Whoah

Nojah, Liis on nuud siis kohal ja mul see soor Erkin ka ara nahtud. Ja siis tolgendatud mooda pariisi kaua aega jalle. Ohtul laksime Montmartre'ile jooma... Hmm, ma polnud nagu miskit soonud enne, nii et siis vottis ikka paris katusesse see vein seal, tana hommikulgi veel oli... imelik :D. Ja siis kuidagi laks nii, et mul kadus hommikul pool uheksa uni ara, laksin alla telekat vaatama, kuni keegi ules arkab, aga siis jain ma sinna teleka ette magama ja keegi ei arganudki enne kahtteist. No siis kaisime poes ja soime ja joudsime alles mingi pool neli linna :D. Lonkisime hallide juures, istusime tund aega Pompidou korval ja vaatasime mingi naitleja aktsiooni ja etendust, siis laksime Jumalaema kirikusse, soime ladina kvartalis jalle kebabi ja nuud nad on siis Eiffelis ja mina ootan, leidsin isegi uhe netikohviku, mis on 24h oopaevas lahti. Vau. Ma ei usu ainult, et nad niipea sealt alla saavad, sest seal oli tana jalle usna pikk jarts ja tippu minek ja puha. Uni on. Tana on ragbi veerandfinaalid ka, mis tahendab et tanavad on rahvast tais. Eks me nae. Seda ka ei tea vaga, mis edasi saab, raekoda ragbiga voi Montmartre voi kojuminek... Soltub, millal nad jouavad. Homme veel ka kultuurne paev, a neil buss laheb mingi kaheksa paiku vist... Kuidagi jube ruttu laheb aeg :D

Ilus

Ohh, tana hommikul ma olen endaga ikka kohutavalt rahul. Hmm, ma opin siin Prantsusmaal ikka taielikuks manipulaatoriks, kull seisan onnetu naoga ja paljude kohvritega trepi ees ja saan koik neid ules tarima, kull keeran mehi umber sorme.

Einoh, point lihtsalt selles, et tana tulevad Liis ja Erkin, eks. Noh, kui alguses oli Stephane'il umbes nii, et jaa, tooge kulalisi palju kulub, siis vahepeal oli keegi talle pannud pahe lolli idee, et ta maja ju pole hotell, et iga kulaline peab maksma kolmkummend eurot oo, et ta saaks magada minuga koos minu voodis ja olla kodus suurima toenaosusega kella uheteistkumnest ohtul kella kaheksani hommikul. No halloo.

Tana hommikul siis me tekitasime sellest skandaali (peale seda, kui ta oli helistanud oma internetifirmasse ja seal aja kinni pannud), sest ta otsesonu kusis, et kauaks mu sobrad jaavad ja et pangu nad siis raha koogikapi peale. Lepingus on meil actually kirjas, et me voime kahepeale omada kulalisi seitse paeva kuus, mida muidugi eriti palju pole, aga et siis, kui keegi jaab kauemaks, siis tuleb maksta. Noh, see on normaalne. Ise ka ei taha hotellis elada, eksju. Aga siis oligi umbes, et jah, et kaks inimest, kaks paeva, jatku nad siis talle 120 eurot kapi peale. Mille peale me siis hakkasime seletama, et ikka leping ja uleuldse, kas ta tahab, et kui ema meile kulla tuleb, siis ta laheks hotelli, sest see on odavam ja bla-bla-blaa, tema kuulutas, et hotelli jah, kui mulle maksta ei taha, meie vastu, et kle, meil tutvuse poolest hotellid annavad ka odavamat tube ja uleuldse oled sina kuskil Gagnys, mitte Pariisi sudalinnas ja selle raha eest peaks olema ka iga paev puhtad kateratid ja koristatud ja muusika mangima hommikust ohtuni ja kolm soogikorda ka valmis, mitte, et inimene tuleb, magab minuga uhes voodis ja naeb seda maja ainult unes. A see talle eriti muljet ei avaldanud, utles, et no veab ju, kui sihuksi hotelle teate, et vii nad jah hotelli, et 30 eurot on ikka vajalik lisa elektri- ja veekulu eest. No halloo, isegi Pohjavaksalis saab viie euro eest dussi votta ja saab koik pesuvahendid ja puhtad kateratid selle hinna sees. Triinu ode tuleb ka oma sobrannaga jargmine nadal, muide, siis meil oli jalle argument, et kuule, me ei tahagi hotelli, me tahame aeg-ajalt monda head sopra voi perekonda, et ara aja nuud jama, aga see teda ikka ei morjendanud. Noh, siis ma votsingi katte ja manasin endale vaimusilma kogu prantsuse burokraatia ja idiootsuse, mis mind siin narvi on ajanud, ja kukkusin taiesti monuga ta ees skandaalitsema, nutta lahistama jne. Lootuses, et kui mingi mees uleuldse millegiparast voiks pehmeneda ja segadusse sattuda, siis on see uks toinav poolhusteeriline tudruk. Noh, oligi oigus. Ma siis jatsin oma hommikusoogi sinnapaika ja kadusin toinates uleskorrusele, aga tema oli juba nii segaduses, et helistas otsekohe oma notarist sobrale, kes elab ka kaasuurilistega, ja kusis, mida teha. See utles talle, et muidugi, aeg-ajalt ju voib, et me ju loppeks maksame talle oma toa eest, et me voime seal teha, mida tahame; peaasi et talle liigseid kulusid ei tekita. No ja siis ta tuli ja uritas mind kangesti maha rahustada, et jaa-jaa, kui moned harva tulevad, siis hea kull, nad ei pea maksma... Mille peale ma talle roomsalt kostsin, et davai, aga ma voin tema parast oo otsa oma sopradega Montmartre'il ka istuda ja veini juua, sest neil pole raha ja hotelli ma neid ei saada, mille peale ta lubas ruttu, et ta on esmaspaevani kodust lainud ja rahunegu ma nuud maha ja toogu nad siia. Heh... on ka, ma utlen. Aga oi, mulle meeldib saada, mida ma tahan. Valjapressijatunne on kull, aga professionaalsed naitlejadki voiks mu ule uhkust tunda. Triin todes ka, et see oli aarmiselt tohus liigutus ;). Heh...

Aga jah; siis lasime me kodust jalga, motlesime, et kuidagi ikka peaks pangakaardi saama - opilase kuupilet on tore asi, raakimata siis sellest, et ku me tahame Stephane'i juurest valja kolida, on meil ikkagi tarvis pangakaarti, sest see on koikide uurijate normaalnoue. Kaisimegi siis labi mitu-setu panka, kust meile anti pihku miilipikkused nimekirjad igasuguste vajalike dokumentidega, mida neile enne konto avamist tuua vaja. Uleuldse vaadati meid, et valismaalased, kui hirmus... Aga siis lopuks astusime sisse sellisesse toredasse asutusse nagu BNP Paribas pank, sihuke ilus, roheliste tarnidega logoga pank... Seal meile actually naeratati, oeldi, et loomulikult on voimalik, siis pandi kontoris mangima mingi kohutavalt naljakas naeruheli, kutsuti ulevalt kontorist mingi korgem tadi, kes viis meid enda kabinetti ja tegi meile kohe kontod ara, pabereid tahtis ikka, aga vahem... Need tuleb neile jargmise nadala alguses jargi viia, et pangakonto on iseenesest loodud, aga nad tahavad pabereid, et see ule kontrollida ja siis saab kahe nadala jooksul pangakaardi. Ja tsekiraamatu!!! Nii lahe, nagu mingist raamatust... Ja siis veel anti mulle mu isiklik IBAN ja puha!!! Vaga vinge. Pabereid tuleb kull kuskilt kokku hankida, aga pohimotteliselt need paberid ei ole nii voimatud kui moned, mida teistes pankades taheti (minu prantsuse aadressile laekunud minu nimel oleva telefoniarvet, elektriarvet, elamisluba ja ma ei tea, mida halleluujat veel noh), siin piisab Stephane'i kirjast, et me toepoolest elame seal ja maksame talle uuri. Kui tore. Valige Paribas!!!

Olgu, aga Liis saatis mulle sonumi... Mitu sonumit, tegelikult. Esimene tuli siis, kui ma magasin ja ma motlesin, et mu aratuskell tiriseb, mistottu lulitasin ma oma aratuskella valja, aga kui ules tousin, ei saanud ma kuidagi aru, miks ma nii lollisti tegin ja kella nii varaseks tirisema panin. Siis selgus, et nad olid tulema hakanud. Nuud saatis ta sonumi, et tollis laks tund aega kauem, sest uks neeger polnud passis enda nagu ja talle tehti kohapeal DNA test. Ma eeldan, et see tahendab, et nad jaavad veel hiljaks. Igatahes pean ma hakkama kumne minuti parast neile bussi vastu minema. See Pariisi bussijaam on kuskil paraporgus, ringilt valjas, aga uks metroo isegi on oma lopp-peatuse sinna valja venitanud. Eks ma lahen siis jalle Pariisi avastama. Ilm on taas ilus ja mina jube rahul, et mul onnestus Stephane umber sorme keerata ja lisaks veel pangakonto avada - kaks seni voimatut nahtust korraga saavutatud... aint hommikusook jai selle pisaraetenduse parast vahele. Hmm... Aga elu on paris kena kohe!!!

Moondus

Ja et te seda pariselt tosiselt votaksite, siis ma toepoolest olen paris rahul siin Pariisis, olgugi, et teinekord ei tea, kas naerda voi nutta arhailiste susteemide ule. Aga elu on lill. (Aga ma ei pidanud seda lauset enam utlema, sest see pidi olema rate.ee lause).

Homme tuleb Liis. Ja me veel raagime Stephane'iga!!!

Kurat, porgu, kaos ja having, Soodom ja Komorra

Neetud, teate, ma ei naera enam kunagi selle ule, et prantslased kogu aeg streigivad. Mina hakkan ka homme streikima! Paris tosimeeli kohe!

Ehk siis...

Kurat, ei teagi nagu kohe, millest alustada.

Stephane on suurusehullustuses ja arvab, et koik mu kulalised peaksid minu juures minu voodis magamise eest maksma kolmkummend eurot oo nakku. Hea kull, sellest me veel raagime.

Stephane on taiesti muretu, konnib ringi ja vilistab roomsalt, raakides, et jaa, ta sober tuleb varsti wifit panema. Kui ma talle paeval resoluutse naoga otsa vaatasin ja utlesin, et ma voin elada ilma koogita, aga ma tahan internetii, siis sattus ta taiesti paanikasse, kratsis kukalt ja utles, et ta tegeleb sellega.

Ohtul ei olnud ta sellega endiselt tegelenud, mis paadis sellega, et me votsime kell uheksa Triinuga oma arvutid ja utlesime, et me lahme nuud Pariisi wifit otsima, sest meil on actually oma arvuteid TARVIS. Selle peale sattus ta jalle paanikasse ja pakkus, et ta tuleb meiega kaasa.

Me ei votnud teda loomulikult kaasa, kuna me olime tegelikult nainud raudteejaama korval kohvikut, mille akendel ja paevavarjudel ilutses tohutusuur kiri WIFI... Idee oli ta lihtsalt natuke paanikasse ajada ja muretsema panna, et ta oma arvutiboksiga kiiremini tegutseks. Ilmselgelt oli see WIFI kiri sinna pandud aga selleparast, et see naeb valja uhe sellise kohutavalt peene luhendi moodi, mida prantslased ilgelt armastavad. Wifit neil nimelt seal kohvikus ei ole. Nad ootavad liini panekut. Lubage markida, et see aknakiri oli usna kulunud, millest tulenevalt ka ennustus, et nad ootavad seda aegade hamarusest ja jaavad ootama maailma lopuni...

Siis saime me taiesti poolkogemata teada, et me ei peagi hommikul uheksasse loengusse minema, sest oppejoud pole koolis end veel registreerinud. Pariselt ka, kui me oleks end Triinuga kell pool seitse voodist valja vedanud selleparast, siis ma oleksin tal taiesti ausalt aidanud telliskividega kooli aknad sisse virutada.

Loengud on siinkandis nagu laat: kes soob, kes kuulab muusikat (makist, mitte korvaklappidest), kes raagib telefoniga, kes mangib kaarte... Oppejoud raagib enda ette ja utleb aeg-ajalt, et te ei tohiks toepoolest raakida, ainult siis, kui teil on minu oeldu kohta midagi kommenteerida.

Uleuldse on siinkandis kombeks, et loengud jaavad ara. Aineid, mida valida, on kole palju, aga samas ei toimu kolmveerand neist... Voi toimub kuskil sellises kohas, mida keegi ules ei leia, voi toimub uhes saalis korraga kaks loengut (parandus, seal on kahe loengu uliopilased, aga mitte uhtegi professorit).

Isegi kuukaardi ostmiseks on vaja kohalikku pangakontot, mida ei ole uldse lihtne saada... Uskuge mind, ma ei hakka neid protseduure siin kirjeldama. Sama palju on sul igasuguseid dokumente ja kaarte ja andmeid vaja ukskoik millise muu eluks vajaliku nahtuse juures. Iga jumala professor tahab sult fiche'i, ehk siis ankeeti, mille sa pead talle ise algusest lopuni (st siis ka kusimused) etteutlemise peale kirjutama. Sekretarid tahavad ka igaks juhuks paari saarast. Ma motlen, et ahikuttega laheks neil elamine paris odavaks, nad suudaksid puhtalt paberiga endal hommikust ohtuni maja kutta.

Prantsuse klaviatuurid ei kolba endiselt kuskile.

Kool kaotasid ara mu stipendiumilepingud, mistottu ma tekitasin jalle Sandrale unetu oo ja pean oma lepingu koopia faksiga kuskile saatma. Vahemalt sai Sandra koik niikaugele, et need rahad (vist) on mulle tanase paeva jooksul laekunud (tahendab, ma sain sellesisulise meili, mis iseenesest ei ole mingi naitaja). Huvitav, kas see on mingi vandenou? Kui keegi nuud mulle utleb, et mu oppemaks on laekumata, siis ma hakkan keset tanavat esimese ettejuhtuva peale karjuma.

Millegiparast peaks ronge kaima iga kumne minuti takka, aga millegiparast on alati, kui ma rongijaama jouan, jargmise rongini aega kumme minutit. Olgu-olgu, tegelikult on transport isegi parem, kui ma arvasin, aga antud hetkel ei ole mul tuju seda tunnistada.

Ma sain taiesti tahtmatult teada, et Stephane'ile meeldib pissida nagu tudrukud - potil istudes... Et ma ei peaks laskma end hairida paarist pisikesest kuivanud tilgast prill-laual, sest need on Valentini omad, kuna too, vaeseke, paris potini hasti veel ei ulatu. (Perverssusest on asi siiski kaugel, ta nimelt kuuris potti ja kommenteeris seda, kui ma peale sattusin).

Madame Gribet saatis mulle tana kell kolm meili, et ta on tana kahest neljani oma paraporgus asuvas kabinetis kattesaadaval... Meeldetuletuseks, tema on see koordinaator, keda ma oleksin pidanud juba nadal tagasi nagema, aga kes kunagi oma kabinetis pole. Muidugi olin mina kella kolmest kuueni teises majas loengus. Ja uleuldse sain ma seda meili lugeda kell kuradi kumme ohtul. Inscriptionidest ei tea tema ka ilmselgelt mitte midagi. Kelle jurisdiktsiooni ma siis loppude lopuks kuulun?

Susteem ERASMUS-opilaste kokkutulekutest liigub siin nii, et mingil hetkel keegi kusib su kaest, et kas sa kaisid seal koosolekul... Mille peale kolmkummend inimest kergitab kusivalt kulmu, et mis koosolekust sa kull raakida voiksid.

Triin sai huvitava kogemuse osaliseks, et tuli keset kooli koridori lihtsalt mingi suvaline, tundmatu kutt ja haaras Triinu tugevasse embusesse, ajas talle keele poske ja parast vagagi prantsuse suudlust kuulutas talle, et ta on armunud.

Nii... ja nuud vist ongi koik. Saate aru noh, elu on iseenesest ilus kull, aga vaata, kui koik sellised pisikesed taiesti naeruvaarsuseni idiootsed pisiasjad hommikust ohtuni kummitavad ja kogu aeg mingi noiaring on, millest valja ei saa, siis ajab lihtsalt narvi. Mitte, et mul konstantselt paha tuju oleks, aga lihtsalt vaikselt viskab kopa ette. Enamik prantslasi muide kusib, et mis imeloom see wifi on, nii et isegi kurta ei saa vaga kellelegi. Ja siis, kui ma jalle kalli raha eest mingi internetikohviku leian, siis on naiteks "xanga down for maintenance" ja MSNi asemel on installitud mingi imeloom "pidgin". Ahjaa, ja kui koolis mone magistrandi kaest kusida, kas asjad toesti kogu aeg nii funktsioneerivad, siis nad leiavad, et jah. No palju voib...

A ei, noh, muidu nats veini ohtul voi siis uks vaike vesipiip ja kovasti kirumist, siis on jalle elu ilus :D. Oi, aga jargmine nadal panen ma streigi pusti. Naljastreigi naiteks. Niikuinii olen ma varsti nii sale, et mahun isegi vanadesse riietesse ara. Triin juba ostab number 34 roivaid :D

Vot.

A elu on siiski ilus. Ja ei, ma ei kahetse uldse, et ma siia tulin. Aga siiski hakkan ma varsti streikima voi kaklema.

Porgusse vol 2

Niisiis... Ma votan tagasi koik oma sonad, mida ma kunagi EKA kaootilisuse kohta oelnud olen! Kui ikka paris segadust tahta, siis tulge Pariisi. Noh, selgus, et sekretariaat esiteks ei tea ammu enam wifi parooli, raamatukogu ja turvamees ka mitte... Kasti teiste tudengite kaest kusida. No hallooooo, ma pole veel uhtegi prantslast koolis lapakaga nainud. Prantslastel pole lapakaid ja paris kindlasti ei kai nad nendega koolis. Taiesti idiootsus.

Siis kirjutas seesama sekretariaat valed tundide alguse kellaajad tahvlile ja valed kohad ka veel. Mina jain tanu sellele loengusse pool tundi hiljaks ja kui ma ukse vahelt sisse vaatasin, otsustasin uheainsa professori naole heidetud pilgu jargi, et ma parem lahen jargmine kord...kui uldse. Siis aitasin ma uhel taiesti umbkeelsel Vietnami tudengil lokaliseerida tema loengukohta... Utleme siis nii, et margitud kellaajal margitud ruumis seda kull ei hakanud. Ahjaa, ja kui ma siis puhtalt igaks juhuks (lihtsalt millegi kusimise parast) sekretariaadis suvalisele oppeainele naitasin, kuhu ma homme hommikul oleks pidanud tulema, sain ma puhtjuhuslikult teada, et oi, aga seda homme ei toimugi, oppejoudu pole veel kooli ilmunud. Huvitav, kui palju inimesi homme hommikul mottetult kohale ilmub??? Peale minu vist koik...

Lopuks me siis istusime molemad - koos selle Vietnami poisiga, kes oskas vist tapselt kahe sona jagu prantsuse keelt - usna onnetult seal kuskil ukse taga... Mulle taitsa tundub, et siin on koigil selline suhtumine, et ei joua veel midagi kusidagi, kui juba roogatatakse, et mina ei tea midagi, mine kusi kelleltki teiselt. Nojah... anarhia, kaos, soodom ja komorra.

Ja siis ajasin ma veel pool paeva taga seda Madame Gribet'd, keda mul endiselt ei onnestunud kuskilt leida. Sisukas...

Porgusse kull

Nahh, isegi korralikult ei saa vanduda, sest tapitahti pole ikka veel. No pariselt ka, narvi ajab. Ei, et ma siis tulin tana kooli, votsin arvuti kaasa, sest siin on wifi... Ja siis selgub, et sellel on parool, mida keegi ei tea. Teab ainult sekretariaat, kes voiks seda ju mulle ideaalis oelda ka, ainult et nad on heal juhul paar tundi paevas lahti... Ja need paar tundi on otse loomulikult siis, kui teistel koigil loengud on, et keegi vaeseid sekretare ei segaks. Nagu pariselt ka... Tige olen!

Jah, uni on ka ja koht on ka tuhi. Mul jalle kaks porgandit kotis, sest siin IFUs ei ole mingit sooklat ega kohvikut, ainult kohviaparaat. Peaks minema korvalolevasse ulikooli, sellel on suur maja, akki saab kuskilt midagi hamba alla ka.

Muidu... Jah, utleme siis nii, et kolme tunni kaupa kuulipildujalikus prantsuse keeles loenguid kuulata ei olegi lust ja lillepidu, parast on pea ikka usna kapsas. Ja igasuguseid kuradi asju nad tahavad... ule tunni on mingi grupitoo, mis moodustab jalle protsendi uldhindest ja ule kahe tunni puudujad ei saa uldse eksamile... Vahemalt siiani olen ma usna normaalsete oppejoudude otsa sattunud... Parandus, uks oli eriti hull, aga selle loengud ma kriipsutasin oma tunniplaanist maha enne, kui pool tundi mooda sai. Aga sellest ehk hiljem. Akki osutuvad ulejaanud oppejoud veel hullemateks, siis ma pean ikka selle votma. Aga uldjoontes saan ma vist kuue ainega semestris uhe semestri punktid katte, nii et jah, kuus ainet ikka kuskilt valja volub.

Aitab, sooma.

Loengud

Hmm... No kui nuud paris ausalt koik ara raakida, siis tahtsin ma tana hommikul arvuti kooli kaasa votta ja panna ules postituse, mille ma eile ohtul ules kirjutasin. Koik poordus aga pea peale ja arvuti on endiselt kodus, seal sees siis ka see lubatud tapitahtedega kirjutis. Muide, minu uus aadress on 5, chemin des Fleurs, Gagny, France. Postikoodi peast ei maleta, mingi 93... oli.

Ei, nuud on votmed ja muud asjad olemas, paberimajandus koik aetud ja lepingud allkirjastatud... Elu on ilus. Hommikul, kuna minul oli kuri kavatsus kella uheksaks IFUsse jouda, toi Stephane mu mootorrattaga teel Pariisi kooli lahedal olevasse raudteejama... Tore temast; ta saastis mul vahemalt 2 umberistumist. Hmpf, aga ega see tahenda, et ma ruttu joudsin... Tana on kuu esimene paev ja metrookassades oli saba uksest valja, koik tahtsid uut kuupiletit osta. Tund aega veetsin tervelt seal sabas oodates, kaks murjamilast kisendasid meeletult kogu selle aja ja igal pool siiberdati kohvi ja saiakestega ringi. Oeh, selle ootamise tipuks kasseeriti mult veel 87 eurot selle kuradi kuupileti eest. Olgu, selle eest saab nagu paaaaaaaaaris palju soita ka, aga ikka...

Tunniplaani vaadates pidin ma aga todema mitut asja: esiteks ei ole mul esmaspaeva hommikupoolikul mitte uhtegi asja... no mida, kurat, ma pidin siis kell seitse ules tousma, ah? Teiseks todemuseks oli see, et koik IFU ainete ajad klapivad tapselt nende ainetega, mis ma St. Denis'st votta tahtsin. Lihtsalt "fantastique", praguse kava jargi ma ei teagi, mis saab. Ilmselt ikka suuremalt jaolt IFUt siis. Siinset Erasmus-koordinaatorit pole mul siiani onnestunud leida, aga positiivne on see, et lisaks wifile on siin ka actually kaks arvutiklassi iidsete arvutitega, aga need tootavad veel paris hasti. Raamatukogu on ka vinge!

Aga tunnid siis...

Esialgu naib, et kujuneb nii: Esmaspaeval ruumianaluus ja linnaantropoloogia ja -sotsioloogia. Teisipaeval linnade ja urbanistika ajalugu; optimaalsed linna- ja ruumilahendused ning urbanistika aktuaalsed kusimused. Kolmapaeval ilmselt jatan uhe urbanistika baaskursuse sinnapaika ja votan topeltloengud Pariisi ajaloost, mis toimuvad jalutuskaikude kujul, siis veel linnauhiskond ja eluviisid ning linnatehnikad (mida iganes see tahendab). Neljapaev... tegelikult ma jatan selle vist vabaks; kuigi hommikul on uks ruumianaluusi teine kursus ja siis veel ruumikasitluse ajaloo kursus - pisut kordusesse laheb lihtsalt, kuigi oppejoud vist on erinevad. Reedel on hommikul ainult lavavoitlus esialgu, aga vbla votan veel midagi St. Denis'st. Nuud, kus mul tunniplaan kaes on, saan sealt rohkem vaadata. Senised sealt soovitud asjad on tapselt nende urbanistika omadega uhel ajal, aga valikut seal jagub. Ja naib, et kaks nadalat saan siis kaia koigis, mis tunduvad ponevad, siis tuleb teha valik... No ilmselt ongi moni hirmus keeruline voi totaka oppejouga naiteks... selles mottes on hea susteem. Jarelikult kain see nadal hasti paljudes ja valin jargmiseks nadalaks valja... Vuuuu...

Hmm... ema kaest sain teada, et ilmus see mu tolgitud pisike maadeavastajate entsuklopeedia... See teeb siis juba kaks raamatut, mis minu araolekuajal ilmunud on. Pole aus, tahan ka naha :(Need on siis vastavalt "Surnut kaitstes" ja "Maadeuurijate ning -avastuste lugu".

Nii jah... nuud on mul veel tund aega surnuks luua ja siis peaks hakkama esimene loeng, ruumianaluus. Whatever. Seda mul polnud tegelikult plaanis votta, aga tundub siiski usna huvitav... ja teise kooli ka niikuinii ei jouaks, nii et... Aitan siin uhel tibil korvalolevat arvutit toole saada ja narin porgandit. Ma jah, olin veidi entusiastlik, oeldes, et arvutid on vanad, aga funkavad kull. Ega ukski peale minu oma ei toota kull :D

Davai, ja, Liis, mul pole aimugi, kus see selline jaam on, Pariisi ringilt valjas kuskil, eks ma otsin. Ma vaatasin netist, et Eurolines peatub kuskil Clichy kandis ka enne bussijaama, sealt oleks teid tegelikult mugavam vastu votta... Ehk uurid, kas saate seal maha ja kus see tapselt on ? :D Kui ei saa, ei saa, eks ma uurin valja, kus see Bagnolet selline on.

