Selleks, et rääkida, kui katastroofiliseks tänane kujunes, tuleb kõigepealt minna ajas umbes 3-4 aastat tagasi. Minu sünnipäeva.
Juhtus nii, et toona 3-4 aastat tagasi sain ma sünnipäevakingiks kaks erinevat kohvimasinat. Luksemburgis kinkus mulle Nespresso masin koos kotitäie kapslitega ja Eestis kinkus mulle normaalset, mittekapsli kohvi tegev Saeco oma.
Kuna Luxi kohvimasin tuli koos kohviga ja selle kinkinud isend käis mul toona Luxi kodus regulaarselt külas, läks esimesena kasutusse see. Teine jõudis ilusti ka Luxi kohale, aga kolis esialgu karbi sees kappi paremaid aegu ootama. Ja seda, et mul keskkonna reostamisest villand saaks.
Mingil hetkel kadus Nespresso kinkija regulaarsete külaskäikute vabandus ära, aga paljudel põhjustel, mille seas peamisel kohal laiskus, ei jõudnud ma veel mõnda aega kapslimasinast loobumiseni.
Kuniks jõudis kätte koroonakriis.
Mul on täna 25. kodusistumise päev. Ja kohe karantiini algusest hakkasin ma hoolikalt jälgima oma kohvivarusid. Vaadake, ma joon tavaliselt keskmiselt 5 kohvi päevas. Nii et seda kraami ikka kulub.
Aga noh, mul oli veel varusid küll ja siis olid Marika kingitud ökokapslid ja veel kofeiinivaba kohvi kapslid ja siis meenusid mulle veel koos masinaga tulnud kohvikomplektis olnud maitsekohvid, mis mulle üldse ei maitsenud ja puhta järgi olid ja... Lühidalt öeldes, siiani jagus.
Umbes nädal tagasi hakkas siiski selgeks saama, et kaua enam nende varude najal ei ela. Kuna Nespresso pood on ka kinni, siis mõtlesin välja, et nüüd oleks paras aeg masinad ära vahetada ja kohviubade peale üle minna. Ostsingi eelmine nädal poes käies üksiti ka koti ube.
Noja siis jõudis kätte see tähelepanuväärne hetk, kus viimased kapslid kasutusse läksid. Tänaseks hommikuks jäi täpselt üks kapsel veel. Noja ma siis mõtlesin, et elan selle najal hommiku üle ja siis pärastlõunal hakkan masinaid vahetama (täna oli meil lühike reede, st tööpäev lõppes kell 13.30).
AGA. Siis hakkas kõik untsu minema.
Tõusin mina üles. Hirmus uni oli. No sigauni. Läksin kööki, tegin oma viimasele silmaterakesele kapslile pai, panin ta masinasse ja lükkasin kohvi jooksma. Võtsin kapist piima, keerasin korgi pealt ära ja tahtsin hakata piima ka tassi valama. Ja - mis ma näen! Esimest korda elus olin ma unustanud tassi kohvimasina alla panna. Kogu mu viimase hindamatu kapsli kofeiin oli köögikapi peale laiali valgunud.
ÕUD.
Läksin siis seinakappi teist masinat tooma, aga vahepeal tegi arvuti "plõnn" ja ütles, et mulle on saabunud kahetunnise tähtajaga kiirtöö. Piisavalt pikk, et selle kõrvalt enam mitte millelegi muule aega raisata. Hästi. Jätsin kohvimasinad sinnapaika. Asusin tööle. Täiesti ebatüüpilisel kombel töö tähtaega pikendati. Õnneks, sest esialgne versioon temast sai mul valmis umbes kümme minutit enne esialgset tähtaega ja no REV, COR, POS ja BKO olid ju ka veel järjekorras. No ühesõnaga läks hästi, pikendati. Saatsime ta välja. Siis oli vaja vastata viiele kirjale, püüda lahti saada teist programmi, mis mul pool nädalat avanenud ei olnud, aga, oh imet, nüüd ta siis avanes, mis tähendab, et seal ootav töö oli vaja ka ära teha, juhuks kui ta esmaspäeval jälle ei avane. Ja noh... Point selles, et juba oligi kätte jõudnud tööpäeva lõpp, aga mina polnud veel ühtegi kohvi saanud. Pea juba valutas otsas.
Kui ma siis lõpuks läpaka tagant tõusin ja teise masina karbist välja sain, ära puhastasin, veekonteineri ära pesin, üleujutatud kapipealse ära küürisin ja üldse olin tükk aega selle esimese kohvi valmistamiseks tarvilikke asju teinud, selgus, et see kohvimasin kahjuks siiski ei söö ube, vaid sellel on käpp, kuhu tuleb panna juba jahvatatud kohv. Aga minul oli ju suur kott ube.
Ahastusin. Ikka tõsiselt. Vaatasin tükk aega masinat, et kas seal tõesti ei ole ubade jaoks eraldi auku.
Siis läksin ruttu Nespresso lehele, et vaadata, ega kapsleid tellida saa.
Selgus, et saabki. Koroonakriisi tõttu tuuakse need tasuta koju ka. Hästi, rõõmustasin südamest. Mõtlesin, et tellin ühe laari kapsleid veel ja teen nende joomise ajal ära viimased vajalikud ettevalmistused masinate lõplikuks vahetamiseks. Valisin siis kõik oma lemmiksordid juba välja, tegin lausa konto ära ja hakkasin kohaletoimetamisaega valima. Ainult et... siis selgus, et järgmine kohaletoimetamisaeg on järgmisel nädalal.
Ilmselgelt oli see mulle täiesti vastuvõetamatu. Masendus naasis kolmekordselt. Asi kiskus ikka päris pakiliseks ja väga inetuks ära juba.
Kaalusin siis võimalusi. Minna poodi jahvatatud kohvi ostma? Hakata haamriga kohviube purustama? Minna üle tee kondiitriärri ja tuua kaks topsi valmiskohvi koju, et esialgne doos kätte saada ja siis vaadata, mis edasi saab?
Millalgi hakkas mulle läbi udu meenuma, et tegelikult kinkus ju koos kohvimasinaga vist ka kohviveski. Mõtlesin natuke, avasin siis teise kapiukse ja ennäe! Oligi kohviveski ka olemas. Rõõm missugune! Puhastasin ta ära, lõin oad sisse, jahvatasin ära ja sain juba aroomist pool kaifi kätte.
Pesin siis käpa ära, täitsin kohviga ja panin ta masina külge ning hakkasin kasutusjuhendist näpuga rida ajama, et kuidas see kohvi sealt nüüd siis kätte saada. Tegin kõik ära, ainult et siis selgus, et uus masin ei hakka tööle. Kasutusjuhend ütles, et tuleb teha seda-seda ja seda, siis ta purskab tükk aega süsteemi läbipuhastamiseks vett, siis täitke veepaak uuesti ja valige kohvi valmistamise nupp. Ainult et... masin keeldus vett purskamast. Ainult urises. Pool tundi.
Ahastus kuubis. Kell oli kolmveerand kolm ja ma polnud saanud veel ÜHTEGI KOHVI. Kas te kujutate ette? Kell kolmveerand kolm MITTE ÜHTEGI KOHVI! Ma ikka hakkasin juba peaaegu nutma.
Mis mul, sõltlasel, siis üle jäi. Kaalusin järgmisi võimalusi. Ega neid eriti olnudki, pmst seisnes järgmine võimalus endiselt kondiitriärist valmiskohvi toomises või siis pätikohvi tegemises. Kuniks mulle meenus... Ooooo, aga ühes kapis on mul alles ka kunagine presskann!
Nojah. Otsisin siis jälle järgmise kapi ka läbi. Leidsin presskannu, pesin kibekähku ära ja lõin ühe tassi kohta kannu kolm kuhjaga teelusikatäit värskelt jahvatatud kohvi. Jätsin kõik masinad, nende veepaagid ja ärakäivad osad kus see ja teine ja lihtsalt jõin. Suure mõnuga!
Huh. Jäin hädapärast ellu.
Hästi. Hommikukohviga jõudsin kella kolmeks pärastlõunal siis kuidagi läbi häda ühele poole. Aga ega asi sellega piirdunud. Nälg tuli ka. Olin mõelnud, et teen tänaseks söögiks sooja kanasalati. Sellise, mida ma ikka Mauruse pubis väga armastasin. Lõin sooja osana pannile kartulid, peekonid ja kanafilee. Panin maitseks soola, pipart, liha üldmaitseainet ja paprikapubrit, mida ma ikka alati hästi palju panen. See on sihuke mahe, Türgist toodud pul piber. Mulle väga maitseb. (Kas sinna Türki ka ikka ükskord üldse saab veel või???) Kuhjasin veel kõrvale riivitud kapsast, riivitud porgandeid, värskeid rediseid, tomatit, keedumuna... Aga no see praesegu oli ikka taldrikus domineeriv. Ja kujutage ette mu hämmastust, kui ma siis esimese suutäie võtsin. Selgus, et ma olin pul piberi asemel pannile löönud kamalutäie väga teravat tšillipulbrit. No ikka umbes sama kanget kui Cayenne'i pipar. Iga suutäie kõrvale tuli klaasitäis vett juua. Täielik ämber.
Või siis palju ämbreid. Liiga palju üheks päevaks. Otsustasin, et nüüd on köögiõnnetustest siiber, lähen õue jalutama. Muu hulgas tahtsin kodupoest läbi käia, sest sidruneid oli vaja ja piima ja vetsupaberit :). Läksingi siis poodi. Seal hoovi peal seisis üks tädi. Läksin temast mööda poe ukseni, aga tädi kukkus järsku pahandama. Inglise keeles ja igavesti nägusid tehes, kui ma üritasin prantsuse keeles vastata. Muudkui sõimas ja seletas, et ma olen selline nahaal ja tema on järjekorras. Seal keset hoovi. Et eelmine poodi siseneja oli talle liiga lähedal. Ma siis vaatasin poe uksest sisse, jummel, eelmine siseneja oli poe teises otsas tagumise seina ääres, vähemalt 50 meetri kaugusel ja valis endale banaane. Ma ei osanudki kohe siis nüüd hästi reageerida, aga otsustasin ikkagi vapralt poodi astuda. Hoovi peal oodanud tädi aga kuulutas mulle kogu maailma põlgusega järele, et DISTANTSI TULEB HOIDA, uhmakas.
Ja siis ma unustasin selle kuradi vetsupaberi kah ostmata!
Nüüd pool tundi tagasi avasin ma lõpuks pudeli punast veini. Oli ikka päev, ma ütlen!
Juhtus nii, et toona 3-4 aastat tagasi sain ma sünnipäevakingiks kaks erinevat kohvimasinat. Luksemburgis kinkus mulle Nespresso masin koos kotitäie kapslitega ja Eestis kinkus mulle normaalset, mittekapsli kohvi tegev Saeco oma.
Kuna Luxi kohvimasin tuli koos kohviga ja selle kinkinud isend käis mul toona Luxi kodus regulaarselt külas, läks esimesena kasutusse see. Teine jõudis ilusti ka Luxi kohale, aga kolis esialgu karbi sees kappi paremaid aegu ootama. Ja seda, et mul keskkonna reostamisest villand saaks.
Mingil hetkel kadus Nespresso kinkija regulaarsete külaskäikute vabandus ära, aga paljudel põhjustel, mille seas peamisel kohal laiskus, ei jõudnud ma veel mõnda aega kapslimasinast loobumiseni.
Kuniks jõudis kätte koroonakriis.
Mul on täna 25. kodusistumise päev. Ja kohe karantiini algusest hakkasin ma hoolikalt jälgima oma kohvivarusid. Vaadake, ma joon tavaliselt keskmiselt 5 kohvi päevas. Nii et seda kraami ikka kulub.
Aga noh, mul oli veel varusid küll ja siis olid Marika kingitud ökokapslid ja veel kofeiinivaba kohvi kapslid ja siis meenusid mulle veel koos masinaga tulnud kohvikomplektis olnud maitsekohvid, mis mulle üldse ei maitsenud ja puhta järgi olid ja... Lühidalt öeldes, siiani jagus.
Umbes nädal tagasi hakkas siiski selgeks saama, et kaua enam nende varude najal ei ela. Kuna Nespresso pood on ka kinni, siis mõtlesin välja, et nüüd oleks paras aeg masinad ära vahetada ja kohviubade peale üle minna. Ostsingi eelmine nädal poes käies üksiti ka koti ube.
Noja siis jõudis kätte see tähelepanuväärne hetk, kus viimased kapslid kasutusse läksid. Tänaseks hommikuks jäi täpselt üks kapsel veel. Noja ma siis mõtlesin, et elan selle najal hommiku üle ja siis pärastlõunal hakkan masinaid vahetama (täna oli meil lühike reede, st tööpäev lõppes kell 13.30).
AGA. Siis hakkas kõik untsu minema.
Tõusin mina üles. Hirmus uni oli. No sigauni. Läksin kööki, tegin oma viimasele silmaterakesele kapslile pai, panin ta masinasse ja lükkasin kohvi jooksma. Võtsin kapist piima, keerasin korgi pealt ära ja tahtsin hakata piima ka tassi valama. Ja - mis ma näen! Esimest korda elus olin ma unustanud tassi kohvimasina alla panna. Kogu mu viimase hindamatu kapsli kofeiin oli köögikapi peale laiali valgunud.
ÕUD.
Läksin siis seinakappi teist masinat tooma, aga vahepeal tegi arvuti "plõnn" ja ütles, et mulle on saabunud kahetunnise tähtajaga kiirtöö. Piisavalt pikk, et selle kõrvalt enam mitte millelegi muule aega raisata. Hästi. Jätsin kohvimasinad sinnapaika. Asusin tööle. Täiesti ebatüüpilisel kombel töö tähtaega pikendati. Õnneks, sest esialgne versioon temast sai mul valmis umbes kümme minutit enne esialgset tähtaega ja no REV, COR, POS ja BKO olid ju ka veel järjekorras. No ühesõnaga läks hästi, pikendati. Saatsime ta välja. Siis oli vaja vastata viiele kirjale, püüda lahti saada teist programmi, mis mul pool nädalat avanenud ei olnud, aga, oh imet, nüüd ta siis avanes, mis tähendab, et seal ootav töö oli vaja ka ära teha, juhuks kui ta esmaspäeval jälle ei avane. Ja noh... Point selles, et juba oligi kätte jõudnud tööpäeva lõpp, aga mina polnud veel ühtegi kohvi saanud. Pea juba valutas otsas.
Kui ma siis lõpuks läpaka tagant tõusin ja teise masina karbist välja sain, ära puhastasin, veekonteineri ära pesin, üleujutatud kapipealse ära küürisin ja üldse olin tükk aega selle esimese kohvi valmistamiseks tarvilikke asju teinud, selgus, et see kohvimasin kahjuks siiski ei söö ube, vaid sellel on käpp, kuhu tuleb panna juba jahvatatud kohv. Aga minul oli ju suur kott ube.
Ahastusin. Ikka tõsiselt. Vaatasin tükk aega masinat, et kas seal tõesti ei ole ubade jaoks eraldi auku.
Siis läksin ruttu Nespresso lehele, et vaadata, ega kapsleid tellida saa.
Selgus, et saabki. Koroonakriisi tõttu tuuakse need tasuta koju ka. Hästi, rõõmustasin südamest. Mõtlesin, et tellin ühe laari kapsleid veel ja teen nende joomise ajal ära viimased vajalikud ettevalmistused masinate lõplikuks vahetamiseks. Valisin siis kõik oma lemmiksordid juba välja, tegin lausa konto ära ja hakkasin kohaletoimetamisaega valima. Ainult et... siis selgus, et järgmine kohaletoimetamisaeg on järgmisel nädalal.
Ilmselgelt oli see mulle täiesti vastuvõetamatu. Masendus naasis kolmekordselt. Asi kiskus ikka päris pakiliseks ja väga inetuks ära juba.
Kaalusin siis võimalusi. Minna poodi jahvatatud kohvi ostma? Hakata haamriga kohviube purustama? Minna üle tee kondiitriärri ja tuua kaks topsi valmiskohvi koju, et esialgne doos kätte saada ja siis vaadata, mis edasi saab?
Millalgi hakkas mulle läbi udu meenuma, et tegelikult kinkus ju koos kohvimasinaga vist ka kohviveski. Mõtlesin natuke, avasin siis teise kapiukse ja ennäe! Oligi kohviveski ka olemas. Rõõm missugune! Puhastasin ta ära, lõin oad sisse, jahvatasin ära ja sain juba aroomist pool kaifi kätte.
Pesin siis käpa ära, täitsin kohviga ja panin ta masina külge ning hakkasin kasutusjuhendist näpuga rida ajama, et kuidas see kohvi sealt nüüd siis kätte saada. Tegin kõik ära, ainult et siis selgus, et uus masin ei hakka tööle. Kasutusjuhend ütles, et tuleb teha seda-seda ja seda, siis ta purskab tükk aega süsteemi läbipuhastamiseks vett, siis täitke veepaak uuesti ja valige kohvi valmistamise nupp. Ainult et... masin keeldus vett purskamast. Ainult urises. Pool tundi.
Ahastus kuubis. Kell oli kolmveerand kolm ja ma polnud saanud veel ÜHTEGI KOHVI. Kas te kujutate ette? Kell kolmveerand kolm MITTE ÜHTEGI KOHVI! Ma ikka hakkasin juba peaaegu nutma.
Mis mul, sõltlasel, siis üle jäi. Kaalusin järgmisi võimalusi. Ega neid eriti olnudki, pmst seisnes järgmine võimalus endiselt kondiitriärist valmiskohvi toomises või siis pätikohvi tegemises. Kuniks mulle meenus... Ooooo, aga ühes kapis on mul alles ka kunagine presskann!
Nojah. Otsisin siis jälle järgmise kapi ka läbi. Leidsin presskannu, pesin kibekähku ära ja lõin ühe tassi kohta kannu kolm kuhjaga teelusikatäit värskelt jahvatatud kohvi. Jätsin kõik masinad, nende veepaagid ja ärakäivad osad kus see ja teine ja lihtsalt jõin. Suure mõnuga!
Huh. Jäin hädapärast ellu.
Hästi. Hommikukohviga jõudsin kella kolmeks pärastlõunal siis kuidagi läbi häda ühele poole. Aga ega asi sellega piirdunud. Nälg tuli ka. Olin mõelnud, et teen tänaseks söögiks sooja kanasalati. Sellise, mida ma ikka Mauruse pubis väga armastasin. Lõin sooja osana pannile kartulid, peekonid ja kanafilee. Panin maitseks soola, pipart, liha üldmaitseainet ja paprikapubrit, mida ma ikka alati hästi palju panen. See on sihuke mahe, Türgist toodud pul piber. Mulle väga maitseb. (Kas sinna Türki ka ikka ükskord üldse saab veel või???) Kuhjasin veel kõrvale riivitud kapsast, riivitud porgandeid, värskeid rediseid, tomatit, keedumuna... Aga no see praesegu oli ikka taldrikus domineeriv. Ja kujutage ette mu hämmastust, kui ma siis esimese suutäie võtsin. Selgus, et ma olin pul piberi asemel pannile löönud kamalutäie väga teravat tšillipulbrit. No ikka umbes sama kanget kui Cayenne'i pipar. Iga suutäie kõrvale tuli klaasitäis vett juua. Täielik ämber.
Või siis palju ämbreid. Liiga palju üheks päevaks. Otsustasin, et nüüd on köögiõnnetustest siiber, lähen õue jalutama. Muu hulgas tahtsin kodupoest läbi käia, sest sidruneid oli vaja ja piima ja vetsupaberit :). Läksingi siis poodi. Seal hoovi peal seisis üks tädi. Läksin temast mööda poe ukseni, aga tädi kukkus järsku pahandama. Inglise keeles ja igavesti nägusid tehes, kui ma üritasin prantsuse keeles vastata. Muudkui sõimas ja seletas, et ma olen selline nahaal ja tema on järjekorras. Seal keset hoovi. Et eelmine poodi siseneja oli talle liiga lähedal. Ma siis vaatasin poe uksest sisse, jummel, eelmine siseneja oli poe teises otsas tagumise seina ääres, vähemalt 50 meetri kaugusel ja valis endale banaane. Ma ei osanudki kohe siis nüüd hästi reageerida, aga otsustasin ikkagi vapralt poodi astuda. Hoovi peal oodanud tädi aga kuulutas mulle kogu maailma põlgusega järele, et DISTANTSI TULEB HOIDA, uhmakas.
Ja siis ma unustasin selle kuradi vetsupaberi kah ostmata!
Nüüd pool tundi tagasi avasin ma lõpuks pudeli punast veini. Oli ikka päev, ma ütlen!
No see oli tõsiselt hea lugemine - puhas kuld, sa ikka väga heas võtmes panid selle kirja :D:D:D Ma kõigepealt ise lugesin ja irvitasin tükk aega - Kardo nüüd ka loeb ja naerab siin.
VastaKustutaMa ju kunagi Londonist Eestisse kolides ostsin kaasa käpaga masina, et latte arti oskus rooste ei läheks. Kasutasime seda aastakese Tartus, kolisime siis tagasi Londonisse ja hiljem Pärnusse - masin seisis aastaid kastis, sest köögis polnud ruumi. Kui ma siis mingi hetk tahtsin ikkagi seda kasutada, siis samamoodi lihtsalt vesi ei käinud enam läbi :D Nüüd sai enne kolimist see koos toatäie asjadega üldse ära antud.
Viimase koduga saime ka kaasa käpaga masina, kuna Kardo on minust tunduvalt suurem kohvisõber ja joob ka meelsasti espressot, siis alguses arvas, et peab kasutama. Aga meil on tööpinna ruum piiratud, nii et pärast ühekordset kasutamist panime kappi ära... Teeb edasi mokakannuga, see võtab vähem ruumi :D Ja joob lisaks minuga "tavalist" presskannukohvi ka. Sest mulle maitseb see viimane kohvikoorega endiselt palju rohkem kui kõik latted ja cappuccinod :)
Aga ma tahaks kohe teada, kas saad siis selle masina tööle või ei. Sest nagu öeldud, mul oli sama mure ja jäigi lahendamata, sest ma ei osanud midagi teha. Lugesin vist kasutusjuhendit isegi, aga ei saanud targemaks... Minul muidugi ei ole enam probleemi, mis vajaks lahendamist, aga nii puhtalt huvi pärast juba :D
:D Nojah noh. Ega siin polegi midagi muud teha kui naerda :). Endalgi hakkas lõpuks naljakas, kui palju asju võib korraga untsu minna.
VastaKustutaSiiani ei saanud masinat tööle. Aga pole tõtt-öelda rohkem proovinud ka sellest korrast, kui mulle meenus, et presskann on ka olemas :D. Täna küll uurisin manuaali ja juutuubi ja nii, aga ei viitsinud uuesti möllama hakata. Homme proovin.