Pühad on käes ja Liis tuleb külla

Jee! Pühad on käes! Puhkus! Rõõm! Kevad! Külalised! See nädal läks kuidagi kiiresti ja häguselt, eredaid hetki eriti ei olnud. Mul on viimasel ajal mingid pentsikud tervisehädad, ei midagi tõsist, aga sageli on kogu aeg tüütult halb ja sellises uimases ei-liha-ei-kala olekus ma siis vaikselt tiksungi. Ei märkagi justkui, millal üks päev otsa saab ja uus hakkab, sest energiat millekski eriliseks pole. Hea, kui töö tehtud saab ja Frantsuaa teed joomas käib ja mina kell 10.30 voodis olen :). Sellel nädalal oli muidu selle parlamendikoosseisu viimane istung ja siis sai see läbi. Ilma selle tohutu paanikata, mida kõik pool aastat ootasid. Eks siis nüüd paistab, mis edasi saab, kas järgneb prognoositud vaikus või lööb välk hoopis ootamatult kuskile sisse. Kohe huvitav on.

Täna on meil aga lihavõtete puhul juba vaba päev ja vabadust jagub kohe nii, et alles kolmapäeval tuleb tööle minna. Ja tunni aja pärast hakkan ennast Liisile vastu sättima :P. Talvel arutasime teisega põgusalt, et ta võiks millalgi külla tulla, siis jäid aga puhkusepäevad märkimata ja millalgi hakkas tunduma, et selle aastanumbri sees ta siiski Luxi ei jõua. Noja mingil hetkel tegin ma täiesti huupi soovituse, et tulgu ikka, aga lihavõteteks, sest see on ainus, mis selleks aastaks võiks üldse klappida. Mõte juurdus, võttis vastunäidustustest hoolimata jumet ning arenes nii kaugele, et ma sain just sõnumi, et mu kõige pikaajalisema staažiga sõbrants sai Frankfurt Hahni lennujaamast tund varasema bussi peale ja on kohe varsti-varsti Luxis. Hurraa. Hakkan varsti vastu minema :).

Muidu olen täna hirmus varakult jalul ja sain ka korraliku üllatuse osaliseks. Ma olin nimelt veendunud, et Luxis ei kasva täna lihavõttereede puhul ka mitte kõige tavalisem rohi. Kohe vähemalt esmaspäevani (k.a). Siis tegin aga hommikul kell pool kaheksa silmad lahti (jah, mul on ka lõpuks rütm kehas) ning avastasin, et alati väga konservatiivseid sulgemiskellaaegu järgiv kondiitriäri on teisel pool tänavat täiesti lahti. Keemiline puhastus kubises ka elust. Ja isegi juveeliäris oli sellel kellaajal kliente. Tegin akna lahti, pistsin pea välja ja nägin ära, et lahti on ka apteek ja toidukas, mistõttu panin ma end siva riidesse ja kiirustasin poodi, sest ehkki ma varusin meile mõlemale vähemalt viieks päevaks süüa, jäi viimase poeskäigu ajal ostmata mereannipasta koorekastme jaoks hädavajalik valge vein ja ühe teise roa jaoks ette nähtud kookospiim. Mõlemad kripeldasid mul juba mitu päeva hingel ja mõlemad sain nüüd kätte, lillemulla tõin veel kauba peale ära ning tripi käigus täheldasin tänaval nii erakordset elu, et julgesin minna veel 300 meetrit kaugemale, et vaadata, kas mul õnnestub asendada ka eile kraanikausis kildudeks löödud presskann. Ausõna, ka see pood oli lahti ning presskann on homseks hommikuks täitsa olemas! Noja see andis mulle sellist söakust, et edasi julgesin ma juba päris linna minna, et pühademunade kaunistamiseks ka vildikaid ja pitsi osta ning omandada täiesti plaaniväliselt ka kauakiibitsetud hommikumantel. Olen hommikupoolikuga ühesõnaga täiesti sigarahul. See on juba jõudnud ületada kõik mu ootused!

Aga mis ma siin nüüd ikka pläran. Viimane kord õnnestus Liisil (tõsi küll, keset ööd) saabudes raudteejaamast ehk bussi lõpp-peatusest mööda sõita ja tükk aega kuskil parklas kükitada, nii et seekord lubasin ma tal eriti varakult vastas olla. Hakkangi siis kohe astuma, ilm on täna veel päris heade killast ja väike jalutuskäik teeb ka kindlasti ainult head. Järgmist postitust ei pruugi lähipäevadel küll järgneda, aga Liis hoiab teid kindlasti asjade käiguga kursis :).

Pakaa praeguseks!
M.