Uhest prantsuse perekonnast ja molutamisest

Jaa... vahepeal on palju juhtunud... Eile siis naiteks saime Leeniga kokku ja... "poodlesime" jupp aega, kuni ta agentuuri ara kutsuti. Siis sain ma uuesti kokku Triinuga ja lonkisime mooda linna ringi, sattusime peale mingile uritusele nimega kolmeteistkumnes prantsuse kingapyramiid, kus esines mingi vinge trupp, kes mangisid koik trumme ja tantsisid ka veel... Tosiselt age oli. Pompidou ees oli mingi saarane uritus, ahjaa, ja vanad kingad tuli kohale tuua ja siis suurde hunnikusse loopida. Mingi sojavastane aktsioon. Meil oli pohimotteliselt vaja kaks tundi surnuks luua, enne kui Kunstide sillale piknikule minna, siis sattusimegi sellele peale... Aga jah, piknik oli siis saarane, et tund aega kokkulepitud ajast hiljem ilmus esimene eestlane ja siis laks veel natuke aega mooda, kuni tekkis veel paar eesti tutarlast ja kari prantslasi... Ja kui me siis hakkasime sobivalt heasse tujju saama, siis oli kaes lahkumise aeg. Stephane pole meile endiselt votmeid andnud ja me ei saanud endale lubada liiga hilja kojujoudmist, arvestades, et neil praegu siis kogu see lastekari kohal.

Lastekarjast nii palju, et uhesonaga Stephane'il on kolm last, koik eri vanematega. Omavahel nad just hiilgavalt labi ei saa, oelgem siis nii, et viisakusest kannatavad nad uksteist valja sellel uhel nadalavahetusel, mis nad isa juures koos peavad olema. Isale kaivad nad suhteliselt narvidele, mistottu pannakse nad koristama ja muidu kenad olema... aga nad teevad koike kuidagi hasti aegluubis ja suure grimassitamisega, et vahem ara teha jouaks. Nojah... ja siis neil on ilmselt mingid suured kanad omavahel kiskuda, sest nad suhtlevad omavahel paris oelate pilkudega. Vaikevennaga viitsivad ainult pisut kenamad olla, ilmselt tooks temaga oelutsemine kaasa tosised tagajarjed.

Aga muidu on tana ilgelt ilus ilm, aga kuna ma ei tulnud selle peale, et aknaluugid ohtul lahti teha (parandus, mina poleks neid uldse kinni pannud, aga keegi oli paeval pannud ja kui me ohtul hilja koju joudsime, siis ma ei marganud), siis magasime jalle kella kumneni ja toas oli endiselt kottpime, mis tahendas, et me ei saanud kuidagi kellaajast aru. Lastekari trampis kull jalle hirmus vara koik riburadapidi kolmandalt korruselt alla, meie ustest mooda, a see oli meie jaoks ilmselgelt liiga varane kellaaeg, nii et me magasime parast seda veel ondsa und edasi. Heh... aga siis moodus pool paeva molutades, sest noh... esiteks ei olnud need teismelised meie vastu just eriliselt sobralikult meelestatud, teiseks ei viitsinud nad midagi teha, kolmandaks uritas isa neile kogu aeg tegevust leida ja see seisnes nendega ragbi vaatamises, mis tahendas, et naabripoiss ei saanud internetijuhtmeid nappida... mis paadis sellega, et ta kutsub homme hoopis tehnikamehe... siis ei teadnud me eriti, kas isa kavatseb meile tana anda votmed ja selgitada igasuguste masinate toimimist, kuivord ta peaks homsest saadik nadalaks ara kaduma... niisiis me molutasimegi kella kolmeni teadmatuses, mis plaanid tal on. Lopuks otsustasime, et porgusse, soitsime linna ara ja tahtsime muuseumi minna. Sinna uude arhitektuurimuuseumi, mis alles avati. Esiteks tundub vinge olevat ja teiseks on see ikka parem sellest, kui koik uksteist pornitsevad ja ei tea, mida oelda... Stephane puudmas kena vestlust arendada aeg-ajalt, aga njah. Nojah, tundus nagu mingi vana inglise film, kus koik istuvad umber laua ja ei tea, kuidas teistele laheneda ja mida oelda :D Vastavatud muuseumis oli aga loomulikult poolekildine saba ja peale natukest seismist tegime sealt saared. Puhtast igavusest votsime ette esimese korvaloleva muuseumi, mis osutus Aasia kunsti muuseumiks ja mis sisustas jargmised kaks tundi. Seejarel uks kebab ja siin me siis nuud oleme, internetipunktis oma tavalises kohas Les Halles'is. Varsti tuleb jalle hakata kodu poole minema; sest ta pidi oma lapsed saatma peale ragbimatsi ara oma kodudesse ja siis on tal viimne aeg meiega dokumendid alla kirjutada ja votmed anda ja nii edasi... Homme peaks ta sealt kaduma siis, oma Laurence'i juurde, siis meil peab kogu see vark olemas olema jne. Hmm... vahelduva eduga kolmveerand tundi kuni tund laheb koju saamisele paris kesklinnast kuskilt Louvre'i juurest.

Olgu, aga kohvikuonu vaatab ka usnagi igatsevalt kella juba, nii et ma laksin. Varsti kirjutan uhe tapitahtedega aruande ka jalle.

Uhhuu

Niisiis... esimene oo uues kodus moodus onnelikult, kell 11 aratas meid tana uks onnetu pisike poiss kusimusega, et miks me veel pole ules tousnud. Olgu siinkohal margitud, et tema ja ta papa tousid kell pool kaheksa ja ma tegelikult kull kuulsin seda, aga lihtsalt magasin edasi. Laupaev ju ikkagi, no palju voib.

Hommikusook oli nagu restoranis... voi hotellis. Uhesonaga lauake kaetud jne, moos ja sai ja voi, nagu ikka... seni, kuni me polnud poes kainud ja oma toiduaineid muretsenud, siis ta andis meile suua noh. A ta on ikka taielik prantslane. Niisiis, parast hakkasime mollama selle internetiga. Midagi pidi arvutisse installima, et netti saaks, aga noh, koigepealt selgus; et ta andis meile vale plaadi, siis ei olnud see jublakas stepslis, mida meil installida oli vaja, siis oli ta sinna ise juhtmed valesti taha pannud ja loppude lopuks peale tunniajast sebimist selgus, et midagi on lahti ta karbiga... et see on nii valesti tal asjadega uhendatud, et kohe kuidagi ei saa, et ta kutsub naabrimehe... ma olen kindel, et too ka midagi ei tea, millisel juhul kutsub ta tehnikamehe... aga ma ei tea, millal too siis tuleb. Ah, nojah; seejarel soidutati meid kaubanduskeskusesse endale toitu muretsema ja siis tulime ara Pariisi... tema teised lapsed tulevad talle tana kulla, need naevad papat ainult kord kuus, nii et me kaome jalust ara, lisaks on ilus ilm ja ohtul ka mingi eestlaste piknik Kunstide sillal :D. Vot. Ja kuna siin on taas prantsuse klaviatuur, siis ma nuud sellega ka lopetan. Adjoo...

EDIT: Et jah, tuupiline prantslane, aga naiteks lahustuv kohvi, mis ta meile lauale pani, aegus 2005. aasta juulikuus :D

Uus kodu...

Jah, esiteks olen jalle hadas prantsuse klaviatuuriga; teiseks pannakse internetipunkt kahekumne minuti parast kinni... Aga taitsa elus oleme, see Stephane tuli toepoolest meile jargi, jai ainult pool tundi hiljaks, mille arvelt me tanavanurgal oma kottidega kukitasime ja ahastasime :D. Hommikul ei saanud wifit ka, nuud olen internetipunktis ja see ei vota MSNigi valja. Brrr... Tema sonul saame me kodus vaikese wifikarbiga jamamise jarel piiramatu netiuhenduse ja telefonikoned on koik tasuta - isegi rahvusvahelised. No igatahes otsustas ta, et seda jamamist teeme homme hommikul.

Olgu, aga jah; eile oosel popsutasime piipu, tana magasime kaua ja pakkisime, siis kimas tema kohale; vaatas meie pakihunnikut ja utles sobivalt fakk juuuuu ja siis toi meid kohale. Mina sain siis suurema toa, kuna vaiksemas on ta vanaema voodi, kellel oli pikkust vist mingi 1.50m. Ehk siis sain mina tema endise toa ja Triin tema poja toa, nemad pojaga kolisid kolmandale. Mul on ilus, punane ja oranz elamine nuud... Riidepuud on aint puudu. Homme lubati autoga poodi ka viia, homme on muuseas ka mingi eestlaste piknik Pont des Artsil... Ja leidsin uhed valged puksid, mis tuleb ara proovida ja ara osta, enne kui suveasjad tialikult ara pakitakse. Et tuleb linna kobida.

Aga praegu tahetakse internetipunkti kinni panna ja me peame ka ilmselt koju minema. Homme lubas Stephane autoga poodi minna, aga kodus polnud tal midagi suua, nii et me kaisime naljast norkedes hiinakat soomas. Aga jah siis...

Homseni, loodetavasti...

Muide, ta poeg on paris armas viieaastase kohta... nagu paris inimene kohe. Koristas ja puha. Hirmus punase peaga, taitsa nagu iirlane! Valentin nimeks...

Halleluuja

Eino, uskumatu asi küll, aga mulle actually antigi see tasuta koht! Ma vähemalt ei pea kodust kooli plekkima praegu see aasta... Järgmine aasta vaatab, mis saab, aga ma oleksin kohe praegu olnud näppupidi taskupõhjast läbi, kui õppemaksu oleks tulnud maksta. Olge tänatud Anu ja Panu ja kesiganes veel :D

Nii, nüüd tuleb kohe kindlasti veel tähistada ka.

Nädal aega sai täis!

Mitte ei saa aru, kuidas aeg saab nii kiiresti minna. Jälle üks päev õhtus ja mida ma siis tegin? Noh, hommikul vedasin end suure surmaga varakult voodist välja ja kobisime kooli, aga selgus, et mul polegi seal midagi suuremat teha. Mõtlesin hommikul, et valin endale siis hunniku aineid ära, eks pärast vaatab, mis millega kattub jne. A siis taheti ikkagi minult oma osakonna tunniplaani teadmist ja kui ma ütlesin, et näed, ei tea, siis kuulutati, et a käi siis kaks nädalat niisama loengutes ja vaata, mis meeldib, et tegelikult tuleb alles mingi oktoobri lõpuks otsus langetada. Olgu peale, lasin siis sealt jalga, otsustasin teel linna astuda läbi St. Denis linnast. Lonkisin hommikuse külma ilmaga seal turul ja siis kalpsasin St. Denis kirikusse sisse, kuhu need prantsuse kuningad maetud on. Küll mulle meeldib selline asi, et kunstiajaloolasi lastakse igasugustesse muuseumidesse tasuta sisse. Nii tore. Käisin ja külmetasin seal siis ka hea tükk aega – seal oli nimelt mingite suurte renoveerimistööde tõttu suured roosaknad eest kistud ja kirikus oli sama külm kui väljas. Külmetasin ikka päris korralikult, nii et kui ma pärast linna tagasi tulin, tegin endale kodus kohe hea mitu tassi kuuma kohvi. Külmast ilmast tingituna läksin poodi kindaid otsima, leidsin ka. Üle tee olevast C&A-st sain hästi ägedad mustad seemisnahast ja poolde küünarvarde mõnusad kindad. Käisin teise poole päeva kinnastega ringi – ma kujutan ette, et ma nägin iseenesest päris naljakas välja, seeliku, õhukese tagi ja kinnastega :D Aga siis sain Leeniga kokku. Hmm… tuleb välja, et neiul on homme sünnipäev. No igatahes, käisin temaga ühel ta castingul, siis näitasin talle ühte koma teist Pariisi vaatamisväärsustest, sõime ühed kebabid ja jõlkusime temaga ka veel poodides. Nunnu. Nüüd aga selgub, et täna on kodus internet eriti vilets, isegi trepi peal lahtise ukse peal kükitades ei ühenda kuidagi ära… Huvitav, ühe lukshotelli kohta on sellel siin kõrval liiga vilets wifi, ma ei saa ju päris tänavale ronida… Tulevikuplaanidest aga nii palju, et veinipiknikuks Montmartre’il on ilmselgelt liiga külm ilm, ju siis tuleb leppida selle vesipiibukohvikuga siin kõrval. Vähemalt on meid sedakorda kaks ja kui Brüsseli sündmused peaksid korduma, siis on vähemalt kahekesi julgem ära joosta :D Rääkimata sellest, et lähem ka.

Aga jah, õhtul tuleb meil siis asjad kokku pakkida. Jälle. Kopp on ees, täiega, saaks juba lahti pakitud kuskile :D Ma ikka loodan, et see Stephane ikka tuleb… või mis iganes ta nimi ka polnud, kogu aeg läheb meelest ära. Stephane, Stefan, Sebastian… midagi sinnapoole. Igatahes sai ta meie aadressi ja lubas kell 1 olla platsis autoga. Mental note: sularaha tuleb kuskilt välja võtta ja dokumentidest koopiaid teha... Ja siis on homme veel see… tahaks millegipärast kangesti öelda, et KTI pidu, aga tegelt IFU pidu, kus urbanistika instituudi tunniplaan lõpuks teatavaks tehakse. Taratatataaa, nagu see oleks midagi ülivinget. No eks me vaata. Senise seisuga tundub, et ained annavad siin ka rohkem punkte, kui ma oleksin arvanud… vaatasin enne, et neli punkti terve aasta eest annab üks aine – ehk siis 2,5 punkti Eesti mõistes… aga nüüd selgub, et iga semester 4 punkti. Johollallaa, nii saab ju üsna mõistliku arvu ainetega hakkama :D Eks me vaata, siin on lihtsalt palju põnevaid aineid. Ja üleüldse oleks mõistlik siin palju õppida, meie urbanistika peab Eestis veel jõudu koguma.

Aga jah, et siis... nüüd on too vesipiip päevakorras…

Hoidke, palun, pöialt, et me homme endale kodu leiaksime!

Kultuurne päev

Ilmselgelt olen ma hakanud harjuma mõttega, et elan edaspidi kesklinnast eemal, sest ma otsustasin täna absoluutselt mitte muretseda selle üle, milline katus edaspidi mu pea kohal on, ning korraldasin ühe kultuurse päeva. Et siis hommikul tervelt kümneni magamist (muide, ma olen siin iga jumala päev seni kell 8 hiljemalt üles tõusnud, märkimisväärne minu puhul!), siis kaks sarvesaia, tuunikalasai, kohvi ja apelsinimahl ja edasi läksin linna peale kolistama. Võtsin kätte näiäteks ja käisin Panteonis ära. Kahju, et kuplisse ei lastud, aga need Prantsusmaa kuulsamate poegade monumendid vaatasin üle. Siis kolistasin mööda kirikuid ja otsisin üles Pariisi roomlaste-aegse areeni. Ei suutnud vastu panna ja ostsin kaks kaheeurolist raamatut, millest ühe kavatsen ma Kerlile kinkida... millal iganes ta siis siia jõuab :D (Hea seegi, et mul õnnestus paarile tosinale teisele raamatule esialgu ei öelda).

Ja siis saime Triinuga kokku, kes on sunnitud endiselt neil keelekursustel hommikuti käima... Läksime Branly muuseumisse, millest ma ausalt öelda enne muhvigi ei teadnud, aga mis osutus vingeks Aafrika, Aasia, Lõuna-Ameerika ja Okeaania kunsti muuseumiks. Päris mitu tundi läks meil seal aega. Nii... ja nüüd jõudsime ühte kohvikusse Pariisi raekoja ees, kus on rõõmustaval kombel wifi... Raekoda, muide, on siin hetkel äärmiselt huvitavalt dekoreeritud... Kõik on nimelt Prantsusmaal ragbi-hullusesse sattunud ja keset raekoda laiutab hiigelsuur ekraan, mille kaudu prantslased vihmast hoolimata spordile kaasa elavad. Täiesti uskumatu värk. Peaks Tallinnas soovitama, et pandagu keset raekoda hiigelekraan üles. Siinne on kindlasti piisavalt suur, et Tallinna raekoda ei paistakski selle alt välja. Ja siin me siis vaikselt tinistame roosat veini ja kirjutame oma sündmusi üles. Stephane lubas autoga reedel kell üks meie asjade järele tulla... kui nunnu! Homme peab vaga vist jälle kooli venima, ma küll oma IFU loengute aegu ei tea, aga noh, midagi muud tuleb ikka ju ära valida. Ja eks siis näis, mis edasi... Tütarlaps Leeni soovis minuga kokku saada näiteks.

Jumal olgu tänatud, muide, Pariisi liiklusvahendites kehtivate nädala- ja kuukaartide eest. Juba täna oleksime me ilmselt mingi kümne euro eest sõitnud, kui meil seda kaarti poleks olnud. Uhh... rääkimata sellest, et päris tore on metroo soojusesse varjuda, kui väljas sajab. Mina ei saa aru, iga jumala hommik on väljas ilus päikesepaisteline ilm, iga pärastlõuna keerab aga selliseks halliks tüüpiliseks Londoni ilmaks. Igatahes jah...

Nojah, kohe kodu kõrvalt leidsime mingi vesipiibukohviku. Tea, kas on nutikas sinna sisse astuda, arvestades, mis viimati Brüsselis kõik lahti läks, aga me siin kaalume, et võtaks õhtul üks piip :D Hmm, muuseas, Liis, 6. oktoobri öö vastu 7. on Pariisis mingi valguse öö ja kõik muuseumid ja asjad pidid öö otsa lahti olema ja pmst hommikuni pidu ja pillerkaar ;) Aga sa võiksid mulle ikkagi teada anda, kuhu sa oma bussiga üleüldse satud! Ma ei oska sulle muidu kuskile vastugi tulla :D

Igatahes läheb Pariisis elu kole kiiresti. Päris kole tundub kohe, et järgmine nädal tuleb hakata loengutes käima. Kohutav, kui palju igale poole sõitmisele aega läheb! Njah...

Olgu, aga siin on ilmselgelt liiga külm ja liiga ragbirahvast täis koht, et siin kauem istuda, nii et dadaa praegu.

Koolidest ja muust säärasest

Tjah, täna käisin esimest korda siis koolis. Kõigepealt suundusin hommikul peakorterisse St. Denis’s ja sealt pärast ka teisele poole, oma IFU-sse. Mõlemad olid mõneti… üllatavad kogemused. Hmm… Triin näiteks nagu ütles, et temaga pahandati, et ta alles siis tuli, kui ta tuli (st 15. sept), sest juba käisid mingid keelekursused. Noh, need käivad siiamaani, see nädal on ka mingi intensiivõpe, a minule öeldi hoopis, et oi, ma räägin liiga hästi prantsuse keelt, et ärgu ma neid võtku, et prantsuse keele mingi teaduskond pakub aasta peale ära jaotatuna paremaid, raskemaid loenguid. No davai, minugi poolest. Siis täideti pabereid ja lubati minu kooli ka kiri faxida, et ma olen eluga kohale jõudnud (aga vaene meie kooli Erasmus-konsultant vist ei saa magada, sest ma kirjutasin talle, et saatku me raha ruttu ära, sest ükski korteriomanik ei üüri meile korterit, kui ta ei näe, et meil arvel palju raha on. Näis, et see mõjus talle üsna masendavalt). Sain endale mingisuguseid õppekaarte ja tunnistusi ja kontakte ja nimesid ja ma ei tea, mida kõike veel. Kästi oma tunniplaan muretseda, et saaks siis hakata sellele juurde võtma teistest kohtadest ka aineid. Läksingi siis ilusti metroo peale, edasi RERi peale, siis jala… otsisin seda pagana IFU-d (veel kord meenutuseks siis: Institut Francaise d’Urbanisme) pea tund aega tikutulega taga. Kolm korda sattusin kogemata mingisse valesse suurde kompleksi. No ja kui üles leidsin selle, siis selgus, et ilus ja kena hoone, wifi igal pool… aga mitte ühtegi hingelist kuskil pole. Lõpuks leidsin mingi nunnu noormehe, kes põhimõtteliselt ütles mulle, et oo, Tallinn… oo, Pärnu… Ta teab küll, meil seal Pärnus on ilus juugendstiilis Villa Ammende. Selle peale kukkus mul karp lahti loomulikult… Aga siis ta jätkas oma kuulipildujakõnes, et mis Erasmus, Eestiga pole ju lepingut… aga no hea küll, no problemo… aga muuseas, kui ma teeksin siin ainult master 1 aineid, siis ma saaksin järgmine aasta oma lõputööd kirjutades (kuna Eesti jaoks kirjutan ka inglise keeles) korraga kaks kõrgharidust – Prantsusmaal ja Eestis ka. Vohhh. Ainus häda, et ma ei taha master 1 aineid täielt võtta, seal on mingi majanduspoliitika ja muu selline administratiivne ja keeruline asi. Kes, pagan, suudaks seda prantsuse keeles läbida ja pärast mingit hullult pikka kirjalikku arvestust veel teha??? Oi-oi. Ma igatahes lubasin mõelda selle peale. Tunniplaani ei andnud mulle aga ikka keegi, ma siis nüüd ei teagi, kuhu ma saan ennast registreerida ja kuhu mitte, sest ma ei saa ju võtta enne mingeid suvalisi aineid, kui ma ei teagi, mis päeviti ja kellaajati mul vaba aega on. Pähh. Reedel pidi olema IFUs mingi uue aasta koosolek ja siis pidi tunniplaanid ka teada saama. Tore oleks. Parem oleks. Ainult et me kolime reedel.

Hmm, see nunnu mees, muide, leidis ka, et ma räägin ühe ERASMUS-tudengi jaoks liiga hästi prantsuse keelt, et mida siis nüüd peale hakata sellega? Et mind pole mõtet ERASMUSlastega kokku õppima panna. Äh, kurat…

Aga jah, see St. Denis korpus oli üks kole koht. Rääkimata sellest, et ega see just ilus naabruskond pole, on ka see maja kole ligadi-logadi ja räpane. Või noh… ma ei tea, ei ole just esteetiliselt eriti kena vaatepilt. Ta on küll suht-koht St. Denis katedraali lähistel, mille ümbrus oli täitsa korralik kant, ma justkui mäletaks…

IFU asus aga hoopis Cité Descartes’i nimelises linnakus, kus oli kolehirmusjubepalju igasuguseid haridusasutusi. Ja noh, kui ma pmst kesklinnast läksin St. Denis’sse 50 minutit, siis kesklinnast IFU-sse läksin poole vähem, sest RER teeb vähe peatusi ja sõidab rutem. Aga seal tuleb jälle oma 10 minutit jaamast selle IFU majani ka kõndida, St. Denis’s saab sõna otseses mõttes peaaegu et hoonest kohe rongi peale. Heh. Igatahes, ma siin nuputan ja arvutan ja mõtlen, et ilmselt kui meie tulevasest Cagny majast tulla, siis IFUsse saaks ma kahe ümberistumisega vist ka suht ruttu, aga St. Denis’sse sõiduks läheb sama kaua aega kui kesklinnast… Et siis polegi kõige hullem… Aga ikkagi peaks täna veel uutele kuulutustele vastama.

Uhh… olgu, ma just jõudsin koju, kohvivesi on valmis ja eilsest üle jäänud ja kaasavõetud hiinakas ootab mikrolaineahju panemist. Nii tore. Elu on juba päris lill. Täna on kavas veel pesupesemine, Eiffeli torni juurde ema Eestist saadetud asjadele bussi vastu minek, ilmselt tund-paar läpakaga lahtise ukse juures kükitamist ja tunniplaanide allalaadimist… ja siis äkki midagi kultuurset ka. Ma küll veel ei tea, mis see olla võiks, aga Triin tuleb ka varsti koju ja siis sööme ja lähme ehk Pariisi avastama. Ste. Chapelle näiteks on sobivalt lähedal...

PS: jõle huvitav, käisin täna nimelt mingi kolmandat päeva uute kingadega. Hõõrusid. Panin siis hommikul villile plaastri peale. Tänase poole päevaga hõõrusid kingad aga plaastrisse augu sisse. Vot sellist asja pole minu silmad veel näinud – tavaliselt hõõrutakse plaaster minema, aga sellel oli konkreetselt keset plaastrit auk sisse kulunud. Huvitav, mis minu jalgadest saab, kui ma nende kingadega edasi käin…

Juba parem

No üldjoontes siis vahelduseks täpitähtede ja eesti klaviatuuriga klõbistatud aruanne ka. Praegu on juba jälle päris tore olla. Istun nimelt lahtise ukse all Pariisi päris südames kohe, peaaegu Louvre’i külje all, kõrval on mingi neljatärnihotell, mille wifit ma varastan. Õigupoolest ei lase see end väga varastada, sest nii kui miski mööda läheb, on jälle ühendus mokas. Nõõõõme. Kohvikusse minekuks aga pole mul aku piisavalt täis. Aga üldiselt on soe ja siis võib ju siin ukse peal kükitada ka.

Et jah, pmst jõudsime siis niikaugele, et reedeni oleme siin (üüratu rahasumma eest seejuures, päris kole kohe) ja reedel tuleb Stephane meile autoga järgi ja aitab koli ära viia. Kurat, nende kohvrite vedamine oli ikka väga jubehirmuskole… ja naljakas ka pisut. Takkajärgi muidugi. Aga kui me lõpetasime, siis oli meil ikka tõepoolest täiesti aimdus sellest, mis tunne on kodutu olla. Brrr… siis me mõtlesime juba küll, et helistame kõikidele neile, kelle hädaabinumbrid meil siin olemas olid… et a la stiilis: „tule, tee kõigepealt pai, siis võta kohvrid meil näpu otsast ära, anna süüa ja siis näita ette mõni koht, kuhu me jääda võiksime“ :D. Peaaegu helistasin Alole. Hehee. Nojah, nüüd on asjad paremad, eksju, ma ei kavatse lõputult vinguda. Aga ma annan südamest lubaduse, et kui ma edaspidi näen kedagi suurte kottidega trepiotsal seismas, siis ma aitan tal neid alati trepist üles-alla tassida, kui mul endal just samapalju kodinaid ei ole.

Tegelikult on asjad niikaugel, et ma ikka vaikselt loodan, et õnnestub enne reedel sinna Stephane’i juurde kolimist meil leida mingi korter linnas rohkem sees. Njah, selles mõttes pole ilmselt sõiduajas erilist vahet, aga lihtsalt moraalne teadmine, et üks on Pariis ja teine ilus küla. Neli tärni saanud oma haljastuse eest ja puha (Prantsusmaal on nelja tärniga haljastatud linnu tervelt 20 tükki, saime me temalt teada). Cagny on selle koha nimi. Isegi läbi öö on pidev transport Pariisi kesklinnaga. Aga lihtsalt… tahaks ikka PÄRIS Pariisi. Ma tean, et ilmselt tahan liiga palju ja Pariisis oleks kole kallis ka ja sellist luksust ikka ei saaks… Et nõudepesumasin ja suur plasmatelekas ja ülemajaline wifi ja klaver jne. Aga ikka otsin veel selle nädala edasi.

Homme hommikul lähen kooli, siis saab igasuguseid pabereid täita jälle. Tõepoolest, elagu Prantsuse paberimajandus. Prantslaste bürokraatiasse kõik need maharaiutud metsad pannaksegi. Meil on tervelt kahte läpakaga prantslast õnnestunud näha, muidu vahitakse meid nagu ilmaimet. Homme on plaanis minna ka St. Denis katedraali ja siis lihtsalt olla. Eile käisime nt Pierre & Gilli näitusel. Mul on endalgi päris pikk nimekiri igasugustest kohtadest, mis tuleb kiiremas korras üle vaadata… Rääkimata siis sellest, et Liis tuleb varsti ja Kerli ka millalgi J, siis tuleb käia kindlasti uuesti ja uuesti ka kohtades, kus ma juba sada korda kolistanud olen. Piltide osas loodan ma nende fotokatele, muide, sest minu oma on teatavasti peegel, mitte peegeldigi, nii et otse ma teile siia pilte kohe vähemalt panna ei saa. Aga küll neidki tuleb.

Aga nojah, teate, varbad hakkavad külmetama, nii et võiks vast ukse kinni panna... mis tähendab, et wifi kaob ka momentaalselt. Nii et... dadaa.

Nii

Uhesonaga, viimased arengud on olnud saarased, et tana hommik oli kohe paris kodutu tunne ja kole masendushetk, sest kui me oma kahepeale kokku 11 kotiga hotellist lahkusime, et need raudteejaama hoiukappi viia, siis selgus kurb tosiasi, et turvakaalutlustel enam seal hoiukappe pole. Hmm, no katsu roomustada fakti ule, et sul tuleb koik need kodinad endale uuesti kulge riputada ja teise vaksalisse minna, kui sa actually pead labima sada treppi ja oma kottidelasu all liigutada ei joua. Niisiis, vihma hakkas ka sadama ja kui me teise raudteejaama joudsime, siis olime me esiteks kohutavalt vasinud, teiseks kole naljased; kahe kvartali labimine oli votnud aega ei rohkem ega vahem kui 2 tundi ja 2 minutit... ja siis oeldi sealt jaamast ka, et ka neil pole hoiukappe. Vot siis me pidime kull peaaegu nutma hakkama, no kus sa paned kola suures linnas, ah?

Ei, a siis me kusisime uhe teise tadi kaest, kes tuvastas siiski, et raudteejaama all on ikka kuradi suur pakihoidla. Seejuures nii, kui me sinna saime, ilmus meie seljataha vahemalt 50 inimest, kes ka tahtsid asju ara panna, nii et selles mottes vedas. Ma ei taha aga kohe kuidagi teada, kuidas me need nuud teise linna otsa oma praegusesse koju saame... Noh, a sis me olime labi kui lati rahad ja see vist oli ka koige suurem masendushetk.

Siis muretsesime endale carte orange'i ja suundusime seda maja vaatama, see on siis kesklinnast pmst 20 minutit soita. Uhest kuljest on sama lahedal, kui moni muu koht, kuhu tuleb soita metrooga, sest rer teeb vahe peatusi ja soidab ruttu. Teisest kuljest on tegu aga jah ikka eraldi nagu pisilinnaga... Aga maja oli aus. Pmst saame molemad oma toad, wifi on ja moobel ja koik eluks vajalik, sh eesaed, lamamistoolid, lilled ja grill. Et ilus koht oli. Lillede tanaval. No ja me siis utlesime, et me votame selle. Kui millalgi leida kodu kesklinnas, siis kahekuulise etteteatamisega saab tema juurest ara tulla. Aga see jole mugav kull seal. Kuigi tahaks nagu ikka paris Pariisi, ausalt ka. No eks nais, ses mottes, et see nadal loome siis kesklinnas lulli ja akki leiab siiski mingi linnakorteri, lihtsalt tore on, et mingigi koht on olemas. Et Stephane on seal ule nadala koos oma vaikese pojaga, ule nadala teda aga pole. Poeg on emaga kahepeale, see on nadal ema ja nadal isa juures; see aeg, kui ta on ema juures, on isa teise naise juures. Vot nii. Et siis pool aega on meil taiesti oma maja. See nagu korvab suht koht tema asukoha. Vot. Aga nagu ma utlesin, siis eks nais.

Kooli ka ei joudnud tanu sellele kottide vedamisele. Koht on ka tuhi. Oosel istusime jalle kiriku ees treppide peal ja joime veini ja soime tuunikala. Heh, paris tore oli. Lopuks jaime me millegiparast kahest pudelist veinist purju kui tinaviled. Tana vist peame vahet :D.

Aga ok, netiaeg saab kohe tais ja see siin on aeglane, nii et ma riputan ta parem ules. Olgu veel kord mainitud, et prantsuse klaviatuur ei kolba kuskile!

Njah

Nuud on siis tuvastatud, et sinna korterisse me ei saanud, sest seda peeti meile liiga pisikeseks. Voimalus on kull minna homme samade omanike juurde uhte maja vaatama, kus me molemad saaks 350 euro eest oma toad. Aga see on sama kaugel linnast valjas, kui mu kool... ja ei pea just ajugeenius olema, et murphy seaduste kohaselt ei ole ta ju uldse samal pool linnast valjas. Aga maja pidi olema uhke ja aiaga, taielikult varustatud ja selle omanik elab seal kaks nadalat kuus, teised kaks nadalat oleme taiesti omapead. Homme kell 12 lahme vaatama.

Praegu on asjad hotellis, teised asjad vaksalis, kaed on nende vedamisest paris vasinud ja mitu kilo oleme kergemad ka. Me oleme vist nende paari paevaga esiteks kihutanud labi tohutu hulga kilomeetreid ja veelgi rohkem mooda treppe roninud. Aga noh, ei, tegelikult on paris lobus kodutu olla, eriti veel Pariisis. Eile ohtul kukitasime naiteks Sacre Coeuri treppide peal veinipudeliga, jagasime oma korgitseri lahkesti koigiga ja vaatasime, kuidas mingid araablased laulsid ja kohutantsu tanstisid ning mingi hull fanaatilisest kristlasest tadi neid puhitsetud veega pritsis ja Johannes Paulus II raamatut uritas maha muua. No toepoolest...

Ise istume praegu Pompidou keskuse korval internetikohvikus, koht on hiina sooki tais ja kaisime ka tana hoopis naitusel ja raamatupoes. Puhapaev on noh, kedagi ei huvita kinnisvara puhapaeviti. Ilus ilm on, paike paistab ja taitsa tore on. Kui ei peaks vaksalisse asjade jargi minema. Njah. Aga ehk meil onnestub midagi homme hommikul saada, emb/kumb, kas see maja voi nadalaks ajaks mingi stuudio siinsamas Pompidou lahedal. Selles mottes, et ausalt ka, ma ei viitsiks elada nii kaugel Pariisist valjas, aga teisest kuljest ei ole see elukoha leidmine uldse meelakkumine ja uhesonaga vbla oleks parem votta, mis pakutakse, lihtsalt sealt ei saa enam valja kolida, sest nad annaks selle meile juuni lopuni ja pole ka mingit voimalust parast paremasse paika kolida. Et ma suhtun pisukese reservatsiooniga sellesse. Aga kui siin ka midagi ei leia, on ikka ilge jama kull.

Voila, homme lahme kooli ka hommikul. Selgub jah, et siin on juba pikemat aega kainud mingid kohustuslikud prantsuse keele kursused, aga naib, et mu prantsuse keel on piisavalt adekvaatne niikuinii. Ja selgub, et me voime votta ka milliseid kursuseid ja loenguid tahes, ule terve kooli. Jippppiiiiii.

Kodutu elust Pariisis

Nojah, PAP ja koik portaalid ja Ameerika kirik on labitud faasid, suht-koht ka uliopilaste majutusega tegelevad asutused ja enam vahem koik soprade soprade sobrad, kohalikud kohvikute baarmanid ja igasugused muud tuubid ka. Fusac on veel labimata, aga portsu kortereid oleme vaatamas kainud ka ja oma dossier'd viinud, eks nais...

Hmm, mida me tana teeme... Noh, pariselt veel ei tea. Me kaisime uht korterit vaatamas ja lahme sinna korra tagasi lisadokumente viima, a selles on remont ja kui see mingi ime labi meile ka antakse, saab sisse kolida alles u 01.10. Seejarel longime me ilmselt natuke aega sealkandis (12) ringi ja uurime vbla mingeid koolide eadetetahvleid ja petits annonces'isid, siis istume kuskile puu alla maha ja joome ara pudeli veini, mis meil napus on ja edasi pole veel paris kindel.

variandid

1) uks mu egiptlasest tuttav sebib meile oma marokolasest tuttava kaudu pariisi mingi oomaja

2) uks mu teise tuttava tuttava juhututtav saab meiega kokku ja raagib meile miskit tarka

3) lahme uhte hotelli, mille uhte seffi ma suht hasti tean (ainult et viimane kord, kui ma seal grupiga peatusin, soimasin ma ta paris kovasti labi. Ta oli selle ara teeninud, muide).

4) saame kokku uhe ajutiselt Pariisis asuva sobraga, aga tema juurde oobima niikuinii ei saa

5) juhtub midagi Triinu tuttavate kaudu Nancys

6) lahme uhte kohvikusse, mille pusiklient ma suviti olen ja kus keegi mind ehk maletab ja teab monda tuttavat, kes tahaks meile eluaset rentida

7) otsime mone diskoteegi ja vihume lihtsalt hommikuni tantsida (pagas on meil onneks vaksalis luku taga :D)

8) helistan oma armeenlasest kursaoe itaallasest sobrannale, et see oma pariislasest peika moosiks meid enda juurde votma

9) helistan vanale Pariisis elavale kursavennale ja vannun natuke :D

10) lahme veel uhe veinipudeliga Bercy silla alla ja laulame roomsalt "Sous le Pont de Bercy, un philosophe assis..." jne.

11) juhtub ime ja moni eestlane eestlaste listis pakub meile elamist, kuigi nemad ise elavad ka kellegi porandal praegu

12) juhtub ime ja meile helistatakse monest korterist, mida me eile vaatamas kaisime

:) Vot, koik on vordselt toenaolised, aga noh, selles mottes, et linn on ju hotelle tais loppude lopuks, kui viiiiiimne hada kaes on, kull me siis mone ette votame. Mone oo ajab ara ehk. Eks siis nais.

Veel koledam

Jah, eile hommikul jõudsin siis Pariisi. Estonian Airiga. Liina oli stjuuardessiks. Lennukis sattusid olema veel kaks EKA tegelast, kellest üks oligi see, kes ka Pariisi kolib. Liinast sai elupäästja, pani mu äriklassi ja puha! Sain süüa ja lehti ja poputati mind igati. Nii tore oli kohe! Aga mul oli ka kole palju asju ja siin oli hirmus palav, jooksin vett nagu hull - villane mantel ja viltkaabu ju seljas ja iga jäse kotte täis riputet. Hehee, päris koomiline tundus. Triin tuli õnneks metroojaama vastu ja senini oli mul iga trepi ees nii õnnetu nägu, et absoluutselt igal pool tuli mõni kena noormees abi pakkuma ja taris mu pagasi kõik treppidest üles. Ainult Prantsusmaal... Nii nunnu! Nüüd võiks ka mõne leida kohe, soovitavalt sellise, kellel oleks korter üle.

Aga jah, läksime siis Triinu stuudiosse, see oli nagu pääääääääääris pisike ikka :D 10 ruutu. Me vaevu ise mahtusime kahekesti ära, rääkimata siis pagasist. Kohvrid on praegu niimoodi maas, et täpselt sealt vahelt hoolega astudes mahubki läbi. Aga jõle ilus vaade botaanikaaiale ja Pariisi suurele mošeele ja puha. 8. korrus, mis tähendab, et isegi ilma kottideta on üles jõudes tagumik krampis. Selline puust keerdtrepp (täna nägime ühes netipunktis veel hullemat, muide). Aga vinge maja. Noh, igatahes tekitab nostalgiat, sest homme kell 12 tõstetakse meid sealt tänavale ja olemegi kodutud. Kaks päeva trampisime elukohta otsides mööda Pariisi linna ringi ja oleme päris kapsad nüüd, kusjuures peaaegu ilma mingisuguste tulemusteta. Jõudsime päris mitmetele järeldustele:

1) Pariisi kinnisvaraagentuurid on lootusetud

2) Pariisi kinnisvaraga on üldse lootusetud lood, sest veerand tundi varem netti pandud kuulutust on vaadanud juba 127 isikut ja kui sinna helistada, öeldakse raudselt, et see on juba läinud ja üleüldse oled sa 35-s, kes helistab.

3) Korteri saamiseks on vaja tervet kaustatäit dokumente, sealhulgas viimase kolme kuu palgatsekke, mis peavad olema vähemalt 3x sama suured kui üür, ehk siis, et korteri saamiseks peaks mu kuupalk olema vähemalt 2500 eurot ja mul peaks veel prantsuse pangaarvel see kõik olema ka... ja käendaja peab ka veel olema :)

4) Et lubadused ja sularaha ei maksa siin kohe mitte midagi - ei selles mõttes, et mina kallaks neid sularahaga üle, kui selles mõttes, et nemad kordki tagasi helistaks, nagu lubatud.

5) Et normaalne sissekolimisaeg dokumentide vormistamise algusest arvestades on kolme nädala pärast

6) Et meil mõlemal on ilgelt hea meel, et me ei jama selle asjaga mitte üksi

Vot.

Masendus on küll. Täna kella kümnest kuni kella üheksani otsisime korterit. Käisime mitut vaatamas, helistasime veel rohkem... Muuseas, mul on uus telefoninumber ka. Homme kell 10 on veel üks rendez-vous (juba mõtlesime, et üks meist istub sinna maha, teine hakkab kohvreid ükshaaval tooma, et keegi seda ära ei saaks võtta... ikka parem, kui tasuta kodututele jagatav telk muretseda ja parkimisplats üürida, eks ju?) ja kell 12 olemegi tänaval. Mõtelda vaid, mul õnnestub elus ka kodutu olla! Isegi hakkab tekkima mingi sugulus Wiiraltiga. Selline ühtne tunne. Või noh... pigem Tuglase kirjeldustega Obermannist. Heh... Nojah. Täna käisime vaatamas küll ühte nunnut pisitillukest korterit (mis siiski praeguse stuudio kõrval tundus ilge avarana, aga oli tegelikult mu ühikatoastki väiksem), aga selle kohta saabub otsus mingi paari päeva pärast. Ja nii edasi. Saime mitme kuulipildujavalangu ohvriks (lingvistilist on siin silmas peetud). Et ahastus on. Kes iganes teab kedagi Pariisis, kes saaks meid kuskile ära majutada, pliiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiz heeeeeeeeeeeeeelp!

Kole

Nojah, eile öösel ei saanud ma kapitaalselt kohe üldse magada. Ses mõttes, et ma läksin küll kell kaksteist voodisse ja olin ilge väsinud, aga tutkit siis see uni tuli. Hoopis mõtted tulid. Igasugused. Järjekordselt igasugustel proosalistel teemadel, à la kas saunalina või käterätt, mis saab kardinatest ja madratsist ja pottidest-pannidest... Päris naljakas. Natuke nagu kole ka :D Eh, kui saaks, siis homme küll kuskile ei läheks, päriselt ka. Aga mul on isegi veel lihtne, see Triin on juba nii palju korda ajanud, ta leppis isegi korteri ülevaatamise aja kokku, kuhu homme pärastlõunal läheme. Vot. et selles mõttes temal pole olnud see nädal aega kellegi peale loota ju. Natuke tunnen end süüdi ka. Aga mis sa hing teed... Homme ma siis näen teda...Naljakas, tegelikult me ju tundsime üksteist ainult nägupidi enne, a nüüd kohe korterinaabriteks ja suurteks sõpradeks. A ta tundub väga tore olevat, ma arvan, et see aasta saab lõbus olema.

Aga jah... siis see nädalavahetus ja nädal otsa on ringi kolistamist endal, korter ja kool vaja korda ajada; siis tuleb Kerli külla; siis tulevad Liis ja Erkin külla; siis on Egiptus... Tundub, et novembrikuisest Egiptusest ma vist pääsesin. Tean küll, et kui ma oktoobris seal olen, siis tundub nii, et tahaks novembris ka tulla, aga no pole mõtet... ma pean piisavalt palju kooliga tegelema seal ja pealekauba... noh, Pariis ikkagi ju. Ühesõnaga, peale oktoobri Egiptust vist hakkab siis minu jaoks see rahulik õppimise periood. Või noh, mine tea, kui rahulik aga... Teised lubasid kevade poole külla tulla. Ja jõulude ajal tulen ju koju. Nii et... Aga Pariis. Äge. Kurat, kui ainult ei peaks homme minema :D

Olgu, ametlikult on nüüd vingumine lõpetatud. Asjad on peaaegu pakitud. Kohvris on pesu ja riided; spordikotis on saapad ja muud träni, läpakakotis on raamatuid ja värki, seljakotis on ka raamatuid ja värki. Suveriided reiside tarbeks ja päris talveriided, lamp ja voodiriided tulevad järgi bussiga. 25. septembri õhtul saab need ka kätte. Aga ikka on nagu selline tunne, et ei tea kohe, mida kõike vaja oleks. Kui on möbleerimata korter, siis... Ah, eks vaatab. Elab üle kõik, eksju. Ma ainult loodan, et ma kuskilt internetti ka saan aeg-ajalt. Ma üldse ei tea, kus see korter on, mida me vaatama läheme, äkki on seal läheduses kuskil wifi. Aga kui üldse korter ei sobi, siis on ka ilge jama, sealt Triinu juurest peab ju 22 päeval välja kolima. Apppppppiiiiiiiiiii :D No olgu peale, ma lihtsalt olen natuke ärevuses, see vist paistab silma ka, heheh. Kindlasti asjad kuidagi lähevad. Aga ma lihtsalt ei taha sellega veel tegeleda.

Ah, põrgusse. Ära vanni hoopis. Tõlgitud raamatut tuleb ka vee lugeda ja toimetis välja printida. Ja igasuguseid muid asju tuleb ka välja printida. Emme viib homme ära, kui ta on mu lennujaama viinud. Hmm... saab varsti veel raha :) Aga stipendiumi võiks ka keegi üle kanda.