Tegelikult on see kirjutamissoolikas mul mõnes mõttes natuke tagasim küll. Ma olen ikka mitu õhtut magama minnes järsku mingisugusele postitusemõttele tulnud ja sellest lausa elevile läinud. Ainult et ma ikkagi ei jõua selle va kirjutamiseni :). Sest keset ööd on vaja ikkagi magada, niikuinii nihkub kodutööga see magamajäämine iga päev tasapisi hilisemaks ja iga hommik on sellevõrra raskem. Mis on päris halb. Noja nii mul siis on siis mitu postitust plaanis, aga see on täitsa iseasi, millal ma nendeni ükskord jõuan.
Praegu ka ei taha ühestki sünteesimist vajavast asjast kirjutada. Tänasel kaunil laupäeva hommikul tahtsin ma esineda hoopis tähelepanekuga, et praeguseks on see karantiin mulle täitsa meeldima hakanud. Esimest korda elus tundub Luxembourg mulle nüüd nimelt linnana, kus ELATAKSE. Nagu päris elu. Sest muidu põrutavad kõik siit esimesel võimalusel minema ja tänavad on tühjad ja hüljatud. Nüüd aga mängivad majade ees vaiksetel kodutänavatel lapsed, naabrid räägivad üle ukse üksteisega, inimesed käivad KODURIIETES prügikaste tänavale tõstmas, igast aknast kostab mingisuguseid helisid, igal rõdul võtab keegi päikest… Täitsa nagu päris elu kohe.
Liiklust on ka vähem ning selgub, et kõik ülejäänud poed peale toidukate võivadki põhimõtteliselt olemata olla, sest väga hästi saab hakkama… Nii hädasti pole veel midagi vaja olnud, et ma oleksin tundnud vajadust hakata seda Amazonist tellima. Isegi riidepoed võivad minu meelest veel kuudeks kinni jääda. Niikuinii kulub praegu ainult pidžaamasid, dresse ja hommikumantleid. Isegi ilmad on meil see kevad antud 20 aasta kõige soojemad ja kuivemad. Ekstra selle karantiini pärast kindlasti :). Meil on sirelidki juba ära õitsenud ja kastanid suures õies. Ja ikka kogu aeg on sinna 20 kraadi tuuri päikeselised päevad. Vägev.
Eriti tore on aga teadmine, et absoluutselt kõik istuvad täpselt samamoodi kodus ega tee midagi kadestamisväärselt ägedat. Nii on kohe südagi tunduvalt rahulikum ja fear of missing out või siis see va kõrvalejäämise tunne on täitsa olemata :D. Keegi ei postita FBs mingitest üliägedatest reisidest või pralledest. Kõik katsuvad oma laste seltskonnas mõistuse juurde jääda ja kui üldse, siis ironiseerivad. Nii võib täiesti rahus raamatutele, piltide sorteerimisele ja söögitegemisele keskenduda. Mis on ka toredad tegevused küll. Ehkki seda söögitegemise kunsti ma ikka pean veel harjutama.
Ükspäev tahtsin näiteks kapsarullidest ülejäänud kapsa pirukateks teha. Asi lõppes suure solvumisega. Algus oli väga hea. Pärmitaigen kerkis nii imeliselt, täidis tuli ka maitsev, aga seda tainast ei saanud ju rullida ja siis ta läks kogu aeg katki ja ükski pirukas ei tulnud piruka kujuga ja siis oli täidis nii mahlane, et osadel lihtsalt vettis põhi nii läbi, et kui ma tahtsin neid pannilt ära võtta, jäi pihku ainult pealmine koor. Lõpuks keerasin ma kogu ülejäänud taigna pannipirukaks, mida sai nii palju, et mul on umbes pool ruutmeetrit endiselt alles ja ma kahtlustan, et see enam ei kõlbagi. Suur pirukategu oli 10 päeva tagasi.
Teine päev tahtsin ilusa retsepti järgi nn Mongoolia veist teha. See hõlmas kergelt kartulitärklises paneeritud liha friteerimist, mida ma ei tahtnud teha. Minu käsi ei tõuse tervet pudelitäit õli korraga pannile valama. Ja kuhu ma selle pärast peaksin panema, ah? Enivei. Püüdsin seda siis niisama pannil praadida. Tulemus: täiuslikult paneeritud pann ja absoluutselt ilma paneeringuta liha. Maitse oli siiski väga hea. Lihal, mitte pannil. Aga õppetund missugune! Kui öeldakse, et friteeri, siis ei saa lihtsalt praadida.
Kolmas päev ostsin ma endale elus esimest korda ise valget kala ja tegin endale hiinapärast magushaput kala. See tuli küll hirmus hästi välja, aga kuna ma olin veendunud, et sellest ei saa midagi head tulla, panin ma retseptiakna enne toidu proovimist kinni ja ei leia seda enam kuidagi üles :D. Dääm. Ja ma võin teile öelda, et see ei olnud see kõige lihtsam ketšupi, äädika ja suhkru kokkusegamise õpetus. Sinna käis ploomikaste, tšilliõli ja veel viis asja, aga ma JUBA ei mäleta. Oeh.
Ja siis ma olen endale elus umbes teist, kolmandat ja neljandat korda ka spargleid teinud. Ühe korra valgeid, ühe korra rohelisi ja ühe korra mõlemaid segamini. Hakkasid täitsa maitsema, eriti kui neile peekoniviil ümber keerata ja nad ahjus pehmeks küpsetada ja siis sinepi-sidrunimahla-oliiviõli kastmekesega ära maitsestada. Ainult et iga kord mõtlesin ma terve järgmise päeva alati, kui vetsu asja oli, et mis mul seal vannitoas nii rõvedalt haisema on läinud. Otsisin ja otsisin - ei midagi, aga hais täiesti kohutav ja hingemattev pealekauba. Ja kui ma siis juhuslikult natuke hiljem guugeldasin, et mis võiks olla spargli toiteväärtus ja mida ta sisaldab, lugesin sealt oma üllatuseks, et sparglisöömise kõrvalproduktiks on eriliselt rõvedahaisuline piss. No vägev. Oli küll eriliselt rõve jah.
Ühesõnaga, inimene õpib kogu elu. Ja kui kingsepp oma liistude juurde ei jää, tuleb ette ka üllatusi. Nüüd on mul juba kolm päeva võitmatu praemaksa isu. Üks töökaaslane ütles ükspäev, et tema unistab maksakastmest. Nüüd unistan mina ka. Aga selles ainsas poes, kus meil siin tavaliselt maksa müüakse, on sellest järel ainult silt. Või tegelt valetan. Mu kodupoes müüakse küll ka, aga mingil põhjusel maksab see siin 29 eurot kilo ja on siis mingisugune imelik kah veel. Selline hiigelsuur ja hästi õhuke. Nagu päevatekk. Ja vot selle hinnaga ma sellist ei taha. Cactuses on ikka tavalise hinnaga tavaline maks. Seal on tõdetud, et rupskid on tavaliselt loomakasvatuse odav kõrvalprodukt, mitte see kõige kallim osa loomast. Aga selgub, et siin riigis on mõni inimene veel, kes seda tahab, nii et see on neil seal ka kogu aeg (loe: see ainus kord 6 nädala jooksul, kui ma selles poes käisin) otsas.
Sellega ma tänaseks nüüd ka lõpetan, sest mu pesumasin just laulis ja ma nüüd pean need pesud ikkagi sealt välja võtma, sest ma pesin neid niigi juba teist korda, sest mul läks meelest nad sealt eile välja võtta ja avastasin täna hommikul, et nad on seal rõõmsalt terve viimase ööpäeva veetnud, nii et kui ma neid kohe päästma ei lähe, tuleb neid veel viimati teadmata arv kordi pesta, mida ma ei tahaks, sest kõik mu hommikumantlid (2 tk) ja kodudressikad (2 tk) on seal sees.
Olge terved!
M.
PS: Minu geniaalne sõbranna on väga tore sari.
Praegu ka ei taha ühestki sünteesimist vajavast asjast kirjutada. Tänasel kaunil laupäeva hommikul tahtsin ma esineda hoopis tähelepanekuga, et praeguseks on see karantiin mulle täitsa meeldima hakanud. Esimest korda elus tundub Luxembourg mulle nüüd nimelt linnana, kus ELATAKSE. Nagu päris elu. Sest muidu põrutavad kõik siit esimesel võimalusel minema ja tänavad on tühjad ja hüljatud. Nüüd aga mängivad majade ees vaiksetel kodutänavatel lapsed, naabrid räägivad üle ukse üksteisega, inimesed käivad KODURIIETES prügikaste tänavale tõstmas, igast aknast kostab mingisuguseid helisid, igal rõdul võtab keegi päikest… Täitsa nagu päris elu kohe.
Liiklust on ka vähem ning selgub, et kõik ülejäänud poed peale toidukate võivadki põhimõtteliselt olemata olla, sest väga hästi saab hakkama… Nii hädasti pole veel midagi vaja olnud, et ma oleksin tundnud vajadust hakata seda Amazonist tellima. Isegi riidepoed võivad minu meelest veel kuudeks kinni jääda. Niikuinii kulub praegu ainult pidžaamasid, dresse ja hommikumantleid. Isegi ilmad on meil see kevad antud 20 aasta kõige soojemad ja kuivemad. Ekstra selle karantiini pärast kindlasti :). Meil on sirelidki juba ära õitsenud ja kastanid suures õies. Ja ikka kogu aeg on sinna 20 kraadi tuuri päikeselised päevad. Vägev.
Eriti tore on aga teadmine, et absoluutselt kõik istuvad täpselt samamoodi kodus ega tee midagi kadestamisväärselt ägedat. Nii on kohe südagi tunduvalt rahulikum ja fear of missing out või siis see va kõrvalejäämise tunne on täitsa olemata :D. Keegi ei postita FBs mingitest üliägedatest reisidest või pralledest. Kõik katsuvad oma laste seltskonnas mõistuse juurde jääda ja kui üldse, siis ironiseerivad. Nii võib täiesti rahus raamatutele, piltide sorteerimisele ja söögitegemisele keskenduda. Mis on ka toredad tegevused küll. Ehkki seda söögitegemise kunsti ma ikka pean veel harjutama.
Ükspäev tahtsin näiteks kapsarullidest ülejäänud kapsa pirukateks teha. Asi lõppes suure solvumisega. Algus oli väga hea. Pärmitaigen kerkis nii imeliselt, täidis tuli ka maitsev, aga seda tainast ei saanud ju rullida ja siis ta läks kogu aeg katki ja ükski pirukas ei tulnud piruka kujuga ja siis oli täidis nii mahlane, et osadel lihtsalt vettis põhi nii läbi, et kui ma tahtsin neid pannilt ära võtta, jäi pihku ainult pealmine koor. Lõpuks keerasin ma kogu ülejäänud taigna pannipirukaks, mida sai nii palju, et mul on umbes pool ruutmeetrit endiselt alles ja ma kahtlustan, et see enam ei kõlbagi. Suur pirukategu oli 10 päeva tagasi.
Teine päev tahtsin ilusa retsepti järgi nn Mongoolia veist teha. See hõlmas kergelt kartulitärklises paneeritud liha friteerimist, mida ma ei tahtnud teha. Minu käsi ei tõuse tervet pudelitäit õli korraga pannile valama. Ja kuhu ma selle pärast peaksin panema, ah? Enivei. Püüdsin seda siis niisama pannil praadida. Tulemus: täiuslikult paneeritud pann ja absoluutselt ilma paneeringuta liha. Maitse oli siiski väga hea. Lihal, mitte pannil. Aga õppetund missugune! Kui öeldakse, et friteeri, siis ei saa lihtsalt praadida.
Kolmas päev ostsin ma endale elus esimest korda ise valget kala ja tegin endale hiinapärast magushaput kala. See tuli küll hirmus hästi välja, aga kuna ma olin veendunud, et sellest ei saa midagi head tulla, panin ma retseptiakna enne toidu proovimist kinni ja ei leia seda enam kuidagi üles :D. Dääm. Ja ma võin teile öelda, et see ei olnud see kõige lihtsam ketšupi, äädika ja suhkru kokkusegamise õpetus. Sinna käis ploomikaste, tšilliõli ja veel viis asja, aga ma JUBA ei mäleta. Oeh.
Ja siis ma olen endale elus umbes teist, kolmandat ja neljandat korda ka spargleid teinud. Ühe korra valgeid, ühe korra rohelisi ja ühe korra mõlemaid segamini. Hakkasid täitsa maitsema, eriti kui neile peekoniviil ümber keerata ja nad ahjus pehmeks küpsetada ja siis sinepi-sidrunimahla-oliiviõli kastmekesega ära maitsestada. Ainult et iga kord mõtlesin ma terve järgmise päeva alati, kui vetsu asja oli, et mis mul seal vannitoas nii rõvedalt haisema on läinud. Otsisin ja otsisin - ei midagi, aga hais täiesti kohutav ja hingemattev pealekauba. Ja kui ma siis juhuslikult natuke hiljem guugeldasin, et mis võiks olla spargli toiteväärtus ja mida ta sisaldab, lugesin sealt oma üllatuseks, et sparglisöömise kõrvalproduktiks on eriliselt rõvedahaisuline piss. No vägev. Oli küll eriliselt rõve jah.
Ühesõnaga, inimene õpib kogu elu. Ja kui kingsepp oma liistude juurde ei jää, tuleb ette ka üllatusi. Nüüd on mul juba kolm päeva võitmatu praemaksa isu. Üks töökaaslane ütles ükspäev, et tema unistab maksakastmest. Nüüd unistan mina ka. Aga selles ainsas poes, kus meil siin tavaliselt maksa müüakse, on sellest järel ainult silt. Või tegelt valetan. Mu kodupoes müüakse küll ka, aga mingil põhjusel maksab see siin 29 eurot kilo ja on siis mingisugune imelik kah veel. Selline hiigelsuur ja hästi õhuke. Nagu päevatekk. Ja vot selle hinnaga ma sellist ei taha. Cactuses on ikka tavalise hinnaga tavaline maks. Seal on tõdetud, et rupskid on tavaliselt loomakasvatuse odav kõrvalprodukt, mitte see kõige kallim osa loomast. Aga selgub, et siin riigis on mõni inimene veel, kes seda tahab, nii et see on neil seal ka kogu aeg (loe: see ainus kord 6 nädala jooksul, kui ma selles poes käisin) otsas.
Sellega ma tänaseks nüüd ka lõpetan, sest mu pesumasin just laulis ja ma nüüd pean need pesud ikkagi sealt välja võtma, sest ma pesin neid niigi juba teist korda, sest mul läks meelest nad sealt eile välja võtta ja avastasin täna hommikul, et nad on seal rõõmsalt terve viimase ööpäeva veetnud, nii et kui ma neid kohe päästma ei lähe, tuleb neid veel viimati teadmata arv kordi pesta, mida ma ei tahaks, sest kõik mu hommikumantlid (2 tk) ja kodudressikad (2 tk) on seal sees.
Olge terved!
M.
PS: Minu geniaalne sõbranna on väga tore sari.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar