Emmede laul

Jube äge. Vaadake seda! Kõik, mida üks ema ühe päeva jooksul oma võsukesele ütleb - ja väga musikaalselt. Tõsiselt äge.

Nagu nööpnõel heinakuhjas. Või kaubamajas.

Mul oli nööpnõelu tarvis. 25 minutit tuulasin Viru keskuses ja Kaubamajas. Küsisin ühest poest - soovitati teist. Küsisin sealt, soovitati kolmandat. Sealt ei leidnud ma ka vajalikku nurka üles ja kui leidsin, olid neil nööpõelad nagu kiuste otsas. Ja mina tahtsin veel selliseid värviliste peadega ka...

Tahaks nagu imeasja...

Lõpuks leidsin ikka...

Aga ma peaks mainima, et see Raua projekt on juba nõudnud hullu mässamist. Homme koidab tõe tund, aga kui me selle eest nüd väga head hinnet ei saa, on küll täielik ebaõiglus...

Ma olen päris veendunud, et mõni inimene lihtsalt ei tea, mida rahaga teha...

Kuidas kõlab?

• Kullast näomask - 80 minutit kortsudevastase kullast näomaskiga, 3500 EEK
• Kiirnuudlivann - 1200 EEK
• Juuksepesu kaaviari ja värskete trühvlitega, 60-minutine seanss - 10 800 EEK
• Teemantidega seljamassaaž, 90 minutit - 3300 EEK
• Sperma, mee ja kaera segu = noorendav näovedelik - 2200 EEK/100 milliliitrit (= 5 mehe sperma)
• Eviani vee vann - 60 000 EEK (1000 pudelit)
• Maniküür ühekaraadiste kalliskividega - 384 000 EEK

Üle mitme aasta juhtub mulle Kroonika ette ja vaat, mida sealt kõik leida võib... Täiesti jabur.

Ahjaa - ja poes nägin täna koerte ja kasside puugipeletusseadet - sihuke elektrooniline vidin oli. Point oli selles, et peale oli kirjutatud: "KASUTADA AINULT SISETINGIMUSTES". No ma tahaks näha mõnda siseruumi, mis puukidest niimoodi kubiseks, et seal tuleks sihukest jubinat kasutada... Olge normaalsed...

Ja üks jaburus oli veel see, et sõidame ja sõidame metsa vahel - ja äkki mingi suvaline üksik puu võetud ja sinna elektriküünlad peale pandud. Ehmatas täitsa kohe ära. Täiesti arusaamatul põhjusel oli see teiste seast välja valitud täiesti kesk eimiskit ja säras teine... Väga veider.

Hablo español

Ma nüüd oskan hispaania keeles pidada väga veidraid vestlusi. Näiteks võin ma une pealt võtta emba-kumba kõneleja rolli alljärgnevates vestlustes:

1) Kes sööb liiga palju?

2) Mitte mina...

1) Aga kas kas sa tead, kes sööb?

2) Ei, ma ei tea.

1) Carlos on siin. Me hakkame temaga juttu rääkima.

2) Carlos ei meeldi mulle.

1) Miks Carlos sulle ei meeldi?

2) Tal on liiga palju raha.

1) Ei ole, tal on ainult 43 peesot.

2) Igatahes - me ei lähe temaga kaasa?

1) Mis me siis teeme?

2) Mul on 52 peesot. Selle eest saab süüa. Mul on kõht tühi.

1) Väga hea. Ma tulen sinuga kaasa. Ma tahan ka süüa. Ma tahan ühte külma õlut ja võileiba.

2) Väga hea. Lähme koos sööma.

1) Mu naine tahab ühte õlut.

2) Aga sinu mees? Kas ta tahab ka midagi juua?

1) Ei, minu mees tahab maksta.

1) Kuhu sa lähed?

2) Sööma.

1) Üksi?

2) Jah, üksi.

1) Kuhu?

2) Restoran Bolivari. See on väga hea restoran, aga natukene kallis.

1) Kui kallis?

2) Umbes 30 peesot. On see liiga kallis?

1) Ei, ei ole. Kas ma võin sinuga kaasa tulla?

2) Ei või.

1) Miks?

2) Mul pole aega.

1) Kas sul homme on aega?

2) Jah, homme kell kolmveerand kaksteist on mul aega.

1) Väga hea. Lähme homme kell kolmveerand kaksteist koos restoran Bolivari sööma.

2) Hästi. Adjöö, mu sõber.

Tegelikult on nii, et ma võtsin eile kätte ühe hispaania keele õpiku, tegin selle suvalisest kohast lahti ja leidsin teksti Mehhiko kohta. Ja ma sain selle igast sõnast aru. See oli küll hämmastav... Aga samas, hispaania keelt oskasin ma lugeda juba ammu - enne seda, kui ma hispaania keelt nuusutanud olin. Rääkimisega on ikka teine tera...

Üks öö Tallinna vanalinnas

No mis kasu sellest pagana latatarandusest siis on siin?

Kui inimesi tuleb kohale hommikul viidud lendlehtede ja foorumi kirja peale, aga mitte minu isiklike üleskutsete peale???

Ah, no vahet pole, lõpptulemus oli see, et ikkagi oli rahvast mu täna hommikul viidud üleskutsete peale kohale tulnud, pluss meie inimesed ja filmimehed ja paar muidu imelikku... Ja meie same oma projektiks vajalikud asjad filmi peale (intervjuud ja puha), pärnaõietee läks hästi kaubaks, piparkoogid ka, meil endal oli lõbus (ja veel lõbusam oli pärast kambakesi dirigendi juurde hõõgveini jooma minna... tee peal laulsime rõõmsalt "Ta lendab mesipuu poole" ja käitusime muidu kui pisut nupust nikastanud...), mõned vanaprouad said oma meeletut suhtlusvajadust vaigistada (üks Läti kunstnikuproua oli veendunud, et ta peab igaühe oma teele sattunu surnuks rääkima) ja üleüldse... kõik läks palju paremini, kui minu musta stsenaariumi järgi võimalik tundus olevat (kuigi meie põhibass oli kadunud ja ... :D Äge. Eks ma kunagi näita videot ka mõnele teist. MÕNELE teist...

Homme õhtul abi vaja!!!!

Kuluks ära inimesi, kes tahaks homme (st neljapäeva) õhtul kell 20.30 Tina ja Kreutzwaldi tänava nurgal kuulata 25 minutit meie kammerkoori esituses jõululaule, süüa tasuta piparkooke ja juua teed :D Kaasneb see, et ilmselt jääte paar korda videoekraanile, aga muidu ongi kõik, muud konksu pole. Lihtsalt - tahaks, et oleks natukenegi rahvast igaks juhuks, et ei oleks päris kurb niisama ilma kuulajateta seal tsirkust teha :D

PALUNPALUNPALUN, kel on aega, siis võiksite kohale ilmuda ;)

Pisut pildipuru

Siin siis

1) pildikene laupäevaselt Polümeeris laulmiselt - "Tasa tasa" laulsime justkui selle koosseisuga (me pea iga laulu ajal vahetasime sopraneid :D)

2) & 3) pildikesed meie remondijärgsest kodust - küsimus oli selles, kas vaip sobib sellesse konteksti või mitte...

4) puhtalt täiesti suvaline mõttetu Raekoja platsi jõuluturg. Täna lähen pimedas pilte tegema :P

Laupäeval Helsingisse jõuluturule ja sööma?

Rääkige välja, kes tahab laupäeval käia tiiru Helsingis - kruiisitada ja saada laeval rootsi laua hommikut ja rootsi laua õhtut nosida, vahepeal jalutada jõuluehtes Helsingis, valida jõulukinke, käia poes jne jne jne???

SEE LAUPÄEV!

Vabandust, kas te olete puhta lolliks läinud?

Tänase päeva kild siis... Tuleme kontserdilt. Kõik on tore ja selline paras kontserdipohmakas on, et tahaks veel ja rohkem ja veel... jõululaulud kummitavad, meel on õnnestunud etteastest hea ja leppisime kokku, et läheme koos üht väikest hõõgveini jooma. Noh, ja nõnda me kõndisime Polümeerist seltskonnaga trollipeatuse poole, ühel trumm kaenlas (mida ta ka loomulikult mängis) ja ülejäänud valjusti "Aisakella" laulmas, ise keksisime ja rõõmustasime ja naersime kõva häälega ka veel... Aga äkki poeb trollipeatuses üks vanamees mulle hästi ligidale külje alla, vaatab mulle hästi pikalt silma sisse ja küsib minu käest sellise positiivse tooniga, täiesti uudishimulikult ja rõõmsalt: "Vabandust, kas te olete puhta lolliks läinud?"

Mina vaatasin siis talle pisut jahmunult otsa, naersin ja vastasin lustakalt: "Jah, aga mis siis? Kas see on Eesti Vabariigis keelatud?"

Vanamees: "Ei, oh ei, vabandust, ma lihtsalt tahtsin teada, ei ole keelatud, ei-ei, vabandust, aga ma lihtsalt tundsin huvi..."

See ajas mu niimoodi naerma, et trolli astudes veeresid mul suured krokodillipisarad mööda põski alla... :D Aga nojah, asjad peavad tasakaalus olema - paar nädalat tagasi tehti mulle niisama Pärnus kena kompliment, nüüd oligi vaja, et keegi suvaline midagi vastupidist ütleks. Kuigi tõepoolest, ta polnud üldse negatiivne, vaid pigem lihtsalt uudishimulik... :D Ja ega ma seda tõsiselt ka võtnud, minult on ausalt öelda üsna ükskõik, mis minust mõeldakse, peaasi, et endal hea ja õige tunne on :D Lihtsalt - naljakas oli.

Aga esinemine läks hästi - nii tore oli. Tõesti oli hea laulda, kõik oskasid ja teadsid, mis teevad (ja kaks ja pool tundi drilli enne seda oli ka täiesti nautimisväärne ja äge), tunnet oli täiesti parasjagu, midagi eriti metsa ei läinud, kuulavatele lastele vähemalt kindlasti meeldis (rohkem ma'i jõudnud näha, vaja ju koorijuhti jälgida, eks), seal oli üks armas kutsa ka kuulamas :D, meie dirigent on megavahva, hääl oli mõnusalt hästi lahti ja täitsa jõululik tunne tuli... See jõulukontsert läheb kusjuures vähemalt 2 korda (aga ilmselt 3) kindlasti täismahus veel kordusele ka, eks ma annan teada millal täpselt, juhuks kui keegi peaks tahtma kuulama tulla :P Nüüd, kus on järgi proovitud ja esimesed tuleristsed läbitud selle kavaga, siis ma võin julgelt kutsuda :D Järgmine neljapäev kell 8 näiteks on üks kindla peale asi vabas õhus - kusjuures see järgmine asi tekitas minus nii hea tunde, terve päev läbi olen vaikselt rõõmustanud selle üle :P Nimelt mina orgunnin seda, sest meil on ikka see Raua projekt vaja ära lõpetada, eks... No meil lõpuks tuli mõte, et kõikide teoreetiliste ettepanekute peale võiks midagi praktilist ka ära teha ja selle tulemustest siis õppejõududele ette kanda - aga mis see võiks olla? Väikese arutelu käigus jõudsime ideeni, et katsuks õige meie koori kokku ajada ja teeks sellise spontaanse tänavakontserdi, filmiks seda ja esitaks siis selle meie kooliprojekti tõestusmaterjaliks... Vot ja just sellepärast mulle meeldibki meie kooris - OK, võib-olla me ei laula just kõige suurepärasemalt (kuigi see ka paraneb tuntavalt iga aastaga, juba on asjad päris hääd), aga siis kui on vaja kedagi ruttu endale appi mobiliseerida, on sõbrad kohe olemas ja hakkamas ja pole mingit küsimustki, et ei tea, kas viitsime või teeme või oskame või tahame. Saatsin täna hommikul meili ja pärastlõunaks oli otsustatud, kes, mida ja millal teeb - näiteks dirigent tuleb jooksuga otse teiselt kontserdilt, flöödimängija samamoodi, jembe tuuakse kohale ja vahetult enne kontserti saab olema hääleseade tund ja läbilaulmine; kaameramees sai ka suht orgunnitud juba ja nüüd on veel vaja mõned õueküünlad, piparkoogid, paar termosetäit teed, mõned plakatid ning pisut publikut vaja kohale tuua + veel hõõgveini ja natukene nänni pärastise kooriolengu jaoks dirigendi juures  :P Mulle ammu soovitati (ja hiljuti jälle), et ma peaks endale mõne kõvema koori otsima, aga ma olen veendunud, et seal poleks kindlasti endal nii lõbus ja tore, kui meil praegu on :D Ja ma ei usu ealeski, et seal õnnestuks ühe laupäeva hommiku jooksul kõik inimesed rõõmsalt niisama suvalisel õhtul kuskile tänavanurgale laulma orgunnida. Vot nii. Sellepärast on mul vedanud. Ja nii hea tunne oli täna terve päeva. Keegi pole peps (külm on, vihma võib sadada, ei viitsi, kes see meid seal ikka kuulab, mul parematki teha, eksamid on jne jne jne) ja kõik tahavad ja on nõus, kui paluda... Õigupoolest oli jah täitsa nii, et mina saatsin uuriva meili, et kas keegi oleks nõus tulema - et saaks ansamblikoosseisu ja mõne üksiku lauluga ka, aga siis, kui kohtusime, oli kõik justkui juba otsustatud, mitte keegi ei rääkinud sellest kui võimalusest, vaid kui juba kindlaksmääratud üritusest, kus osaleb terve koor ja pillimängijad ja kogu kupatus...

Vot nii. Et mul on jopanud...

Solis ortus cardine

Ma ei saa seda laulurida kuidagi peast ära. Juba kaks tundi olen kodus olnud, aga ikka muudkui pirisen seda omaette... Ei tea, mis aitaks. Vahelduse mõttes küll mõnikord piiksun alles ist eitel ka, aga probleem on sellega ka ju sama... :D

Sain täna kirjastusest toimetatud teksti kätte veel kord ülevaatamiseks. Quod erat demonstrandum - sisu on täitsa ok, sellega olen vaeva näinud ja mitu korda läbi lugenud ja puha, aga siis mingid kaante sisekülgede ja tagakülgede tõlked olen enne ärasaatmist kuidagi ülejala visanud... Päris hirmus, mida see õnnetu toimetaja pidi minust arvama, kui juba kõige esimese lehe kõige esimene lause hiilgab sõnaga teede (teete asemel) :S??? Ma loodan, et ma vähemalt ülejäänud raamatuga rehabiliteerisin end, sest mujal on ta õnneks väga vähe parandusi teinud :D

Üldjoontes aga - miks kõik pasundavad, et lumi on - siin küll sadas ainult vihma, kui ma viimati väljas käisin... Tahan kaaaaaaaaaaaaaaa lund!

Tagantjärele arved

Triin sai eile arve. Pariisist. Meie internetiühenduse eest. Detsembrikuu 2008. Nagu wtf???? Mis imeloom siis, Loubna pidi me ühenduse ju katkestama kohe, kui minimaalne aeg täis on ja see võimalikuks osutub... Ei saa mina aru muhvigi... Seal korteris ei tohiks praegu isegi enam kedagi elada, kes seda netti kasutada võiks... Minge ka metsa kõik.

Tagantjärele arveteklaarimine leidis täna aset ka ühe grupitööga, mida ma siin mõnda aega tagasi teile juba elavalt kirusin. Ütleme siis nii, et see tekitab minus järjest süvenevat masendust - kogu see kupatus. Aga eelkõige - logardid ei ruuli ikka kohe üldse mitte! Ise on kadunud kui tina tuhka ja huvi ei tunne, aga kui midagi ise valmis teha - omavahel, ilma nendeta -, siis nad on veel hirmus puudutatud, et miks nemad asjast midagi ei teadnud... No teate! Ma siiamaani ootan seda, et ta lubas minuga poolteist nädalat tagasi kokku saada... Mida siis, jäängi hindamiseni ootama või???

