Käisin Šotimaal

Et kõik algusest peale ära rääkida, tuleb öelda, et mul oli maikuusse üks puhkusenädal märgitud. Veebruaris, kui puhkuste märkimine käis, leppisime Eliane'iga kokku, et sõidame varasuvel mõneks päevaks Istanbuli. Panimegi puhkused paika, aga kui ma millalgi kõvasti hiljem küsisin, et kas hakkame nüüd lennupileteid vaatama, lõi tema vedelaks. Liiga palju möllu ja mässu olevat seal. Mõtlesime siis igasuguste alternatiivide peale, aga ei leidnud tükk aega ühtegi muud mõlemale huvi pakkuvat sihtkohta. Noja lõpuks tuli siis kuskilt lambist mõte, et läheks õige Šotimaale. Tema olla ammu tahtnud seal ära käia ja mina olin seal ühe korra ammu küll käinud, aga tahtsin uuesti minna, sest ega ma sellest varasemast korrast suurt mäletanud - isegi seda ei suutnud meelde tuletada, KUS me siis täpselt toona käisime. Ma tean, et elasime paaris lossis ja külastasime paari lossi, proovisime viskit, nägime Elgini katedraali (see on ainus koht, mis mul nimeliselt meelde jäi) ja käisime ühes lõbustuspargis peol, aga see oli enam-vähem kõik. Tore oli, seda mäletasin. Niisiis... saigi valitud Šotimaa.

Plaane me eriti ei teinud. Ostsime ära lennupiletid, panime kinni rendiauto, broneerisime ühepäevase väljasõidu lääneranniku saartele ja ostsime ära Harry Potteri rongisõidu pileti, aga ülejäänu suhtes otsustasime järgida vabakava ja kõhutunnet. Eliane ütles, et tema võib autoga sõita küll, kui me suurtes linnades ei kakerda. Mina olin sellega rõõmuga nõus ning lubasin niisama ilus olla ja kaarti lugeda, sest seda ma vähemalt oskan. Kaarti lugeda siis... Noja selline süsteem toimis meil hästi. Olime pool tundi pärast Glasgows maandumist juba rõõmsalt karjamaade vahel ja hoidsime kogu nädala linnadest kõrvale. Linna võib teinekord kas või nädalavahetuseks sõita, aga maakohtadesse ja lossidesse ju ilma autota ei saa. Vot. Hotelle me ka ette ei broneerinud, otsustasime, et sööme ja magame seal, kus me enam-vähem kell kaheksa õhtul oleme. Enamasti leidsime mõne toreda pisikese B&B, kuigi paar korda jäime nendega päris hilja peale ja paar korda võtsime ka toa mingis suures suvalises hotellis, et mitte päris ilma peale jääda. Vaatamisväärsusi me ka välja ei valinud, mõtlesime, et vaatame selle järgi, mis teed mööda me siis lõpuks sõidame. Noja nii oligi. Läksime lihtsalt olema ja nädal kujunes väga mõnusaks. Meil oli üsna sarnane rütm, me tegime mõlemad hästi palju pilti ja olime mõlemad võimalike valikute suhtes üsna ühel nõul. Nii võib teinegi kord luurele minna küll...

Ilmad olid Šotimaal ilusad. Üle ootuste ilusad. Kaks päeva olid ainult pilves ja hallid. Sellest on mul pisut kahju, sest piltide värvid jäävad siis ju palju tuhmimad, aga ülejäänud aja paistis niikuinii vapsee päike ja soe oli ka. Samal ajal olla Luxis olnud hirmus külm ja sajune. Ma jätsin Frantsuaa oma fuksiaperekonna eest vastutama, tema käis neid külmahirmus suisa igal õhtul akna pealt tuppa tõstmas ja hommikuti jälle välja päikese kätte panemas. IRW. Lilledele meeldis selline hoolitsus väga. Mina jätsin nad juba kuu aega varem ka ööseks välja ja ei juhtunud nendega midagi, aga kui ma Šotimaalt tagasi tulin, oli silmagagi näha, et nad olid Frantsuaa hoolitsuse all ja toas magamisega hulganisti õienuppusid kasvatanud ja kõvasti kasvanud... Aga jah, Šotimaale tagasi...

Minule meeldis kõige rohkem me ühepäevane väljasõit lääneranniku saartele. See oli ainus väljasõit, mis me päriselt kohalikust agentuurist ostsime, sest praamide, laevade ja busside klapitamine oleks muidu kujunenud liiga suureks peavaluks. Agentuuris oli aga kogu töö ära tehtud ja nii me siis sõitsimegi bussiga mööda Mulli saart, siis paadiga Staffa saarele, sealt edasi Iona saarele, siis uuesti Mullile ja lõpuks praamiga tagasi Obanisse, kust me hommikul alustasime. Staffa saarel oli hästi uhke koobas, Fingal's Cave, mis inspireeris Mendelssohni kirjutama sellenimelist teost (nime poolest on see avamäng, aga ma pole väga süvenenud, kas see ikka on avamäng või eraldiseisev teos...). Koobas ise oli fantast ja saar ka, pärast koopas käimist sai koopa kohale kaljunukile ronida ja millised värvid ja vaated sealt avanesid... Oo, see oli nii ilus. Iona saarel oli seevastu vägev vana klooster, mida me kunagi kunstiajaloos õppisime, sest sealt on pärit ägedaim/tuntuim illumineeritud käsikiri the Book of Kells. Lisaks armastasid nad seal Iona saarel fuksiaid - kõik aiad olid neid täis ja fuksiaid oli kasutatud isegi teeäärsete hekkide kasvatamiseks. See muutis saarerahva mulle kohe väga sümpaatseks :). Kogu päeva oli ilm suurepärane ja mina nautisin kogu seda väljasõitu täiega. Eliane'ile seal vist jälle nii väga ei meeldinud, aga tema oli juba ette vaimustuses Harry Potteri raudteest ja Glenfinnani viaduktist, mida nendes filmides näidati. Nii me siis sõitsimegi järgmisel päeval Eliane'i pärast Potteri aururongiga, tegime rongiaknast pilte, imetlesime viadukti ja läksime õhtul veel selle juurde tagasigi, et rahulikumalt pilte teha. Minu arvestuste järgi pidi üks aururong sellest õhtul ka üle sõitma, aga kuskil tegin ma oma arvestustes vea. Me istusime seal ühe mäe otsas kivi peal kaks tundi ja muudkui ootasime ja ootasime ja ootasime, aga rongi ei tulnudki. Kui me sealt lõpuks poole üheksa paiku alla kobisime, jäimegi hotelli otsimisega nii hilja peale, et Fort Williamis olid kõik hotellid viimseni täis. Parema puudumisel sõime linnas kõhu täis ja põrutasime siis väiksemaid kohti otsima. Valmistusime juba ka häda korral autos magama, aga leidsime siis kell 11 täiesti suvalisest pärapõrgust kõige ägedama meie nädala öömajadest - metsavahelise väikese B&B, mis oli hästi õdusas majas ja täiesti imelise teenindusega. Pean meeles pidama ja neile TripAdvisorisse või kuskile kiitva kommentaari kirjutama.

Ahjaa, kohe esimesel päeval pärast saabumist käisime ühes väikeses linnakeses mägismaa mängusid vaatamas. Paistab, et Šotimaal korraldatakse suvel igas vähegi väärikas linnakeses rammumeeste päev, kus puhutakse torupilli, korraldatakse laste rahvatantsuvõistlusi ja võisteldakse vasaraheites, kivitassimises ja palgiheitmises. Selles mõttes läks meil hästi, et me leidsime hooaja kõige esimese ürituse üldse. Neid pidavat korraldatama eriti sageli juunis-juulis, aga tore oli see rahvapidu ka oma silmaga ära näha. Ajastusega ühesõnaga vedas.

Noja siis sõitsime veel peamiselt losside vahet ja hängisime muudes väikestes paikades - käisime Eilean Donani lossis ja Cawdori lossis, Loch Nessi ääres Urquharti lossi varemetes, Cullodeni lahingu toimumispaigas, Šotimaa vanimat silda vaatamas, Dalwhinnie ja Edradouri viskikodades, vaateplatvormidel, sinikellukatest sinetavaid metsaaluseid pildistamas, Pitlochry kalatreppi vaatamas jne jne jne. Kuna ma ostsin enne reisi uue fotoka (Pentax K-500), millega ma hirmsat moodi rahul olen, tegin ma nädala jooksul ka igavesti palju pilte. Nüüd olen ma pärast mitmekordset fotode läbivaatamist suutnud paarsada pilti ära kustutada ja järel on 2597 fotot. Nendest õnnestust mul täna välja valida 650 parimat pilti ja ma nüüd ei teagi, kuidas ja mille alusel nendest omakorda 5-10% blogisse riputamiseks välja selekteerida... Keeruline. Aga jah, fotokas on super. Värvid on ägedad, aparaat on kiire ja tubli ja ma ostsin paar nippe tutvustavat fotoajakirja ka, nii et nüüd on mul mõneks ajaks katsetamist ja mängimist küllaga. Katsetan teist kindlasti varsti Eestiski, sest nüüd on pooleteise nädala pärast ees reis Frantsuaa ja Eliane'iga Tillinna ja Pärnussegi. Juhhuu :).

Hästi, aga aitab nüüd jutust küll. Pilte ei suuda ma veel täna siia üles riputada, nii et jääme järgmise korrani :). Meil on nüüd pikk nädalavahetus ja mul on kavas seni kodus istuda, kuni kuller on tellitud mööblitükid ära toonud. See juhtub paraku aga täiesti ettearvamatul hetkel kas täna, homme või esmaspäeval, mis omakorda tähendab, et mul peaks ootamise kõrvale ka blogi ja piltide jaoks mõni minut aega jaguma. Eks vaatame siis, kuidas mul see sorteerimine edeneb. Annan endast parima. Aga pakaa praeguseks.

M.

Pildikesi elust 2

Pildikesi elust

Ma teadsin, et see läheb nii - Liis tuleb, alguses tundub, et meil on hästi palju aega, aga siis ta juba läheb ära. Alati on nii :). See nädal saigi siis nüüd läbi. Me ei teinud küll midagi asjalikku või kultuurset, aga puhatud ja lobisetud sai mehe eest. Olen väga rahul!

Ahjaa, ma olen juba mitu aastat teadlik, et siin on lihavõtteesmaspäeval vilepillipüha, aga ma olen selle alati maha maganud. Nüüd hoiatati mind aga aegsasti ette ja me jõudsimegi Liisiga esmaspäeva hommikupoolikul vilepillilaadalt läbi astuda. Selle püha nimi on siin Éemaischen ja väidetavalt on see kuidagi seotud Emmausega, aga kuidas, sellest pole ma veel aru saanud. Igatahes on neil juba 19. sajandi teisest poolest saadik komme sellel päeval linnukujulisi vilepille müüa. Iga käsitööline katsub igaks aastaks uue mudeli valmis nuputada ja siis saab neid hirmkalli raha eest osta. Mõned viled olid tõsiselt ilusad ka, aga kuna ma pole lapsest saadik tundnud suurt vajadust vilepilli pläristada, ei hakanud ma neid 30 euro eest siiski ostma. Ostsin hoopis ilusa punase savikannu, mille sees keefiri hoida :). Tundus vähe praktilisem.

Veel ostsin lambi ning kasutasin oma pikka pinginaabrit häbitult ära - lasin tal päris mitu korda kõrgustesse turnida ja seda laest lakke riputada. Oli ju vaja mitmes toas proovida, et näha, milliste toonidega see paremini sobib. Lõpliku seisukohani ei olegi ma veel jõudnud. Lamp heidab nimelt vägevaid varje, aga elutoa jaoks on see liiga pime ja magamistoa jaks pisut liiga kirju. Ma pole endiselt kindel, kas ma jään selle juurde või viin poodi tagasi. Paar nädalat on veel aega mõelda, kuu aega saab teist tagastada...

Fuksiavaimustus on mul endiselt täies hoos. Eelmisest kirjutamisest saadik pole ma küll ühtegi taime juurde ostnud, aga olemasolevaid olen püganud ja aknakastidesse istutanud küll. Tõstsin kastid nüüd lõpuks välja ka, kuigi jahedamateks öödeks toon neid ikka igaks juhuks veel tuppa varju. Frantsuaa märkis, muide, et minu aken on kogu tänava peale ainus, kus lilled on. Ja mul on hea meel näha, et ma muudkui nakatan inimesi. Emme otsib ka juba eelmisest suvest saadik siit-sealt fuksiapoegi kokku, Hellele viisin mitu võsukest, millest ta nüüd innukalt noorukeid kasvatab, Liis vaatas siin minu lilledega jutlemisi ja mõtles kohe mitu päeva aia kordategemise ja lillede istutamise peale ning nüüd teatas isegi Frantsuaa, et kuna ma räägin talle juba nädalaid lilledest ja tuletasin talle muu hulgas meelde, et tal on aed, mis on ilma lilledeta suisa tühi ja igav, vahib ta nüüd ka lahtiste silmadega ringi, et aeda värviilu tuua. Muu hulgas lubas ta maha istutada vähemalt ühe fuksia :). Nii nakkav ma siis olengi :).

Tema peale ma veel mõtlen ja tegelt jäi mulle ehituspoes üks valge-sinine sort ka silma, aga mul on täpselt ühes aknakastis üks koht veel vaba (ja ülejäänud ruum peab jääma emme toodavatele istikutele ja siin oma juurutatud võsukestele, kui ma just ei taha endale koju plaanitud 4 aknakasti asemel päris kasvuhoonet tekitada), nii et ma siis nüüd vesistan. Kinnismõte missugune.

Ahjaa! Käisime ükspäev korra väljas ning leidsime uuesti koju jõudes välisukse metallvõre küljest valges kilekotis kompsu. Kotis oli pruun karp ning karbis... LAMMAS. Lihavõttelammas :). Keeksist ja šokolaadiglasuuriga. Nämm-nämm oli. Ja nii nunnu üllatus. Veelgi enam - keegi ei olnudki jõudnud/tahtnud seda ukse küljest pihta panna! Hihii... Selline üllatus tegi tuju kohe heaks :). 

 Tegelt räägiks veelgi, aga järsku tuli kange uni, nii et lähen ära magama. Käisime täna töökaaslastega ühe kolleegi sünnipäeva puhul restos. Pugisin seal kõhu nii täis, et siiani oli raske. Nüüd hakkab aga juba täitsa hea ja pea on ka juba täiesti väss... Kahesõnaga - head ööd!

M.

Ilus vaade ja fuksiaogarus

Frantsuaa juhendamisel leidsin Luxi linnast ühe ilusa vaatega kohviku

Klaasipeegeldus jäi peale, aga mis siis!

Veel üks peegeldav kohvik :)

Kevad!

Frantsuaa, Eliane ja Patrick :D

Nii, ja minu fuksiavaimustus... Hetkel on mul eelmisest suvest üks rippuv taim ja kolm selle poega, millest ühest kasvatan puu ja üks läheb Eestisse, neile lisaks on mul akna peal konteinerites neli sel kevadel ostetud püstist fuksiat ja üks rippfuksia. Emme toob varsti veel viis pisikest istikut ja siis on mul kodus fuksiakasvandus. Kõik on isesugused ja niiiiiiiiiiii ilusad :). Kinnisidee!

Pühad on käes ja Liis tuleb külla

Jee! Pühad on käes! Puhkus! Rõõm! Kevad! Külalised! See nädal läks kuidagi kiiresti ja häguselt, eredaid hetki eriti ei olnud. Mul on viimasel ajal mingid pentsikud tervisehädad, ei midagi tõsist, aga sageli on kogu aeg tüütult halb ja sellises uimases ei-liha-ei-kala olekus ma siis vaikselt tiksungi. Ei märkagi justkui, millal üks päev otsa saab ja uus hakkab, sest energiat millekski eriliseks pole. Hea, kui töö tehtud saab ja Frantsuaa teed joomas käib ja mina kell 10.30 voodis olen :). Sellel nädalal oli muidu selle parlamendikoosseisu viimane istung ja siis sai see läbi. Ilma selle tohutu paanikata, mida kõik pool aastat ootasid. Eks siis nüüd paistab, mis edasi saab, kas järgneb prognoositud vaikus või lööb välk hoopis ootamatult kuskile sisse. Kohe huvitav on.

Täna on meil aga lihavõtete puhul juba vaba päev ja vabadust jagub kohe nii, et alles kolmapäeval tuleb tööle minna. Ja tunni aja pärast hakkan ennast Liisile vastu sättima :P. Talvel arutasime teisega põgusalt, et ta võiks millalgi külla tulla, siis jäid aga puhkusepäevad märkimata ja millalgi hakkas tunduma, et selle aastanumbri sees ta siiski Luxi ei jõua. Noja mingil hetkel tegin ma täiesti huupi soovituse, et tulgu ikka, aga lihavõteteks, sest see on ainus, mis selleks aastaks võiks üldse klappida. Mõte juurdus, võttis vastunäidustustest hoolimata jumet ning arenes nii kaugele, et ma sain just sõnumi, et mu kõige pikaajalisema staažiga sõbrants sai Frankfurt Hahni lennujaamast tund varasema bussi peale ja on kohe varsti-varsti Luxis. Hurraa. Hakkan varsti vastu minema :).

Muidu olen täna hirmus varakult jalul ja sain ka korraliku üllatuse osaliseks. Ma olin nimelt veendunud, et Luxis ei kasva täna lihavõttereede puhul ka mitte kõige tavalisem rohi. Kohe vähemalt esmaspäevani (k.a). Siis tegin aga hommikul kell pool kaheksa silmad lahti (jah, mul on ka lõpuks rütm kehas) ning avastasin, et alati väga konservatiivseid sulgemiskellaaegu järgiv kondiitriäri on teisel pool tänavat täiesti lahti. Keemiline puhastus kubises ka elust. Ja isegi juveeliäris oli sellel kellaajal kliente. Tegin akna lahti, pistsin pea välja ja nägin ära, et lahti on ka apteek ja toidukas, mistõttu panin ma end siva riidesse ja kiirustasin poodi, sest ehkki ma varusin meile mõlemale vähemalt viieks päevaks süüa, jäi viimase poeskäigu ajal ostmata mereannipasta koorekastme jaoks hädavajalik valge vein ja ühe teise roa jaoks ette nähtud kookospiim. Mõlemad kripeldasid mul juba mitu päeva hingel ja mõlemad sain nüüd kätte, lillemulla tõin veel kauba peale ära ning tripi käigus täheldasin tänaval nii erakordset elu, et julgesin minna veel 300 meetrit kaugemale, et vaadata, kas mul õnnestub asendada ka eile kraanikausis kildudeks löödud presskann. Ausõna, ka see pood oli lahti ning presskann on homseks hommikuks täitsa olemas! Noja see andis mulle sellist söakust, et edasi julgesin ma juba päris linna minna, et pühademunade kaunistamiseks ka vildikaid ja pitsi osta ning omandada täiesti plaaniväliselt ka kauakiibitsetud hommikumantel. Olen hommikupoolikuga ühesõnaga täiesti sigarahul. See on juba jõudnud ületada kõik mu ootused!

Aga mis ma siin nüüd ikka pläran. Viimane kord õnnestus Liisil (tõsi küll, keset ööd) saabudes raudteejaamast ehk bussi lõpp-peatusest mööda sõita ja tükk aega kuskil parklas kükitada, nii et seekord lubasin ma tal eriti varakult vastas olla. Hakkangi siis kohe astuma, ilm on täna veel päris heade killast ja väike jalutuskäik teeb ka kindlasti ainult head. Järgmist postitust ei pruugi lähipäevadel küll järgneda, aga Liis hoiab teid kindlasti asjade käiguga kursis :).

Pakaa praeguseks!
M.

Ei saa aru

Meil siin laupäeviti post ei käi. No ei käi! Mitte kunagi ei käi, kui vaja. Aga siis kord aastas täiesti ettearvamatul laupäeval käib. Olen suures segaduses. Magasin siin laupäeva hommikul õndsa und, nägin väga tempokat unenägu, mille sündmused toimusid Egiptuses. Täpsemalt ei mäleta, aga tegemist oli äreva põnevikuga, millest ma ühel hetkel väga pettunult täie hooga lihtsalt PÜSTI hüppasin, sest uksekell helises. Esimese hooga ei saanud ma mitte millestki aru, siis tegin plärina allika kindlaks, lasin helistaja alt sisse. Astusin taas elegantselt uksele, ise pidžaamas ja pesemata juuksed turris püsti. Tulijaks oli postimees, kes tõi mulle raamatu, mille ma tellisin... detsembris (räägib Egiptusest, muide :)). Mitte millestki ei saa aru.

Raamatutest rääkides - olen viimasel ajal üksjagu palju lugenud. Lugesin läbi töökaaslase käest eelmisel aastal laenuks võetud Julian Fellowesi raamatu "Snobs", mis oli päris tore, siis lõpetasin ära iidamast-aadamast pooleli olnud raamatu "The Last secret of the temple" ning siis maadlesin Paul Hardingi raamatuga "Tinkers", mis on esimene Pulitzeri auhinna võtnud romaan, mida ma kohe silmaotsaski ei kannata. Melanhoolne, raskemeelne ja uinumuinu, brr... Ainus hea asi selle juures oli selle lühidus ja suur kirjastiil, nii et vähemalt läks see piin kiirelt. Järgmiseks... ei teagi. Alustasin Pat Barkeri raamatut "Regeneration", aga esimesed kümme lehekülge ei olnud väga haaravad... Eks paistab.

Ja siis veel tahtsin seda öelda, et sain kinnitust, et mitme aasta pikkusele Lääne-Euroopas elamisele vaatamata olen ma endiselt idaeurooplaslikult viisakusetu ja matslik. No mina ei tule iseseisvalt selle peale, et pangas tuleb pärast järjekorramasinast numbri võtmist kõikidele ülejäänud järjekorras ootajatele kõva häälega tere öelda. Ja arsti ooteruumis ka. Kui ei ütle, siis vaatavad kuni 20 inimest sind nii etteheitvalt, et isegi siilile oleks selge, et ta on mingi tõsise fopaaga hakkama saanud. Ja igale tulijast teretajale tuleb loomulikult kõva häälega kooris vastata. Ja üldse tuleb igasuguseid arste (kuulu järgi ka näiteks hambaarste) kättpidi tervitada. Jah, harjumist on veel küllaga :). Ja arstidest rääkides - sain ükspäev vereproovi eest postiga koju saadetud arve avamise järel ka kultuurišoki. See oli nii uskumatu, et panen teile siia esimesest leheküljest pildi ka.

Utoopia mu meelest :). 

Aga nüüd aitab, lähen ära magama! Head ööd ja uut nädalat!

M.

Elan, suppi keedan ka mõnikord... :)

Meil oli vahepeal kevad ära, nüüdseks on see puu täitsa ära õitsenud!

Sain Emilia käest ka pildid kätte. Nii oli märtsi alguses Londonis :). 

Ükspäev tegin läätsesuppi. Praadisin peekonit ja sibulat ja lõin need punaste läätsedega potti keema. Kõik. Lihtne ja hea. Teine päev tegin sibulasuppi ka. Ja siis leiba. :). Viimaste nädalate tähtsündmustest võib veel esile tõsta kohtumise Frantsuaa koertega, kes on äärmiselt armsad, paid ja kuulekad. Noja veel vestlen igapäevaselt lilledega. Kolm fuksiaistikut on juured alla võtnud ja esimene, mis sai juba eelmisel nädalavahetusel potti istutatud, on jõudnud endale vahepeal 8 lehekest kasvatada. Sõpradega teen reisiplaane: Liis tuleb varsti külla ja siis emme ja suvel Naira ja vahepeal lähme Frantsuaa ja Eliane'iga Tillinna ja Eliane'iga vist korraks Šotimaale. Praegu on ühesõnaga selline blogiväline eraelukese aeg... :). Kirjutatavat kraami on vähevõitu :). Aga pole midagi, küll tuleb!

Ilusat pühapäeva! :)

Perenaiselik nädalavahetus nr 2

Sel nädalal ei jõudnudki ma nädalavahetuseks plaane teha. Istung oli :). Eilseks hommikuks ootasin nädalavahetust juba nagu hingeõnnistust. Olin ikka üsna kaputt. Kohe nii, et pistsin koju jõudes leiva ahju ja siis needsin ennast kõvasti, sest kell kuus õhtul tuli nii suur uni, et oleksin tahtnud kohemaid magama minna, mitte ahju passida. Nojah, leib sai õnneks aru, et minuga ei maksa reede õhtul mängida. Kerkis teine kenasti ja sõnakuulelikult ning kukkus üleüldse väga hästi välja. Elu teise leiva kohta eriti. Ma pole muidu kunagi olnud eriti suur leivasööja, aga tänaseks on suurem osa sellest pätsist juba otsas. Hommikusöögiks pistsin vist viis võileiba kinni. Sealihaviilu ja hapukurgiga, mmm. Siiani peeretan :). Panin nüüd uue taigna hapnema, sest lubasin esmaspäeval viia tüki leiba ka sellele töökaaslasele, kelle käest juuretise sain :). Loodetavasti kukub elu kolmas leib ka sama hea välja. Et kõlbaks ikka viia, noh.

Täna käisin duši all ära ja olin hommikusöögiga poole peal (nii pool üks päeval vist), kui järsku helises uksekell. Viimane kord lasi keegi päriselt minu juurde tulija mul kutsumata ukse taga kella ilmselt siis, kui ma veel põhikoolis käisin, nii et ega ma päriselt arvanud, et keegi võikski mind otsida. Kellapirin oli aga väga järjekindel, nii et ma lasin helistaja lõpuks altuksest sisse, mõtlesin, et äkki jättis ülemine naaber võtmed koju või midagi. Aga ei. Järsku hallootas mul ukse taga üks paks kutt. Mina olin pidžaamas, märgade juustega ja paljajalu, aga astusin siiski elegantselt uksele ja sain teada, et minu aadress valiti välja statistikaameti uuringuks, nii et kas ma räägin prantsust ning annaksin ühe lüheldase intervjuu ELi teemadel. Tüüp näitas ette tunnistused ja puha - noja nii ma siis kutsusingi ta sisse, pakkusin talle kohvi ja vastasin 35 minutit küsimustele, et mis seondub minu jaoks ELiga ja milliseid väärtusi EL minu meelest esindab. Naljakas oli kohe :). Aga tore ka. Tüüp oli väga muhe.

Muidu valmistun suveks. Ostsin endale akna peale lillekasti ja juurutan fuksiaistikuid. Käisin muidu juba lillepoodides uurimas, kust veel teistsugust värvi fuksiaid lisaks saada, aga siin tulevad need müüki alles kuu aja pärast. Või enam-vähem nii. Eks ma siis kannatan. Aga idee on suveks fuksiad aknakastiga õue panna :P. Mida rohkem eri värve, seda parem :). Olen põnevil.

Siis tegin pekanipähklikooki. Ei ole veel jõudnud proovida, see alles jahtub, aga lõhnab igatahes hästi. Ja rohkem polegi vist uudist. Olen vaadanud uuesti üle kaks hooaega sarja "Oru valitseja". Küll see on ikka positiivne ja muhe. Keeletundidesse sel nädalal ei jõudnud, olin kaks õhtut ületundides ja kolmandal tahtsin lihtsalt kodus vedeleda :). Kirjutan homme õpetajale kirjandi, et teda veenda, et ma ikka päriselt olen motivéiert :D. Ja nüüd aitab. Siin pisut pildipuru. Ja head nädalavahetuse jätku!

M.

Oi, meil oli siin vahepeal kevad ära. 21 kraadi ja kõik õitses!

Rätiku all palav leib...

Palun tutvuge, minu keefiriseen Mushy :)

Perenaiselik nädalavahetus

Küll ma olin sel nädalavahetusel tubli. Kõik sai pestud-koristatud-triigitud, lisaks tegin suure potitäie suppi, tegelesin lilledega ja küpsetasin esimest korda elus leiba. Maitse poolest tuli päris õige kohe, aga pärast kergitamist vajus ta kolinaga kokku ja jäi seetõttu tihke ja väike. Ja koorik on kõva ja kuna ta jäi nii väike, siis on kogu leib pmst koorik. Aga no elu esimese leiva kohta on tulemus siiski täiesti söödav. Ja küll ma ta õigeks timmin, nii et on pehme ja kohev. Muidu reedel käisime veel töökaaslastega väljas ja täna Merli pargis parte vaatamas ja kasse paitamas. See oli rahvast pungil täis. Meil oli nimelt 16 kraadi, päike siras ja dressikaväel oli täiesti paras olla. Saate aru! Suvi!!! Hurraa...

Aga nüüd tõstan lilled õuest tuppa tagasi, käin pesus ja siis panen vaimu homseks valmis. Homme on istung.

Pakaa!
M.

Badass

Keefiriseenest ja Londonist

Kuidagi on kätte jõudnud kevad. Minu jaoks tähendab märts nimelt alati kevadet, olgu siis lumi maas või lilled õitsmas. Ja kuidagi tuli see minu jaoks täiesti ootamatult. Istusime Emiliaga Londonis Vodafone'i teeninduses, kui ma järsku kalendrist avastasin, et plirts-plärts, käes on märts. Täiesti jabur. Selline tunne on nagu hommikul kell pool kaheksa! Äratuskell helises ja nüüd kohe ei teagi, milllises suunas kapata ja hüpata, et õigel ajal igal pool olla ja mitte millestki ilma jääda. Ühesõnaga pentsik on!

Jagan siis uudiseid ka. Mul on nüüd koduloom. Selleks on keefiriseen Mushy! Tegelikult on tema eestikeelne nimi vist Tiibeti piimaseen, aga inglise keeles milk kefir grains (kui keegi tahab guugeldada või midagi). Tema ülesanne on piimast keefiri teha ja ta sisaldab 35 kasulikku bakteriliiki ja on täitsa elav organism, mis iga piimalaariga kasvab ja võimsamaks muutub. Varsti on ta mul juba nii suur, et võin hakata teda poolitama ja jagama. Koduloomaks ristis ta mul Emilia, sest ma tundsin Londonis muret selle pärast, kust oma seenekesele pühapäeva õhtul Luxis värsket piima saada. Ta kasvab küll jõudsalt, ent ei ole minuga veel päriselt harjuda jõudnud ja seetõttu ei tahtnud ma tema külmikussepanemisega riskida. Muidu saab keefiriseene kaheks nädalaks külmkappi "magama" panna ja pikemateks perioodideks lihtsalt ära kuivatada ja kappi tallele panna, aga selleks peab ta enne täies elujõus olema. Mina sain enda oma aga alles eelmisel nädalal ja ei julgenud teda veel niimoodi ehmatada. Mõtlesingi end seega halliks, kust talle värsket piima saada - et kas tuleb näiteks esmaspäeva hommikul enne tööd poes ära käia või mis. Lõpuks lahenes piimaprobleem aga nii, et selgub, et Gatwickis müüakse teispool turvakontrolle ka igal pool piima. Tõin sealt väikese pudelikese kaasa, nii et seeneke sai omale eile õhtul värske piima ette.

Londonis oli meil Emiliaga spontaanne ja lõbus nädalavahetus. Emiliaga oli tore kohtuda, ka teda nägin viimati aasta tagasi, kui ta mul Luxis külas käis. Vahepeal on ta kooli ära lõpetanud ja Londonis endale nii imehästi passiva töö leidnud. Selle üle on mul väga hea meel. Londonis on ta olnud ainult kaks kuud, mistõttu on selles linnas tema jaoks ka veel üksjagu avastamist ning lepliku inimesena oli ta nõus kõikide plaanidega, mis ma suutsin välja käia. Peab ka ütlema, et kõik kukkus ülimalt suurepäraselt välja. Seekord oli minu põhiunistus nimelt Camden. Emilia ei olnud selle fenomeniga veel tuttav ja mul oli hea meel näha, et see linnajagu istus talle väga hästi. Mina tahtsin sealt natuke poolkiiksuga riideid (loe korsetti ja mu ribadeks kulunud sajanööbise mantli teisikut) ja tema kiikas kleite ja meil oli mõlemal selle käigus sigalõbus. Nööbimantlit ma ei saanud, sest kui minu oma oli velvetist, siis nüüd pakuti samasugust ainult sametversioonina, aga samet mulle ei meeldi. Selle asemel leidsin hoopis teistsuguse kiiksuga mantli :). Väga minu moodi lõikega ja lisaks veel lillat värvi! Korsetigi sain! Nüüd tuleb garderoobist nende juurde ainult hästi lihtsad riided välja vaadata, muidu ehmatan konservatiivse Luxi viimati veel väga ära. Enivei, kui me olime mõlemad korralikult raha laiaks löönud, astusime uiu ajel sisse stuudiosse, kus sai eri ajastute kostüüme proovida ja nendes pilte teha. Valisime teema välja ning lasime Bulgaariast pärit tüdrukutel meid tund aega riidesse panna ja poosidesse sättida. Kohutavalt lõbus oli ja tulemust näete siis, kui olen pildid plaadilt arvutisse kopeerinud :).

Seda teadsin ka, et tahaksin Londonis teatrisse minna. Minu esimene valik oli Billy Elliott, sest olen kunagi filmi näinud ja see lugu oli nii südamlik ja armas. Emilia ei vaielnud ka vastu, sest temale meeldib kõik tantsuga seotu. Ainult esimesest piletiputkast teatati meile, et see on välja müüdud. Õnn oli, et me alla ei andnud, vaid valisime palju pikema järtsuga piletikioski ja võtsime nõuks enne teisele etendusele pileti nõutamist igaks juhuks sealt ka Billy järele küsida. Saimegi löögile, nii et Camdenist tulles viskasime ostukotid koju ja kiirustasime Victoria Palace'isse teatrisse. Londonile omaselt olid istmeread teatris järsud nagu Moseli viinamäed. Jalgadele oli ruumi sigavähe ja kui üks onkel tagumises reas kummardus, istus ta täpselt Emiliale pähe. Aga etendus oli fantast. Meil pannakse lapsi mängima mingid 25-aastased näitlejad, seal mängis 12-aastast poissi päriselt laps, kes oskas superhästi tantsida, väga hästi laulda ja lisaks mängis ta kogu aja sellise innuga, et ma olin väga üllatunud. Mina selles vanuses võisin kõik kenasti ära õppida - klaveripala või luuletuse või mille iganes -, aga ma küll ei läinud seda esitades niimoodi põlema või sellesse sisse. Ma kandsin kõik lihtsalt äraõpitult ette. Aga see poiss... See poiss... vau!

Nojah, laupäeva õhtul hängisime veel siin-seal, sõime keset ööd väga head burksi ja lobisesime ennast magama, pühapäeva hommikul ootas meid aga kultuurišokk. Mõte oli inglise hommikusöök. Pubis. Kell 9 hommikul. Astusimegi hommikuselt tühjas linnas ühte suurde korralikku pubisse sisse ja pidime pikali kukkuma. See oli paksult mehi täis, kõigil viimseni õlleklaasid käes. Meie olime peale ettekandjate ilmselgelt ainsad naisterahvad ja ainsad, kes ei tahtnud pühapäeva alustuseks alksi. Me olime kohe nii valged varesed, et meid saadeti alumise korruse möllu eest (no oma 40-50 juba näost õhetama löönud meest oli seal juba julgelt ja nad paljunesid uskumatu kiirusega) ülemisele korrusele omaette ruumi sööma, meile lisaks saadeti altkorruselt juba vinti jäävate meeste seast ära kaks saledamat, nooremat ja kenamat ettekandjatüdrukut (alla jäid tursked ja kandilised matroonid). Nii me siis seal üleval sõimegi, kaks klienti ja kaks ettekandjat. Nood selgitasid meile, muide, et kohe-kohe on algamas jalkamatš ja tüübid kogunevad pubidesse seda vaatama. Kõigepealt on jooming, et end soojaks saada, ning siis on jooming, sest tuleb tähistada oma meeskonna võitu või unustada kaotusvalu. Nende arvestuste kohaselt pidi kogu möll võtma vähemalt viis tundi. Ainult et siis tuli teade, et matš lükati edasi kella kahele pärastlõunal. Trallallaa... Maailm on mõnikord uskumatu!

Lennuajad olid mul sellised, et jõudsin linna reedel õhtusöögi ajaks ning pidin pühapäeval kella kaheteistkümne paiku hakkama end lennujaama poole teele sättima. Luxi jõudsin kohaliku aja järgi kell viis ja olin sigarahul. Väga optimaalne variant. Jõudsin end veel ka järgmiseks päevaks välja magada. Oh. Täna ei saanud ma siiski veel kuidagi töö lainele :). Pea on Londoni muljeid täis :). Aga küll ma lähen millalgi varsti uuesti :). Ja ükskord jõuan teiste sealsete tuttavate-sõpradega ka kokku saada :). Ja raamatupoodi :). Ja igale poole. Ainult praegu lippan keeletundi, eelmisel nädalal hakkas uus kursus pihta. Seekord on mul kuidagi vana grupp, üle poole õpilastest on pensionärid või vähemalt tugevalt üle keskea. Aga kuna teine tase jäi mul vahele ja see on kohe kolmas, tuleb ilmselt mõnda aega päris korralikult rassida ja viimati veel õppidagi. Vaatame-vaatame.

Eelmisel nädalal käisin teisipäeval veel, muide, ooperis Roosikavaleri vaatamas ja neljapäeval Fernande'i sünnipäeval, lisaks sain leivajuuretise, aga sellest pajatamiseks pole praegu aega. Võib-olla kunagi hiljem. Võib-olla :).

Pakaa,

M.

Tapeediriputamisest, Pariisist ja Düsseldorfist

Praegu on minu selle aasta teine Luxembourgi nädalavahetus. Jaanuari algusest saadik pole ma üldse paigal püsinud, küll on saanud käia Oostendes, siis kaks korda Pariisis, ühe korra pooleks nädalavahetuseks Brüsselis, siis uuesti Pariisis, siis Düsseldorfis ja nüüd järgmisel nädalavahetusel sõidan Londonisse. Edasi praegu ei tea, kaugemaid plaane ei ole teinud, aga küll mulle mõni mõte tuleb. Suurest rändamisest on tingitud ka see suur blogivaikus. Nädala sees ei ole mul õhtuti enam tahtmist ühtegi lauset moodustada ega ühegi arvuti taga istuda, nädalavahetustel olen arvuti juurest üldse eemal ja piltidega tegelemise aega ei ole üldse olnud. Vot.

Elu on muidu ilus. Hommikud on valged, õhtulgi ei ole päike päris looja läinud, kui töölt tulen. Lumikellukesed ja priimulad õitsevad juba ammu, krookused on kohe-kohe lahti minemas ja nartsissid on nii 15cm pikkused. Linnud lõugavad õues, päike paistab ka üsna sageli ja tuju on kogu aeg hea. Kodusisustamisega olen PEAAEGU valmis saanud. Ootasin terve selle nädala, et post mulle mu köögi- ja koridorivaibad kätte toimetaks, aga see jäi ikka lõpuks järgmisesse nädalasse. Kui need ka kohale tulevad, siis olen omadega üsna valmis, jääb ainult koridori nagi-jalatsiresti-kübarariiuli unistus. Magamistuppa jõudsin ka tapeedipaanid juba üles riputada. Jah, ma RIPUTASIN tapeeti, sest tapetseerida ma siin ei tohi, aga ma nii tahtsin toale veel pisut värvi anda, et riputasin 4 paani iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiilusat tapeeti kahepoose teibiga toanurkadesse. Püsivad kenasti ja pärast saab need lihtsalt maha võtta. Köögi tühja nurka leidsin ägedad õiget tooni fuksiaroosad tumbotškad, mis on ühest küljest nagu pehmed pingid ja teisest küljest nagu hoiukastid. Olen hirmus rahul, need on sinna justkui mõeldud. Mahutavad palju ja kannatavad istumist ka.

Üleeile käisime pärast pikka reedet restos paneeritud seajalgu söömas ning eile käisid töökaaslased minu juures külas. Plaan oli monopoli mängida, aga lõpuks jäi siingi domineerima pigem söögi-joogi pool. Kõik tõid hirmus palju provianti kaasa ja mina hakkisin ka enne mitut sorti salatit, siis tegin potitäie tšillit ja paar plaaditäit singi-hallitusjuustu rulle. Mängimiseni jõudsime me lõpuks ka, aga alustasime hilja, juba veinise peaga ja jõudsime ära mängida ainult ühe mängu. Niimoodi siis :D. Aga tore oli :D. Eriti tore on see, et tervelt kaks töökaaslast tõi mulle lilli. Need on nüüd mul siin kapi peal ja lõhnavad :). See on ikka tore komme, et külla minnakse lilledega. Ma ise alati ei tee seda, aga peaks äkki selle endale ka reegliks võtma, sest minule teeb see küll alati palju rõõmu. Kollased ja punased tulbid sobivad mu toa värvidega veel eriti hästi ja kuidagi nii kevadine on. Ja lilled jäävad veel mõneks ajaks külalistest maha ka :). Jah, ma arvan, et ma võtan selle nüüd endale ka ikka kombeks.

Okei, aga viimase aja elamuste kajastamiseks räägin paari sõnaga ka eelmistest nädalavahetustest. Üle-eelmisel nädalavahetusel käisin nimelt Pariisis Eval külas. Temaga saime me omal ajal just selles linnas tuttavaks, olime mõlemad seal samal ajal vahetusüliõpilased ja käisime paaril korral kambaga väljas ja mõnel üritusel. Eestis trehvasime ka pärast paar korda, aga nüüdseks polnud me umbes 5-6-7 aastat suhelnud. Nüüd tuli aga ühe ühise tuttava sünnipäeva tõttu välja, et Eva on Pariisis tagasi ning ta oli rõõmuga nõus mulle aega pühendama ja isegi öömaja pakkuma, nii et see nädalavahetus kujunes ohjeldamatuks muljete vahetamiseks ja lobisemiseks ja ringimöllamiseks. Esimesel õhtul istusime poole ööni ühes baski söögikohas ja pläkutasime, et viimaste aastate sündmused kõik põhjalikult läbi arutada, seejärel lonkisime me terve laupäeva linnas ringi, vaatasime kutsikaid, käisime raamatupoodides jne jne jne. Minul oli kange tahtmine minna balletti vaatama, nii et käisime läbi ka ooperimaja kassast - netist ei saanud pileteid enam osta, aga etenduse päeval pannakse kassas viimased kohad alati odavalt müüki. Novot. Paar kümneeurost piletit oligi selleks õhtuks veel järel, aga piletimüüja teatas, et nähtavus on nendel kohtadel nullilähedane. Seepeale mõtlesime alustuseks, et pole vist mõtet, sest no kes normaalne inimene läheb balletti vaatama, kui on teada, et midagi ei näe? Ooperist saan veel aru, seal kuulad muusikat, aga ballett eeldab siiski lava nägemist ka. Tulimegi juba kassast ära, aga siis läksime ikka tagasi, et ei, saalis annab ju tegelikult kohti vahetada. Siis mõtlesime jälle ümber ja siis veel... Käisime kolm korda edasi-tagasi, nii et turvamehed, kelle ülesandeks oli kotte kontrollida, hakkasid juba muigama. Lõpuks võtsime need piletid ikka ära ja kuna kell oli juba 5, ei jõudnud me isegi koju ennast ilusaks tegema. Jõime selle asemel etenduse alguseni kohvikus kakaod. Etendus ise oli äge, mulle hirmsasti meeldis dekoor ja lugu (Onegin) on ka ju väga hea, aga tants oli küll ilus, ent ahhetama ei võtnud. Ei olnud halb, oli lihtsalt väga hea sooritus ilma selle salapärase kütkestava võlukomponendita. Nähtavus oli tõepoolest piiratud, aga mitte nullilähedane. Püsti tõustes nägin ma päris hästi ja ei saa väga palju kurta. Lõpuks seisimegi oma loožis suurema osa ajast püsti - selles mõttes on see loožide süsteem hea, et seal ei häiri sa teises reas püstiseismisega kedagi.  No jalad olid lõpuks pisut hellad, aga vähemalt nägin selle etenduse ära. Seda mängitakse ainult paar nädalat veel ja rohkem poleks mul võimalust olnud. Muidu sügisel lähme siinsete sõpradega ka Pariisi, nemad tahtsid näha etendust Mistinguett ja mina ootan pikisilmi alates sügisest lavastatavat Kameeliadaami. Otsustasimegi jõud ühendada, teha ühe pika lõbusa nädalavahetuse ja mõlemad asjad ära vaadata. Kameeliadaami piletid tulevad varsti müüki ka, nii et reageerin varem ja muretsen paremad kohad.

Ooperist läksime tol õhtul otse Michou juurde. Seal on toimunud mingisugused seletamatud muudatused, rahvas ja esinejad on noorenenud, kostüüme on värskendatud, heli on parem ja see õhtu oli täiesti fantast. Seekord olid laval ka minu jaoks tuntumad artistid, sellest on alati abi. Ja hästi naljakas oli see, et kui mul jalad ära väsisid (olime eelnevalt ju teatris mitu tundi püsti seisnud ja ei saanud Michou juures ka istekohti), vinnasin ma end jultunult leti peale istuma. Frantsuaa nimelt rääkis, et tema istub seal mõnikord leti otsas, nii et mina omakorda mõtlesin, et kui tema võib, siis võin mina ka. Nonii, alguses ei juhtunud midagi, aga etenduse lõpus ilmus minu juurde maitre d'hotel (mõelge katused ise juurde), kes sünge ilmega küünarnukid minu kõrvale letile pani, mulle karmilt otsa vaatas ja tõsiselt küsis: "Madamm ... ... ... Kas teil oleks allatulemiseks tooli vaja?" Mu meelest oli see lihtsalt parim, ma mõtlesin, et saan tegelt peapesu. Noja kui ma juba sinna leti otsa sain, siis saan alla ka ise, eks :D. Aga milline galantsus :D.

OK, pühapäev kujunes seevastu ootamatuks. Ma tegelikult mõtlesin, et lähen hiinlaste aastavahetuse tähistamist ja rongkäiku vaatama, aga kuna ma lubasin Patrickule, et toon talle Frantsuaa jaoks välja vaadatud valentinipäevakingituse ära, siis alustasingi sellest. Pidin nimelt ühest kallist hotellist ühe pildi ära tooma. Hotelli jõudes selgus aga, et keegi ei tea asjast mitte midagi ja kuna oli pühapäev, siis neid, kellega asi koku lepiti, polnud kohal. Vastuvõtust lubati küll asja uurida ja uuritigi, aga senikaua ei saanud ma triumfikaare juurest kuigi kaugele minna. Lonkisingi siis sealkandis ringi, käisin paaris poes, istusin Champs-Élysées'l kohvikus, jõin kohvi, lugesin raamatut ja vaatasin ringi. Asi lõppes nii, et pilti ma kätte ei saanud ning hotelli detektiivitöö kestis nii kaua, et hiinalinna ma ei jõudnudki. Selles mõttes oli väike feil. Nojah, aga mis siis ikka.

Ja sellest nädalavahetusest on vist nüüd kõik. Seekord ei teinud ma isegi väga pilti. Eelmisel nädalavahetusel Düsseldorfis klõpsisin seevastu korralikult. Sinna sõitsin pärast eelmist lühikest reedet. Helle ja William seadsid end seal juba mõni aeg tagasi sisse, aga maailmaränduritena pole neilgi olnud võimalust seda tähistada. Nüüd siis sattusid mõlemad korraga Saksamaale ja võtsid nõuks korraldada ühe korraliku soolaleivapeo - ja mina jõudsin neile selleks puhuks ka lõpuks ometi külla. Hästi vahva oli, tõsiselt tore oli neid üle pika aja näha. Viimati kohtusime ju tervelt aasta tagasi Berliinis... Lisaks kohtumisrõõmule on mul muidugi kogu nädalavahetusest vinged muljed. Korter oli neil suur ja avar, Düsseldorf üllatas mind tõsiselt positiivselt ja peole ilmunud sõpruskond oli ka hästi mõnus ja nii erinev mind igapäevaelus ümbritsevatest inimestest. Ma õppisin küll mõnda aega arhitektuuriteaduskonnas, kus oli loengutel ja konverentsidel alati palju ratsionaalseid ja matemaatilise mõtlemisega tarku mehi (mõnikord olime me Nairaga toatäie hiigelegoga arhitektide seas ainsad tüdrukud), aga muidu olen ma ikka ise pigem humanitaari ajuga ja eks mu sõpruskond ka. Noja lisaks on suurem osa mu sõpruskonnast naised. Seetõttu oli mu meelest väga eriline, kui Helle ja Williami juurde ilmus toatäis noormehi, üks targem kui teine, kõik à la insenerid või muud sellised ratsionaalsed loogikainimesed. Lõpuks ilmus kaks tüdrukut veel, aga no ega see olukorda kuskile kallutanud, üht neist hüüti nimelt kosmosetüdrukuks ja tema tegeles näiteks mingi kosmosesatelliidi jälgimisega... Müstika. Ma sattusin tõepoolest täiesti paralleeluniversumisse. Naljakas mõelda, et me oleme kõik ikka niiiiiiiiiiiiiiiiiiii erinevad. Ja sedagi on naljakas mõelda, kui erinevalt kulgevad nende inimeste elud, kes on mingil ajahetkel olnud ühes ja samas punktis...

Kohale jõudsin muidu reede õhtul. Ja küll oskavad Helle ja William külalisi hästi vastu võtta! Seekord oodati mind pannitäie kuuma paneeriroaga. No täpselt kohe oodati! Nii hea tunne oli, nii kodune :). Reede õhtul saime esimese suurema pläkutamise juba ära ka pläkutatud. Sõime ja rääkisime seni, kuni silmad enam lahti ei püsinud :). Laupäeval põrutasime aga linna peale. Ma olin enne Wikipediast lugenud, et Frank Gehry on Düsseldorfi üht-teist ehitanud, nii et tegin sellest juttu. Kohe haaratigi teemast kinni ning pandi jalutuskäigu marsruut paika. Kõndisime sadamasse, mis oli hirmus vahva, kaasaegne ja värviline ja ilus. Vaatasime üle Gehry voogavad majad, jalutasime teletorni juurest mööda ja piki Reini südalinna, klõpsisime pilte, vaatasime poeaknaid (üks raamatupood tuletas mulle meelde, et mulle kunagi väga meeldis Aubrey Beardsley nimeline kunstnik), proovisime pubitänaval kohalikku õlut, vaatasime üle rikkurite poetänava ja peokilomeetri ning kogu selle linna vaheldusrikkus ja melu avaldas mulle tõsiselt muljet. Ausõna, ma olin alati arvanud, et kõik Ruhri kandi linnad kokku moodustavad ühe mõttetu suure linnastu, kus on palju inimesi ja hästi igav linnapilt. Nüüd tuleb välja, et Düsseldorf on totaalne erand, sest see ei kuulugi Ruhriga ühte patta, aga mina avastasin seda tõesti alles nüüd. Vot.

Laupäeva õhtul toimus siis pidu ise. William ja Helle võtsid ette tõsise kokkamise. Laud oli lookas ja kõik oli hirmus maitsev. Mind muidugi mõnevõrra üllatas sakslaste peokultuur, sest õhtusöök oli ette nähtud kella seitsmeks, ent esimesed külalised saabusid vist pool üheksa. Ja ei tuldud niimoodi korraga üheks ajaks, vaid tilguti ühe- ja kahekaupa. Ei jäänud just sellist muljet, et sakslased ise teaksid, mis on saksalik täpsus. Ära mindi ka tegelikult õige varakult, mis on mõnevõrra mõistetav, sest kõik külalised tulid tegelikult muudest linnadest. Aga jah, algselt oli mõte vist selles, et sööme kodus kõhu täis ja lähme siis linna peale pittu, ent lõpuks läksime me välja täpselt neljakesti :). Siis ka õnneks mitte kaugele, sest vihma sadas ja vähemalt mina olin päris väsinud juba, aga kohe Helle ja Williami kodu juures nurga peal oli üks unenäoline baar, kuhu me tunnikeseks maandusime. Unenäoline oli see selles mõttes, et ma poleks ealeski osanud arvata, et kuskil Saksamaal ka mõni selline urgas võiks olla. See nägi välja nagu mingi Poola teeäärne baar, mis tahaks justkui olla euroremonditud ja puha, aga on hästi plastikust ja maitselage. Taustaks üürgasid šlaagrid ja see baaripapi ise, oimaivõi :D. Ja need püsikunded seal :D. Oi, see oli väga fenomenaalne, jällegi täiesti isevärki maailm. Aga jah. Ühesõnaga, pidu oli vahva ja sellest linnast olen ma ka tõesti üsna sillas. Tahaks kohe varsti uuesti minna. See ei olegi muidu nii vägahirmus kaugel. +/- 4 tundi rongisõitu... Pühapäeval tuleb varasel pärastlõunal veel otserong tagasi ka. See tähendab muidugi seda, et pühapäevaks ei saa mingit erilist tegevust planeerida, aga teisalt saab aeglast hommikupoolikut nautida, siis rongis rahulikult muljeid seedida ja raamatut lugeda ning seejärel jõuan ma ka päris mõistlikul ajal koju. Kell 6 koju jõudes jõuan vaimu järgmiseks tööpäevaks kenasti valmis seada ja isegi pildid kiiresti üle vaadata. Optimaalne variant ühesõnaga. Vot... Ühesõnaga - varsti loodetavasti jälle!

Nagu öeldud, tegin Düsseldorfis palju pilte, aga siiani pole mul olnud aega nendega põhjalikumalt tegeleda. Ma olen üsna kindel, et täna õhtul jõuan need lõpuks ära sorteerida, üles laadida ja siis ka mõned siia üles riputada, aga sellest tuleb siis eraldi postitus. Praegu tuli nimelt päike välja ja mul on tunne, et ma olen piisavalt kaua arvuti taga passinud. Lähen pesen siva eilsed nõud ära, käin siis tiiru väljas jalutamas ja tegelen piltidega kunagi hiljem. Õhtul.

Pakaa praegu, järgmise korrani :).
M.

La vita è bella

Ma elan siin endiselt energialainel. Enam pole isegi raske tõusta, sest hommikuti on väljas juba valge. Töö läheb ka ludinal. Mis on hästi, sest nüüd on need lubatud töövood paisu tagant pääsenud. Enne valimisi tuleb teadupärast kõik ära lõpetada, mis vähegi võimalik, nii et iga viimane kui hing on pandud tekste tootma ja meie peame need siis omakorda kõik ära tõlkima :D! Ma kohe huviga vaatan, kui kaugele piirid nihkuvad. Keeletunde õnneks õhtuti praegu pole, nii et see annab veidi vabadust ja puhkust ka. Jõuan ikka mõnikord midagi süüa teha, triikida ja nõusid pesta ja eluga järjel püsida. Ja sotsiaalne olla. Frantsuaaga on meil nüüd õhtune kohvitamiste komme - joome regulaarselt koos kohvi, räägime juttu, siis lähme teeme tema kohviku lahti, paneme küünlad põlema ja lõigume sidrunit ning selle aja peale on mul süda rahul ja ma võin rahumeeli jätta ta kohvikusse päris kliente teenindama :). Töökaaslastega oleme jõudumööda ikka ka tegutsenud - eelmisel nädalal jõudsime sööma ja sel nädalal ühe näituse avamisele. Lauamängulaupäeva mõte ja seajalad on õhus ja igale poole tahaks sõita ka. Veebruar peakski selles mõttes ka tihe tulema. Kohe, st 50 minuti pärast kiman nädalavahetuseks Pariisi, siis järgmisel nädalavahetusel Helle ja Williami soolaleivale Düsseldorfi, märtsi esimeseks nädalavahetuseks sõidan aga Londonisse. Fernande'i sünnipäevale olen vahepeal veel kutsutud, seda ei tohi ära unustada.,, Nii palju toredaid plaane, et aega jääb napiks.

Okei, aga ma nüüd kulistan pooljahtunud tee ruttu alla, pistan ühe võipsi pintslisse, pidžaama seljakotti ja lähen. Patrick tuleb mind raudteejaama viima, siis saab kaks tundi rongis lugeda ja edasi löön juba terve nädalavahetuse Pariisis lulli. Juhhuu. Olge mõnusad!

M.

Raugematu hooga

Letseburgi keele eksamid said tehtud. Esmaspäeval on viimane tund, kus otsustatakse ära, kes tahab järgmisel kursusel edasi õppida ja kes mitte. Siis saab tulemused ka. Ega ma vist päris maksimumi saanud, sest mul tekkis 3-4 küsimuse puhul probleem sõnavaraga ja seega ei ole ma nende vastustes kindel. Test oli kõik nimelt valikvastustega ja enamik variante olid ühesõnalised, aga kui sa kolmest pakutud variandist kahte ei suuda isegi kuidagi millestki tuletada, siis on vastamine raskendatud, eks. Samas ülejäänu oli lihtne, suuline osa läks ka lobedalt ja ma arvan, et lõppkokkuvõttes on tulemused enam kui okeid. Ma panen end ilmselt ka järgmisele kursusele kirja, A 1.1 tasemega ei ole üksi ju mitte midagi peale hakata. Noja seni, kuni kodus õppima ei pea ja eksami saab mütsiga lüües ära teha, võib ikka koolis käia :). Eks ma siis mõtlen sügavamalt järele, kui ühel hetkel tundub, et kogu mu vabaaja elu ainult õppimisest hakkabki koosnema. Päris tore oleks muidu sama õpetajaga edasi käia. Ta tundus alguses selline hästi hillitsetud ja pelglik ja oma arvamusteta ja pentsik, aga tegelikult on tal lähenemine täiesti olemas. Ja üllataval kombel on ta päris taiplik kohe :). Mis puutub inimeste eri lähenemistesse ja enesekehtestamisse ja nii. Ta teeb seda lihtsalt väga märkamatult ja salamisi. Muhe vend!

Teatris (West Side Story) oli tore. Tantsunumbrid olid neil siin tõsiselt tasemel, kõik vihtusid nii isuga ja südamega tantsida, et see oli täiesti imeline. Nad olid kõvasti harjutanud, seda peab ütlema. Laulupoole käimasaamine võttis mu meelest jupikese aega ja nende inglise keele diktsioon oli ka raskesti jälgitav, aga kogumulje jäi eelkõige tänu tantsudele sellegipoolest äge. Ahjaa, neile, kes pole mitmekeelse riigi eluga kursis, olgu öeldud, et teatrietendust mängiti inglise keeles ja siis tõlge jooksis nii prantsuse kui ka saksa keeles kogu aeg kõrval. Selles mõttes oli ka äge, et me nägime teatris Oscarit ja siis veel mu ammuunustatud Luxi vanapaari. Nendega pole ma enam hirmus ammu suhelnud, aga mu meelest on äge, et ma nüüd näen Luxis ka linnas ja üritustel ja igal pool ka kohtumist kokku leppimata inimesi, keda ma tean ja kellele saab tere öelda ja paar sõna juttu rääkida. Tekib selline päris tunne kohe. Polegi enam nagu nähtamatu ja anonüümne väljamaa inimene tundmatu inimmassi sees :D.

Reedel-laupäeval käisin Brüsselis. Tahtsin minna Horta muuseumi ja käia niisama ringi, teha pilti ja huvitavaid asju. Neil päevil ei suuda ma kuidagi kodus olla. Magada tahaks varsti juba küll, aga kodus ei tahaks vedeleda. Tahaks uusi asju ja elamusi ja värve ja nii. Novat. Brüsselis sain hiigelhea hotellipakkumise, mis sisaldas muu hulgas saunakeskuse külastust ja hommikusööki, nii et alustuseks läksingi tunnikeseks sauna, kus ma Soomest pärit tantsijatega päris pikalt juttu pläkutasin (paistab nimelt, et kogu Brüsselis elav Soome kogukond käib seal hotellis reedeti saunas, põhjanaabreid saabus sinna lõpuks tosinkond). Pärast sauna ja väikest puhkust võtsin suuna linna peale. Pilti lõpuks eriti ei teinud, aga ringi kõndisin küll, otsisin siinsete tuttavate soovitatud paiku ja laupäeval käisin muuseumis ära ja sõin mulle ja veetsin kolmveerand tundi ühes poes, kus müüja friikaid näris ja muigas, sest ma ei suutnud otsustada, kas ma vajan sealmüüdavat seelikut või ei. Horta majamuuseum oli väga äge, aga ma kohe üldse ei salli seda, kui muuseumis ei tohi pilti teha! Saab ju näiteks välgu kasutamise ära keelata või midagi (ja üldse ei ole seal tegemist mingite iidsete maalingutega, mida välk võiks kuidagi kahjustada). Mul ju ei jää kõik detailid meelde! Vähemalt ei olnud seal praegu ülemäära pikka järjekorda, ainult 5-6 inimest oligi enne mind sabas (sinna lastakse sisse jaopärast ja ainult nii palju inimesi, kui parajasti välja tuleb). Eelmine kord oli järts kvartali lõpuni, see oli ikka liig. Nojah, siis Frantsuaa ja Edwardi soovitusel otsisin üles pubi A La Morte Subite, mis pidada olema Brüsselis legend. Oli tore, aga kuna ma läksin sinna täiesti päise päeva ajal, jäi mul see tõeline melu vist nägemata, sest millekski erakordseks ma teda nüüd ka ei pidanud. Samas võib sinna teine kordki minna, see oli heas asukohas ja muidu selline ladna koht küll. Veel leidsin oma suureks rõõmuks ingliskeelsete raamatute poe, see on kohe ooperimaja taga. Kuna ma siit kaasavõetud raamatu jõudsin just enne läbi, astusin poodi ja haarasin kaasa midagi uut ja tundmatut. Võtsin orientiiriks selle, et raamat oleks saanud mõne nimeka auhinna, sest siis on ta tavaliselt ka hea (mulle on näiteks vist meeldinud kõik Man Bookeri auhinna saanud raamatud, mis ma olen lugenud), nii et valisin riiulilt enda jaoks tundmatu Mohsin Hamidi raamatu "The Reluctant Fundamentalist". Oi, ja kuigi see on õhemapoolne ja suure kirjaga ja kollasel karedal paberil, mis mulle üldse ei meeldi, on see nii kaasahaarav, et ma lugesin pool raamatut eile rongis joonelt läbi. Teine pool läheb tänasega, raudselt. Tahaks juba teada, kus puänt on.

Siis sain hakkama veel sellise uuendusega, et ostsin nõudepesumasina jaoks pesuvahendit. Ma pole elu sees nõudepesumasinat kasutanud, kohe mitte ühtegi korda, aga viimasel ajal olen ma nii imeharva kodus, et see tundub ainus lahendus. Kui ma olengi kodus, siis neid väheseid vabu hetki ei raatsi ma ju kuidagi triviaalsetele tegevustele kulutada ning nii need nõud mul kraanikaussi kuhjuvadki. Vanasti pesin nõusid nädalavahetusel, aga nüüd sõidan ma jälle kogu aeg ringi :D. Ergo... õpin praegu tundma oma nõudepesumasina hingeelu.

***

Mingil lambil hetkel lõi nõudepesumasin korgid läbi. Kõigepealt ainult köögis, kui need uuesti sisse lülitasin, siis kogu korteris ning lõpuks kogu majas. Mis värk on??? Mina ei lülitanud vahepeal küll mitte midagi sisse... Alguses toimis ju kõik okeilt?

***

Ah, okei, praeguseks nüüd aitab kah. Õhtu on kätte jõudnud. Panen verivorstid ahju ja praekapsa panni peale, siis käin pesus ära ja teen raamatule üks-null. Hääd uut töönädalat!

Pakaa!
M.

Jälle

Mehed, ma jälle ei kirjuta, sest ma sõidan kohe uuesti Pariisi :D. No eile leidsin kogemata jälle rongipiletid. No ausõna, mõte oli Düsseldorfi minna. Või kodus letseburgi keelt õppida. Seda oleks ka vaja teha, sest esmaspäeval on kirjalik eksam, kolmapäeval suuline. Ja teisipäeval lähen Eliane'iga teatrisse West Side Storyt vaatama. Millalgi järgmisel nädalal pidime Frantsuaaga veel kinno minema - seda uut Yves St. Laurenti filmi vaatama. Veebruari esimesel nädalal teen tööl esimest korda normaalmahus istungi protokolli ka, sel nädalal tegelesin teiste kõrvalt õppimisega. Soolaleivapidu on töökaaslastele endiselt korraldamata. Ja üldse võiks magada kah. Aga kõigepealt lähen Pariisi. Kui täna väga väsinud ei ole, teen täna ka midagi, aga homseks õhtuks panin Frantsuaa nõuandel kinni koha mingis kohas nimega Artishow. Homme lähen art déco muuseumi ja Frida Kahlo näitusele ja võib-olla veel mõnda poodi ja kohta ja :D. Eks vaatame.

Jooksen nüüd!
M. 

Uuel aastal uue hooga (ehk Oostendest, Pariisist ja Crazy Horse'ist)

Lubasin ju uut aastat uue hooga alustada. Noh, ma nüüd tegelengi aktiivselt just sellega. Esimene täismõõdus töönädal on selja taga, vahepeal olen jõudnud käia Lexi ja Eliane'iga Oostendes ja siis sel nädalavahetusel veel Pariisis poodlemas. Kaks tundi tagasi jõudsin koju tagasi ja ega ma poleks vist nüüd ka kirjutamiseni jõudnud, kui poleks Helle käest noomida saanud, et blogis valitseb haudvaikus.

Hästi põgusalt siis (kell on juba palju ja enne uut töönädalat tuleb vähemalt üks korralik pikk uni maha magada). Oostendes oli tore. Me Eliane'iga muretsesime alustuseks, kuidas see meil välja kukub, sest, noh, temaga käisime me juba Tillinnas ja oleme teind igast asju väljaspool kohvikut ka, aga Lexiga pole me kumbki päriselus suhelnud ja Lex on selline mees kah, et ega tal on sõnad üle loetud. Aga kui ta midagi ütleb, siis nii, et naera või piss püksi. Aga tegelt kujunes toredaks. Mõlemad reisikaaslased armastavad pildistada, nii et me lonkisime mõlemad päevad fotokatega ringi ja klõpsutasime. Ilmad olid ka rõõmsalt päikeselised ja soojad, nii et see oli suur rõõm. Uusaastaujumine oli väga rahvarohke sündmus. Ujujaid oli tõesti 5000 kanti ja pealtvaatajaid oli ka suur summ. Rand oli igatahes täis ja vähemalt veerand kõikidest väljatulnutest olid koeraomanikud, nii et ühtaegu oli tegemist täiemõõdulise koertenäitusega. Restoran õhtul oli mõnus, hubane ja tore. Omanikel oli seal oma erapidu ka, kogu pere oli kohal - see kogu pere hõlmas kolme koera ja portsu inimesi, kes ei olnud mitte suu peale kukkunud. Naerda saime sel õhtul rohkem kui raha eest.

Luxi tagasi jõudes läksime siin ka keha kinnitama - ja ma avastasin oma suureks rõõmuks, et raudteejaama juures saab ühest väga viisakast restoranist paneeritud seajalgu. Issand, need viisid mul keele alla. Nämm-nämm. Ma tegin sellest keeletunnis ka juttu, siis ütles õpetaja omaalgatuslikult, et jaa, neil siin on täpselt üks restoran, mille leivanumber on seajalad. Seesama ta siis oligi. Sinna peab veel kunagi minema, agiteerin juba töökaaslasi.

Töönädal möödus ruttu, erilist oli nii palju, et kentsakal kombel olid meil kuni kolmapäeva õhtuni kõik süsteemid tuksis. Kohe kõik asjad jooksid iga natukese aja takka kokku ja tagatipuks oli jaanuarist alates tühistatud minu andmebaasidele ligipääsuparool. See andis ikka töö edenemise mõttes kõvasti pidurit, aga no lõpp hea, kõik hea.

Pariisiga... Pariisiga oli nii, et too mõte tuli mulle alles sel nädalal. Ma olen nüüd jõuludega korralikult ära puhanud ja paigalpüsimine tundub väga keeruline. Ostsingi siis spontaanselt piletid ja mõtlesin, et lähen hängin Kristina juures, käin arhitektuurimuuseumis märtsini üleval olevat art déco näitust vaatamas, käin paaris poes jne. Läks muidugi hoopis teistmoodi. Esiteks selgus, et tegemist oli talviste allahindluste esimese nädalavahetusega. Poed olid lahti KOGU AEG, st õhtul hiljani ja terve pühapäeva. Ma mõtlesin küll muuseumi minna, aga liiga palju poode jäi ette ja kui ma lõpuks mõtlesin, et no NÜÜD oli viimane pood, siis olid järsku jalad väsinud ja kotte liiga palju. IRW. Aga sain endale väga korralike allahindlustega väga korralikke ja vajalikke asju. Allahindlused olid ikka nii 40% ja müüjad olid kuidagi eriti jutualtid. Ostsin palju kraami ja olen väga rahul. Reede õhtul jutustasime muidu Kristina juures poole ööni, laupäeval ei saanud hommikul ka kuidagi vedama ja siis laupäeval kella ühest suundusin linna peale. Õhtul olin linnas hotellis ja käisin Crazy Horse'i kabarees sealset etendust kaemas, terve pühapäeva käisin aga mööda Marais' pisikesi butiike, lasin müüjatel mulle olemasolevate riiete juurde asju soovitada ja mõtteid anda. Vot nii siis...

Crazy Horse väärib muidugi eraldi lõiku. Ma olen muidu Pariisi suurtest kabareedest käinud ainult Paradis Latinis, aga ma ikka arvasin, et ma tean üht-teist kabareemaailmast. Noh, ma kirjutasin oma bakatöögi vanade aegade kabareedest, eks, nii et eks ma uurisin ka, mis sorti etendused ja särgid-värgid neis nüüd on. Oma vabanduseks saan ma öelda ainult nii palju, et kuna Crazy Horse on teistest nii palju uuem, siis seda ma oma töös ei puudutanud ja sellest ei ole ma midagi eriti lugenudki. Aga nüüd tuli järsku mõte, et läheks ja vaataks siis nüüd seekord seda. Frantsuaa soovitas mulle muidu igasuguseid showlokaale, kus mul tema meelest võiks meeldida, aga need olid kõik täis. Netibroneeringusüsteemide väitel vähemalt. No ja nii ma siis mõtlesingi, et Crazy Horse on sellel aastaajal tõenäoliselt ainus, kuhu võiks ilma bronnita sisse saada - seal on ikkagi suur saal, kallis hind ja Moulin Rouge'iga võrreldes on see vähem tuntud. Mõeldud, tehtud. Läksin sinna. Piletimüüjad ei kergitanud kulmugi, kui ma üksinda ja bronnita piletit nõutasin. Kohamääraja ka mitte, aga ta andis mulle väga hea koha. Täpselt keskel ja vist umbes neljandas reas, aga kuna see oli esimene, mis oli kõrgemal astmel, oli mul oivaline vaade. Nalja sai ainult sellega, et mind pandi ühe prantsuse paariga neljasesse lauda. Kelner tõi neile joogid ja ütles siis mulle kenasti, et ta tuleb mind teenindama siis, kui mösjöö on tagasi. Mina vastasin, et okei, aga et mis mösjöö. Tema siis arvas, et ilmselt oli meil keeletakistus, kordas mulle sama asja inglise keeles. Mina esitasin ka oma küsimuse siis inglise keeles. Lõpuks kordas ta kannatlikult, et ta tuleb mind teenindama siis, kui mu saatja on ka lauda jõudnud. Ma siis avaldasin soovi, et ta mind siiski kohe teenindaks, sest kuna ma tulin üksi, läheks ootamine päris pikale. Oi, te oleksite pidanud nägema. Ta kõigepealt punastas, siis läks ehmatusest kangeks ja vaatas, ega ülemused ei näinud. Siis vabandas ta ennast kringliks, läks uuesti täiesti punaseks ja mu šampanja ilmus seejärel väga kiiresti lauda. IRW. Seal vist üksikuid naisterahvaid eriti sageli ei käi. Etendus ise oli väga kõrgest klassist ja väga äge, kuigi kabareega ei olnud sellel küll midagi pistmist. Pigem oli see erootiline etendus, kus mängiti palju valguse, varjude ja peegeldustega. Tantsu oli minimaalselt, lauldi vist tervelt üks laul ja õhtu ainus meesesineja oli mustades teksastes ja musta T-särgiga, tema tegi kätega varjuetendust. See oli hästi vinge. Aga ülejäänud numbrid olid ka ikka tõsiselt ilusad ja tehniliselt väga hästi teostatud. Neil olid nii ägedad lahendused leitud, näiteks ühel soolonumbrit esitaval tantsijal olid käes valged kindad ja ta tantsis justnagu musta ekraani taga, teda ennast nägi ainult sealt, kust ta eelnevalt kindaga tõmbas - niimoodi pühkis ta ekraanile läbipaistva juti, millest korra läbi nägi ja mis siis uuesti läbipaistmatuks muutus. Hullult äge. Või siis teine esitas oma numbrit peegli peal, nii et kokku tekkis selline virvarr, mis minu jaoks seondub Bondi filmide algusega. Kolmas pistis kardina tagant välja ühe jala ja etendus keerles selle jala ümber. Jah, et oli erootiline etendus küll, aga hea maitse piiri ei ületatud ühekski sekundiks ja ma pean tõdema, et nemad olid seda kallist piletihinda märksa rohkem väärt kui Paradis Latini tantsijad, kes olid muidugi ka ägedad. Aga minu jaoks oli see täiesti ootamatu elamus, ma ootasin tavalist tantsukabareed... Vot.

OK, aga kell on nüüd kümme. Panen pesud kuivama ja siis magama ära. Hääd uut nädalat! Ahjaa, siin siiski mõned pildid ka.

Oostende rannapromenaadi otsas olid sellised karjuvalt punased majasuurused kobakad. Kunstiprojekt. Päris äge minu meelest.

Oostende rannapromenaad.

Belglastele keelatud?

Üks ujujate seltskond.

Ma ju ütlesin, et oli palju rahvast!

Ega keegi suurt midagi näinud, aga pilte tegid kõik!

Vaadake sonksi!

See maailma kõige koledam koer, kes hiljuti ära suri, oli vist ka pooleldi seda tõugu :D.

Oostende raudteejaam oli selline, et sellest ühel pool oli jahtsadam ja teisel pool suur sadam. Meie rongi kõrval parkis kohe suur parvlaev, millega oleks Inglismaale saanud.

Hih. Ka Oostendes on kohvik nimega Artistes.

Need jäid minust seekord proovimata, aga ma sain nüüd teada, et suvel võib üheks ööks ehk kaheks päevaks Oostendesse minna küll. Siis proovin. 

Kristinal olid seekord kassid ka kodus. See tüdruk oli väga ilus ja seltsiv Mustu, aga nii kaval varjuja, et maskeeris ennast mustade saabaste rivis täiesti nähtamatuks. Ühe korra ma täiesti ausalt vaatasin, et huvitav, kuidas üks saabas siin niimoodi ilma paariliseta on...

Oo. Ja kuna mul oli Luxist seajalgadega nii meeldiv kogemus, läksin Pariisis ka spetsiaalsesse seajalarestorani. Luxi seajalad olid paremad, aga Pariisis anti kohvi kõrvale isegi põrsakujulisi beseesid. 

Hotelli leidsin netist ka tõsise soodukaga, väga äge ja mõnus oli. Heas asukohas ka.

Crazy Horse

Hotelli aiakene

PS: mu komaklahv on pisut kinni kiilunud, et kõik võimalikud komavead pange selle arvele :).

Head ööd nüüd!

M.