La vita è bella

Ma elan siin endiselt energialainel. Enam pole isegi raske tõusta, sest hommikuti on väljas juba valge. Töö läheb ka ludinal. Mis on hästi, sest nüüd on need lubatud töövood paisu tagant pääsenud. Enne valimisi tuleb teadupärast kõik ära lõpetada, mis vähegi võimalik, nii et iga viimane kui hing on pandud tekste tootma ja meie peame need siis omakorda kõik ära tõlkima :D! Ma kohe huviga vaatan, kui kaugele piirid nihkuvad. Keeletunde õnneks õhtuti praegu pole, nii et see annab veidi vabadust ja puhkust ka. Jõuan ikka mõnikord midagi süüa teha, triikida ja nõusid pesta ja eluga järjel püsida. Ja sotsiaalne olla. Frantsuaaga on meil nüüd õhtune kohvitamiste komme - joome regulaarselt koos kohvi, räägime juttu, siis lähme teeme tema kohviku lahti, paneme küünlad põlema ja lõigume sidrunit ning selle aja peale on mul süda rahul ja ma võin rahumeeli jätta ta kohvikusse päris kliente teenindama :). Töökaaslastega oleme jõudumööda ikka ka tegutsenud - eelmisel nädalal jõudsime sööma ja sel nädalal ühe näituse avamisele. Lauamängulaupäeva mõte ja seajalad on õhus ja igale poole tahaks sõita ka. Veebruar peakski selles mõttes ka tihe tulema. Kohe, st 50 minuti pärast kiman nädalavahetuseks Pariisi, siis järgmisel nädalavahetusel Helle ja Williami soolaleivale Düsseldorfi, märtsi esimeseks nädalavahetuseks sõidan aga Londonisse. Fernande'i sünnipäevale olen vahepeal veel kutsutud, seda ei tohi ära unustada.,, Nii palju toredaid plaane, et aega jääb napiks.

Okei, aga ma nüüd kulistan pooljahtunud tee ruttu alla, pistan ühe võipsi pintslisse, pidžaama seljakotti ja lähen. Patrick tuleb mind raudteejaama viima, siis saab kaks tundi rongis lugeda ja edasi löön juba terve nädalavahetuse Pariisis lulli. Juhhuu. Olge mõnusad!

M.