühe korra mõlemaid segamini. Hakkasid täitsa maitsema, eriti kui neile peekoniviil ümber keerata ja nad ahjus pehmeks küpsetada ja siis sinepi-sidrunimahla-oliiviõli kastmekesega ära maitsestada. Ainult et iga kord mõtlesin ma terve järgmise päeva alati, kui vetsu asja oli, et mis mul seal vannitoas nii rõvedalt haisema on läinud. Otsisin ja otsisin - ei midagi, aga hais täiesti kohutav ja hingemattev pealekauba. Ja kui ma siis juhuslikult natuke hiljem guugeldasin, et mis võiks olla spargli toiteväärtus ja mida ta sisaldab, lugesin sealt oma üllatuseks, et sparglisöömise kõrvalproduktiks on eriliselt rõvedahaisuline piss. No vägev. Oli küll eriliselt rõve jah.

Ühesõnaga, inimene õpib kogu elu. Ja kui kingsepp oma liistude juurde ei jää, tuleb ette ka üllatusi. Nüüd on mul juba kolm päeva võitmatu praemaksa isu. Üks töökaaslane ütles ükspäev, et tema unistab maksakastmest. Nüüd unistan mina ka. Aga selles ainsas poes, kus meil siin tavaliselt maksa müüakse, on sellest järel ainult silt. Või tegelt valetan. Mu kodupoes müüakse küll ka, aga mingil põhjusel maksab see siin 29 eurot kilo ja on siis mingisugune imelik kah veel. Selline hiigelsuur ja hästi õhuke. Nagu päevatekk. Ja vot selle hinnaga ma sellist ei taha. Cactuses on ikka tavalise hinnaga tavaline maks. Seal on tõdetud, et rupskid on tavaliselt loomakasvatuse odav kõrvalprodukt, mitte see kõige kallim osa loomast. Aga selgub, et siin riigis on mõni inimene veel, kes seda tahab, nii et see on neil seal ka kogu aeg (loe: see ainus kord 6 nädala jooksul, kui ma selles poes käisin) otsas.

Sellega ma tänaseks nüüd ka lõpetan, sest mu pesumasin just laulis ja ma nüüd pean need pesud ikkagi sealt välja võtma, sest ma pesin neid niigi juba teist korda, sest mul läks meelest nad sealt eile välja võtta ja avastasin täna hommikul, et nad on seal rõõmsalt terve viimase ööpäeva veetnud, nii et kui ma neid kohe päästma ei lähe, tuleb neid veel viimati teadmata arv kordi pesta, mida ma ei tahaks, sest kõik mu hommikumantlid (2 tk) ja kodudressikad (2 tk) on seal sees.

Olge terved!

M.

PS: Minu geniaalne sõbranna on väga tore sari.

Katastroofiline päev

Selleks, et rääkida, kui katastroofiliseks tänane kujunes, tuleb kõigepealt minna ajas umbes 3-4 aastat tagasi. Minu sünnipäeva.

Juhtus nii, et toona 3-4 aastat tagasi sain ma sünnipäevakingiks kaks erinevat kohvimasinat. Luksemburgis kinkus mulle Nespresso masin koos kotitäie kapslitega ja Eestis kinkus mulle normaalset, mittekapsli kohvi tegev Saeco oma.

Kuna Luxi kohvimasin tuli koos kohviga ja selle kinkinud isend käis mul toona Luxi kodus regulaarselt külas, läks esimesena kasutusse see. Teine jõudis ilusti ka Luxi kohale, aga kolis esialgu karbi sees kappi paremaid aegu ootama. Ja seda, et mul keskkonna reostamisest villand saaks.

Mingil hetkel kadus Nespresso kinkija regulaarsete külaskäikute vabandus ära, aga paljudel põhjustel, mille seas peamisel kohal laiskus, ei jõudnud ma veel mõnda aega kapslimasinast loobumiseni.

Kuniks jõudis kätte koroonakriis.

Mul on täna 25. kodusistumise päev. Ja kohe karantiini algusest hakkasin ma hoolikalt jälgima oma kohvivarusid. Vaadake, ma joon tavaliselt keskmiselt 5 kohvi päevas. Nii et seda kraami ikka kulub.

Aga noh, mul oli veel varusid küll ja siis olid Marika kingitud ökokapslid ja veel kofeiinivaba kohvi kapslid ja siis meenusid mulle veel koos masinaga tulnud kohvikomplektis olnud maitsekohvid, mis mulle üldse ei maitsenud ja puhta järgi olid ja... Lühidalt öeldes, siiani jagus.

Umbes nädal tagasi hakkas siiski selgeks saama, et kaua enam nende varude najal ei ela. Kuna Nespresso pood on ka kinni, siis mõtlesin välja, et nüüd oleks paras aeg masinad ära vahetada ja kohviubade peale üle minna. Ostsingi eelmine nädal poes käies üksiti ka koti ube.

Noja siis jõudis kätte see tähelepanuväärne hetk, kus viimased kapslid kasutusse läksid. Tänaseks hommikuks jäi täpselt üks kapsel veel. Noja ma siis mõtlesin, et elan selle najal hommiku üle ja siis pärastlõunal hakkan masinaid vahetama (täna oli meil lühike reede, st tööpäev lõppes kell 13.30).

AGA. Siis hakkas kõik untsu minema.

Tõusin mina üles. Hirmus uni oli. No sigauni. Läksin kööki, tegin oma viimasele silmaterakesele kapslile pai, panin ta masinasse ja lükkasin kohvi jooksma. Võtsin kapist piima, keerasin korgi pealt ära ja tahtsin hakata piima ka tassi valama. Ja - mis ma näen! Esimest korda elus olin ma unustanud tassi kohvimasina alla panna. Kogu mu viimase hindamatu kapsli kofeiin oli köögikapi peale laiali valgunud.

ÕUD.

Läksin siis seinakappi teist masinat tooma, aga vahepeal tegi arvuti "plõnn" ja ütles, et mulle on saabunud kahetunnise tähtajaga kiirtöö. Piisavalt pikk, et selle kõrvalt enam mitte millelegi muule aega raisata. Hästi. Jätsin kohvimasinad sinnapaika. Asusin tööle. Täiesti ebatüüpilisel kombel töö tähtaega pikendati. Õnneks, sest esialgne versioon temast sai mul valmis umbes kümme minutit enne esialgset tähtaega ja no REV, COR, POS ja BKO olid ju ka veel järjekorras. No ühesõnaga läks hästi, pikendati. Saatsime ta välja. Siis oli vaja vastata viiele kirjale, püüda lahti saada teist programmi, mis mul pool nädalat avanenud ei olnud, aga, oh imet, nüüd ta siis avanes, mis tähendab, et seal ootav töö oli vaja ka ära teha, juhuks kui ta esmaspäeval jälle ei avane. Ja noh... Point selles, et juba oligi kätte jõudnud tööpäeva lõpp, aga mina polnud veel ühtegi kohvi saanud. Pea juba valutas otsas.

Kui ma siis lõpuks läpaka tagant tõusin ja teise masina karbist välja sain, ära puhastasin, veekonteineri ära pesin, üleujutatud kapipealse ära küürisin ja üldse olin tükk aega selle esimese kohvi valmistamiseks tarvilikke asju teinud, selgus, et see kohvimasin kahjuks siiski ei söö ube, vaid sellel on käpp, kuhu tuleb panna juba jahvatatud kohv. Aga minul oli ju suur kott ube.

Ahastusin. Ikka tõsiselt. Vaatasin tükk aega masinat, et kas seal tõesti ei ole ubade jaoks eraldi auku.

Siis läksin ruttu Nespresso lehele, et vaadata, ega kapsleid tellida saa.

Selgus, et saabki. Koroonakriisi tõttu tuuakse need tasuta koju ka. Hästi, rõõmustasin südamest. Mõtlesin, et tellin ühe laari kapsleid veel ja teen nende joomise ajal ära viimased vajalikud ettevalmistused masinate lõplikuks vahetamiseks. Valisin siis kõik oma lemmiksordid juba välja, tegin lausa konto ära ja hakkasin kohaletoimetamisaega valima. Ainult et... siis selgus, et järgmine kohaletoimetamisaeg on järgmisel nädalal.

Ilmselgelt oli see mulle täiesti vastuvõetamatu. Masendus naasis kolmekordselt. Asi kiskus ikka päris pakiliseks ja väga inetuks ära juba.

Kaalusin siis võimalusi. Minna poodi jahvatatud kohvi ostma? Hakata haamriga kohviube purustama? Minna üle tee kondiitriärri ja tuua kaks topsi valmiskohvi koju, et esialgne doos kätte saada ja siis vaadata, mis edasi saab?

Millalgi hakkas mulle läbi udu meenuma, et tegelikult kinkus ju koos kohvimasinaga vist ka kohviveski. Mõtlesin natuke, avasin siis teise kapiukse ja ennäe! Oligi kohviveski ka olemas. Rõõm missugune! Puhastasin ta ära, lõin oad sisse, jahvatasin ära ja sain juba aroomist pool kaifi kätte.

Pesin siis käpa ära, täitsin kohviga ja panin ta masina külge ning hakkasin kasutusjuhendist näpuga rida ajama, et kuidas see kohvi sealt nüüd siis kätte saada. Tegin kõik ära, ainult et siis selgus, et uus masin ei hakka tööle. Kasutusjuhend ütles, et tuleb teha seda-seda ja seda, siis ta purskab tükk aega süsteemi läbipuhastamiseks vett, siis täitke veepaak uuesti ja valige kohvi valmistamise nupp. Ainult et... masin keeldus vett purskamast. Ainult urises. Pool tundi.

Ahastus kuubis. Kell oli kolmveerand kolm ja ma polnud saanud veel ÜHTEGI KOHVI. Kas te kujutate ette? Kell kolmveerand kolm MITTE ÜHTEGI KOHVI! Ma ikka hakkasin juba peaaegu nutma.

Mis mul, sõltlasel, siis üle jäi. Kaalusin järgmisi võimalusi. Ega neid eriti olnudki, pmst seisnes järgmine võimalus endiselt kondiitriärist valmiskohvi toomises või siis pätikohvi tegemises. Kuniks mulle meenus... Ooooo, aga ühes kapis on mul alles ka kunagine presskann!

Nojah. Otsisin siis jälle järgmise kapi ka läbi. Leidsin presskannu, pesin kibekähku ära ja lõin ühe tassi kohta kannu kolm kuhjaga teelusikatäit värskelt jahvatatud kohvi. Jätsin kõik masinad, nende veepaagid ja ärakäivad osad kus see ja teine ja lihtsalt jõin. Suure mõnuga!

Huh. Jäin hädapärast ellu.

Hästi. Hommikukohviga jõudsin kella kolmeks pärastlõunal siis kuidagi läbi häda ühele poole. Aga ega asi sellega piirdunud. Nälg tuli ka. Olin mõelnud, et teen tänaseks söögiks sooja kanasalati. Sellise, mida ma ikka Mauruse pubis väga armastasin. Lõin sooja osana pannile kartulid, peekonid ja kanafilee. Panin maitseks soola, pipart, liha üldmaitseainet ja paprikapubrit, mida ma ikka alati hästi palju panen. See on sihuke mahe, Türgist toodud pul piber. Mulle väga maitseb. (Kas sinna Türki ka ikka ükskord üldse saab veel või???) Kuhjasin veel kõrvale riivitud kapsast, riivitud porgandeid, värskeid rediseid, tomatit, keedumuna... Aga no see praesegu oli ikka taldrikus domineeriv. Ja kujutage ette mu hämmastust, kui ma siis esimese suutäie võtsin. Selgus, et ma olin pul piberi asemel pannile löönud kamalutäie väga teravat tšillipulbrit. No ikka umbes sama kanget kui Cayenne'i pipar. Iga suutäie kõrvale tuli klaasitäis vett juua. Täielik ämber.

Või siis palju ämbreid. Liiga palju üheks päevaks. Otsustasin, et nüüd on köögiõnnetustest siiber, lähen õue jalutama. Muu hulgas tahtsin kodupoest läbi käia, sest sidruneid oli vaja ja piima ja vetsupaberit :). Läksingi siis poodi. Seal hoovi peal seisis üks tädi. Läksin temast mööda poe ukseni, aga tädi kukkus järsku pahandama. Inglise keeles ja igavesti nägusid tehes, kui ma üritasin prantsuse keeles vastata. Muudkui sõimas ja seletas, et ma olen selline nahaal ja tema on järjekorras. Seal keset hoovi. Et eelmine poodi siseneja oli talle liiga lähedal. Ma siis vaatasin poe uksest sisse, jummel, eelmine siseneja oli poe teises otsas tagumise seina ääres, vähemalt 50 meetri kaugusel ja valis endale banaane. Ma ei osanudki kohe siis nüüd hästi reageerida, aga otsustasin ikkagi vapralt poodi astuda. Hoovi peal oodanud tädi aga kuulutas mulle kogu maailma põlgusega järele, et DISTANTSI TULEB HOIDA, uhmakas.

Ja siis ma unustasin selle kuradi vetsupaberi kah ostmata!

Nüüd pool tundi tagasi avasin ma lõpuks pudeli punast veini. Oli ikka päev, ma ütlen!

Kümnes juurte diivanisse ajamise päev

Kopp on nüüd ees sellest viirusejamast. Pmst võiks ära lõpetada, aitäh! Ajudele hakkab juba. Ei taha enam kedagi nägemata sama nelja seina vahel istuda ja muudkui uksest-aknast teada saada, kui maailmalõpu serval me iga hetk kõlgume. Selle sotsiaalse distantseerimisega on mindud nii kaugele, et isegi õues jalutamas käies lähevad nüüd kõik umbes üle tee, kui kedagi teist kuskil tänava otsas näevad. Sedagi, kas keegi naeratab, pole näha, sest kõigil on maskid ees. Isver, viimati poes käies olin ma tükk aega täiesti veendunud, et minuga tegelenud müüja on mees. No oli sellise jässaka kehaehituse ja siilisoenguga ja nii. Tere ta ka ei öelnud, aint pakendas asjad vaikselt ära, mask ees. Kui ma siis lõpuks eriti kõvasti aitäh ja nägemist ütlesin, vastas ta täiesti naisehäälega, et nägemist jah. Ma kõigepealt kohe ehmatasin, et olukorda nii valesti hindasin! Järgmine mõte oli see, et burkad ja moslemite nägu katvad peakatted on päris paljudes Euroopa riikides ju seadusega keelatud ja kõik on neile kogu aeg hirmus vastu olnud, sest võõrastav ja hirmus olevat vaadata, kui inimese nägu ei näe. Rääkimata turvalisuskaalutlustest. Noja nüüd on üheksa inimest kümnest endal näod kinni katnud. Selgub, et on jah natuke ebameeldiv, distantseeriv ja laussegadust tekitav. Jube ruttu on kogu elu ikka pea peale keeratud. Täitsa nagu ulmefilm. Lõppu ei paista ka kuskilt.

Meil siin kehtestati ka muidu vahepeal eriolukord. Eile vist? Või üleeile? Tundub juba umbes nagu möödunud jõulude ajal või midagi. Erinevalt Prantsusmaast ei pea meil õue minnes deklaratsiooni ja kümmet dokumenti kaasas olema. Veel. Võib minna poodi, apteeki, olulisele tööle, koeraga õue ja niisama jalutama või jooksma ka, tingimusel et sa ühelgi hetkel ei viibi kellestki vähem kui 2 meetri kaugusel. Prantsusmaal on aga reeglid veel karmimad ja politsei muudkui trahvib ka kõiki. Eile olevat 4000 trahvi välja kirjutatud. Ja üks prantslane väga humoorikalt kirjeldas, kuidas ta pidi mingile vanurile toidupoest süüa viima, mistarvis oli tal kõigepealt vaja politseile ette näidata deklaratsioon selle kohta, miks, mis kell ja kuhu ta läheb. Siis oli muidugi vaja ette näidata ID-kaart, siis selle vanuri paberid, et tõendada, et ta ikka on olemas ja vanur ja elab sellel ja sellel aadressil, edasi pidi poiss välja koukima oma maksudeklaratsiooni, sest ta oli sisse kirjutatud mujale, aga maksudeklaratsioonil oli praeguse elukoha aadress ja... no ikka vägev paberimajandus ühesõnaga.

Muidu meil siin olevat Merli pargile juba eile päeval tabad ette pandud, sest inimesed ei saanud aru, et neil päevil ei maksa seal koguneda ja troppis ilusat kevadilma nautida. Ja noh. Eile oli Luxis vist 3 inimest koroonasse surnud, nii et asi kogub hoogu ka.

Positiivse külje pealt ütleks, et igapäevaelu pealt on praegu vägev kokkuhoid. Minu puhul, kellel mul õnneks on veel töö alles ja nii. Ma olen juba ära jätnud kolm nädalavahetuse reisi, millega ikka tavaliselt kaasnevad kulud, ehkki kaks nendest kolmest olid mõeldud sõprade külastamiseks ja seega polnud asjasse segatud vähemalt hotelle. Ka mitu kontserti jäeti ära ja raha lubati tagasi maksta. Restopäevad jäid ära. Üldse pandi restoranid kinni. Mu kogu päeva söök kodus ilmselt on odavam või siis äärmisel juhul sama kallis kui mu tavaline sööklalõuna ehk üks päevane toidukord. Suve alguseks mõeldud üsna kallis arheoloogiaprojekt tühistati. Tunnitasu alusel töötav koristaja ei saa tulla - politsei saatis ta eile hommikul tänavalt koju tagasi, sest tööle võib minna siiski ainult teatud oluliste sektorite personal. Kui kontoris ei käi, ei saa peale hommikumantli ja pidžaama mitte miski muu mustaks ka, isegi pesu ei pea eriti tihti pesema. Noja kui tihti poes ei käi ja kui poed kogu aeg enne minu saabumist kaubast tühjaks on tehtud, ei kulu sinnagi eriti. Ühesõnaga jah, kokkuhoid on märgatav.

Keskkonna seisukohast on ka nüüd ju täitsa kenasti. Ammu oli teada, et reaalse muutuse saavutamiseks peaksid inimesed võtma drastilisi meetmeid. Ainult keegi ei tahtnud seda teha, sest eks see oli ka teada, et siis hakkaks ju ebamugav. No, nüüd ei jää muudel asjaoludel enam midagi muud üle. Nii tore on lugeda, et Hiina õhusaaste on kadunud ja Veneetsia kanalid paistavad jälle lausa läbi!

Aga jah. Nagu öeldud, kopp on ees küll juba. Läksin eile lõuna ajal poodi, poe ees oli 50-inimeseline järjekord. Ma ei tea, mida neile sinna toodi. Üle tee olevasse poodi ei tahtnud keegi minna :S. Ja no lõhesupi jaoks hädavajalikku lõhet seal küll ei olnud, aga veini sain, seeni sain ja sinihallitusjuustu sain ka. Tulid siis ahjuseened sinihallitusjuustu täidisega. Jälle hästi.

Ja näe, võib-olla tuleb veel see blogikirjutamise soolikaski tagasi. Kui kodust arvuti juurest kuskile minema ei saa lipata :). Mis siin siis ikka muud paremat teha :).

M.

Koroonast, siit soost

Neil päevil on tõesti nii, et õhtul magama minnes tundub, et enam drastilisemaks asjad minna ei saa, aga hommikul üles ärgates selgub, et on ikka saanud küll. Kõik muutub nii tohutu kiirusega, et hommikul otsustatud asjad on pärastlõunaks juba aegunud ja järgmisest päevast ei maksa rääkidagi. Prognoosidki muutuvad järjest hullemaks ja pikemaks ja... Nüüd juba räägitakse, et tõstke kõik oma plaanid jõulueelsesse perioodi, siis vast nakkus enam nii hirmsasti ei levi. Jõulueelsesse perioodi? Kevadki on alles algamas, õhk lõhnab tervelt teist päeva soojalt ja kevadiselt??? Et nagu jõuludeni? Päriselt??? Olgem ikka nüüd kuidagi! Istugem nüüd kõik hästi korralikult kodus ja saagem sellest ikkagi varem üle. Onju! Eksju? Onju!?!?

Eelmine nädal oli muidugi eriti pöörane. Selline silmade avamise nädal ka. Seni olin ma ikka üsna, noh, selline, et "jama lugu küll, aga ega nad kogu maailma ikka lukku ei saa panna". Aga nüüdseks on selgunud, et saavad küll. Ja noh. Illusioonid on üldse kadumas. Video sellest, kuidas 9. märtsil oli ühe Itaalia linna kohalikus lehes 1 lehekülg surmakuulutusi, aga 13. märtsil oli lehekülgi juba 10, oli ka ikka päris mõjuv. Noja veel nädal aega tagasi poleks ma eluilmaski uskunud, et Euroopas piirid kinni pannakse. Et isegi Saksamaa paneb piirid kinni. Aga näe, siin me siis nüüd oleme.

Minu jaoks isiklikult oli eelmise nädala suurim pomm muidugi hoopis see, et meid kupatati kõiki kodutööle. Alguses ettevaatusabinõuna, pärast juba sellepärast, et nii suur osa meie personalist elab Ida-Prantsusmaal, mis kuulutati ohupiirkonnaks ja pandi karantiini, et meil polnud lihtsalt võtta personali, mis oleks võimaldanud maja üldse lahtigi teha. Kaks kolmveerandtunnist slotti anti, et inimesed saaks hädavajaliku kraami töölt ära tuua. Mina sinna õigel ajal siiski ei jõudnudki. Otseselt vaja midagi ka ei olnud, ainult lilled surevad nüüd küll vist ära. Juba teatati, et torn on terve järgmise nädala ka suletud. Kaktused ja orhideed elavad üle, muud ilmselt mitte…

Samas on see muidugi väike mure. Surgu lilled, mitte inimesed, onju!? Küll aga on huvitav, mis saab edasi. Mõningaid programme ei ole meil näiteks võimalik kodutöölahenduse kaudu kasutada, aga need muutuvad kahe nädala pärast väga aktuaalseteks ja hädavajalikeks. Täna lubati nende kasutuskõlblikuks muutmise nimel suuri jõupingutusi teha. Näis siis. Kui nüüd järsku leitaksegi mingi viis, kuidas ka neid kodust teha saaks, oleks tegelt päris tore. Isegi koroonajärgne elu ka päris tore. Nendega tuleb nimelt tavaliselt töötada väljaspool tavalisi töötunde ja küll oleks hea, kui seda saaks tegelikult kodust teha, selmet hilja õhtuni kontoris istuda. Samuti tekiks küsimus, et miks see siiani ilmvõimatu on olnud? Kes pole piisavalt tahtnud?

Ma ei olegi muidu kunagi siin töötamise ajal kodutööd teinud. Kaua aega ei olnud mul kodus oma internetiühendustki, sest ma elasin nii sobivalt ühe avatud võrgu levialas, et kasutasin seda. Töö otstarbeks poleks see aga kõne alla tulnud. Selles mõttes vedas, et ma olin sunnitud eelmisel suvel lõpuks oma ühenduse muretsema. Samuti on mul tegelikult kodus ju ainult läpakas ja siiani ei ole ma sugugi tahtnud töö suurt kuvarit selle vastu välja vahetada, ehkki meile on tegelikult nüüd mõnda aega juba igaühele väike kodutööpäevade kvoot ette nähtud. Noh, juhuks kui näiteks torumees peab vahepeal käima või midagi säärast. Aga mina tahan ikkagi kontoris käia, et mõnda inimest ka näha. Muidu ma ei saakski kunagi enam hommikumantlit seljast ja üldse. Lisaks on nii, et sõltuvalt igast konkreetsest tööst võib juhtuda, et mul peab ekraanil korraga lahti olema nii palju asju, et läpakaga on see lihtsalt üks kepp ja kamm. Ühesõnaga. Siiani pole ma seda va kodutööd isegi kordagi proovinud. Ei teadnud ma seda, kuidas see sisselogimine käib, ega seda, mis on Citrix või RDS. Nüüd aga tuli sukelduda. Ja noh. Kuniks töömaht ka tänu koroonale kahaneb, saab hakkama küll. Tegelikult pole isegi hull. Ainult printeritint on otsas ja mind niiiiiiiii maailmatumalt häirib, et ma ei saa asju välja printida ja paberi peal üle lugeda! Ja poed on meil nüüd lukku pandud ja luku võti on ära visatud. Tinti juurde ka ei saa.

Igatahes. Poed on kinni küll, aga kuigi paljud teised riigid on juba piiride kinnipanemise teed läinud, siis Luxembourg ei ole seda siiani teinud ega lähe ilmselt seda teed ka. Enamik meie tervishoiutöötajatest elab lihtsalt väljaspool Luxi piire. Prantsusmaal või Saksamaal. Iga päev tuleb Luxi tööle suurusjärgus 200 000 inimest. Mis on päris muljetavaldav arv, kui lisada, et riigis elab meid nii… 600 000. Kui neid piiritaguseid töötajaid järsku ei tuleks, ei oleks Luxi haiglates, hooldekodudes ja igal pool muudes olulistes asutustes enam pmst pooli töötajaid. Ja mis siis, et Ida-Prantsusmaa on nn katkupesa, tulgu. Peavad tulema. Lux muudmoodi küll hakkama ei saa.

Küll aga jõuti eile lõpuks selleni, et kohvikud, baarid, restoranid ja muud ebavajalikud asutused kuulutati suletuks. Ega ma pole näinud, mis mastaabis, aga igatahes hõlmab see näiteks keemilist puhastust, mis mu aknast paistab. Täna hommikul lõgistas selle ust päris mitu hämmingus inimest, kes tahtsid oma särke kätte saada, aga polnud uudistega kursis. Mina sain õnneks oma elutoa vaiba veel kätte. Hästi läks.

Kohalik lennufirma Luxair see-eest elab siiani õndsas minevikus. Broneeritud Itaalia lendude eest saab nende käest raha tagasi ainult juhul, kui lend oleks pidanud toimuma enne 3. aprilli. Ülejäänud lendude tühistamine pole võimalik, ainult edasi saab lükata, sedagi hakati lubama alles laupäeval. Mina näiteks peaksin sõitma nüüd reedel Berliini. Juhin tähelepanu asjaolule, et piirid on juba kinni ja lend ei ole võimalik. Aga täna hommikul sain ma ikka järjekorras lausa kolmanda kirja selle kohta, et kas ma ikka päris kindlasti ei tahaks lennupileti hinnale juurde maksta ja sinna Berliini äriklassis lennata. Tule taevas appi!

Muidugi eks neil ole ka raske. Vaja lende tühistada ja piiride avamisel ja sulgemisel silma peal hoida ja inimesi ja lendude trajektoore ja kellaaegu ümber broneerida ja kuskile lõksu jäänud kodanikke tagasi toimetada ja mingit eesseisvat tulu - ega käivetki - pole paista ja kindlasti on neilgi osad töötajad rivist väljas ja... Tean perekondlikul näitel, kui raske on näiteks turismifirmadel, mille kliendid tühistavad juba septembrikuu reise ja tahavad loomulikult raha tagasi, aga firma poolt hotellidele ja partneritele makstud ettemakse ei tagasta ju keegi. Isegi kui tahetaks, ei oleks lihtsalt võimalik. See raha on kõigile nii väärtuslik. Nii sellele hotellile, kes nüüd järgmised 4 või 6 või 8 kuud ei saa mingit käivet ega tulu. Kui ka reisifirmale, kellelt inimesed raha tagasi tahavad, sest, noh, kulud on ju kantud? Kui ka inimestele, kes vbla on töötuks jäänud, sest nende firmal pole ka järgmised 4 kuud tööd. Häda ja viletsust!

Nojah. Ma nüüd lõpetan. AK hakkas. Seda peab ju ometi vaatama. Muidu sellele lisaks loen mina isiklikult peamiselt BBC igapäevast uudisblogi. Ja siis Hispaania uudiseid El Paísist ja Prantsusmaa omi Le Monde'ist ja Luxi omi Le Quotidienist ja Eesti omi Postimehest. Tundub liig, onju? Või võib-olla siis ka mitte, sest kõik kajastavad asju täiesti oma vaatenurgast ja tuginevad eri allikatele. Hispaanlased viitavad palju ka Itaaliale ja tsiteerivad sealseid allikaid ja panevad pilte ja videoid ja nii. Teised riigid väga mitte. UK-l on ju täitsa teistmoodi lähenemine, nemad panevad praegu kindlal marsisammul kahuritele vastu ega taha veel inimestele aimu anda, kui katastroofiliseks asi minna võib. Prantslased… No prantslased on prantslased. Nemad käisid pühapäeval valimas. Oo, sina ka siin? Tule, teeme musi-musi! Tule taevas appi! Lux... Luxist ma juba rääkisin. Ja Eesti - no eks seda näe. Inimesed ei tundu seda asja veel väga tõsiselt võtvat. Aga võib-olla võtavad ka. Siit kaugelt on raske öelda. Ma igatahes loodan, et võtavad. Olge siis kenasti kodus, onju! Äkki ikka saab selle tormi oma urus tasa ja targu üle elatud ja äkki saab siis kollektiivselt kiiremini ka! On kõigil lihtsam ja parem. Äkki?

Olge terved!

M. 

Inimeste kontsentratsioonist

Ma siin mõtlesin, et tahaks hirmsasti tagasi vanu normaalseid aegu. Selliseid, kus kalleid kaaskodanikke oli mõnedes kohtades praegusest märgatavalt rohkem ja teistes jälle tuntavalt vähem.

Selliseid, kus inimesed ei kandnud maske, ei läinud rongis köhatamise pärast tülli, ei varunud poes tohutute järjekordadena vetsupaberit ega pidanud teiste inimeste olemasolu pärast töötama tööarvutist tunduvalt väiksema läpakaga kodust voodist (meid ei taheta enam teiste inimestega samasse majjagi tööle lasta, aga ometi plaanitakse meile avatud kontoreid?).

Selliseid, kus inimesed pidid ennast hommikul tööle minemiseks kenasti riidesse panema ja olid 10 kilo kergemad ka, et eriti kenadesse riietesse mahtuda.

Selliseid, kui küsimuse sai esitada üle leti või ukse või telefonitsi, mitte mailiga või automatiseeritud küsimuse esitamise vormi kaudu, millest ei saa aru, kas inimene teeb nalja või on tige, ja selliseid, kus telefonile vastas inimene, mitte masin, mis käsib sul kõigepealt valida variant 1-4, siis jälle variant 1-3, siis veel variant 1-5 ja siis veel valida keel numbritega 1-3, sest nende variantide seas ei ole kunagi sellist, mida mul vaja oleks.

Selliseid, kus kõik olid tööl täitsa samadel päevadel ja ühel kellaajal ja siis päeva lõpuks tuli kellelgi mõte, et a läheks õige välja sööma, ja siis kõik läksidki, sest kõik olid ju korraga samas riigis ja isegi samas linnas ja samas majas kohal ja kõik said kõike süüa ja kellelgi polnud autosid ega kodus näljast kisendavaid mehi-lapsi-loomi ja kõik elasid ühistranspordi ääres ja lihtsalt lihtne oli spontaanselt toredaid asju teha.

Selliseid, kus reisile sai minna ilma nelja miljoni kaasturistita ning ei Barcelonas ega ka Amsterdamis tulnud kõndida kõikide teistega ühte sammu nagu paraadil või laulupeo rongkäigus, sest polnud probleemi, et muudmoodi ei mahu.

Selliseid, kus ka muude linnade tänavail sai veel käia nii, et ei pidanud kogu aeg kätt kannikal tilbendaval kotil hoidma, sest liiklustihedus tänaval ei olnud nii suur, et keegi oleks pidevalt mu isiklikus ruumis kõndinud või seisnud.

Selliseid, kus Euroopa suurlinnade südames söömine ei olnud konveierilindi teema, kus restorani pääsemiseks ei pidanud õues järjekorras seisma ja kus ettekandjad ei olnud äratrööbatud, mehaanilisuseni liigvilunud robotid.

Selliseid, kus mõnikord jäi lennukis sõitjate mõõduka arvu tõttu kogunisti terve ülejäänud pingirida vabaks, nii et seal sai mõnusalt laiutada, ja selliseid, kus mõnikord sai Londoni metroos istuma ka muul kellaajal kui 11.13 (kogu ülejäänud ööpäev tundub olevat tipptund).

Selliseid, kus ajalehed ei pasundanud iga kümne minuti takka jälle uutest õudustest ja laibakuhilate pidevast kasvamisest ja kus tegelikult sai levivat informatsiooni isegi enam-vähem uskuda, sest seda avaldasid kõrgharidusega ja tervelt mõtlevad inimesed kontrollitud keskkonnas, mitte suvalised alaealised sotsiaalmeediastaarid.

Ja üldse, mis värk sellega on, et koroona vastu tahavad kõik vaktsiini, mis on kiiruga välja töötatud ja väheste peal katsetatud ja igasuguste teadmata kõrvalmõjudega, aga lastehalvatuse, leetrite ja teetanuse vastu ei või enam kedagi vaktsineerida, sest vaktsiinid on pahad???

Ühesõnaga. Tahaks luksust, mugavust ja tervet mõistust. Tänan tähelepanu eest!

Omaan piltides

Omaan oli üliilus. Äärmiselt fotogeeniline. Siin on selle kohta siis ka mõni pildiline tõestus.

Igal pool oligi täpselt nii vähe rahvast!

Vanapapi oli sunnitud kahenädalase kaamelibeebi turule müüki tooma, sest ta ema suri ära ja ilma ammeta oleks beebi ka takkajärge läinud. Vanapapil oli väga kurb.

Kaamelibeebi asemel lahkus vanapapi turult kahe sõbraliku kitsega.

Omaan oli veel nii ehe ja rikkumata, et seal võis täiesti vabalt laevaehitustehases näiteks poolelioleva laeva otsa vaatama ronida. Mitte kedagi ei häirinud.

Ma ei olnud kunagi varem näinud parves kõrbetirtsusid, kes juba Piibli ajal maa peal suureks nuhtluseks olid. Novat, nüüd olen. Sattusime ühes orus sellise parve sisse, et taevas oli must. Teised ei julgenud autost väljagi tulla. Minul oli vaja pilti teha.

Vesi oli seal Muscati lahes küll kahtlane. Täiesti mürkroheline (need vetikad, mis öösel helendavad) ja paksult suuuuuuuri meduuse täis. Delfiine oli muidugi küll palju. Ja kilpkonnadele pidavat meduusid väga maitsema. Aga no esimese hooga ei tundunud ujumispeatus küll väga kutsuv. (Tegelt viidi meid ujuma palju vähem rohelisse lahesoppi, kus meduusegi ujus vastu ainult üks.)