Oeh, nukker.

Nii äge

Täitsa šeff kohe - ma olen kahe päeva jooksul lugenud läbi 4 raamatut: Naguib Mahfouzi "Karnak café" (ülimegaäge, kõige parem tema raamat, mis ma siiani lugenud olen), "Essential Mexico" (ülimegapealiskaudne, aga sellele viitab juba nimigi eks), "Mexicasa" (ülimegavärviliste fotodega) ja siis silmaringi "Asteegid" (ülimegalollikindel viis, kuidas eristada või võrrelda erinevate hõimude kunsti... Täiesti õudne, meie jaoks on muidugi setodel ja kihnlastel suur vahe eks, aga ma kujutan nüüd täiesti elavalt ette, kui hirmus võib välismaalasel nendevahelisi erinevusi endale selgeks teha. Mina omakorda katsun siin aru saada asteekidest, olmeekidest, zapoteekidest, maiadest, misteekidest, tolteekidest, inkadest ja teistest säherdustest).

Igatahes, need neli olid muidugi kõik sellised suhteliselt õhukesed asjad - Mehhiko omad kõik sellised hästi paljude värviliste piltidega ja voolava jutuga - omaette näitaja on seegi, et Mexicasa võttis mul väga hoolika läbitöötamise ja märkmete kirjapanekuga aega täpselt 3 tundi ja 1 minut. Igasugused paksud maiade mütoloogiad ja säärased asjad hoian hilisemaks ajaks... :D Ja et kiirest lugemisest raamatud otsa ei saaks, käisin ja tõin Akadeemilisest täna veel viis tükki juurde :D Hihii... selline huvitav hullustus on peale tulnud. Ma ju räägin, et mul käib kõik kampaania korras.

Muidu, kui välja arvata tõsiselt õudne pime hommik, veetsin ma lugemisele eelnenud päevaosa absoluutselt fantastiliselt - kõigepealt jõime dirigendi juures hommikuteed, seejärel harjutasime neli tundi jõululaule ja edasi muutus see sujuvalt mõnusaks hõõgveinitamiseks. Ja ega ongi kõik - sealt otse raamatukokku ja siis trükiste all vankudes koju laua taha, kus ma olen siiani ja kuhu ma ka jään...

Oh seda õudust küll

Tegin täna hommikul veidi enne kaheksat silmad lahti kogemata ja uni läks justkui ära (Midagi on tõeliselt viltu! Eile juhtus samamoodi... Üleeile aga soovisin just tõsimeeli, et mul igal hommikul uni ise kell pool kaheksa ära läheks... Kas soovid lähevad nii lihtsasti täide??? Miks ma küll varem selle peale ei tulnud, oleks soovinud kohe päris igasuguseid asju...) Keerasin siis mitu korda külge, põrnitsesin aknast välja ja juurdlesin omaette, et mis see kellakene küll olla võiks. Väljas oli nii pime ja hall, et ma kahtlustasin seda seal kuskil poole viie või viie kandis olevat...

Ja uni läks kohe kapitaalselt ära, kui ma kella nägin ja täiesti ehmatasin, et kell on kümne pärast kaheksa!!! No kuidas siis, väljas onju kottpime?!?!?!?!?

POSTSCRIPTUM: Karnak Café on kõige parem Naguib Mahfouzi raamat, mida ma siiani lugenud olen!

