Koroonast, siit soost

Neil päevil on tõesti nii, et õhtul magama minnes tundub, et enam drastilisemaks asjad minna ei saa, aga hommikul üles ärgates selgub, et on ikka saanud küll. Kõik muutub nii tohutu kiirusega, et hommikul otsustatud asjad on pärastlõunaks juba aegunud ja järgmisest päevast ei maksa rääkidagi. Prognoosidki muutuvad järjest hullemaks ja pikemaks ja... Nüüd juba räägitakse, et tõstke kõik oma plaanid jõulueelsesse perioodi, siis vast nakkus enam nii hirmsasti ei levi. Jõulueelsesse perioodi? Kevadki on alles algamas, õhk lõhnab tervelt teist päeva soojalt ja kevadiselt??? Et nagu jõuludeni? Päriselt??? Olgem ikka nüüd kuidagi! Istugem nüüd kõik hästi korralikult kodus ja saagem sellest ikkagi varem üle. Onju! Eksju? Onju!?!?

Eelmine nädal oli muidugi eriti pöörane. Selline silmade avamise nädal ka. Seni olin ma ikka üsna, noh, selline, et "jama lugu küll, aga ega nad kogu maailma ikka lukku ei saa panna". Aga nüüdseks on selgunud, et saavad küll. Ja noh. Illusioonid on üldse kadumas. Video sellest, kuidas 9. märtsil oli ühe Itaalia linna kohalikus lehes 1 lehekülg surmakuulutusi, aga 13. märtsil oli lehekülgi juba 10, oli ka ikka päris mõjuv. Noja veel nädal aega tagasi poleks ma eluilmaski uskunud, et Euroopas piirid kinni pannakse. Et isegi Saksamaa paneb piirid kinni. Aga näe, siin me siis nüüd oleme.

Minu jaoks isiklikult oli eelmise nädala suurim pomm muidugi hoopis see, et meid kupatati kõiki kodutööle. Alguses ettevaatusabinõuna, pärast juba sellepärast, et nii suur osa meie personalist elab Ida-Prantsusmaal, mis kuulutati ohupiirkonnaks ja pandi karantiini, et meil polnud lihtsalt võtta personali, mis oleks võimaldanud maja üldse lahtigi teha. Kaks kolmveerandtunnist slotti anti, et inimesed saaks hädavajaliku kraami töölt ära tuua. Mina sinna õigel ajal siiski ei jõudnudki. Otseselt vaja midagi ka ei olnud, ainult lilled surevad nüüd küll vist ära. Juba teatati, et torn on terve järgmise nädala ka suletud. Kaktused ja orhideed elavad üle, muud ilmselt mitte…

Samas on see muidugi väike mure. Surgu lilled, mitte inimesed, onju!? Küll aga on huvitav, mis saab edasi. Mõningaid programme ei ole meil näiteks võimalik kodutöölahenduse kaudu kasutada, aga need muutuvad kahe nädala pärast väga aktuaalseteks ja hädavajalikeks. Täna lubati nende kasutuskõlblikuks muutmise nimel suuri jõupingutusi teha. Näis siis. Kui nüüd järsku leitaksegi mingi viis, kuidas ka neid kodust teha saaks, oleks tegelt päris tore. Isegi koroonajärgne elu ka päris tore. Nendega tuleb nimelt tavaliselt töötada väljaspool tavalisi töötunde ja küll oleks hea, kui seda saaks tegelikult kodust teha, selmet hilja õhtuni kontoris istuda. Samuti tekiks küsimus, et miks see siiani ilmvõimatu on olnud? Kes pole piisavalt tahtnud?

Ma ei olegi muidu kunagi siin töötamise ajal kodutööd teinud. Kaua aega ei olnud mul kodus oma internetiühendustki, sest ma elasin nii sobivalt ühe avatud võrgu levialas, et kasutasin seda. Töö otstarbeks poleks see aga kõne alla tulnud. Selles mõttes vedas, et ma olin sunnitud eelmisel suvel lõpuks oma ühenduse muretsema. Samuti on mul tegelikult kodus ju ainult läpakas ja siiani ei ole ma sugugi tahtnud töö suurt kuvarit selle vastu välja vahetada, ehkki meile on tegelikult nüüd mõnda aega juba igaühele väike kodutööpäevade kvoot ette nähtud. Noh, juhuks kui näiteks torumees peab vahepeal käima või midagi säärast. Aga mina tahan ikkagi kontoris käia, et mõnda inimest ka näha. Muidu ma ei saakski kunagi enam hommikumantlit seljast ja üldse. Lisaks on nii, et sõltuvalt igast konkreetsest tööst võib juhtuda, et mul peab ekraanil korraga lahti olema nii palju asju, et läpakaga on see lihtsalt üks kepp ja kamm. Ühesõnaga. Siiani pole ma seda va kodutööd isegi kordagi proovinud. Ei teadnud ma seda, kuidas see sisselogimine käib, ega seda, mis on Citrix või RDS. Nüüd aga tuli sukelduda. Ja noh. Kuniks töömaht ka tänu koroonale kahaneb, saab hakkama küll. Tegelikult pole isegi hull. Ainult printeritint on otsas ja mind niiiiiiiii maailmatumalt häirib, et ma ei saa asju välja printida ja paberi peal üle lugeda! Ja poed on meil nüüd lukku pandud ja luku võti on ära visatud. Tinti juurde ka ei saa.

Igatahes. Poed on kinni küll, aga kuigi paljud teised riigid on juba piiride kinnipanemise teed läinud, siis Luxembourg ei ole seda siiani teinud ega lähe ilmselt seda teed ka. Enamik meie tervishoiutöötajatest elab lihtsalt väljaspool Luxi piire. Prantsusmaal või Saksamaal. Iga päev tuleb Luxi tööle suurusjärgus 200 000 inimest. Mis on päris muljetavaldav arv, kui lisada, et riigis elab meid nii… 600 000. Kui neid piiritaguseid töötajaid järsku ei tuleks, ei oleks Luxi haiglates, hooldekodudes ja igal pool muudes olulistes asutustes enam pmst pooli töötajaid. Ja mis siis, et Ida-Prantsusmaa on nn katkupesa, tulgu. Peavad tulema. Lux muudmoodi küll hakkama ei saa.

Küll aga jõuti eile lõpuks selleni, et kohvikud, baarid, restoranid ja muud ebavajalikud asutused kuulutati suletuks. Ega ma pole näinud, mis mastaabis, aga igatahes hõlmab see näiteks keemilist puhastust, mis mu aknast paistab. Täna hommikul lõgistas selle ust päris mitu hämmingus inimest, kes tahtsid oma särke kätte saada, aga polnud uudistega kursis. Mina sain õnneks oma elutoa vaiba veel kätte. Hästi läks.

Kohalik lennufirma Luxair see-eest elab siiani õndsas minevikus. Broneeritud Itaalia lendude eest saab nende käest raha tagasi ainult juhul, kui lend oleks pidanud toimuma enne 3. aprilli. Ülejäänud lendude tühistamine pole võimalik, ainult edasi saab lükata, sedagi hakati lubama alles laupäeval. Mina näiteks peaksin sõitma nüüd reedel Berliini. Juhin tähelepanu asjaolule, et piirid on juba kinni ja lend ei ole võimalik. Aga täna hommikul sain ma ikka järjekorras lausa kolmanda kirja selle kohta, et kas ma ikka päris kindlasti ei tahaks lennupileti hinnale juurde maksta ja sinna Berliini äriklassis lennata. Tule taevas appi!

Muidugi eks neil ole ka raske. Vaja lende tühistada ja piiride avamisel ja sulgemisel silma peal hoida ja inimesi ja lendude trajektoore ja kellaaegu ümber broneerida ja kuskile lõksu jäänud kodanikke tagasi toimetada ja mingit eesseisvat tulu - ega käivetki - pole paista ja kindlasti on neilgi osad töötajad rivist väljas ja... Tean perekondlikul näitel, kui raske on näiteks turismifirmadel, mille kliendid tühistavad juba septembrikuu reise ja tahavad loomulikult raha tagasi, aga firma poolt hotellidele ja partneritele makstud ettemakse ei tagasta ju keegi. Isegi kui tahetaks, ei oleks lihtsalt võimalik. See raha on kõigile nii väärtuslik. Nii sellele hotellile, kes nüüd järgmised 4 või 6 või 8 kuud ei saa mingit käivet ega tulu. Kui ka reisifirmale, kellelt inimesed raha tagasi tahavad, sest, noh, kulud on ju kantud? Kui ka inimestele, kes vbla on töötuks jäänud, sest nende firmal pole ka järgmised 4 kuud tööd. Häda ja viletsust!

Nojah. Ma nüüd lõpetan. AK hakkas. Seda peab ju ometi vaatama. Muidu sellele lisaks loen mina isiklikult peamiselt BBC igapäevast uudisblogi. Ja siis Hispaania uudiseid El Paísist ja Prantsusmaa omi Le Monde'ist ja Luxi omi Le Quotidienist ja Eesti omi Postimehest. Tundub liig, onju? Või võib-olla siis ka mitte, sest kõik kajastavad asju täiesti oma vaatenurgast ja tuginevad eri allikatele. Hispaanlased viitavad palju ka Itaaliale ja tsiteerivad sealseid allikaid ja panevad pilte ja videoid ja nii. Teised riigid väga mitte. UK-l on ju täitsa teistmoodi lähenemine, nemad panevad praegu kindlal marsisammul kahuritele vastu ega taha veel inimestele aimu anda, kui katastroofiliseks asi minna võib. Prantslased… No prantslased on prantslased. Nemad käisid pühapäeval valimas. Oo, sina ka siin? Tule, teeme musi-musi! Tule taevas appi! Lux... Luxist ma juba rääkisin. Ja Eesti - no eks seda näe. Inimesed ei tundu seda asja veel väga tõsiselt võtvat. Aga võib-olla võtavad ka. Siit kaugelt on raske öelda. Ma igatahes loodan, et võtavad. Olge siis kenasti kodus, onju! Äkki ikka saab selle tormi oma urus tasa ja targu üle elatud ja äkki saab siis kollektiivselt kiiremini ka! On kõigil lihtsam ja parem. Äkki?

Olge terved!

M.