00:00

Oli üks nõme päev. Üldjoontes täiesti okei, suht märkamatult möödunud nädal, aga nõme nädala viimane päev, mis ajas oma iga aspektiga hommikust õhtuni ainult närvi ning põhimõtteliselt läks hullupööra rapsides sellele ja teisele ja kaheksandale, millest miski ei läinud nii, nagu oleks tahtnud, ja millelegi polnud aega ka vääriliselt mõelda. Töid lendas sisse ja välja kohe arvuti avamisest saadik, kirjutamist oli kilomeetri jagu, segadusi, ehmatamisi, apsakaid ja tehnilisi probleeme miljon, internet käis kümme korda ära, Studio mökutas, ise olin unine, sest need mu magamistoa akna alla sisehoovi kolinud uue restorani vennad äratasid mu keset ööd oma taaraviskamisega nii närvi, et ma ei jäänud enne kahte uuesti magama... Kõik läks untsu, lollakad kirjavahetused olid, allkorrusel puuriti mul põrandat jalge alt ära, naaber kuulas hommikust õhtuni ülimürtsuga salsat ja muudkui suitsetas mu köögiaknast sisse, nii et ma tahtsin tema ja kõigi teistega ainult tüli norida, lambist laekunud ülipakiline töö jäi 25 minutit hiljaks (ja minu tööd põhimõtteliselt EI JÄÄ MITTE KUNAGI hiljaks, kui mina sinna vähegi midagi parata saan) ja üleüldse. Tuju oli kapitaalselt ära. Ammu pole nii ära olnud. See on see lollakas ilm. Kolmas nädal permanentset vihma. Pime, hall, märg ja tormituulene ilm ei saagi mingeid muid tundmusi produtseerida.

Vedasin ennast tujuparandamiseks lõpuks suure surmaga ujulasse. Badanstaldt on nüüd vist kolmandat nädalat lahti, aga kohalkäimisvõimalusi on veelgi vähem kui eelmisel kahel nädalal. Nüüd alustasid nad ka õhtusi rühmatreeninguid, mille arvelt on pooltel päevadel tööpäevajärgne vabakäiguaeg tühistatud. Reede on edaspidi vist üks väheseid päevi, mis sobib. Lisaks pühapäeva hommikule. Aga ma ei julge väga broneerida endale pühapäeval kella kaheksaks aega. Ega ka kümneks. Ühe korra võib hädapärast sissemagamise ettekäändel minemata jätta, aga rohkem küll ei sobi :D. Kuidas minule küll niimoodi magada meeldib? Miks mina ei saa kella kahekskas ujulasse, kui kõik teised saavad? Ma ei saa nädalavahetusel isegi kümneks. Mul on vaja hoopis kümme tundi ööpäevas magada.

Pärast ujulat läksin toidukasse ja ostsin lisaks kahele kilole kanatiibadele ka veini. Ehkki mul tegelt oli Oiviku Oktoober. Sest mul oli juba Absoluutselt Alkovaba August ja siis mul oli ka Sober September, mis nii absoluutselt sober ei olnud, sest ma siiski paar korda patustasin. Mispärast ma tahtsin teha Oiviku Oktoobri ka, aga täna ma nüüd rikkusin selle ka patustamisega ära, sest mul oli hirmsasti ja absoluutselt hädasti vaja Bordeaux'd. Tummist ja punast. Ja siis ma nüüd jõin seda veini üle teabmisaja ja jäin sellest hästi ruttu purju, sest ma enam pole üldse alkoholiga harjunud. Kohe nii kergesti jäin purju, et ei olegi tore. Ei taha isegi väikest pudelit lõpuni juua ja mis ma tast siis üldse jooma hakkasin ja oma Oiviku Oktoobri ära rikkusin??? Ja siis ma lugesin oma vindise peaga lõpuni Elena Ferrante Napoli sarja esimese raamatu, mis mulle meeldis märksa vähem kui telesari "Minu geniaalne sõbranna". Kohe nagu täiesti mõttetu päev, you see. :) Isegi raamat ei olnud nii hea, nagu ma oleksin tahtnud! Isegi vein ei olnud!

Päeva kõige toredam osa oli kiri Londonist. Sellel imelikul aastal on ka positiivseid pooli. Päris mitu. Üks nendest on umbes 20 aastat pausil olnud kirjavahetuse jätk lapsepõlvesõbrantsiga :). Väga hea on, et midagi on selles maailmas ka nii nagu kunagi päris vanasti, mu mäletamise varastel, kõige selgematel aegadel. Siis, kui kõik kogu maailma asjad tundusid hästi selged ja normaalsed ja kõige õigemad ja nii ainuvõimalikud, et mitte mingeid alternatiive ja muid võimalusigi ei tundunud. Ja see tunne tuleb nüüd natuke selle kirjavahetuse teel mõnikord nagu tagasi.

Eino, tegelt pole elul häda midagi. Vähemalt jalad ei valuta see nädal enam. Vahepeal valutasid. Aga kolmapäeval käisin jälle uiskamas ja pärast ka ikka ei valutanud. Ei jõua juba ära oodata seda pühapäeva õhtut, kui saaks jälle jääle. Aga päriselt, kui mul oleks auto, siis ma saaks sinna selles lõputus ladistavas vihmas omal ajal ei vähem ega rohkem kui 9 minutiga. Selmet veeta hullu sättimise, kellavahtimise, ümberistumiste ja bussipeatustes passimise peale 2 x 36 minutit per õhtu ülerahvastatud ja covidit täis bussis. Nii mugav oleks. Kas ma peaksin päriselt auto ostma või? See oleks nii mõttetu. Kui ei, siis palun, võtke see lakkamatu vihm ära! Kas või see, kui COVIDist kuidagi lahti ei saa.

Mul tekkis nüüd ületamatu tung minna Ravennasse. Lihtsalt, sest ma kunagi käisin, ja sealsete hämaralt valgustatud kirikute tuhmilt sädelevad bütsantsiaegsed mosaiigid olid nii maagilised, et ma tahan nüüd tagasi minna, kohe, praegu. Järsku, lihtsalt niisama. Aga ei saa ju, vist, sest kindlasti on midagi, mis selles sinnaminemise ja tagasitulemise valemis viltu läheb. Lisaks lennukite või rongide tühistamistele ja muutmistele võib vahele tulla kõikide UNESCO maailmapärandi kohtade rahvusvaheline sulgemine või mõne asjassepuutuva riigi piiride sulgemine või mingi suvalise pikkusega karantiini kehtestamine paarituarvulistele lendudele või kartulikoorevärvi juustega naisterahvastele või maitiea, mingi kohaliku omavalitsuse lamp otsus, et järgmised kolm nädalat võivad muuseumis käia ainult alla 35-aastased blondide lokkidega mehed või et kõik muuseumid on lahti ainult viiest hommikul kuni poole kümneni hommikul või midagi. Mingeid mõistlikke ja sidusaid otsuseid ei tee neil päevil siin maailmas igatahes mitte keegi. 

Ühesõnaga. Ma nüüd lähen magama ära, et sellest nõmedast päevast lahti saada. 

Olge siis toredad, eksju!

M.

PS: on homme ja päike särab, hommikust saadik! Sellist asja polnud kuskil lubatud ja ma juba olin päriselt valmis selleks, et see aasta enam päikest ei näegi. Ühesõnaga, autot ei pea ostma! :D