Jaa... vahepeal on palju juhtunud... Eile siis naiteks saime Leeniga kokku ja... "poodlesime" jupp aega, kuni ta agentuuri ara kutsuti. Siis sain ma uuesti kokku Triinuga ja lonkisime mooda linna ringi, sattusime peale mingile uritusele nimega kolmeteistkumnes prantsuse kingapyramiid, kus esines mingi vinge trupp, kes mangisid koik trumme ja tantsisid ka veel... Tosiselt age oli. Pompidou ees oli mingi saarane uritus, ahjaa, ja vanad kingad tuli kohale tuua ja siis suurde hunnikusse loopida. Mingi sojavastane aktsioon. Meil oli pohimotteliselt vaja kaks tundi surnuks luua, enne kui Kunstide sillale piknikule minna, siis sattusimegi sellele peale... Aga jah, piknik oli siis saarane, et tund aega kokkulepitud ajast hiljem ilmus esimene eestlane ja siis laks veel natuke aega mooda, kuni tekkis veel paar eesti tutarlast ja kari prantslasi... Ja kui me siis hakkasime sobivalt heasse tujju saama, siis oli kaes lahkumise aeg. Stephane pole meile endiselt votmeid andnud ja me ei saanud endale lubada liiga hilja kojujoudmist, arvestades, et neil praegu siis kogu see lastekari kohal.
Lastekarjast nii palju, et uhesonaga Stephane'il on kolm last, koik eri vanematega. Omavahel nad just hiilgavalt labi ei saa, oelgem siis nii, et viisakusest kannatavad nad uksteist valja sellel uhel nadalavahetusel, mis nad isa juures koos peavad olema. Isale kaivad nad suhteliselt narvidele, mistottu pannakse nad koristama ja muidu kenad olema... aga nad teevad koike kuidagi hasti aegluubis ja suure grimassitamisega, et vahem ara teha jouaks. Nojah... ja siis neil on ilmselt mingid suured kanad omavahel kiskuda, sest nad suhtlevad omavahel paris oelate pilkudega. Vaikevennaga viitsivad ainult pisut kenamad olla, ilmselt tooks temaga oelutsemine kaasa tosised tagajarjed.
Aga muidu on tana ilgelt ilus ilm, aga kuna ma ei tulnud selle peale, et aknaluugid ohtul lahti teha (parandus, mina poleks neid uldse kinni pannud, aga keegi oli paeval pannud ja kui me ohtul hilja koju joudsime, siis ma ei marganud), siis magasime jalle kella kumneni ja toas oli endiselt kottpime, mis tahendas, et me ei saanud kuidagi kellaajast aru. Lastekari trampis kull jalle hirmus vara koik riburadapidi kolmandalt korruselt alla, meie ustest mooda, a see oli meie jaoks ilmselgelt liiga varane kellaaeg, nii et me magasime parast seda veel ondsa und edasi. Heh... aga siis moodus pool paeva molutades, sest noh... esiteks ei olnud need teismelised meie vastu just eriliselt sobralikult meelestatud, teiseks ei viitsinud nad midagi teha, kolmandaks uritas isa neile kogu aeg tegevust leida ja see seisnes nendega ragbi vaatamises, mis tahendas, et naabripoiss ei saanud internetijuhtmeid nappida... mis paadis sellega, et ta kutsub homme hoopis tehnikamehe... siis ei teadnud me eriti, kas isa kavatseb meile tana anda votmed ja selgitada igasuguste masinate toimimist, kuivord ta peaks homsest saadik nadalaks ara kaduma... niisiis me molutasimegi kella kolmeni teadmatuses, mis plaanid tal on. Lopuks otsustasime, et porgusse, soitsime linna ara ja tahtsime muuseumi minna. Sinna uude arhitektuurimuuseumi, mis alles avati. Esiteks tundub vinge olevat ja teiseks on see ikka parem sellest, kui koik uksteist pornitsevad ja ei tea, mida oelda... Stephane puudmas kena vestlust arendada aeg-ajalt, aga njah. Nojah, tundus nagu mingi vana inglise film, kus koik istuvad umber laua ja ei tea, kuidas teistele laheneda ja mida oelda :D Vastavatud muuseumis oli aga loomulikult poolekildine saba ja peale natukest seismist tegime sealt saared. Puhtast igavusest votsime ette esimese korvaloleva muuseumi, mis osutus Aasia kunsti muuseumiks ja mis sisustas jargmised kaks tundi. Seejarel uks kebab ja siin me siis nuud oleme, internetipunktis oma tavalises kohas Les Halles'is. Varsti tuleb jalle hakata kodu poole minema; sest ta pidi oma lapsed saatma peale ragbimatsi ara oma kodudesse ja siis on tal viimne aeg meiega dokumendid alla kirjutada ja votmed anda ja nii edasi... Homme peaks ta sealt kaduma siis, oma Laurence'i juurde, siis meil peab kogu see vark olemas olema jne. Hmm... vahelduva eduga kolmveerand tundi kuni tund laheb koju saamisele paris kesklinnast kuskilt Louvre'i juurest.
Olgu, aga kohvikuonu vaatab ka usnagi igatsevalt kella juba, nii et ma laksin. Varsti kirjutan uhe tapitahtedega aruande ka jalle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar