Troopilist tormi oodates

Kell on 7.03 hommikul. Istun oma plekk-kunkus lahtivolditavas toolis ja kuulan kõrvulukustavat vihmakrõbinat, mida ilmestab aeg-ajalt tuule käes kõvasti logisevate aknaluukide paukumine. Kõik rõivad on natukene märjad, nii need, mis seljas, kui ka kõik muud - isegi kui need ei ole üleüldse kotist välja tulnud ja neil pole üldse põhjust märg olla. Siin on lihtsalt kogu aeg kohutavalt rõske, õhuniiskus on sõna otseses mõttes 100%. Kõik on märg ka ilma märjaks saamata. Ja mitte miski ei kuivagi kunagi päris ära. Hea, kui päris kõik asjad pole reisi lõpuks ära hallitanud. 

Ainus võimalus midagi ilma kuivatita kuivaks saada on loota, et päike tuleb välja, sest siis on meie plekk-kunkus kohe momentaalselt 76 kraadi Celsiust ja kõik siseruumides olev küpseb paari tunniga viimseni läbi (misjärel võib veepudelisse lisada teepakikese ja päikesekreemi tuleb enne pealemäärimist pisut peopesas jahutada). Õues jääb aga ka päikesega ikka rõskeks. 

Üleüldiselt on siin praegu vihmahooaeg, nii et sed päikest liiga palju ei näe. Suure osa päevast on kuiv, aga pilves, ja siis hilisel pärastlõunal või öösel tuleb maha üks selline korralik pooletunnine padukas. See-eest täna kallab juba mitmendat tundi kui oavarrest ja väidetavalt on ees ootamas troopiline torm, mis peaks kestms koguni 1,5 päeva. 

Muidu oleksime pidanud sellel kellaajal juba metsas olema ja kaevama, sest äratus on siin umbes kell 4.45 (ja uneaeg 19.30), aga nüüd ootame kella üheksast ilmaennustust, et teada, kas täna üldse minnakse välja. Mitte sellepärast, et meil võiks olla vihmas ja mudas ebamugav töötada. Ei, see ei ole mingi kaalutlus. Hoopis sellepärast, et troopiline vihm teeb välja kaevatud muististele ja arhitektuurile hirmsat kahju. Sellepärast ei saa vihmaga mitte üheltki augult mitte ühtegi presenti pealt võtta. Võib-olla läheme siis hoopis laboritööle ja loengutele. 

Muidu on mul siin siiski hästi äge. Natuke selline lastelaagri tunne on. Nagu kunagi Pärlseljal koolilaagris. Selline rustikaalne ja kogukondlik.  Kõik on kogu aeg pead-jalad koos, seepärast oleme kõik juba suured sõbrad, tunneme üksteise harjumusi ja teame elulugusid. Kõike tehakse suhteliselt teisi arvestavalt ja leplikult. Kõike võetakse naljaga. Süüakse iga kord erinevas pundis pikkade laudade taga. Dušijärjekorrad meeenutavad ühika aegu. Söök on väga hea ja mitmekesine, aga ka toitev. Meil on siin oma kokad, kes on tõesti virgad ja osavad. Nagu Veltsi vanaema kodutehtud toitu sööks kogu aeg. Ja millised puuviljamäed on kogu aeg magustoiduks!

Laagris on palju esmkursuslasi, mõned neist on natuke arulagedad ja elukogenematud (no näiteks mängivad õhtul pimedas paljajalu rohu sees jalkat, kuigi siin laagriski on siiski madusid, skorpione, muid putukaid ja igasuguseid teravaid ja torkavaid taimi). Mõni on natuke šokis ka, sest kogeb elus esimest korda sellist ühiselamist, on esimest korda elus USAst väljas, ei saa magda, sest on palav, hääled, lohkus madrats või geko sääsevõrgu all jne. Aga neil on siin vanade olijate näol jube hea eeskuju kohe võtta ja nii nad ongi siiski juba selgeks saanud, millega tuleb leppida ja kuidas olla. Samas on meil pundis ka mitmeid seitsmekümnendates papisid, mõned neist elupõlised arheoloogid, mõned vabatahtlikud. Aga enamasti on kõik siinviibijad ameeriklased. Mina olen ainsana Euroopast, siis on meil üks Austraalia kutt ja üks piiga Vancouverist. 

Mul on natuke kultuurišokki ka, mitte Belize'i pärast, vaid ameeriklastele pärast. No näiteks võikud käivad siin maapähklimäärde ja moosiga. Ainult. Ja kohv on lahja americano. Ja karaokel on ainult Amerrika laulud. Ja mingid asjad käivad neil ainult Ameerika brändide nimedega, mida ma ei tunne, nii et ei oska ma hinnata, kas jutt on poest, pesupulbrist või kätekreemist. Ja kõik jutust läbi käivad mõõtühikud on minu jaoks natuke hoomamatud. Aga laiemalt võttes olen ma meeldivalt üllatunud inimeste üleüldisest intelligentsusest, aktiivsusest, elukogemusest ja mõistlikkusest. Kui ma kunagi USAs kirjasõpradel pikemalt külas käisin, siis tehti näiteks minust pilti, kui raamatut lugesin, sest see oli nende jaoks nii eksootiline. Isegi hoovi otsa postkasti juurde ei mindud jala, vaid aeti auto garaažist välja ja pärast tagurdati tagasi. Ja kui me minu sunnil küla vaatamise eesmärgil alevis paar kvartalit jalutasime, tuldi mu sõprade käest küsima, kas nad on alustanud uue trennirežiimiga. Aga siinne rahvas on ikka hoopis teist masti. Väga vahva seltskond!

Eile oli meil metsas esimene kaevamispäev. Meid jagati umbes viiesteks tiimideks, anti auk kätte ja siis me kaevasime. Sõna otseses mõttes. No minu projekt oli juba natuke lahti kaevatud, sealt paistis maa sisse mattunud hoone võlvlagi, paar meetrit mingit krohvitud müürijuppi ja natuke isegi viimase korruse põrandmosaiiki (ma ei teadnud, et maiad sellist kasutasid). Seega oli mul üsna huvitav. Paljud teised alustasid alles lehtede riisumisest ja kõige pealmise mullakihi lahtikaevamisest. 

Aga noh, üldiselt, pmst, me siis muudkui kaevasime, sõna otseses mõttes. Minu projektil eemaldasime künkalt vähemalt 150 ämbritäit mulda ja kive, viisime selle kõik suure sõela peale sõelusime läbi ja panime leitud potikillud tallele. Potikilde leidsime palju, ikka kottide viisi. Need olid enmasti sellised 2-6cm läbimõõduga, sest maiadel oli kombeks oma pühade hoonete kasutusest kõrvaldamise riituste käigus jumalatele ohtralt ande tuua ja mitte miski ei tohtinud seejuures terveks jääda. Kõik nõud tehti selleks otstarbeks uued ja tuli siis pärast riitust ära lõhkuda. Kui mitte päris kildudeks, siis oli vaja vähemalt kõrv küljest lüüa v auk põhja teha. Minu augus olev hoone oligi just niimoodi "lõpetatud" ja seepärast on kilde kuhjaga.

Töö oli füüsiliselt päris raske, natuke isegi raskem, kui oleksin arvanud. Sest nii palav on ja jalaalune on hästi ebaühtlane, kogu aeg on vaja turnida raskete kivipangedega mööda püramiidinõlva üles alla. Siinsed ämbrid on ühtlasi umbes poole suuremad kui Euroopas kombeks ja ämbritäis kivi kaalub ka oluliselt rohkem kui ämbritäis kastmisvett. Nii et neid pangetäisi andis ikka vinnata. Vahepeal anti ka ehtne, suur, raske kaevurikirka kätte ja siis tuli puujuurte vahelt täitsa uus plats puhtaks kaevata. Noooo, ütleme siis nii, et seda tööd jaksasin ma teha umbes 15 minutit järjest. Siis juba tudisesid kõik õlavöö lihased. Aga üllataval kombel täna ma polegi eriti kange ega haige. Natukene tunnen, et olen midagi teinud, aga mõni jõusaalitrenn on olnud ikka palju hullemate tagajärgedega. 

Selle rõske palavuse peale jõin ma seal metsas ära vist umbes 5 liitrit vett. Mis muidugi tuli kohe igast poorist higina välja. Lisage veel rõskus ja siis võite ette kujutada, et olime ka ilma vihmata kogu aeg nagu vette kastetud. Lõpuks oli välja higistatud sooladest ja porist ja tolmust riietel selline porikord, et rõivad oleksid ka ise püsti seisnud, kui oleksime neist välja pugenud.

Putukaid metsas aga päris NII palju ei olnud, kui kartsin. Samas eks me olime kõik pealaest jalatallani 100% DEETiga kaetud ka. Seda kraami kulub siin küll rohkesti. Mul on kaasas umbes 7 pudelit putukatõrjet, sest kõik rõhutasid, et seda kulub siin liitrite viisi. Lootsin sellest jätkuvat kogu reisiks. Aga paistab, et need kuluvad juba siin arheoloogide laagris ära. Õnneks saab siit juurde ka osta, see on hea. Ma arvasin, et väga ei saa. Aga no see kohake siin on üks Belize'i paremal järjel olevaid maanurki ja nad on siin arheoloogidega harjunud, nii et nende kaubavalik ümbruskonna ainsas poes on korralikum kui mujal. 

Sain poest 12 kohaliku dollariga ka uued tõeliselt head ja korralikud päikeseprillid, polariseeritud ja kõrge UV kaitsega, sest mu vanad olid hirmus kulunud ja lisaks õnnestus mul nad ka ära kaotada. Aga no need konkreetsed päikseprillid on vist ka ainus asi Belize'is, mis on odav. Euroopast ma ei raatsinud selliseks trööpamisreisiks uusi osta, seal maksavad need kõik kuidagi 100+ eurot või siis on lihtsalt moekad, aga päriselt mitte tumedad ja silmi kaitsvad. Nendega pole sellises troopikas midagi teha.

Aga neh. Hästi. Ma nüüd lähen ja vaatan, mis sellest tormist siis saab. Olge tublid ja järgmise korrani!

M. 

Seiklus on alanud

Ma istun nüüd Belize'is, keset pärapõrgut, arheoloogide uurimisjaamas. Väljas on umbes 33 kraadi ja kohutavalt rõske, kohe algab vihmavaling, sest on vihmahooaeg. Käisin duši all, aga kaks minutit hiljem olin riidesse panemise pingutusest juba üleni higine. Nüüd on nii veel umbes kuu aega. Aga tahtsin seiklusi ja neid ma olen kuhjaga saanud. 

(Palun ette vabandust, tipin telefonis, nii et ilmselt on trükivigu kolm kilo lõigu peale ja jutt ka hüplik, aga lugemine pole ju kohustuslik!) 

Pmst seiklustest rääkides, see reis algaski juba väljakutseterohkelt. Kui ma reisipäeva hommikul kell neli üles ärkasin, jõudsin end riidesse panna ja hakkasin just trepist alla takso peale minema, kui märkasin, et mul on telefonis SMS, et kohe mu kõige esimene, Brüsselist minev lend on tühistatud, due to bird incident. Uus pilet oli mulle väljastatud järgmisel päeval ja kõik. 

Te võite ette kujutada, et ma polnud üldse rahul. See tähendnuks, et mul oleks läinud tuksi mitu öömaja, transfeer Guatemalast Belize'i ja maailma kõige ägedam ekskursioon vähetuntusse ja vähe käidud koopasse, kust leiab maiade keraamikat ja jumalatele ohverdatute luustikke. See koobs on omamoodi arheoloogiline aare, nii et sinna võib inimesi viia üksainus maia vanaonu, kes juba on ka põdur ja eakas ja pensionilt ja ei viitsi ja viimati oli ta soostunud sinna kedagi viima umbes 2018. No teda tuli ikka üle kogu Belize'i taga otsida nagu hingeõnnistust. Aga lõpuks ma sain ta nõusse ja ta lubas tulla. Kusjuures üks USA arheoloogipiiga muutis ka spetsiaalselt sellepärast oma lennud varasemaks, et saaks minuga sinna koopaekskursioonile kaasa tulla. Pidime temaga neljapäeva õhtul San Ignacios kohtuma ja reedel kell 7.30 sealt tolle Antonio ja hobustega džunglisse sõitma. Aga järsku lennufirma teatas, et nad on teinud mulle plaani, mille kohaselt ma jõuan San Ignaciosse alles reede pärastlõunal, kõige paremal juhul!!! No ei. 

Asusin seega kohe kella neljast hommikul Iberiaga kaklema. Et andku mulle muu marsruut, et ma ikkagi veel selle päeva jooksul üle ookeani saaksin, et Guatemalasse saab siiski lennata mitmel viisil ja kell on nii varane, et jõuab veel orgunnida Aga ei, nemad vastu, et me väljastasime teile juba uue pileti ja kui te nüüd tahate seda muuta, siis maksate meile trahvi ka, lisaks veel vahe kinni jne jne jne. Ja et neil on ainult üks Guate lend päevas niikuinii, nii et midagi pole teha. Pluss täitsa poogen, et te olite oma algsetele pika lennu piletitele mugavamad istekohad juurde ostnud, homme me ei saa neid kohti teile anda, see raha, noh, võite ju püüda pärast tagasi taotleda, kui tahate. Mis mõttes teile ei sobi homme lennata, lendate homme ja kõik! Seejuures olid kõik neli teenindajat, kellega ma rääkisin, kohutavalt ebasõbralikud ja lausa ähvardavad. Stiilis, et sa veel siin kaua kobised, miss, siis tulevad trahvid jne. Mitu korda ka lihtsalt katkestasid kõne, et ma neid sellisel varasel kellaajal rohkem ei tüütaks. Lõpuks meil läks ikka täitsa karjumiseks. Alles siis, kui ma neile puhta kurjasti ja häält tõstes röögatasin, et ma tean küll, et neil on graafikus muudatust tehes kohustus mu käest kõigepealt küsida, kas see mulle üldse sobib, mida nad ei ole teinud, nii et mul on igasugune õigus kogu pilet tühistada ja saada kogu raha tagasi, iga viimane kui sent. Lõpuks nad siis soostusid. Täna sain k kirja, et suurem osa raha on tagasi makstud. Aga, muidugi, lisatasu eest juurde võetud suurem jalaruumiga kohtade jagu mitte. No eks me seda veel vaata. Kui koju tagasi saan, siis nõuan neilt sisse ka esimese hukka läinud öömaja ja bussipileti tasud, vbla ka kompensatsiooni, sest nende hilinemine oleks olnud 24h.

Vaidlemise vahepeale otsisin ise siva kõik Euroopa lennuväljad läbi, leidsin täitsa normaalse hinnaga lennu Pariisist Panama Citysse, kutsusin kell 7.31 uberi, jõudsin isegi Midist kell 8.17 väljuva TGV peale ja tuiskasin Pariisi poole. Rongisõidu aja jooksul lahendasin ära Panamast Floresesse lendamise teekonna, Pariisi lennujaamas panin siva kinni hotelli Panamas, avastasin, et enne Panamasse jõudmist saan teha kiire kohvi Costa Rica pealinna San Jose lennujaamas, ning heitsin välja võrgu leidmaks kedagi, kes saaks mu täitsa ebakonventsionaalsel ajal Florese lennuväljalt üles korjata ja üle piiri Belize'i viia. San Josesse jõudes saingi juba sõnumi, et mulle tullakse Florese lennujaama vastu, pole probleemi. Ja Panama lennujaamast hotelli minekuks on ka shuttle olemas. Paistis täitsa välja mängivat kõik. 

Kõik lennud olid muidugi ainult eraldi ostetud, st eri lennufirmadelt, ükshaaval. Mis tähendab, et igal pool oli muudkui vaja võtta oma pagasit välja ja riiki siseneda, et siis kohe uuesti check-ini sappa minna ja sealt riigist lahkuda. Kujutan ette, kui kahtlane selline lühiajaline, näiliselt sihitu sisse-välja seerimine Kesk-Ameerika uimastikaubanduse tippriikides paberil välja näeb. Tagasiteel tuleb ilmselt valmistuda põhjalikuks puistamiseks igal piiril 😀. Aga noh, krt. Vähemalt tegin kõik endast oleneva, et plaanid kohe alguses päris tuksi ei läheks. Oli ikka päris palju viimase hetke stressi, ja need va kotid olid hirmus rasked ka, et neid kõiki jala igas lennujaamas muudkui vedada, aga enam-vähem tuli see kõik kokku samas hinnaklassis kui tühistatud lennukombinatsioon. Ja kaotasin sisuliselt ainult umbes täpselt oma esimese hotelli ja bussipileti ning jõudsin Belize'i neli tundi plaanitust hiljem. Boonusena võib võtta asjaolu, et tagasiteel on mul Panamas nii palju aega, et jõuan ka Panama kanali ära vaadata 😀. 

Muidugi kuna kogu see hiigelorgunn toimus magamata peaga ja jooksu pealt, lisaks telefonis, kus ei saa asju ja kellaaegu ja eri lennufirmade saite ja tingimusi kõrvuti vaadata ega võrrelda, siis ma pean sügavalt lootma, et kõik kuupäevad ja muud säärased ikka klapivad. Noh, juunid ja juulid ja. Ja et esimene tagasilennusegment sai ikka ajaliselt ka esimeseks, mitte kolmandaks või midagi. Täpselt ei või kindel olla. Ma pole suutnud sellele nii piisavalt keskenduda ka, et kontrolliks siis järele. Aga noh. Ise ma neid seiklusi tahtsin, onju :D. 

Muidu olgu öeldud, et mul on kuuks ajaks kaasas ainult 18,8kg kott, mis sisaldab võrkkiike, sääsevõrke voodile ja võrkkiigele, käterätte, voodilinu, laternat ja pealampi, vihmakatteid, tagavarakotte juhtmeid ja stepsleid, raamatuid ja pabereid, putukatõrjevahendeid ja kreeme-hädaravimeid, pesuvahendeid, tosse-sandaale ja mõne riideeseme. Olen selle pakimissaavutuse üke väga uhke. Koti lukku sikutasin ma siiski kinni umbes 2,5 tundi ja esimest korda pidin võtma appi hulga suuri vaakumisse tõmbavaid kotte. Sedagi oli muidugi päris raske seljas kanda, kui kaamerakott + see kõige hädavajalikuma kott, mida kunagi äraantavasse pagasisse ei saa panna, ka otsa riputada. Samas mõned arheoloogineiud saabusid lagrisse kaheks nädalaks ja neil oli kaks kohvrit, suur matkaseljakott, no umbes 75-liitrine, ja ka spordikott. Minu pambud paistsid nende kõrval ikka väga väikesed. Muidugi neil on kasas kodused padjad ja pool kohvrit enda alla võtvad ventilaatorid ja mida kõike veel... 

Muidu. Selle minu kotiga sai nalja ka. Guatemala City lennuväljal võttis nimelt koer mu vahele. Mõtlesin, et ei tea, mida ta nüüd leidis. Et noh, olin just mõelnud, et vbla on selline riigist riiki hüppami e kahtlane, aga ega koer tea, kus ma jõinud olen. Tema tunneb lõhna. No otsiti mu kraam siis läbi. Ei midagi. Aga koeralt küsitakse, et kus on keelatud asi, ja tema paneb nina otse mu seljakoti peale. Otsiti õnneks väga viisakalt. Mina juba nõtlesin, et vbla mingid igaks juhuks ravumid vms nüüd tekitavad pahanduse. Aga ikkagi need nagu väga ei huvitanud neid ka. Lõpuks küsiti otse: on teil mõnes kotis puuvilju? Me otsime, et inimesed keelatud puuvilju riiki ei tooks. Nojah, ma võtsin hotellist hommikul lennijaamabussile kaasa kaks banaani ja sõin need bussis ära ja hoidsin koori kümme minutit oma koti peal...

Mis muidu muljetesse puutub, siis... Kuna kliima on siin tõeliselt troopiline, õhuniiskus 100% ja temps keskmiselt 32-38 kraadi, niriseb igalt poolt higi juba kell 7 hommikul. Arheoloogide laagris pole aga ühtegi konditsioneeritud ruumi. Ehkki ma vist ei tunnegi sellest eriti puudust, ma san kohe tatitõve, kui pean soojast õuest kogu aeg kuskile külma puhuri ette käima. Küll aga pole see väga ameerikalik. Poleks uskunud, et nemad niimoodi lepivad. 

Üldse, ma olin meeldivalt üllatunud ka tolles USA arheoloogipiigas, kelleg huupi kokku sain, et koobastes käia. Enamik minu elus kohatud ameeriklasi on ikka sellised. No, mitte päris reaalse eluga kursis ega mitte kuigi leplikud või paindlikud. Aga too isend - täiesti terve mõistusega, oskab olukordi adekvaatselt hinnata, ei tee tühjast tüli, ei peenutse, oskab kõigiga hästi ja olukorda ohjates jutule saada ja isegi sööb kõike! Teisedki on sellised, täitsa normaalsed inimesed. Ja kaks arheoloogi, kes ei ole omavahel absoluutselt seotud, on lausa Eestis käinud ja. Ei ole veel pidanud ühelegi neist seletama, kus või mis on Eesti. 

Aga kliima juurde tagasi tulles, suur petekas on see, et kui tellida külm õlu, siis see nende Belikin on päris okei, aga mitu korda juhtus nii, et pudel osutus tühjaks, kuigi minu kehatunnetuse järgi oleks seal pidanud veel mitu lonksu sees olema. Hakkasin siis korralikult vaatama ja... Selgub, et nende õlled on ainult 284ml suured. Ehkki pudeli suuruse ja raskuse järgi seda ei ütleks. Ühtlasi on need õige lahjad, ainult 3,25-4,85 promilli. Võib palavaga päris mitu tükki ära juua küll. Nende väiksuse tõttu kulubki neid tavaliselt korraga mitu.

Ja nagu kolmanda maailma riikidele kohane, on siin kõik sõnades üsna suurejooneline. Hindades ka. Jummel, see riik on hinnaklassilt ikks umbes nagu Havai ja siis veel natuke kallim. Isegi vihmahooajal, kui turiste pole. Ja siis kohale jõudes ja reaalsusele otsa vaadates tunduvad piltide järgi korralikud ja hinnalt krõbedad kohad ikka üsna. Noh. Väga rustikaalsed. No et ühe popima turistisaare peal pole isegi kanalisatsiooni. Pmst käid mööda tänavat ja hotellide-restoranide ksutatud vesi voolab järsku kuskilt voolikust kaela. Eks lõunamaades ongi ikka nii. Aga siinse hinnaklassi ja suurejooneliste kirjelduste järgi ma oleksin siiski oodanud märksa paremat. Noh, lubaduste ja suurte sõnade tähtsust reedab isegi see, et lasteaiadki pole mingid ninnu-nännu nimega, vaid kannavad ikkagi tähtsat ja võimast nime. Little Citizen näiteks. Ja ühe teeäärse bussipeatuse nimi on La Democratia... 

Enivei. Aga koopaekskursioon oli päris äge, sellist ma pole kunagi teinud. Osaliselt sellepärast, et mujal on koopad lihtsalt geoloogilised fenomenid. Ilusad stalagmiidid-stalaktiidid jne. Siin aga on nendes koobastes mitme tuhande aasta vanused ohvriannid - küll jumalatele ohverdatud potid, küll luustikud. 

Ja teiseks on kõik koopad siiani olnud ikka turistikad. Piletiputka, ära märgistatud rada, rohelised exit lambid jne. Aga see oli selline puutumatu. Seal käib mõni inimene aastas. Ei mingit teed. Aint üks giid kogu riigis võib sinna inimesi viia. Tema on juba pensionil, hambutu ja poolpime, sest tal olevat korduvalt juhtunud väetisega õnnetusi. Mina ajasin ta pensionilt välja. 

Lisaks temale oli meil kaasas autojuht-lisagiid ja kolm pargivahti, kes sõitsid meil motikatega ees, elektrisaag ja matšeeted varmalt peos, et teelt võsa ja maha langenud puud ära koristada. Nii et kahe koopahuvilise piiga peale oli meil kaasas 5 meest. Ja no seal koopas. Seal tuli ikka pugeda, ronida, libistada, end mulkudest ja prigudest kõhuli läbi pressida, turnida jne. Aga see oli kõik üliäge. Enne koopasse minekut oli meil ka väike riitus, põletasime copali puu koort ja giidipapi luges maiakeelse palve, et esiisad meiega pühasse teispoolsusesse mineku pärast ei pahandaks. Ja siis me läksimegi. Siiani päriselt ei adu, kus ja kuidas see kõik toimus ja kui eriline see kõik oli. Koopas ei saanud väga mõtiskleda, oli libe ja kitsas ja oli vaja kogu aeg vähemalt kolmekäpuli käia. Ei saanud nagu mõtiskleda, et issand, 1100 aastat tagasi käisid maiad siin oma tõrvikute ja ohvriandamitega kuidagi, ei tea, kuidas. Nüüd vaatan aeg-ajalt pilte ja imestan. 

Pärast oli ka tore. Kui koopast välja tulime ja hakkasime tagasi matkama, märkasin mina endast poole meetri kaugusel kuidagi teistsugust lehehunnikut. Vaatasin ja vaatasin, siis järeldasin kuju ja tekstuuri järgi, et see on madu. Mustri järgi liigitasin boaks. Aga kuna seitse inimest oli temast seal mööda trampinud, üks oli talle peaaegu otsagi kukkunud, siis ma järeldasin, et ta on surnud. Aga hõikasin teistele ikka, et vaadake, surnud madu. 

No, pargivahid kohe jooksid tagasi. Tõdesid, et madu jah, boa tõesti. Aga kui nad ta pea üles otsisid ja mao pihku võtsid, osutus too olevat täitsa elusaks. Ja tigedaks. Oli teine selline pooleteisemeetrine, värskelt nahka ajanud ja ilus läikiv isend. Ei tea, vbla nendesamade maide saadetud, kellelt me enne koopasse minekut kaitset ja rahumeelsust palusime. Me lasime boa muidugi kohe lahti ka ja vaatasime, kuidas ta mõningase halvakspanuga me juurest lahkub. Tal oli koopasuu seinas oma pisike elukohakoobas, kuhu ta puhisedes ära läks. Väga uhke!

Vot. Aga ma nüüd rohkem ei istu telefonis. Kell on pool kaheksa, väljas on ammu kottpime ja varsti tuleb magama minna, hiljemalt kell 5 on äratus. Ehkki täna hommikul hakkas mu akna all terve kukkede jõuk juba kell 4 mõtteid vahetama. Nii et. Pole siin venitada midagi!

M. 

Haldusprobleemide kvartal

Jah, on mai. On olnud pikk vaikus. Uudiseid oleks vast olnud külll, aga  kirjutada polnud kuidagi mahti või tahtmist. Tööl olid huvitavad ja kiired ajad, see võttis oma energia. Ringikäimist oli ka mõnevõrra, käisin veebruaris korra Eestis ja märtsis ka, siis vahepeal siin-seal Belgias ja nüüd Hollandis. Ja pmst kogu ülejäänud aeg on kulunud haldusprobleemidele. Mida on tulnud muudkui uksest ja aknast. Lisaks on need kõik ka kuidagi äärmiselt frustreerivalt venima jäänud ja kippunud närvi õige mustaks ajama.

No vat see hallitus, see tuli ju eelmise aasta lõpus tagasi. Mainisin seda eelmises postituses. Andsin sellest majahaldurile teada 6. detsembril 2023 ja ma pole sellest ajast saadik saanud oma korteri ainsat magamistuba kasutada. Aga kas te arvate, et haldur sellest hoolis? Ei, keda kottigi. Ma olen neid lõputult torkinud ja ähvardanud, kaevanud linnaosavalitsusse ja üürnike kaitsega tegelevasse ühistusse, Brüsselis elavate välismaalaste infoletti ja advokaatidele, teinud pilte ja ostnud mõõteseadmeid, surunud läbi üüri alandamise 30% ja frustratsioonist kõva häälega vandunud.

Noh, eile, 2. mail 2024, viis kuud pärast majahalduri probleemist teavitamist, saabuls lõpuks mu juurde delegatsioon katuseeksperte, kes pidid tuvastama võimalikud praod korstnas ja lekkekohad katusel, et otsustada, kuidas mu magamistoa seinaga üleüldse edasi toimida. Ega ma täpselt ei teadnud, mida asjast oodata, aga mõnevõrra suured lootused olid mul küll. Ikkagi ekstra katuseprobleemidele spetsialiseerunud firma ja ekspert ja nii. Et äkki saab nüüd pärast kolmandat probleemset talve selle seinanurga probleemi siiski kõrvaldatud.

Aga asi lahenes muidugi kõige ehtsamal Belgia moel. Oleksin pidanud seda juba teadma. Nimelt, saabus siis see katusefirma suur spetsialist, vaatas mu kuuenda korruse aknast välja ja teatas: tema kardab kõrgust, tema küll ei saa katusele minna! Keegi teine peab üles minema ja pilti tegema. Muidu tema kivistub sinna katusele ja ongi kõik.

Nojah, läks siis üles majahalduriga kaasas olnud poiss, kelle tööd hindama tuldigi. Tegi mõne klõpsu ja tõdes, et maja katusekivid on kõik lahti ja tuul puhub nad kogu aeg kohalt ära, nii et vihm saab ilusasti seina sisse alla voolata, muidu pole midagi viga. Tuli alla, rääkis selle jutu eksperdile ette. Ekspert kuulas ära, arvas, et kõlab tõenäoliselt, liimige katusekivid sõrestiku külge kinni ja siis peaks piisama. Kõik. 

Majahaldur ise oli ka kohal. Aga no ega tema minuga ei räägi. Räägib hoopis telefoniga. Kogu aeg. Mu peegli ees. Kohendades lõputult tukka. Inimestel on oma tukkadega ikka mure. Aastavahetuskruiisil kaugel Põhja-Norras istus ka me vastas üks Aasia tütarlaps, kes veetis suurema osa terve päeva kestnud kruiisist mobiiltelefoni peegliäpi abil enda tukka ühe juuksekarva kaupa paika sättides.

Aga tukk tukaks. Nomaitiea. Minul isiklikult on küll suured kahtlused, kas see katusekivide sõrestiku külge kinni liimimine ikka likvideerib probleemi. See tundub pigem selline pealiskaudne kosmeetiline lahendus, taas. Säästan teid saaga jooksul ilmnenud tehnilistest üksikasjadest, aga ma isiklikult pakun, et niiskus ja hallitus on tagasi kaks nädalat pärast seda, kui ma sügisel kütte magamistoas jälle sisse lülitan. Aga eks me näe. Ega mul ei oleks enne sügist aega siit välja ka kolida, nii et las see siis praegu olla. Eks tuleb siis kannatlikkust harjutada ja leppida sellega, et saaga sügisel jätkub.

Teine suur haldusprobleemide allikas on olnud koristaja. Luksusprobleem, ma saan aru. Aga mind ajab hirmsasti närvi, kui keegi võtab endale töö ja siis viimasel hetkel ütleb, et ta siiski ei tee seda. Viimasel hetkel tähendab näiteks ütlemist reede hommikul kell 7, et ta ei tule kella kaheksaks, nagu pidi. Või siis ei ütle üldse midagi ja ma pean seda järeldama tõsiasjast, et ta lihtsalt ei tulnud.

Olen talle korduvalt öelnud, et oleks jube suureks abiks, kui ta saaks oma mittetulekust teada anda kas või eelmisel õhtul. Sest sellisel juhul saadaks firma talle asendaja. Ja mina saaksin ka kauem magada. Aga ei. Temal juhtuvad elus väidetavalt ainult sellised asjad, mida kohe üldse pole võimalik ette teada. Ja need juhtuvad alati reede hommikuti. Kohe nagu üle paari nädala regulaarselt. Või siis lausa 3-4 reedet järjest. Ja temalt nõuda, et mõnel reede hommikul midagi erilist ei juhtuks või et ta oskaks reedehommikusi töötakistusi neljapäeval ette näha, on lausa ebaõiglane.

Imeline, eks. Asi päädis sellega, et ta tunnistas lõpuks otsesõnu üles, et ei taha üldse reedeti töötada, ja mina otsustasin, et ei taha enam üldse temaga töötada. Parem koolitan kohe kellegi uus välja. Sest isegi, kui mul õnnestub mõnikord tema tühistatud korra ajal kedagi asendajaks saada, on need lõputud asendajad ka ikka hirmus tüütud. Nad ju ei tea, kus miski on või käib, milliseid tooteid kasutada, mis jätab pleki ja mis rikub põranda, mida ma üldse tahan, et nad teeksid jne.

Noja pärast iga asenduskoristajat otsin ma midagi oma korterist elu eest taga. Kes oskab ära peita vajalikud paberid, kes panni, kes laadija. Näiteks üks afropatsidega asenduskoristaja pakkis mu juukseharja vannitoa riiuli pealt koos muu tema hinnangul mõttetu kraamiga ära suurde plastkarpi ja peitis selle omakorda koristusvahendite kapi tahanurka, jalust ära. Afropatsidega inimese jaoks tundus juuksehari ilmselgelt lihtsalt ees vedeleva kolana ja tema ülesanne oli kõik ära koristada, eks. Mida ta tegi täiesti puhtast hingest. Aga kujutage mind siis ette järgmisel hommikul, kui mul oli vaja mingile peenemale tööüritusele minna ja ma olin eelmisel õhtul märja peaga magama läinud, aga harja ei kuskil. No täiesti nuta või naera. Jah. Parem üks alaline koristaja. Muidugi eeldusel, et ta kohal käib.

Nojah. Aga haldusteemadel jätkates. Millalgi veebruaris teatas elektrifirma, et nende õhukaabel jookseb üle meie maja, aga võtku me teatavaks, see on ohtlik olukord, tegelikult peaks kaabli ja maja vahel olema vähemalt 2,5 meetri laiune tuleohutusvöönd ja mis tahes võimaliku õnnetuse eest vastutab majaomanik. Nooooomaitiea. Maja oli seal ammu enne mind, kaabel ka. Mina ei ole kumbagi neist püsti pannud. Aga kaabli sealt ära maa alla viimine maksaks suurusjärgus 15 000 eurot, mis väidetavalt on minu kui maja praeguse omaniku välja köhida. Hmpf. Jälle mingi lihtsalt selgest taevast ilmunud probleem. Kust otsast seda siis nüüd lahendama hakata, on kellelgi mõtteid?

Elektrifirma väidab, et kaabel oli seal enne, kui maja juurdeehitus kaabli alla tehti. Samas on majal juurdeehituse hetkel saadud kasutusluba, kuidas see siis väljastati, kui nii poleks tohtinud olla? Ja elektrifirma on kaabli kallal kümme aastat tööd teinud ilma märkamata, et liini all on maja ja olukord on ohtlik. Nad vahetasid seal kõrval posti otsas mõned aastat tagasi lausa elektrikilbi välja, miks nad siis ei öelnud toonasele omanikule, et seal on probleem? On mul siin millestki kinni hakata? Mõtteid?

Ühesõnaga. Üks lõputu adminhäda on kogu aeg. Vahet pole, ole sa üürnik või omanik, ikka on mingi lõputu sekeldamine ja vaidlemine...

Hüva, sellel poriseval noodil ma praegu lõpetangi. Tööpäev on läbi ja nädalavahetuse poetiir vajab hädapärast tegemist enne, kui kõik ülejäänud Belgia 12 miljonit inimest ka samadesse poodidesse tahab trügida. Nii et ma siis nüüd jooksen.

Hääd!

M.

Talvest, rahulikust ajast ja esimese maailma probleemidest

Mulle meeldivad jaanuari lõpud ja veebruarid. Need aasta algused on selline… teretulnud ja vaikne hingetõmbeaeg talvepühade ja kevadärevuse vahel, kui hakkab olema vaja juba igale poole sõita, kogu aeg õues olla, üritusi mööda käia…. Terve detsember ja uue aasta algus on ju ka alati hästi põnevad, üritusterohked ja reisilised. Sest, noh, ma ikka lähen alati pühadeks koju. Eesti koju. Aga enne on alati mitu nädalat kestev paanika, et asjad siin kodus kokku tõmmata, peod ära pidada, kõiki veel näha, jõuluturgudele jõuda, tatitõved ära tohterdada, tööd ära lõpetada, korralduslikud asjad organiseerida. Siis sõidan ära, trügin lennujaamades ja lennukites, elan mitu nädalat kohvrist, suhtlen palju, omaette kunagi ei ole, oma tavalisest suhtlusringkonnast peaaegu midagi ei kuule, magan ja söön harjumuspäratutel aegadel ning üleüldse elan täiesti paralleelmaailmas. Noja siis… Kui ma lõpuks kohvritäie Eesti kraamiga jälle teises kodus maandun, saan asjad lahti pakitud ning olen jõudnud esimese nädalaga tööasjadesse sisse elada, koju kohvipiima osta, lilled ära kasta ja kohvri tühjaks teha… No siis on kohe täitsa tore vahelduseks omada veel täitsa mitut rahulikku nädalat, kus mitte midagi ei juhtugi. Ei ole pühasid, erilisi üritusi ega sundi kuskile sõita. Saab hoopis mõtteid koguda, plaane hellitada, tööle keskenduda, uude aastasse vaadata ja näiteks… terve nädalavahetuse hommikust õhtuni lihtsalt mingit topakat sarja vaadata :D.

Reise ma ei planeeri Harju keskmistel aastatel tavaliselt enne märtsi, ainult Pariisis käin peaaegu igal aastal jaanuari lõpus mingi nädalavahetuse, sest on allahindlused ja ka mõnus rahvavaesem periood. Sel aastal ka käisin. Eelmisel nädalavahetusel, ooperis. Elusuuruses ja elusat Anna Netrebkot kuulamas. Mh. Jah, ma tean, et Netrebko on Putini armastatud laulik ja toetaja. Mul olid teda vaadata tahtmise pärast väga suured süümepiinad. Aga ma ikkagi otsustasin lõpuks, et tahan teda kuulda, päriselt, elusast peast, ühe korra elus. Ja nüüd olen kuulnud. Süda on rahul. Kaunis, helisev, selge kõrge register on tal ikka tõesti. Aga saan märkida, et salvestustel on ta hääl mulle isegi rohkem imponeerinud. No näiteks mul ei hakka vist kunagi olema lemmikumat versiooni Offenbachi kuulsast „Hoffmanni lugude“ barkaroolist kui see https://www.youtube.com/watch?v=0u0M4CMq7uI.

Nüüd see-eest, nüüd siis olen kohe mitu nädalat ja isegi nädalavahetust järjest kodus. Plaanin lihtsalt olla. Lugeda, Suriname pilte näppida, Haydni kontserdil käia, vbla uisutada, üle pika aja korralikult ja mõnuga kokata, vannis käia, otsa saanud olulisi toiduaineid juurde hankida ning muud säärast tagasihoidlikku, praktilist ja introvertlikku teha. Juba olengi vaiksetel õhtutel ja rongides jõudnud paar raamatut alla neelata ka. Neist kõige rohkem on meeldinud Sven Mikseri „Vareda“. See oli väga meeldiv üllatus. No eks ma ikka arvasin enne, et ta sai selle romaaniauhinna sellepärast, et kõik lihtsalt teadsid, kes ta on. Aga nüüdseks olen arvamust muutnud. Pean nentima, et tunnustus oli tegelikult täitsa asja ette. Mitte isegi ilmtingimata loo pärast, see oli selline lihtsalt vaikne ja armas. Aga nii nauditavat, väljendusrikast, nüansirohket ja puhast eesti keelt ei ole ma lugenud kohe aastaid. Päriselt. Viimase nii meeldiva elamuse pakkus aastaid tagasi Leelo Tungla „Seltsimees laps“. Loodetavasti tuleb sellest allikast lugemismaterjali edaspidi nüüd ikka siis veel juurde. Eesti keelele kuluks see väga marjaks ära. Sest head, masintõlkest või võõrkeelsest lausestruktuurist üle olla oskavaid autoreid-tõlkijaid on tänapäeval ikka väga väheks jäänud. Selliseid inimesi, kes suudavadki teksti mõtte enda jaoks oma peas nii hästi läbi mõelda, et oskavad seda siis väljendada tabavalt, selgelt, ladusalt ja loomulikult.

Igatahes. Aga jah. Nojah. Mm. Mõne sõnaga ütlen ka, et jõulupuhkus oli sel aastal väga mõnus. Seekord anti üle pika aja mulle ka ikka lund. Mul on selle üle väga hea meel, sest mulle nimelt väga meeldib üks korralik tali! Ja aastavahetus… Aasta vahetus meil sedakorda Norras, Tromsös, vanas palktares virmaliste all. Tõelises talvemuinasjutus.

See oli üsna viimase hetke otsus. Algselt plaanisime minna hoopis Dresdenisse, aga see reis jäi üsna viimasel hetkel ära. Ning asemele sai käigu pealt kujundatud hiiglama vahva talvine tripp polaaröösse. Nägime imelisi virmalisi, vaaladest kubisevat merd ja linnas kõnniteedel rahumeeli omi asju ajavaid põhjapõtru. Loodusvaated olid kaunid, lumi paks ja lisaks saime omal nahal tunda, kuidas tundub -40 kraadi. See oli päris ekstreemne. Õnneks pidas me auto vastu, ehkki praksus ja naksus ning kaotas võime salongi soojendada. Lõpuks pidi Varno auto nina termoteki sisse mähkima, sest mootori temperatuur üha langes ja langes. Aga see aitas. Me ei jäänud tee äärde. Mm. Näonahk on mul Lapimaa pakasest veel endiselt pisut ehmunud ja sealt hangitud köha ei näita ka pea kuu aega hiljem veel kuskile kadumise märke. Aga mulle tegelikult hirmsasti meeldivad krõbedad külmakraadid ja nendega kaasnev eriline valgus. Ja nii oli ikka parem kui vihma, kiilsasjää, tormi või segava lumesajuga. Kõik plaanitu sai tehtud, muljed on mõnusad ja pildid on imelised :). Nii et jaa. Norrasse võib teinegi kord minna. Lofootidele näiteks. Ja üldse, naasen ka tulevikus hea meelega põhjamaisesse talve ja õdusasse polaaröösse.

Kui nüüd aga kõikidest toredatest teemadest, meenutustest ja olelustest reaalsemasse ellu naasta siis… Noh. Tahate, virisen ka vähe? Sest eks leian ikka virisemist ka, kui otsin :). Näiteks mu magamistoas jälle hallitab ja ma üritan juba detsembri algusest saadik saada kedagi sellega tegelema. Väga hästi ei ole siiani läinud, sest kes ikka tahab paar nädalat enne jõule mingi uue hädaga tegelema hakata ja siis, noh, jaanuariks on ju siginenud kõigilt üürnikelt nii palju hädasid, et kes see siis ikka kohe mingi suure jamaga tahab tegelema hakata. Lihtsam on kõigepealt väikeste jamade mass ära likvideerida. Saan aru. Aga üritan siiski majahaldureid jätkuvalt veenda, võib-olla ei ootaks, kuni kogu korter muutub kasutuskõlbmatuks?

Nagu alati, aitab Brüsselis midagi saada tahtes lõpuks kannatuse katkemine ning kurjustamise ja ähvardamiseni jõudmine. Esmaspäeval saavutasin tänu üsna kuivale ja konkreetsele kirjale selle, et halduri nimel tuli üks Poola Karol ja vaatas, oo, tõepoolest, hallitabki, ikka veel, ei olegi detsembrist saadik ise ära läinud, mõtleks? Kohe hoopis nagu rohkem hallitab??? Ning tõepoolest, ka katuselt lekib, ongi endiselt auk katuses ja vihm sajab sisse, viimased viis nädalat ei olegi kaks aastat teada olnud probleemi ära lahendanud??? Kratsis kukalt, mõtles pisut ja siis soovitas mul hallituse äädikaga ära pühkida ning endale turske mehe voodisoojendajaks hankida, kui ma tõesti arvan, et hallituse pärast peab kogu aeg akent lahti hoidma. Lubas, et teeb midagi, kui ilmad natuke paranevad. Sest vihma ja tuulega ei saa ning toas ju ka pole enne mõtet. Ohjah, maivõi.

Üsna suur peavalu on mul juba kuude viisi olnud ka koristajaga, kelle leidsin kohe pärast siiakolimist ja kes oli umbes aastakese täitsa tubli. Aga siis hakkas võtma vabamalt, alatasa lihtsalt viimasel hetkel tühistama. Nüüd talvel oli vahepeal kaks kuud ära reisil, siis sai tervelt ühe korra lõpuks uuesti käidud ja nüüd ütles jälle lambist, et kolm nädalat ei tule. Kui ta on haige, siis see on muidugi kahetsusväärne, aga ma päris 100% veendunud selles ei ole. Lisaks on minu seisukohast äärmiselt kahetsusväärne ka see, et tema firma saadetud asendajad on sellised võta-üks-ja-viska-teist variandid. Kohe iga nädal tekitavad peavalu.

Üks neist jäi näiteks 50 minutit hiljaks ning kui lõpuks tuli, alustas sellest, et korjas mu majapidamisest kokku kõik paberid, pani need ilma neile midagi vahele panemata ühte hunnikusse ja viis need siis kõik mu töölaua peale ilusasse korralikku torni. Koputas isegi servad ühtlaseks ja nii. Pärast ma siis pidin kena pool tundi seda suurusjärgus 600-700 lehekülge erinevate teemade töötekste, pileteid, märkmepabereid, juhendeid ja isiklikke pabereid uuesti lahti sorteerima. Olin väga tige, sest no koristajate kõige elementaarsem reegel on, et pabereid ei puututa. Ma poleks tulnud selle pealegi, et keegi seda ei tea! Muidu ma oleks teda valvanud nagu kull.

Teine polnud elu sees midagi triikinud. Lähenes siis magamistoas tasahilju ja omaette asjale nii, et triikis kõik asjad ära leige masinaga ja pahupidi – või õigupoolest nii, nagu asjad kuivanud olid. Seejärel voltis ta need kuidagi ebastandardselt kokku ja suutis näiteks otse tissi kohalt pluusidele sisse viikida voltimiskoha, mis ei läinud pärast märja käega siludeski sealt välja. Pmst oli kõikidel rõivastel pärast tema käest läbi käimist sees miljon pisikest kortsu, mis polnud leige masinaga ära läinud, ja neid täiustas eriti jõuline viik kuskil sellises kohas, kus see kindlasti olema ei pidanud. Lisaks olid asjad kokku volditud pahupidi. Kujutage siis mu üllatust, kui hakkasin mõned päevad või nädalad hiljem tahtma just neid riideid selga panna.

Kolmas saabus pooletunnise hilinemisega ja pealaest jalatallani Lacoste’i brändis, nii et ma nägin tema kõrval koduriides välja nagu hulkur. Tuli ja tegi üht-teist, aga nii aeglaselt ja põhjalikult, et suutis pooleteise tunni jooksul ära triikida tervelt kaks padjapüüri ja ühe salli. Need olid, tõsi küll, triigitud luksuskaupluse standardile vastavaks, sisuliselt peaaegu uueks tehtud, triigitud seest ja väljast ja nurgad hambatikuga teravaks lükatud. Aga ülejäänud masinatäis jäi temast endiselt mu magamistoa kapi peale tolmuma ja järgmist asendajat ootama.

Ühtlasi ei ole mu majapidamises praegu ühtegi panni, sest keegi Marcia arvututest asendajatest suutis kuidagi kaks täiesti korralikku panni ülenisti ära kriipida. Üks neist oli, kusjuures, uus, enne jõule IKEAst koos kuusejalaga ostetud. See polnud isegi must, lihtsalt. Läbis heatahtliku küürimise, enne kui talle uus koht leiti. Metallist riivide, sõelade ja muude vidinate all.  

Noja homme hommikul enne kaheksat saabub järjekordne asendaja. Ohmaivõi! Ma kujutan juba elavalt ette, kuidas ma tõusen kell pool kaheksa, et ta sisse lasta, aga siis ta kindlasti just ei tule üldse. Või kui tuleb, siis jääb vähemalt pool tundi hiljaks ja kõneleb raudselt ainult portugali keelt ega saa mitte ühestki sõnast mitte üheski muus keeles mitte midagi aru, nii et ma ei saa talle ühtegi juhist anda. Võin kihla vedada, et ta hakkab tolmuimejaga möllama just siis, kui mul hakkab veebikoosolek ja mul on vaja parajasti sõna võtta. Ja jätab kuskile mingi veelombi, mis rikub ära parketi. Ja ilmselt ei võta ta ka vannitoa peegli alt mu hambaharja ära, enne kui ta seal tillukeses ruumis pool pudelit klaasipuhastusvahendit igale poole laiali pihustab, nii et mu hambahari maitseb õhtul taas ületamatult keemia järele ja tuleb ära visata. Või siis üllatab millegi muuga, mida ma ei oska veel ettegi kujutada :).

Haa, tõeline esimese maailma probleem, onju :). Saan aru. On tohutu õnn, kui probleemid on sellised ja mitte taevast kaela sadavate pommide kujulised!

Selle tõdemusega ma nüüd tänaseks lõpetangi. Aeg magama minna, et hakata pool kaheksa siiski koristajat ootama.

Head ööd ja head uut aastat!

M.

Neljas kvartal

Täna [millalgi neli-viis nädalat tagasi] on siin tõeliselt sügisene ilm. Sabistab vihma, puud on juba poolraagus, tänavad ja pargid on lehehunnikuid täis, ilma mütsi ja kinnasteta on pool aega juba ikkagi külm ja kell pool kuus õhtul on täitsa pime. 

Jälle ma ei märganud, kuidas aasta omadega nii kaugele jõudis. 

Alles oli augusti lõpp, ma tulin pärast suvepuhkust Brüsselisse tagasi ja hakkasin üritama kuidagi töö ja eluga ree peale saada. See saamine võttis hea jupp aega. Ikka oli veel vaja ringi sõita, no näiteks käia Hollandis kanarbikunõmmesid otsimas ja Belgia väikelinnu vaatamas. Või siis töö pärast Strasbourgis. Mis on ka väga äge, mulle tõesti väga meeldib! Aga see nädalaks ärasõitmine siiski ei soodusta Brüsselis eluga reele saamist, hoopis vastupidi :D. 

Nojah. Oktoobriks vist tõesti jõudsin kuidagi sellesse staadiumi, et tööl olid kõik asjad paraja hoo sisse saanud ja mina olin tervelt kaks järjestikust nädalat ühtjutti Brüsselis. Tekkis korra juba nagu süsteem ja elurütm. Et millal on kontoripäevad, millal trennid, millal supermarketipäev jms. 

Aga siis oli vaja järsku sõita Lõuna-Ameerikasse Surinamesse, ja kohe pärast seda Pariisi ja Luxembourgi, vahepeal käia mitmes linnas ooperis ja kontserdil ning kõike tuli teha niimoodi pooljooksu pealt, nii et ega mu aju enam kõike päriselt hallata ei suutnud. Kuidagi õnnestus mul näiteks kutsuda ühele kontserdile kaks eraldi inimest. Ja osta ka pileteid sellele kontserdile kaks korda. Kujutage siis mu üllatust, kui ma teist setti Outlooki kalendrisse hakkasin kandma ja avastasin, et ma juba olen lubanud kellegagi sellele kontserdile minna... Piinlik. Väga piinlik. 

Noja nüüd me siin siis oleme, novembri teises pooles. Ja kui järgmise nädala tempokas Strasbourg otsa saab, siis üldse otsapidi juba jõuluturgude hooajas. Noh, vähemalt pärast Strasbourgi olen ma oma otsatus helduses endale kogunisti ühe terve planeerimata nädalavahetuse kalendrisse jätnud. Brüsseli jaoks. Ju ma siis koristan rõdu, tõstan viimaseid lilli tuppa, pesen pesu, maksan arveid ja teen muid elu käimas hoivaid toimetusi. Ja käin võib-olla isegi tiiru mõnel varajasel jõuluturul. Ja võib-olla panen seinte jaoks ette valmistatud fotod üles. Osad juba panin, oktoobris. Aga siis tuli raamidest puudu ja siis seinakleepsudest ja. Nüüd on need olemas. 

Muidu. Surinamest on mul veel üle nelja tuhande pildi ka vaja läbi vaadata ja ära toimetada. Läksin seal klõpsutamisega kuidagi väga hoogu. Aga no nende loomadega on juba nii. Istuvad võsas, näed neist mingit karvatutti ja pead pilti tegema. Mõne aja pärast pistavad nad ühe käpa välja, siis tuleb jälle pilti teha. Mingil hetkel hakkab paistma terve selg, tuleb jälle pilti teha. Jne jne jne. Eks sa siis pärast vaata ja võrdle neid kõiki mitu kuud, et mida ma neist üldse alles jätan ja mida mitte. 

Reis iseenesest oli väga äge. Suriname on väga väheturistlik, looduslähedane ja ehe koht, kus asjad korraldusliku etapi ebamäärasusele vaatamata siiski kuidagi lõpuks toimivad ja enam-vähem kõik soovitu teoks sai. Samas oli reis ka üsna füüsiliselt ebamugav. Suriname kliima on ikka väga niru, päeval aastaringselt ühtlaselt 37 kraadi ja öösel 27 kraadi. Ja hästi rõske ja niiske ka seejuures. Kogu aeg on palav, kogu aeg on kleepekas. Tuul on nagu föönist. Mõnel päeval olid mul näpuotsad omaenda higis ligunemisest lausa kortsus, nagu oleksin liiga kaua vannis olnud. Ja nii me siis tilkusime, higist ja selle sisse segatud päikesekreemist ja kangest putukatõrjevahendist.

Maanteid on riigis umbes 3, ülejäänud transport käib jõepaaditsi. Kõval kanuulaual ilma seljatoeta tundide viisi tulise päikese praadimine on ka üsna väsitav. Jalgupidi vees veel seejuures, sest need õõnestatud puutüvedest tehtud sõidukid lekivad igast otsast ja paadimees peab pidevalt seda vett paadipõhjast välja ammutama. Mida ta ei saanud kogu aeg teha, sest vahepeal oli tal ka muid ülesandeid. Nagu näiteks meile puu otsast madusid vaatamiseks alla tuua. Aga samas oli see äärmiselt kasulik näiteks kala püüdmiseks. Püüdsid kala kinni, lõid ta nuiaga uimaseks ja lükkasid paadipõhja edasi ulpima ja värske püsima. Jaa. Oli täiesti teistmoodi kui kõik mu varasemad reisid üldse. Oli väga tore. 

***

Nüüd olen ma seda postitust siin vaadanud nii umbes vist kolm nädalat. Vahepeal läks elu kuidagi kiireks. Oli veel üks Strasbourg. Tore ja intensiivne, nagu alati. Seal on alati palju ja erilist tööd, pluss palju ja erilist suhtlemist. On meediaüritusi ja harva kohatavaid inimesi, tavapärane istungitöö + erilisemad ülesanded + Brüsselisse jäänud kolleege on alati vaja selle ja teisega hädast välja aidata. Pluss kindlasti on mingid tehnilised tõrked ja lisaks püüavad kõik alati teatud rühmiti õhtuti pärast kõige kiiremat heinaaega koos sööma ka klapitada, nii et uneaeg ei saa garanteeritult mitte ühelgi ööl täis. Ikka on kell juba hilja ja siis on vaja vara tõusta :). Aga sellegipoolest mulle väga meeldivad need Strassu nädalad. Kohe nii eriline ja elus tunne on seal koridorides niimoodi enesekindlal sammul tõtata, tähtsad asjad ja inspireerivad kohtumised muudkui ootamas ja nii kiire-kiire, aeg muudkui lendab, juba on vaja sellele joon alla tõmmata ja sinna joosta, või mujale, sest keegi ootab ja miski heliseb ja millelgi on tähtaeg ja lõpuks on pissihäda või nälg ka alati nii suur, et enam ei kannata edasi lükata.

Aga jah. Siis edasi. Mis siis edasi oli? Aacheni jõuluturg vist. Kuulus ja ülistatud. Ja täitsa kena, ehkki väga ülerahvastatud. Ja ma kujutasin seda ette kuidagi suuremana. Luxi oma on ikka ägedam :). Küll aga anti meile Aachenis keset jõuluturgu täitsa korralik paks lumesadu. Selle eest saab see weihnachtsmarkt mu eest kõik võimalikud lisaboonuspunktid. Suuuuuuured räitsakad lendasid, entusiastlik koor laulis raekoja treppidel jõululaule, hapukapsas lõhnas üle terve linna ja sinise tunni videvikuvalgus oli kioskite kollase valgustusega visuaalselt nii ilusas kontrastis. Ühtlasi jõin esimest korda kuuma munapunši ja see oli väga hea. See kõik hakkas looma sel hooajal täitsa esimest korda täitsa korralikku grammikest täitsa päris jõulutunnet.

Brüsseli jõuluturule ma pole see-eest veel jõudnud. Nädala lõpus tulevad külalised. Siis ehk, nendega. Kui ma ikka jaksan, sest homme õhtul ootab ees hilisõhtune triloog ja nendel on meil siin viimasel ajal kombeks kesta varaste hommikutundideni. Selle nahka läheb kahjuks sel aastal ka Eesti esinduse jõulupidu :(. Millest mul on väga kahju. Mäletan eelmisest aastast, kui imelised seapraed ja muud söögid-joogid neid seal olid. 

Võib-olla on mul need mälestused nii roosilised muidugi sellepärast, et eelmisel aastal läksin ma sinna peole vahetult pärast COVIDit, olles hea kümme päeva söönud väga vähe ja väga lahjat, no seda, mis kodus kätte juhtus, kui üldse isu oli. Misjärel tundus see pidu ikka kohe no ERITI vinge. Seapraad, verivorstid, kartulisalat, kiluleivad, suitsulõhe, toorjuustukoogid, ehtne Eesti talvine rasvane kraam. Ma ei saanud vist pärast terve öö magada, sest sellest ootamatust rasvalaadungist oli pärast COVIDi paastu nii paha ja raske olla. 

See-eest ilmus mu elamisse vahepeal kuusk. Esimene mujal kui Pärnus minu elamisse ilmunud kuusk üldse. Nii naljakas ikka, mul polnud isegi tol aastal, kui jõulude ajal kipsjalaga Luxis olin, kuuske. Väljamaal on see alati tundunud kuidagi keeruline organiseerida. Pluss ikka ja alati on olnud tunne, et mis ma ikka tapan seda puud, ma ju lähen kohe ära. 

Ega ma nüüd ka ei plaaninud osta. Aga naabripoiss oli kaljukindel, et temal on ikkagi kuuske tarvis. Ja et tulgu ma, aidaku valida, kui endale ei taha. No läksingi siis. Ja aitasin nii hästi valida, et valisin ikkagi lõpuks endale :). Ja nüüd ta lõhnab mul siin. Päriselt, leidsimegi isegi siinmail ehtsad lõhnavad kuused. Kõik ei olegi mingid nulud või muud plastikut meenutavad lõhnatud asjad. 

***

Noja nii mul selle kirjutamisega siin kogu aeg ongi. Vahepeal on eelmise jupi kirjutamisest möödunud veel nädal. Ma ikka avan tegelikult Bloggerit küll teinekord. Hakkan isegi kirjutama. Kirjutan valmis pool või kolmveerand postitust, aga siis on vaja kuskile muud tegema suunduda. Postitus jääb vedelema. Järgmine kord tundub see juba nii aegunud ja vana, et ma jätan selle mustandite kausta ning alustan uue postitusega. Mis jääb jälle pooleli. Täitsa nõiaring. Seekord otsustasin siis teisiti proovida. Tulgugi siis päeviku stiilis postitus, eri ajahetkedest. Sest nüüdseks on eelmise lõigu kirjapanekust möödas veel nii umbes nädal või nii. 

Ja nüüdseks tean juba näiteks öelda, et Brüsseli jõuluturg on sel aastal täitsa tore. Kuidagi rohkem kioskeid, rohkem ja erinevamat süüa, vähem rahvast ja lühemad järjekorrad. Käisime reede õhtul pärast tööd ja seal sai siiski täitsa veel jalutada, vaadata ja olla. Toredaid asju müüdi ka. Püüan sinna mingil hetkel vist tagasigi minna, sest paar söödavat asja jäi silma, mida mul vist oleks vaja. Eestisse kaasa võtta :). 

