Kuidagi on kätte jõudnud kevad. Minu jaoks tähendab märts nimelt alati kevadet, olgu siis lumi maas või lilled õitsmas. Ja kuidagi tuli see minu jaoks täiesti ootamatult. Istusime Emiliaga Londonis Vodafone'i teeninduses, kui ma järsku kalendrist avastasin, et plirts-plärts, käes on märts. Täiesti jabur. Selline tunne on nagu hommikul kell pool kaheksa! Äratuskell helises ja nüüd kohe ei teagi, milllises suunas kapata ja hüpata, et õigel ajal igal pool olla ja mitte millestki ilma jääda. Ühesõnaga pentsik on!
Jagan siis uudiseid ka. Mul on nüüd koduloom. Selleks on keefiriseen Mushy! Tegelikult on tema eestikeelne nimi vist Tiibeti piimaseen, aga inglise keeles milk kefir grains (kui keegi tahab guugeldada või midagi). Tema ülesanne on piimast keefiri teha ja ta sisaldab 35 kasulikku bakteriliiki ja on täitsa elav organism, mis iga piimalaariga kasvab ja võimsamaks muutub. Varsti on ta mul juba nii suur, et võin hakata teda poolitama ja jagama. Koduloomaks ristis ta mul Emilia, sest ma tundsin Londonis muret selle pärast, kust oma seenekesele pühapäeva õhtul Luxis värsket piima saada. Ta kasvab küll jõudsalt, ent ei ole minuga veel päriselt harjuda jõudnud ja seetõttu ei tahtnud ma tema külmikussepanemisega riskida. Muidu saab keefiriseene kaheks nädalaks külmkappi "magama" panna ja pikemateks perioodideks lihtsalt ära kuivatada ja kappi tallele panna, aga selleks peab ta enne täies elujõus olema. Mina sain enda oma aga alles eelmisel nädalal ja ei julgenud teda veel niimoodi ehmatada. Mõtlesingi end seega halliks, kust talle värsket piima saada - et kas tuleb näiteks esmaspäeva hommikul enne tööd poes ära käia või mis. Lõpuks lahenes piimaprobleem aga nii, et selgub, et Gatwickis müüakse teispool turvakontrolle ka igal pool piima. Tõin sealt väikese pudelikese kaasa, nii et seeneke sai omale eile õhtul värske piima ette.
Londonis oli meil Emiliaga spontaanne ja lõbus nädalavahetus. Emiliaga oli tore kohtuda, ka teda nägin viimati aasta tagasi, kui ta mul Luxis külas käis. Vahepeal on ta kooli ära lõpetanud ja Londonis endale nii imehästi passiva töö leidnud. Selle üle on mul väga hea meel. Londonis on ta olnud ainult kaks kuud, mistõttu on selles linnas tema jaoks ka veel üksjagu avastamist ning lepliku inimesena oli ta nõus kõikide plaanidega, mis ma suutsin välja käia. Peab ka ütlema, et kõik kukkus ülimalt suurepäraselt välja. Seekord oli minu põhiunistus nimelt Camden. Emilia ei olnud selle fenomeniga veel tuttav ja mul oli hea meel näha, et see linnajagu istus talle väga hästi. Mina tahtsin sealt natuke poolkiiksuga riideid (loe korsetti ja mu ribadeks kulunud sajanööbise mantli teisikut) ja tema kiikas kleite ja meil oli mõlemal selle käigus sigalõbus. Nööbimantlit ma ei saanud, sest kui minu oma oli velvetist, siis nüüd pakuti samasugust ainult sametversioonina, aga samet mulle ei meeldi. Selle asemel leidsin hoopis teistsuguse kiiksuga mantli :). Väga minu moodi lõikega ja lisaks veel lillat värvi! Korsetigi sain! Nüüd tuleb garderoobist nende juurde ainult hästi lihtsad riided välja vaadata, muidu ehmatan konservatiivse Luxi viimati veel väga ära. Enivei, kui me olime mõlemad korralikult raha laiaks löönud, astusime uiu ajel sisse stuudiosse, kus sai eri ajastute kostüüme proovida ja nendes pilte teha. Valisime teema välja ning lasime Bulgaariast pärit tüdrukutel meid tund aega riidesse panna ja poosidesse sättida. Kohutavalt lõbus oli ja tulemust näete siis, kui olen pildid plaadilt arvutisse kopeerinud :).
Seda teadsin ka, et tahaksin Londonis teatrisse minna. Minu esimene valik oli Billy Elliott, sest olen kunagi filmi näinud ja see lugu oli nii südamlik ja armas. Emilia ei vaielnud ka vastu, sest temale meeldib kõik tantsuga seotu. Ainult esimesest piletiputkast teatati meile, et see on välja müüdud. Õnn oli, et me alla ei andnud, vaid valisime palju pikema järtsuga piletikioski ja võtsime nõuks enne teisele etendusele pileti nõutamist igaks juhuks sealt ka Billy järele küsida. Saimegi löögile, nii et Camdenist tulles viskasime ostukotid koju ja kiirustasime Victoria Palace'isse teatrisse. Londonile omaselt olid istmeread teatris järsud nagu Moseli viinamäed. Jalgadele oli ruumi sigavähe ja kui üks onkel tagumises reas kummardus, istus ta täpselt Emiliale pähe. Aga etendus oli fantast. Meil pannakse lapsi mängima mingid 25-aastased näitlejad, seal mängis 12-aastast poissi päriselt laps, kes oskas superhästi tantsida, väga hästi laulda ja lisaks mängis ta kogu aja sellise innuga, et ma olin väga üllatunud. Mina selles vanuses võisin kõik kenasti ära õppida - klaveripala või luuletuse või mille iganes -, aga ma küll ei läinud seda esitades niimoodi põlema või sellesse sisse. Ma kandsin kõik lihtsalt äraõpitult ette. Aga see poiss... See poiss... vau!
Nojah, laupäeva õhtul hängisime veel siin-seal, sõime keset ööd väga head burksi ja lobisesime ennast magama, pühapäeva hommikul ootas meid aga kultuurišokk. Mõte oli inglise hommikusöök. Pubis. Kell 9 hommikul. Astusimegi hommikuselt tühjas linnas ühte suurde korralikku pubisse sisse ja pidime pikali kukkuma. See oli paksult mehi täis, kõigil viimseni õlleklaasid käes. Meie olime peale ettekandjate ilmselgelt ainsad naisterahvad ja ainsad, kes ei tahtnud pühapäeva alustuseks alksi. Me olime kohe nii valged varesed, et meid saadeti alumise korruse möllu eest (no oma 40-50 juba näost õhetama löönud meest oli seal juba julgelt ja nad paljunesid uskumatu kiirusega) ülemisele korrusele omaette ruumi sööma, meile lisaks saadeti altkorruselt juba vinti jäävate meeste seast ära kaks saledamat, nooremat ja kenamat ettekandjatüdrukut (alla jäid tursked ja kandilised matroonid). Nii me siis seal üleval sõimegi, kaks klienti ja kaks ettekandjat. Nood selgitasid meile, muide, et kohe-kohe on algamas jalkamatš ja tüübid kogunevad pubidesse seda vaatama. Kõigepealt on jooming, et end soojaks saada, ning siis on jooming, sest tuleb tähistada oma meeskonna võitu või unustada kaotusvalu. Nende arvestuste kohaselt pidi kogu möll võtma vähemalt viis tundi. Ainult et siis tuli teade, et matš lükati edasi kella kahele pärastlõunal. Trallallaa... Maailm on mõnikord uskumatu!
Lennuajad olid mul sellised, et jõudsin linna reedel õhtusöögi ajaks ning pidin pühapäeval kella kaheteistkümne paiku hakkama end lennujaama poole teele sättima. Luxi jõudsin kohaliku aja järgi kell viis ja olin sigarahul. Väga optimaalne variant. Jõudsin end veel ka järgmiseks päevaks välja magada. Oh. Täna ei saanud ma siiski veel kuidagi töö lainele :). Pea on Londoni muljeid täis :). Aga küll ma lähen millalgi varsti uuesti :). Ja ükskord jõuan teiste sealsete tuttavate-sõpradega ka kokku saada :). Ja raamatupoodi :). Ja igale poole. Ainult praegu lippan keeletundi, eelmisel nädalal hakkas uus kursus pihta. Seekord on mul kuidagi vana grupp, üle poole õpilastest on pensionärid või vähemalt tugevalt üle keskea. Aga kuna teine tase jäi mul vahele ja see on kohe kolmas, tuleb ilmselt mõnda aega päris korralikult rassida ja viimati veel õppidagi. Vaatame-vaatame.
Eelmisel nädalal käisin teisipäeval veel, muide, ooperis Roosikavaleri vaatamas ja neljapäeval Fernande'i sünnipäeval, lisaks sain leivajuuretise, aga sellest pajatamiseks pole praegu aega. Võib-olla kunagi hiljem. Võib-olla :).
Pakaa,
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar