Juhuslikust kohast

Ma ei tea, mis värk nende kärbestega sel aastal on. Neid on hirmsat moodi ja nad on paganama kleepekad. Lahti nendest ei saa, tüütud muudkui tiirlevad igal pool ja sörgivad sabas. Praegu on mul neid köögis 4 tükki. Pluss äädikakärbsed. Hakka või kärbsepaberit ostma. Esimest korda siin Luxis!

Mulle kolis täna ülesse uus naaber. Enne oli seal üks soomlane, Jussi, kes igal õhtul oma mööblit ümber korraldas ja päris kõvasti (st ka minu voodisse kostvalt) norskas. Samas ei olnud mul ta vastu midagi, sest muidu ta vähemalt pidu ei pidanud ja kontsakingadega toas ringi ei jooksnud. Ta on juba tükimat aega kadunud olnud, vist leidis endale tüdruku, kelle juurde ta nüüd permanentselt kolis. Mul on natuke kahju ka. Ma rääkisin temaga ilmselt üldse kaks korda elus, aga ta oli selline viisakas pankurist vanapoiss. Mine tea, mida sellest uuest oodata. Näiteks oleks tore, kui ta ei istuks õhtuti magamistoa akna peale suitsetama, nii et see suitsuhais minu aknast sisse tuleb. Või et tal ei oleks kombeks võrkpalli harjutada või hüppenööritrenni teha või saksofoni mängida. Või et ta ei hakkaks mingisuguseid läbusid siin korraldama. 

Mul on neid müraallikaid siin see suvi isegi palju. Esmaspäevast laupäevani alustab nurgapealse restorani remonditiim iga jummala hommik kell seitse metalli saagimist. Mul on isiklikult tunne, et nad ei remondi mitte restorani, vaid ehitavad mingit üüratut kaevandust, sest see saetud metalli vajadus ei paista neil lõppevat. Täiesti hambaidloksutav müra ja vibreerimine kestab mu lahtise akna all iga päev kuni kella kaheksani. Ülejäänud päeva teevad nad õnneks vaikset tööd. Ja kui mõnele tundub, et kell seitse võib üles tõusta küll, siis seda ma veel ei öelnud, et enamasti saabuvad töömehed kohale kell 6.30, pargivad auto hoovi minu juba osutatud lahtise akna alla ja virutavad uksed tagantkätt niimoodi kinni, et ma hüppasin selle peale ühel hommikul istuli. Nojah. Pühapäeviti nad ei tohi õnneks midagi teha. Aga ühel pühapäeva hommikul ärkasin ma see-eest kell 5 selle peale, et mu maja kõrval hakati suurt ristmikku üles puurima. Sellist, mida ei saa tööpäeval kinni panna. Ma saan aru küll, et no seda ei saanud muud ajal remontida, aga põhimõtteliselt käis siin hull kolin ka terve pühapäeva kuni järgmise keskööni. Värske asfaldi haisust ei olnud ka mitu päeva enam mitte mingit pääsu. Noja kui sellest veel vähe on, siis alates märtsis ehitab teise maja naaber, kellega mul on paraku suuuuuuuuuur ühine sein, oma korterit ringi ja taob mu peamise koduse istumiskoha taha seintesse naelu vist vähemalt 12 000 foto jaoks. Sellest ma ei hakka rääkimagi, et ühel päeval, kui mul pidi hakkama veebikoosolek, tulid remontijad ka korteri kolmandasse külge - täpselt mu sõiduteepoolse akna alla, kus otsustati gaasitööde pärast majaesine kõnnitee üles künda. Lõpuks pärast mitmetunnist puurimist ja kaevamist tehti seal mingi naks-naks ja siis pärast veetsid mehed jälle tunde sealsamas pinnast kinni tampides. Uff. No ausõna, noh! Kas siis kõik ikka peavad korraga? Isegi kontoris on remont :D. Seal pannakse maja alumistel korrustel mingeid vahelagesid vist ja nii. No pmst ka puuritakse permanentselt :). Ja lisaks on seal ka mingi sotsiaalmeetme raames koristajaks palgatud araabia tšikid, kes peaksid kõike desinfitseerima, aga kes istuvad lihtsalt kabinetiuste taga pimedas koridoris tundide viisi ristijalu maas ja vahivat telefonist juutuubi. Häälega. St kuuldavalt. Kõikidesse kabinettidesse kuuldavalt! Ohjah. Hakka või metsa kolima :).

Muidu aga... Muidu on meil igavesti pikalt olnud lihtsalt fantastiline suvi. Kohe no ikka nii 34-35-36-37-38 kraadi iga päev. Mulle väga meeldib! Ma tunnen end kuidagi nii vabana, kui õhk ümber on kehatemperatuuriga samasugune. Nii hea on olla. Oleks meil veel meri ka...

Nojah. Mere puudumisel käisin eelmisel nädalavahetusel hoopis siinsete märgalade vahel senise elu pikimal rattatiirul. Pikimal as in kokku tuli 80 km jutti. Mu seni pikim järjest sõit võis olla ehk 55km ja see oli aastaid tagasi Hollandis, Emilia juures. Seega purustasin rekordi ikka väga pika puuga. Lisaks oli see retk eriline ka selle poolest, et meil oli siin tol päeval 37 kraadi sooja. Meteoroloogide ennustused panid mu enne tegelikult vähe muretsema küll. Aga poleks pidanud. Ratta seljas oli väike tuuleke, tee oli lauge, suur osa marsruudist kulges vee ääres puude vilus ja lõppkokkuvõttes võib öelda, et väga tore oli! Sain teada, et kui mitmepäevast rattamatka kaaluda, siis oleks 50km päevas selline optimaalne. Aga ühekordse pingutusena elab 80km ka üle. Noja kümne kilomeetri või paari tõusu jagu võib-olla jäi tegelikult veel ka varu. Lihtsalt see poleks enam olnud mõnus 10 km. Igatahes. Sõitsime Nancyst Metzi piki igasuguseid kanaleid, jõgesid ja tiigivaheteid. Aega läks vist 6h 06 ja selle käigus sai ära joodud 3,5 liitrit vett. Mis kohe otsa eest jälle alla tilkus. 

Muu hulgas selgus vändates, et siin Lorraine'is on täitsa ilusaid senitundmata kohti, mis väärivad palju põhjalikumat süvenemist. Pont-à-Mousson näiteks. Seal on mingi udupeen premonstrantslaste klooster, kuhu ma pean nüüd jala tagasi pildistama minema. Oleks täna läinud, aga nad panid selleks nädalavahetuseks Prantsusmaa poole viiva raudtee remonti. Hurraa. See ainus riik, kuhu veel oleks saanud vabalt ilma piiranguteta minna, on nüüd ka parandamist vajava raudtee pärast kättesaamatu :)!

Tegelt valetan. Ei ole Prantsusmaa ainus riik, kuhu ma veel minna saan. Tegelt saab Luxist praegu ilma testi või karantiinikohustuseta koguni vist suurusjärgus viide maailma riiki! Prantsusmaale, Hispaaniasse, Itaaliasse ja... äkki oli Horvaatia ja miskine koht veel... Vägev, kas pole!?!? Aastal 2020!!! Saksamaa nõuab Luxist tulnutelt kas värsket negatiivset koroonatesti või siis peab sinna minemiseks olema vabandatav põhjus. Belgial on ka oma mingid tingimused, aga tõtt-öelda ei ole ma pidanud vajalikuks järge pidada, mida nad siis soovitavad või tahavad praegu. Suur osa ülejäänud Euroopast on samuti Luxi kui Euroopa musta koroonalamba ammu endast ära lõiganud. Mõnevõrra ärateenimatult mu meelest, sest ajal, mil Eesti tegi 300-400 testi päevas, tegi Lux kuni 12 000 testi päevas. Mõni ime siis, et nii neid asümptomaatilisi nakatunuid järjest üles leiti. Oleks mujal rohkem testitud, oleks ka neid nakatunuid rohkem tuvastatud. Päris kindlasti kohe. 

Mis testidesse ja nakatunute arvu puutub, siis praegu iseenesest läheb Luxil natukene paremini ka. Aga ainult sellepärast, et süvaaugustis on kõik, kes vähegi saavad, Luxist läinud, nii et praegu on linn umbes sama tühi kui karantiini kõrgajal. Sellepärast olid eelmise nädala testide tulemused ka väga kenad. Nakatunuid leiti ikka mitusada vähem kui varasematel nädalatel. Saja asemel paarkümmend päevas. Muidugi kui kõik paari nädala pärast tagasi hakkavad tulema, siis hakkab alles nägema... Ei oska kohe arvatagi, mis sellest sügisest saab! 

Igatahes. Veel käisin siin vahepeal mitut puhku autosõidutundides. Mõtlesin, et oleks aeg roostetama kippuvaid lube üle aastate natuke lõpuks jälle poleerida. Sõitsin nüüd viimane kord Eestis käies seal ka täitsa mitu kilomeetrit maha ja sain Luxi tagasi jõudes siin ühe poolakast õpetajaga mitu korda linna peal ja kiirteedel sõitmist proovida. Tema arvas muidugi pärast esimest korda, et ma peaksin hakkama lihtsalt sõitma, et tema meelest polevat mul küll põhjust tundide peale raha raisata. Ma päris sellega ikkagi ei piirdunud, sest paus oli vahepeal ju nii pikaks veninud. Aga nüüd millalgi peaks püüdma vist küll ikkagi päris ise lihtsalt kuskile sõita. Harjutamise pärast. Vaatasin selle mõttega juba ühe silmaga rendifirmade pakkumisi ka. Ja tegin Luxi ja Prantsusmaa külastamisväärsetest väikekohtadest nimekirja valmis :). Hetkel kogun veel julgust.

Rulluisud olen ka jälle tolmust puhtaks pühkinud. Eelmine aasta jäi mul nii rullitamishooaeg kui päris uisuhooaeg vahele, sest jalg tegi häda. Nüüd sai paar nädalat tagasi korra uudishimu pärast rullid jalga pandud ja - ärasinaräägi, ei olnudki valus! Hoopis tore oli! Nüüd ma siis olen sellesuvist head ilma igal võimalusel ära kasutanud ja natuke ennast jälle liigutanud. Oli ka aeg, ma ütlen! Kui enam kontoris ka iga päev käima ei pea, on seda diivanilt maha saamist eriti väheks jäänud!

Tegelt ma käin ikka mitu korda nädalas vabatahtlikult kontoris ka. Printimas ja suure laua taga ja korralikul toolil istumas ja nii. Me peaksime praegu kohal käima täpselt kaks päeva kuus. Mina käin enamasti kaks pärastlõunat nädalas. Vähemalt. Aga selle kuumaga on see ka mõnikord problemaatiline :). Kaks korda on juhtunud, et ma läksin lõunapausi ajal jala tööle. Kõndisin see 2,5km kuuma päikese all rõõmsalt maha. Kohale jõudes selgus aga, et päike oli mu naha ja pea nii kuumaks kütnud, et kehatemperatuuri masin läks punaseks ja keelas mind majja sisse lasta. Mispeale tuli mul viis minutit trepikojas seista ja siis uuesti katsetada. Koroonaaja elu, ma ütlen!

Vot. Aga täpselt niisama juhuslikust kohast, kui ma kirjutama hakkasin, jätan ma selle jutu nüüd katki ka. Kopp sai ette kirjutamisest ja tegelt ma tahtsin täna veel ühe rattatiiru teha. Aint et kell on kuidagi kolmveerand kaheksa saanud ja kui ma kohe ei lähe, läheb pimedaks. Seega ei hakka ma enam juttu seostatumaks siluma ega kirjavigasid otsima, vaid panen siiasamasse ühe suure rasvase punkti ja vaadake ise, kuidas loetud saate :). Mina tõmban nüüd rattapüksid jalga ja kaon.

Olge mõnusad ja head suve jätku!

M.