Letseburgi keele eksamid said tehtud. Esmaspäeval on viimane tund, kus otsustatakse ära, kes tahab järgmisel kursusel edasi õppida ja kes mitte. Siis saab tulemused ka. Ega ma vist päris maksimumi saanud, sest mul tekkis 3-4 küsimuse puhul probleem sõnavaraga ja seega ei ole ma nende vastustes kindel. Test oli kõik nimelt valikvastustega ja enamik variante olid ühesõnalised, aga kui sa kolmest pakutud variandist kahte ei suuda isegi kuidagi millestki tuletada, siis on vastamine raskendatud, eks. Samas ülejäänu oli lihtne, suuline osa läks ka lobedalt ja ma arvan, et lõppkokkuvõttes on tulemused enam kui okeid. Ma panen end ilmselt ka järgmisele kursusele kirja, A 1.1 tasemega ei ole üksi ju mitte midagi peale hakata. Noja seni, kuni kodus õppima ei pea ja eksami saab mütsiga lüües ära teha, võib ikka koolis käia :). Eks ma siis mõtlen sügavamalt järele, kui ühel hetkel tundub, et kogu mu vabaaja elu ainult õppimisest hakkabki koosnema. Päris tore oleks muidu sama õpetajaga edasi käia. Ta tundus alguses selline hästi hillitsetud ja pelglik ja oma arvamusteta ja pentsik, aga tegelikult on tal lähenemine täiesti olemas. Ja üllataval kombel on ta päris taiplik kohe :). Mis puutub inimeste eri lähenemistesse ja enesekehtestamisse ja nii. Ta teeb seda lihtsalt väga märkamatult ja salamisi. Muhe vend!
Teatris (West Side Story) oli tore. Tantsunumbrid olid neil siin tõsiselt tasemel, kõik vihtusid nii isuga ja südamega tantsida, et see oli täiesti imeline. Nad olid kõvasti harjutanud, seda peab ütlema. Laulupoole käimasaamine võttis mu meelest jupikese aega ja nende inglise keele diktsioon oli ka raskesti jälgitav, aga kogumulje jäi eelkõige tänu tantsudele sellegipoolest äge. Ahjaa, neile, kes pole mitmekeelse riigi eluga kursis, olgu öeldud, et teatrietendust mängiti inglise keeles ja siis tõlge jooksis nii prantsuse kui ka saksa keeles kogu aeg kõrval. Selles mõttes oli ka äge, et me nägime teatris Oscarit ja siis veel mu ammuunustatud Luxi vanapaari. Nendega pole ma enam hirmus ammu suhelnud, aga mu meelest on äge, et ma nüüd näen Luxis ka linnas ja üritustel ja igal pool ka kohtumist kokku leppimata inimesi, keda ma tean ja kellele saab tere öelda ja paar sõna juttu rääkida. Tekib selline päris tunne kohe. Polegi enam nagu nähtamatu ja anonüümne väljamaa inimene tundmatu inimmassi sees :D.
Reedel-laupäeval käisin Brüsselis. Tahtsin minna Horta muuseumi ja käia niisama ringi, teha pilti ja huvitavaid asju. Neil päevil ei suuda ma kuidagi kodus olla. Magada tahaks varsti juba küll, aga kodus ei tahaks vedeleda. Tahaks uusi asju ja elamusi ja värve ja nii. Novat. Brüsselis sain hiigelhea hotellipakkumise, mis sisaldas muu hulgas saunakeskuse külastust ja hommikusööki, nii et alustuseks läksingi tunnikeseks sauna, kus ma Soomest pärit tantsijatega päris pikalt juttu pläkutasin (paistab nimelt, et kogu Brüsselis elav Soome kogukond käib seal hotellis reedeti saunas, põhjanaabreid saabus sinna lõpuks tosinkond). Pärast sauna ja väikest puhkust võtsin suuna linna peale. Pilti lõpuks eriti ei teinud, aga ringi kõndisin küll, otsisin siinsete tuttavate soovitatud paiku ja laupäeval käisin muuseumis ära ja sõin mulle ja veetsin kolmveerand tundi ühes poes, kus müüja friikaid näris ja muigas, sest ma ei suutnud otsustada, kas ma vajan sealmüüdavat seelikut või ei. Horta majamuuseum oli väga äge, aga ma kohe üldse ei salli seda, kui muuseumis ei tohi pilti teha! Saab ju näiteks välgu kasutamise ära keelata või midagi (ja üldse ei ole seal tegemist mingite iidsete maalingutega, mida välk võiks kuidagi kahjustada). Mul ju ei jää kõik detailid meelde! Vähemalt ei olnud seal praegu ülemäära pikka järjekorda, ainult 5-6 inimest oligi enne mind sabas (sinna lastakse sisse jaopärast ja ainult nii palju inimesi, kui parajasti välja tuleb). Eelmine kord oli järts kvartali lõpuni, see oli ikka liig. Nojah, siis Frantsuaa ja Edwardi soovitusel otsisin üles pubi A La Morte Subite, mis pidada olema Brüsselis legend. Oli tore, aga kuna ma läksin sinna täiesti päise päeva ajal, jäi mul see tõeline melu vist nägemata, sest millekski erakordseks ma teda nüüd ka ei pidanud. Samas võib sinna teine kordki minna, see oli heas asukohas ja muidu selline ladna koht küll. Veel leidsin oma suureks rõõmuks ingliskeelsete raamatute poe, see on kohe ooperimaja taga. Kuna ma siit kaasavõetud raamatu jõudsin just enne läbi, astusin poodi ja haarasin kaasa midagi uut ja tundmatut. Võtsin orientiiriks selle, et raamat oleks saanud mõne nimeka auhinna, sest siis on ta tavaliselt ka hea (mulle on näiteks vist meeldinud kõik Man Bookeri auhinna saanud raamatud, mis ma olen lugenud), nii et valisin riiulilt enda jaoks tundmatu Mohsin Hamidi raamatu "The Reluctant Fundamentalist". Oi, ja kuigi see on õhemapoolne ja suure kirjaga ja kollasel karedal paberil, mis mulle üldse ei meeldi, on see nii kaasahaarav, et ma lugesin pool raamatut eile rongis joonelt läbi. Teine pool läheb tänasega, raudselt. Tahaks juba teada, kus puänt on.
Siis sain hakkama veel sellise uuendusega, et ostsin nõudepesumasina jaoks pesuvahendit. Ma pole elu sees nõudepesumasinat kasutanud, kohe mitte ühtegi korda, aga viimasel ajal olen ma nii imeharva kodus, et see tundub ainus lahendus. Kui ma olengi kodus, siis neid väheseid vabu hetki ei raatsi ma ju kuidagi triviaalsetele tegevustele kulutada ning nii need nõud mul kraanikaussi kuhjuvadki. Vanasti pesin nõusid nädalavahetusel, aga nüüd sõidan ma jälle kogu aeg ringi :D. Ergo... õpin praegu tundma oma nõudepesumasina hingeelu.
***
Mingil lambil hetkel lõi nõudepesumasin korgid läbi. Kõigepealt ainult köögis, kui need uuesti sisse lülitasin, siis kogu korteris ning lõpuks kogu majas. Mis värk on??? Mina ei lülitanud vahepeal küll mitte midagi sisse... Alguses toimis ju kõik okeilt?
***
Ah, okei, praeguseks nüüd aitab kah. Õhtu on kätte jõudnud. Panen verivorstid ahju ja praekapsa panni peale, siis käin pesus ära ja teen raamatule üks-null. Hääd uut töönädalat!
Pakaa!
M.
Teatris (West Side Story) oli tore. Tantsunumbrid olid neil siin tõsiselt tasemel, kõik vihtusid nii isuga ja südamega tantsida, et see oli täiesti imeline. Nad olid kõvasti harjutanud, seda peab ütlema. Laulupoole käimasaamine võttis mu meelest jupikese aega ja nende inglise keele diktsioon oli ka raskesti jälgitav, aga kogumulje jäi eelkõige tänu tantsudele sellegipoolest äge. Ahjaa, neile, kes pole mitmekeelse riigi eluga kursis, olgu öeldud, et teatrietendust mängiti inglise keeles ja siis tõlge jooksis nii prantsuse kui ka saksa keeles kogu aeg kõrval. Selles mõttes oli ka äge, et me nägime teatris Oscarit ja siis veel mu ammuunustatud Luxi vanapaari. Nendega pole ma enam hirmus ammu suhelnud, aga mu meelest on äge, et ma nüüd näen Luxis ka linnas ja üritustel ja igal pool ka kohtumist kokku leppimata inimesi, keda ma tean ja kellele saab tere öelda ja paar sõna juttu rääkida. Tekib selline päris tunne kohe. Polegi enam nagu nähtamatu ja anonüümne väljamaa inimene tundmatu inimmassi sees :D.
Reedel-laupäeval käisin Brüsselis. Tahtsin minna Horta muuseumi ja käia niisama ringi, teha pilti ja huvitavaid asju. Neil päevil ei suuda ma kuidagi kodus olla. Magada tahaks varsti juba küll, aga kodus ei tahaks vedeleda. Tahaks uusi asju ja elamusi ja värve ja nii. Novat. Brüsselis sain hiigelhea hotellipakkumise, mis sisaldas muu hulgas saunakeskuse külastust ja hommikusööki, nii et alustuseks läksingi tunnikeseks sauna, kus ma Soomest pärit tantsijatega päris pikalt juttu pläkutasin (paistab nimelt, et kogu Brüsselis elav Soome kogukond käib seal hotellis reedeti saunas, põhjanaabreid saabus sinna lõpuks tosinkond). Pärast sauna ja väikest puhkust võtsin suuna linna peale. Pilti lõpuks eriti ei teinud, aga ringi kõndisin küll, otsisin siinsete tuttavate soovitatud paiku ja laupäeval käisin muuseumis ära ja sõin mulle ja veetsin kolmveerand tundi ühes poes, kus müüja friikaid näris ja muigas, sest ma ei suutnud otsustada, kas ma vajan sealmüüdavat seelikut või ei. Horta majamuuseum oli väga äge, aga ma kohe üldse ei salli seda, kui muuseumis ei tohi pilti teha! Saab ju näiteks välgu kasutamise ära keelata või midagi (ja üldse ei ole seal tegemist mingite iidsete maalingutega, mida välk võiks kuidagi kahjustada). Mul ju ei jää kõik detailid meelde! Vähemalt ei olnud seal praegu ülemäära pikka järjekorda, ainult 5-6 inimest oligi enne mind sabas (sinna lastakse sisse jaopärast ja ainult nii palju inimesi, kui parajasti välja tuleb). Eelmine kord oli järts kvartali lõpuni, see oli ikka liig. Nojah, siis Frantsuaa ja Edwardi soovitusel otsisin üles pubi A La Morte Subite, mis pidada olema Brüsselis legend. Oli tore, aga kuna ma läksin sinna täiesti päise päeva ajal, jäi mul see tõeline melu vist nägemata, sest millekski erakordseks ma teda nüüd ka ei pidanud. Samas võib sinna teine kordki minna, see oli heas asukohas ja muidu selline ladna koht küll. Veel leidsin oma suureks rõõmuks ingliskeelsete raamatute poe, see on kohe ooperimaja taga. Kuna ma siit kaasavõetud raamatu jõudsin just enne läbi, astusin poodi ja haarasin kaasa midagi uut ja tundmatut. Võtsin orientiiriks selle, et raamat oleks saanud mõne nimeka auhinna, sest siis on ta tavaliselt ka hea (mulle on näiteks vist meeldinud kõik Man Bookeri auhinna saanud raamatud, mis ma olen lugenud), nii et valisin riiulilt enda jaoks tundmatu Mohsin Hamidi raamatu "The Reluctant Fundamentalist". Oi, ja kuigi see on õhemapoolne ja suure kirjaga ja kollasel karedal paberil, mis mulle üldse ei meeldi, on see nii kaasahaarav, et ma lugesin pool raamatut eile rongis joonelt läbi. Teine pool läheb tänasega, raudselt. Tahaks juba teada, kus puänt on.
Siis sain hakkama veel sellise uuendusega, et ostsin nõudepesumasina jaoks pesuvahendit. Ma pole elu sees nõudepesumasinat kasutanud, kohe mitte ühtegi korda, aga viimasel ajal olen ma nii imeharva kodus, et see tundub ainus lahendus. Kui ma olengi kodus, siis neid väheseid vabu hetki ei raatsi ma ju kuidagi triviaalsetele tegevustele kulutada ning nii need nõud mul kraanikaussi kuhjuvadki. Vanasti pesin nõusid nädalavahetusel, aga nüüd sõidan ma jälle kogu aeg ringi :D. Ergo... õpin praegu tundma oma nõudepesumasina hingeelu.
***
Mingil lambil hetkel lõi nõudepesumasin korgid läbi. Kõigepealt ainult köögis, kui need uuesti sisse lülitasin, siis kogu korteris ning lõpuks kogu majas. Mis värk on??? Mina ei lülitanud vahepeal küll mitte midagi sisse... Alguses toimis ju kõik okeilt?
***
Ah, okei, praeguseks nüüd aitab kah. Õhtu on kätte jõudnud. Panen verivorstid ahju ja praekapsa panni peale, siis käin pesus ära ja teen raamatule üks-null. Hääd uut töönädalat!
Pakaa!
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar