Niisiis... esimene oo uues kodus moodus onnelikult, kell 11 aratas meid tana uks onnetu pisike poiss kusimusega, et miks me veel pole ules tousnud. Olgu siinkohal margitud, et tema ja ta papa tousid kell pool kaheksa ja ma tegelikult kull kuulsin seda, aga lihtsalt magasin edasi. Laupaev ju ikkagi, no palju voib.
Hommikusook oli nagu restoranis... voi hotellis. Uhesonaga lauake kaetud jne, moos ja sai ja voi, nagu ikka... seni, kuni me polnud poes kainud ja oma toiduaineid muretsenud, siis ta andis meile suua noh. A ta on ikka taielik prantslane. Niisiis, parast hakkasime mollama selle internetiga. Midagi pidi arvutisse installima, et netti saaks, aga noh, koigepealt selgus; et ta andis meile vale plaadi, siis ei olnud see jublakas stepslis, mida meil installida oli vaja, siis oli ta sinna ise juhtmed valesti taha pannud ja loppude lopuks peale tunniajast sebimist selgus, et midagi on lahti ta karbiga... et see on nii valesti tal asjadega uhendatud, et kohe kuidagi ei saa, et ta kutsub naabrimehe... ma olen kindel, et too ka midagi ei tea, millisel juhul kutsub ta tehnikamehe... aga ma ei tea, millal too siis tuleb. Ah, nojah; seejarel soidutati meid kaubanduskeskusesse endale toitu muretsema ja siis tulime ara Pariisi... tema teised lapsed tulevad talle tana kulla, need naevad papat ainult kord kuus, nii et me kaome jalust ara, lisaks on ilus ilm ja ohtul ka mingi eestlaste piknik Kunstide sillal :D. Vot. Ja kuna siin on taas prantsuse klaviatuur, siis ma nuud sellega ka lopetan. Adjoo...
EDIT: Et jah, tuupiline prantslane, aga naiteks lahustuv kohvi, mis ta meile lauale pani, aegus 2005. aasta juulikuus :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar