Meil siin laupäeviti post ei käi. No ei käi! Mitte kunagi ei käi, kui vaja. Aga siis kord aastas täiesti ettearvamatul laupäeval käib. Olen suures segaduses. Magasin siin laupäeva hommikul õndsa und, nägin väga tempokat unenägu, mille sündmused toimusid Egiptuses. Täpsemalt ei mäleta, aga tegemist oli äreva põnevikuga, millest ma ühel hetkel väga pettunult täie hooga lihtsalt PÜSTI hüppasin, sest uksekell helises. Esimese hooga ei saanud ma mitte millestki aru, siis tegin plärina allika kindlaks, lasin helistaja alt sisse. Astusin taas elegantselt uksele, ise pidžaamas ja pesemata juuksed turris püsti. Tulijaks oli postimees, kes tõi mulle raamatu, mille ma tellisin... detsembris (räägib Egiptusest, muide :)). Mitte millestki ei saa aru.
Raamatutest rääkides - olen viimasel ajal üksjagu palju lugenud. Lugesin läbi töökaaslase käest eelmisel aastal laenuks võetud Julian Fellowesi raamatu "Snobs", mis oli päris tore, siis lõpetasin ära iidamast-aadamast pooleli olnud raamatu "The Last secret of the temple" ning siis maadlesin Paul Hardingi raamatuga "Tinkers", mis on esimene Pulitzeri auhinna võtnud romaan, mida ma kohe silmaotsaski ei kannata. Melanhoolne, raskemeelne ja uinumuinu, brr... Ainus hea asi selle juures oli selle lühidus ja suur kirjastiil, nii et vähemalt läks see piin kiirelt. Järgmiseks... ei teagi. Alustasin Pat Barkeri raamatut "Regeneration", aga esimesed kümme lehekülge ei olnud väga haaravad... Eks paistab.
Ja siis veel tahtsin seda öelda, et sain kinnitust, et mitme aasta pikkusele Lääne-Euroopas elamisele vaatamata olen ma endiselt idaeurooplaslikult viisakusetu ja matslik. No mina ei tule iseseisvalt selle peale, et pangas tuleb pärast järjekorramasinast numbri võtmist kõikidele ülejäänud järjekorras ootajatele kõva häälega tere öelda. Ja arsti ooteruumis ka. Kui ei ütle, siis vaatavad kuni 20 inimest sind nii etteheitvalt, et isegi siilile oleks selge, et ta on mingi tõsise fopaaga hakkama saanud. Ja igale tulijast teretajale tuleb loomulikult kõva häälega kooris vastata. Ja üldse tuleb igasuguseid arste (kuulu järgi ka näiteks hambaarste) kättpidi tervitada. Jah, harjumist on veel küllaga :). Ja arstidest rääkides - sain ükspäev vereproovi eest postiga koju saadetud arve avamise järel ka kultuurišoki. See oli nii uskumatu, et panen teile siia esimesest leheküljest pildi ka.
M.
Raamatutest rääkides - olen viimasel ajal üksjagu palju lugenud. Lugesin läbi töökaaslase käest eelmisel aastal laenuks võetud Julian Fellowesi raamatu "Snobs", mis oli päris tore, siis lõpetasin ära iidamast-aadamast pooleli olnud raamatu "The Last secret of the temple" ning siis maadlesin Paul Hardingi raamatuga "Tinkers", mis on esimene Pulitzeri auhinna võtnud romaan, mida ma kohe silmaotsaski ei kannata. Melanhoolne, raskemeelne ja uinumuinu, brr... Ainus hea asi selle juures oli selle lühidus ja suur kirjastiil, nii et vähemalt läks see piin kiirelt. Järgmiseks... ei teagi. Alustasin Pat Barkeri raamatut "Regeneration", aga esimesed kümme lehekülge ei olnud väga haaravad... Eks paistab.
Ja siis veel tahtsin seda öelda, et sain kinnitust, et mitme aasta pikkusele Lääne-Euroopas elamisele vaatamata olen ma endiselt idaeurooplaslikult viisakusetu ja matslik. No mina ei tule iseseisvalt selle peale, et pangas tuleb pärast järjekorramasinast numbri võtmist kõikidele ülejäänud järjekorras ootajatele kõva häälega tere öelda. Ja arsti ooteruumis ka. Kui ei ütle, siis vaatavad kuni 20 inimest sind nii etteheitvalt, et isegi siilile oleks selge, et ta on mingi tõsise fopaaga hakkama saanud. Ja igale tulijast teretajale tuleb loomulikult kõva häälega kooris vastata. Ja üldse tuleb igasuguseid arste (kuulu järgi ka näiteks hambaarste) kättpidi tervitada. Jah, harjumist on veel küllaga :). Ja arstidest rääkides - sain ükspäev vereproovi eest postiga koju saadetud arve avamise järel ka kultuurišoki. See oli nii uskumatu, et panen teile siia esimesest leheküljest pildi ka.
Utoopia mu meelest :).
Aga nüüd aitab, lähen ära magama! Head ööd ja uut nädalat!
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar