Ma siin mõtlesin, et tahaks hirmsasti tagasi vanu normaalseid aegu. Selliseid, kus kalleid kaaskodanikke oli mõnedes kohtades praegusest märgatavalt rohkem ja teistes jälle tuntavalt vähem.
Selliseid, kus inimesed ei kandnud maske, ei läinud rongis köhatamise pärast tülli, ei varunud poes tohutute järjekordadena vetsupaberit ega pidanud teiste inimeste olemasolu pärast töötama tööarvutist tunduvalt väiksema läpakaga kodust voodist (meid ei taheta enam teiste inimestega samasse majjagi tööle lasta, aga ometi plaanitakse meile avatud kontoreid?).
Selliseid, kus inimesed pidid ennast hommikul tööle minemiseks kenasti riidesse panema ja olid 10 kilo kergemad ka, et eriti kenadesse riietesse mahtuda.
Selliseid, kui küsimuse sai esitada üle leti või ukse või telefonitsi, mitte mailiga või automatiseeritud küsimuse esitamise vormi kaudu, millest ei saa aru, kas inimene teeb nalja või on tige, ja selliseid, kus telefonile vastas inimene, mitte masin, mis käsib sul kõigepealt valida variant 1-4, siis jälle variant 1-3, siis veel variant 1-5 ja siis veel valida keel numbritega 1-3, sest nende variantide seas ei ole kunagi sellist, mida mul vaja oleks.
Selliseid, kus kõik olid tööl täitsa samadel päevadel ja ühel kellaajal ja siis päeva lõpuks tuli kellelgi mõte, et a läheks õige välja sööma, ja siis kõik läksidki, sest kõik olid ju korraga samas riigis ja isegi samas linnas ja samas majas kohal ja kõik said kõike süüa ja kellelgi polnud autosid ega kodus näljast kisendavaid mehi-lapsi-loomi ja kõik elasid ühistranspordi ääres ja lihtsalt lihtne oli spontaanselt toredaid asju teha.
Selliseid, kus reisile sai minna ilma nelja miljoni kaasturistita ning ei Barcelonas ega ka Amsterdamis tulnud kõndida kõikide teistega ühte sammu nagu paraadil või laulupeo rongkäigus, sest polnud probleemi, et muudmoodi ei mahu.
Selliseid, kus ka muude linnade tänavail sai veel käia nii, et ei pidanud kogu aeg kätt kannikal tilbendaval kotil hoidma, sest liiklustihedus tänaval ei olnud nii suur, et keegi oleks pidevalt mu isiklikus ruumis kõndinud või seisnud.
Selliseid, kus Euroopa suurlinnade südames söömine ei olnud konveierilindi teema, kus restorani pääsemiseks ei pidanud õues järjekorras seisma ja kus ettekandjad ei olnud äratrööbatud, mehaanilisuseni liigvilunud robotid.
Selliseid, kus mõnikord jäi lennukis sõitjate mõõduka arvu tõttu kogunisti terve ülejäänud pingirida vabaks, nii et seal sai mõnusalt laiutada, ja selliseid, kus mõnikord sai Londoni metroos istuma ka muul kellaajal kui 11.13 (kogu ülejäänud ööpäev tundub olevat tipptund).
Selliseid, kus ajalehed ei pasundanud iga kümne minuti takka jälle uutest õudustest ja laibakuhilate pidevast kasvamisest ja kus tegelikult sai levivat informatsiooni isegi enam-vähem uskuda, sest seda avaldasid kõrgharidusega ja tervelt mõtlevad inimesed kontrollitud keskkonnas, mitte suvalised alaealised sotsiaalmeediastaarid.
Ja üldse, mis värk sellega on, et koroona vastu tahavad kõik vaktsiini, mis on kiiruga välja töötatud ja väheste peal katsetatud ja igasuguste teadmata kõrvalmõjudega, aga lastehalvatuse, leetrite ja teetanuse vastu ei või enam kedagi vaktsineerida, sest vaktsiinid on pahad???
Ühesõnaga. Tahaks luksust, mugavust ja tervet mõistust. Tänan tähelepanu eest!
Selliseid, kus inimesed ei kandnud maske, ei läinud rongis köhatamise pärast tülli, ei varunud poes tohutute järjekordadena vetsupaberit ega pidanud teiste inimeste olemasolu pärast töötama tööarvutist tunduvalt väiksema läpakaga kodust voodist (meid ei taheta enam teiste inimestega samasse majjagi tööle lasta, aga ometi plaanitakse meile avatud kontoreid?).
Selliseid, kus inimesed pidid ennast hommikul tööle minemiseks kenasti riidesse panema ja olid 10 kilo kergemad ka, et eriti kenadesse riietesse mahtuda.
Selliseid, kui küsimuse sai esitada üle leti või ukse või telefonitsi, mitte mailiga või automatiseeritud küsimuse esitamise vormi kaudu, millest ei saa aru, kas inimene teeb nalja või on tige, ja selliseid, kus telefonile vastas inimene, mitte masin, mis käsib sul kõigepealt valida variant 1-4, siis jälle variant 1-3, siis veel variant 1-5 ja siis veel valida keel numbritega 1-3, sest nende variantide seas ei ole kunagi sellist, mida mul vaja oleks.
Selliseid, kus kõik olid tööl täitsa samadel päevadel ja ühel kellaajal ja siis päeva lõpuks tuli kellelgi mõte, et a läheks õige välja sööma, ja siis kõik läksidki, sest kõik olid ju korraga samas riigis ja isegi samas linnas ja samas majas kohal ja kõik said kõike süüa ja kellelgi polnud autosid ega kodus näljast kisendavaid mehi-lapsi-loomi ja kõik elasid ühistranspordi ääres ja lihtsalt lihtne oli spontaanselt toredaid asju teha.
Selliseid, kus reisile sai minna ilma nelja miljoni kaasturistita ning ei Barcelonas ega ka Amsterdamis tulnud kõndida kõikide teistega ühte sammu nagu paraadil või laulupeo rongkäigus, sest polnud probleemi, et muudmoodi ei mahu.
Selliseid, kus ka muude linnade tänavail sai veel käia nii, et ei pidanud kogu aeg kätt kannikal tilbendaval kotil hoidma, sest liiklustihedus tänaval ei olnud nii suur, et keegi oleks pidevalt mu isiklikus ruumis kõndinud või seisnud.
Selliseid, kus Euroopa suurlinnade südames söömine ei olnud konveierilindi teema, kus restorani pääsemiseks ei pidanud õues järjekorras seisma ja kus ettekandjad ei olnud äratrööbatud, mehaanilisuseni liigvilunud robotid.
Selliseid, kus mõnikord jäi lennukis sõitjate mõõduka arvu tõttu kogunisti terve ülejäänud pingirida vabaks, nii et seal sai mõnusalt laiutada, ja selliseid, kus mõnikord sai Londoni metroos istuma ka muul kellaajal kui 11.13 (kogu ülejäänud ööpäev tundub olevat tipptund).
Selliseid, kus ajalehed ei pasundanud iga kümne minuti takka jälle uutest õudustest ja laibakuhilate pidevast kasvamisest ja kus tegelikult sai levivat informatsiooni isegi enam-vähem uskuda, sest seda avaldasid kõrgharidusega ja tervelt mõtlevad inimesed kontrollitud keskkonnas, mitte suvalised alaealised sotsiaalmeediastaarid.
Ja üldse, mis värk sellega on, et koroona vastu tahavad kõik vaktsiini, mis on kiiruga välja töötatud ja väheste peal katsetatud ja igasuguste teadmata kõrvalmõjudega, aga lastehalvatuse, leetrite ja teetanuse vastu ei või enam kedagi vaktsineerida, sest vaktsiinid on pahad???
Ühesõnaga. Tahaks luksust, mugavust ja tervet mõistust. Tänan tähelepanu eest!
Väga nõus sinuga.😐
VastaKustuta:)
Kustutaei taha vaktsiini, eelmine näitas, et täitsa p...sses värk sellega, vaktsiinikahjustusi (eriti soomes) oli ikka rohkelt.
VastaKustutaja ma saan kord aastas endale lennukis istmerea, viimati 2 nädalat tagasi Bergamo-Tallinn liinil (enne suurt paanikat). Tahaks edasi kodutööd teha, nüüd karantiin läbi ja tuleb tööle jõuda (viisakalt riides olles). Remote desktopita küll nõks parem tööd teha.
Vähem massiturismi oleks hea, ma kass kes kõnnib omapead tüüpi reisija rohkem.
Veab siis nende istmeridadega :). Vbla Tallinnasse sõites tõesti saab veel :). Mina Luxist lennates olen küll kogu aeg kilukarbis. Isegi nüüd suure paanika ajal Londonis käies olid lennud ikka no täitsa täis.
VastaKustutaJa mina tegelt väga ei taha kodutööd teha. Siis ma ei võtagi kunagi enam hommikumantlit seljast ära, kui ma kedagi kunagi ei näegi :). Nii oleks ka kurb.