Stuudium

Täitsa pael - tarisin endale mitu päeva kokku igasuguseid raamatuid igast raamatukogust, kõiksugustelt inimestelt ja üldse... ja nüüd ma just avastasin, et mulle on laua peale kuhjunud tervelt 12 trükist, mis oleks tarvis KOHE läbi lugeda (tähtajad-tähtajad), lisaks on selle kõrval teine sama suur kuhi, kust on vaja igaühest võtta ette teatud peatükid, lõigud või osad... Isegi mina leian, et seda sai nüüd korraga natukene paljuvõitu, kuivõrd see neetud Raua asi on ka veel ju ikka käigus (kuigi täna sai kõvasti tööd ära tehtud ja vähemalt plaan paika pandud), üks tõlketöö ootab tegemist, laupäeval on polümeeris tunniajane jõulukontsert jne jne jne. Aga ei, need on kõik lihtsalt väga põnevad, ega ma neid muidu poleks niimoodi vedinud eks... Ja noh, päris mitu on pigem pildiraamatud ja ainult sajaleheküljelised, vähemalt need peaks päris kiiresti edenema. Ahjaa, hispaania keelest olen läbinud juba ka kuus peatükki ja puha - kusjuures, prantsuse keele baasil on kõik täiesti lihtne, loogiline ja arusaadav, ainult et millegipärast kui ma tahan ise midagi öelda, siis tulevad mingid prantsuse-itaalia hübriidlõpud mõnikord... Ehk saab sellest fenomenist lahti, kui ma lõpuks kõik need üheksakümmend tundi läbi olen kuulanud :D Peaasi, et siis prantsuse keelt endiselt mäletaks loomulikult...

Aga ma nüüd pöördun nende juurde siis tagasi, lihtsalt... mõtlesin selle üles tähendada :D

Telefonikeskjaam

Kui tüütu võib üks telefoninumber olla? Selles mõttes, et võtke mingi suvaline klienditeeninduse number. On vaja midagi küsida või muret kurta ja helistad - aga võtab vastu automaat, mis kirjeldab muresid ja siis tuleb sul end lahterdama hakata. Esimesel juhul vali üks, teisel juhul vali kaks, kolmandal juhul vali kolm. OK, paned endale diagnoosi ja valid ühe neist numbritest, kuigi tundub, et päris täpselt ei sobi justkui ükski kategooria. Loodad, et vastab keegi mõtlev olend, kellele saad oma häda ära kurta... Aga võta näpust - järjekordne lahkamine: on sul toote tagastusmure või garantiiprobleem - vali üks või vali kaks. Aga kui mul pole kumbagi? Tahaks lihtsalt infot saada??? OK, valid sealt emma-kumma... järjekordne valik: à la tahad välja vahetada või midagi muud teha? OK, selle veelgi sobimatu valiku langetamise järel siis hakatakse sulle kuradima klassikalist muusikat kõrva laskma... midagi võimalikult voogavat ja mahedat tingimata, millele aeg-ajalt rahustav meeshääl peale ütleb: "All our people are busy at the moment. You will be served as soon as some of them become available. By the way - the cost of the call is 3.45 EUR per minute plus additional network fee and in case of an international call, probable other fees". Urrrrrrrr...... Siis istud telefoni otsas veerand tundi ja kuulad seda muusikat ja rõõmustavat teadaannet ning lõpuks võtab vastu keegi, kes ütleb, et sorry, aga ma ei oska teile selle kohta midagi öelda. Võib-olla saate te teiselt numbrilt infot, aga tegelikult info üldse puudub...

Helistad teisele telefonile: sealt mängitakse kohe algusest saadik klassikalist muusikat ja viidetakse võimalikult palju aega sellega, et sulle seitsmes keeles selgeks teha, et kõnesid lindistatakse. Lõpuks ometi vastab keegi kena viisakas noormees, kes ei oska mulle ka õnnetuseks mitte midagi öelda, aga kes vähemalt kohusetundlikult kogu mu võimalikult lühikeseks ja konkreetseks treitud selgitusjutu ära kuulab. Ma kujutan elavalt ette teda lõpuks toru otsas habet silitamas ja tal on nii tõeliselt kurb meel, et temagi mulle midagi öelda ei oska ja päriselt ei saa kõigest aru ka hästi, aga seda ei julge ta kuidagi tunnistada ka... Lõpuks tõdeb ta vabandavalt nii: "I'm sorry, it's not a complete chaos over here, but it's close to it." Niipalju siis sellest...

Pagana prantslased armastasid ka nii teha, meie interneti sissepanemisega ja katkestamisega oli nõnda igavene jebla. Ja üleüldse, iga telefoniga ei funka see, et vali nüüd kaks või kolm sinna otsa - minu kodune telefon seda ei tee... Mobiiliarved tulevad seda ümmargusemad! Ja miks pagana päralt nad ei võiks panna mingit inimest sinna tööle... Ma vihkan robotitega rääkimist!!! Inimesed võivad küll toru otsas öelda, et nad midagi ei tea, aga need pagana lindistatud kübertädid saa sedagi poetatud, ainult hoiavad sind toru otsas...

POSTSCRIPTUM: Siiski tuleb tõdeda, et sellel viisakal noormehel oli piisavalt südametunnistust, et asja natukene uurida ja mulle tagasi helistada. Ainult et tagasi helistades tõdes ta vaid, et nüüd on ta veelgi suuremas segaduses... Oh elu, elukest...

Mis nüüd siis

Mida ma nüüd tegema pean siis??? Laupäeva hommik on, kell on natukene üheksa läbi ja ma olen kõik hädavajaliku juba ära teinud - isegi teine tass kohvi on peaaegu joodud. Nimelt helistati mulle täna hirmus varakult ja mina arvasin, et äkki on emme, kargasin pikast ja põnevast unest atakiga üles ja siis selgus, et täiesti mõttetult... Uni oli veel väga vahva ka :D Millegipärast pidasin loengut - kuskil pööningualuses magamistoas ja ainult iseendale - ja kui ma selle ära lõpetasin, tuli keegi, viis mu Porta ette jõulukuuse alla ja kallas mulle toore muna suvekäekotti, mille peale mina ülisolvunud olin, aga teistel jube naljakas oli. Siis anti mulle ports raamatuid - neidsamu Baroki raamatuid, mis valmis said ja mis müügile kohe tulevad (või äkki juba ongi?) - aga ikka rohkem, kui need muidu ettenähtud eksemplarid. Siis läks meil kismaks selle muna üle ja... siis helises telefon. Eriti totakas, nii tahaks teada, mis edasi sai...

Uf, ja üleüldse on jõle, kui keegi helistab, kui ma magan... Ma absoluutselt ei kannata, see ehmatab nii ära ja mitte millestki ei saa aru ka... Arvutult karikaturseid juhtumeid on ette tulnud, kus ma näiteks üldse pole taibanud, et telefon on (mitte äratuskell - mul on telefon kahes funktsioonis eks, siis on kerge ühte helinat teisega sassi ajada) - mõnikord ma ju ei taba õiget nuppu pimesi ja eks ma siis kobades vajuta kõike, et see ainult vait jääks - ja võtangi niimoodi hoopis kõne vastu, selmet äratuskell kinni panna... Ise magan loomulikult rahus edasi ja telefonist kostnud küsimuste ja seletamiste peale pobisen lihtsalt poolunes lollusi ja mõtlen poolvaljusti. Jabur...

Hea uudis on see, et emme oli ka siiski öösel sõnumi saanud ja on lootus, et nad pääsevad sealt südaöö paiku isegi lennuki peale - siis saab nad pühapäeval lennujaamast kätte. Jee-jee!!!

Jama

Hmm... Jama värk... Minu emme on nimelt praegu grupiga Tais eksole. Noh... ja peaksid varsti tagasi ka tulema... Aga huvitav, kuidas küll? Selle artikli järgi on igasugune lootus õigeaegseks naasemiseks kadunud, sest siin ennustatakse lennujaama kinniolekut laupäeva õhtul kuueni ja nemad peaks tagasi tulema oma 16 tundi enne seda tärminit... Väga jama... Ja kui juba asi hiljaks jääb, siis teate küll, kuidas käib - esmajoones pannakse uute lennukite peale need, kes seal juba mitu päeva tagasipääsemise võimalust on oodanud, ega nad siis ka üpris kindlasti ei mahu ja...

Joy to the world...

The guy who reads your fortune is not feeling well. We hope you are.

Misasja, nüüd hakkabki nii olema või?

Aga ei, tegelikult ei tahtnud ma mitte sellest rääkida. Tahtsin rääkida hoopis sellest, et ma tunnen end tõesti well, sest täna oli lihtsalt supercalifragilisticexpialidocious päev. Algas see kõik sellega, et mul polnud tänaseks päevaks nähtud ette muud kui lõputult laulmist. Kell kümme algas esimene proov, kella kaheni kestis (kusjuures, ma ei pidanud algselt seal midagi laulma, aga lõpuks laulsin ikka kõike... - mis sa muidu passid, öeldi), siis kerge asjalik-arutlev lantš ja hõõgvein ning siis kell seitse uus proov, mis läks sellele järgnenud mokalaadaga ka vist oma poole ühteistkümneni välja. Selgituseks piisab ühest sõnast - jõululaulud. Täpsemalt öeldes - palju jõululaule.

Olgem ausad, lõpuks oli mul juhe nii kokku jooksnud, et ma ei saanud enam mitte millestki aru - sellest, mida ma laulan; sellest, mis noodist ma alustama peaksin ja kui meile hääli anti, ei suutnud ma parimagi tahtmise juures enam akordist oma häält kätte leida, kuigi ma olen seda ju kogu aeg täiesti automaatselt teinud... veider... Lihtsalt ühel hetkel läks mõistus absoluutselt segi. Kõik hakkasid laulma ja mina passisin vait. Uus katse. Samamoodi. Veel kord. Magasin maha, aga võtsin hilinemisega vähemalt õige noodi. Uuesti - olin ajaliselt täpne, aga noot ujus käest ära... Kui närviajavalt veider.

Päeva tegi nii toredaks aga pigem see, et ma nägin kogematasel kombel nii palju inimesi tänaval, keda ma muidu pole hirmammu näinud... ja neid, keda olen küll näinud rohkem, aga keda võiks/tahaks alati VEEL rohkem näha ja noh... Päris mitmele neist olin ma pikemat aega plaaninud helistada ka, aga puudus sobiv põhjus (ja kui mõnele veel võiks öelda, et kuule, pole sind pikka aega näinud, et tahaks lihtsalt niisama kokku saada, siis kõigile päriselt ikkagi mitte) ja eks ma lükkasin seda siis kogu aeg edasi. Aga näed - nüüd on absoluutselt kõik mured murtud, trehvatud, ära räägitud, kohtumised ja edasised plaanid paika pandud ja puha... Kõige veidram on asja juures see, et ega ma täna väljas eriti ju polnud - lihtsalt prooviskäik edasi-tagasi, edasi-tagasi... ja selle väikese maa peal nad kõik siis niimoodi nagu tellitult tee pealt eest leida... [Ja of course sellisel päeval, kui ma üldse kõige parem välja ei näe, sest ma olen arvestanud päevapikkuse kooriprooviga ja olen seega mugavalt teksades ja suvaline, mingid punnid ka kerkisid eelnevalt just näkku ja üldse :D On mured jah... Ei, tegelikult ma rohkem nalja pärast, mul oli tõesti hea meel...] Kellelgi oli minu suhtes täna väga soosiv tuju...

Meie katuselt langes lumelaviin allolevale autole, mille kapotis oli suur auk ja esiklaas vajus sisse... Ärge parkige räästa alla!

Ja üleüldse, ma nüüd lähen duširuumi luurele.

Minu pisikesse peakesse ei mahu...

Et kui on olemas kohustuslik aine ja valikaine, miks siis veel luua selline vahva asi nagu kohustuslik valikaine?

Ja kui on olemas eksam ehk hindeline õpikontrolli tulem ja arvestus kui mittehindeline (ehk siis arvestatud = käib küll), milleks siis mõelda välja hindeline arvestus?

Aga tore on teada, et Narva, millele ma uhkelt valssi deklameerides oma panuse andsin, oli hindeline arvestus ja et me saime selle eest ainsa grupina A. Aga ikkagi - miks siis mitte eksam?