Pildikesi elust

Ma teadsin, et see läheb nii - Liis tuleb, alguses tundub, et meil on hästi palju aega, aga siis ta juba läheb ära. Alati on nii :). See nädal saigi siis nüüd läbi. Me ei teinud küll midagi asjalikku või kultuurset, aga puhatud ja lobisetud sai mehe eest. Olen väga rahul!

Ahjaa, ma olen juba mitu aastat teadlik, et siin on lihavõtteesmaspäeval vilepillipüha, aga ma olen selle alati maha maganud. Nüüd hoiatati mind aga aegsasti ette ja me jõudsimegi Liisiga esmaspäeva hommikupoolikul vilepillilaadalt läbi astuda. Selle püha nimi on siin Éemaischen ja väidetavalt on see kuidagi seotud Emmausega, aga kuidas, sellest pole ma veel aru saanud. Igatahes on neil juba 19. sajandi teisest poolest saadik komme sellel päeval linnukujulisi vilepille müüa. Iga käsitööline katsub igaks aastaks uue mudeli valmis nuputada ja siis saab neid hirmkalli raha eest osta. Mõned viled olid tõsiselt ilusad ka, aga kuna ma pole lapsest saadik tundnud suurt vajadust vilepilli pläristada, ei hakanud ma neid 30 euro eest siiski ostma. Ostsin hoopis ilusa punase savikannu, mille sees keefiri hoida :). Tundus vähe praktilisem.

Veel ostsin lambi ning kasutasin oma pikka pinginaabrit häbitult ära - lasin tal päris mitu korda kõrgustesse turnida ja seda laest lakke riputada. Oli ju vaja mitmes toas proovida, et näha, milliste toonidega see paremini sobib. Lõpliku seisukohani ei olegi ma veel jõudnud. Lamp heidab nimelt vägevaid varje, aga elutoa jaoks on see liiga pime ja magamistoa jaks pisut liiga kirju. Ma pole endiselt kindel, kas ma jään selle juurde või viin poodi tagasi. Paar nädalat on veel aega mõelda, kuu aega saab teist tagastada...

Fuksiavaimustus on mul endiselt täies hoos. Eelmisest kirjutamisest saadik pole ma küll ühtegi taime juurde ostnud, aga olemasolevaid olen püganud ja aknakastidesse istutanud küll. Tõstsin kastid nüüd lõpuks välja ka, kuigi jahedamateks öödeks toon neid ikka igaks juhuks veel tuppa varju. Frantsuaa märkis, muide, et minu aken on kogu tänava peale ainus, kus lilled on. Ja mul on hea meel näha, et ma muudkui nakatan inimesi. Emme otsib ka juba eelmisest suvest saadik siit-sealt fuksiapoegi kokku, Hellele viisin mitu võsukest, millest ta nüüd innukalt noorukeid kasvatab, Liis vaatas siin minu lilledega jutlemisi ja mõtles kohe mitu päeva aia kordategemise ja lillede istutamise peale ning nüüd teatas isegi Frantsuaa, et kuna ma räägin talle juba nädalaid lilledest ja tuletasin talle muu hulgas meelde, et tal on aed, mis on ilma lilledeta suisa tühi ja igav, vahib ta nüüd ka lahtiste silmadega ringi, et aeda värviilu tuua. Muu hulgas lubas ta maha istutada vähemalt ühe fuksia :). Nii nakkav ma siis olengi :).

Tema peale ma veel mõtlen ja tegelt jäi mulle ehituspoes üks valge-sinine sort ka silma, aga mul on täpselt ühes aknakastis üks koht veel vaba (ja ülejäänud ruum peab jääma emme toodavatele istikutele ja siin oma juurutatud võsukestele, kui ma just ei taha endale koju plaanitud 4 aknakasti asemel päris kasvuhoonet tekitada), nii et ma siis nüüd vesistan. Kinnismõte missugune.

Ahjaa! Käisime ükspäev korra väljas ning leidsime uuesti koju jõudes välisukse metallvõre küljest valges kilekotis kompsu. Kotis oli pruun karp ning karbis... LAMMAS. Lihavõttelammas :). Keeksist ja šokolaadiglasuuriga. Nämm-nämm oli. Ja nii nunnu üllatus. Veelgi enam - keegi ei olnudki jõudnud/tahtnud seda ukse küljest pihta panna! Hihii... Selline üllatus tegi tuju kohe heaks :). 

 Tegelt räägiks veelgi, aga järsku tuli kange uni, nii et lähen ära magama. Käisime täna töökaaslastega ühe kolleegi sünnipäeva puhul restos. Pugisin seal kõhu nii täis, et siiani oli raske. Nüüd hakkab aga juba täitsa hea ja pea on ka juba täiesti väss... Kahesõnaga - head ööd!

M.