Jõudsime jõuluturul lonkides muu hulgas ka renoveeritud börsihoone katusele, kus on nüüd õllebaar ja vaateplatvorm väga ilusate vaadetega vanalinnale. Ja käisime vaatamas La Monnaie ooperis Rimski-Korsakovi ooperit "Muinasjutt tsaar Saltaanist". Kentsakal kombel on Brüsseli ooperis juba teist aastat järjest väga venekeskne hooaeg. Pariisis ka tegelikult. Muidu mängitakse ikka umbes ainult Mahleri kontserte ja Itaalia oppereid. Aga just nüüd, kui Ukrainas on sõda, on igal pool võetud kavva nii palju Vene tükke, et neid on kohe nagu raske vältida. Ja eks need on üsna ahvatlevaks ka tehtud. Ma olen mitu korda siin mingis moraalses dilemmas vaevelnud et kas ma näiteks peaksin vältima ooperit, kus laulab peaosas Anna Netrebko, või ma ikkagi võiksin minna seda vaatama, kui see juba kavva on võetud. Noh. Jah. 

Vähemalt tsaar Saltaani loos mängisid koos nii Vene kui ka Ukraina solistid. Ning selliseid tükke kuuleb siin Lääne-Euroopas ikkagi nii üliharuharva, et ma tahtsin juhust kasutada ja läksin. Ja küll oli vahva lavastus. Eriti just kostüümid ja lavakujundus olid nii ägedad, see oli tehtud kõik nii muinasjutuliseks ja multifilmilikuks. Solistid olid väga hääd. Ja no muidugi La Monnaie koor on ülitugev ja nii võimas. Ühesõnaga, väga meeldis. 

No igatahes. 

Suriname pilte on mul ikkagi nüüd veel üle nelja tuhande ära sorteerida :). Ja neile on lisandunud pildid Pariisist, Aachenist ja Brüsselist. Võib-olla jõulupuhkuse jooksul saan neid ka nautida. 

Olge mõnnad. Ma nüüd hakkan uueks nädalaks valmistuma!

Maris

Kohanemine eluga Belgia kuningriigis

Mm. Vahepeale on jäänud õige mitu sündmuste- ja reisiderohket kuud. Ma ei teagi kohe, millal ma jõuan ükskord oma maikuu Tuneesia pildid lõpuni vaadatud. Ja kõik need ülejäänud ka, mis pärast seda tehtud on. Aga. Ma parem ei hakka juttudega ka nii kaugele ajas tagasi üldse minema. Siis venib tekst nii pikaks, et jääb jälle pooleli. Võtame lühemalt, päev korraga, praegusest hetkest.

Brüsselis on uus tööhooaeg suure hooga alanud, kungi endiselt 23-kraadised ilmad jätavad mõnikord petlikult mulje, et alles on augusti lõpp. Aga suviti tühjade tänavate asemel on igal pool rahvahordid, kalender on igasuguseid tööüritusi ja -asju täis ning trennid ja kontserdisarjad on ka jälle käima lükatud.

Need on olulised tähelepanekud, sest ma otsustasin millalgi leida endale selleks hooajaks jõusaali kõrvale ka mingi vesivõimlemise või ujumise või muu sellise trenni, et ennast natuke rohkem ja mitmekesisemalt liigutada. Ja selgus, et mul on kodust 15 minuti kaugusel täitsa kohe nagu linnaosa ujula. Ja seal on täitsa olemas vesivõimlemine, normaalsel kellaajal ja normaalse hinnaga. Stiilis 7.50 kord, ilma mingi 150-eurose kohustusliku kuuabonemendita ja nii. Ostsin sinna pimesi kümne korra kaardi ja olen nüüd jõudnud mitu korda ära käia. 

Ütleme siis nii, et mõnes mõttes on see ujula pakkunud mulle ühe suurematest kultuurišokkidest siin Brüsselis. No sellest ma üldse ei hakka rääkimagi, et see on tilluke, 25-meetrise basseiniga ja hirmsasti ülerahvastatud. Siin riigis vist ei olegi MITTE ÜHTEGI kohta, mis ei oleks ülerahvastatud. Aga ühtlasi on selle ujula dušid absoluutselt avatud, no nagu keset randa oleks. Mis tähendab, et seal ei saa pärast klooriveest tulekut ennast korralikult ilma trikoota pestagi. Siin riigis tuleb ujulast koju duši alla minna.

Lisaks on neil kõrgele lae alla paigutatud ainult umbes täpselt kaks niru fööni, mis käivad 20-sendiste müntidega!!! Ja kui juhtumisi 20-sendist pole, tuleb märja peaga majast ära minna. Ja isegi kui on, tuleb ikka märja peaga majast ära minna, sest need föönid on nii kõrgel ja nii nõrgad ja puhuvad täpselt 2 minutit, et juuksed ei saa sellest tegelikult eriliselt kuivemaks. Esimest korda ujula poole minnes ma just imestasin, et miks küll on kogu tänav täis märja peaga inimesi. Nüüd ma siis tean. (Ja olen nüüdseks omandanud oskuse oma föön-koolutajat kaasa vedada. Seda ei ole veel ära keelatud. Aga võib-olla oli tegu nii ootamatu möödahiilimisega kehtivast korrast, et ujula šokeeritud juhatus valmistab praegu ette kõikide stepslite külge mündipilu kinnitamist. See isegi väga ei üllataks mind.)

Ühtlasi on sinna ujulasse kohutavalt keeruline sisse saada. Sest, noh, lisaks trenni broneerimisele ja selle eest maksmisele tuleb eraldi osta siiski ka ujula sissepääsupilet. Ja ujula kassaonu nõuab sissepääsu lunastada soovijalt Belgia ID-kaarti, millel oleks kirjas inimese aadress. Ikka selleks, et teada, kas ma elan õiges linnajaos. Sest siis on üks hind. Kui ei ela, on teine hind. Aga minul on, vaadake, diplomaatiline ID-kaart, mis on täitsa ilma aadressita. Ja onu siis siunab iga kord mind nähes pikalt ja laialt Belgia riigivõime ja õiendab, et tema ikkagi üldse ei taipa, mis mõistus on välisministeeriumil sellist dokumenti välja anda, kust tema üldse teada ei saa, kes kus elab. Sest ilma selle teadmiseta on tema pandud tanki ja täiesti lahendamatusse olukorda, kus temal on absoluutselt ilmvõimatu ja halb oma tööd teha. 

Oleks siis, et ta lubaks mul osta selle kallima, üldpileti. Eiei, ikka õudne sõda tuleb sellest minu salastatud aadressist teha iga viimane kui kord. Viimane kord tuli mulle siis omast arust geniaalne mõte, et äkki saaks tema käest ka osta kümne korra kaardi, et äkki siis läheksid järgmised korrad hõlpsamalt. Küsisin. "Aga mis te nüüd, madame, see on absoluutselt ilmvõimatu niimoodi, kui teil ID-kaardi peal aadressi ei ole," karjatas onu kohkunult. "Nii ei saa me teile küll mingit abonementi pakkuda! Te peate minema oma tööandja juurde ja paluma tal saata kiri linnaosavalitsusse ja siis te peate minema linnaosavalitsusse ja võtma sealt allkirjastatud ja pitsatiga tõendi, et te elate, kus elate, ja siis kui te sellega tagasi tulete, siis ma saan teile müüa kümne korra kaardi." No ma lõin talle siis linnaosavalitsuse saadetud domiciliationi e-maili letti ja arvasin, et aga äkki see sobib. Ilma kirja vaatamata teatas ta muidugi kohe, et ei sobi. Pikema veenmise peale heitis kirjale ikkagi pilgu. Loomulikult oli see tema jaoks täiesti vales fondis ja vale suurusega ja, noh, minu telefonis, mitte tema ees allkirja ja pitsatiga paberil. Aga lõpuks teatas ta mulle suure hädaldamise ja segaduses olemise peale siiski armulikult, et hea küll, "c'est accepté", ja müüs mulle kümne korra kaardi. Jumal olgu kiidetud! Saan järgmine kord kohe märksa hiljem kodust välja astuda!

Mnjaa. Muidu olen ühtlasi soetanud selleks hooajaks ohtralt kontserdipileteid. Chopini kontserdil juba käisin. See oli kuninglikus konservatooriumis ja oli muidu väga tore. Pianist oli tunnustatud ja imeline. Ainult et TA INISES TERVE KONTSERDI AJA meloodiat kaasa. Kõik kõige lüürilisemad, vaiksemad ja ilusamad kohad tuli saalil kuulata tema hingestatud porgandihäälset üminat. Nomaitiea. Teinekord on orkestridirigentidel selline komme. Aga see ei kosta nii väga välja. Martin Garcia Garciat ma enam rohkem kuulama ei lähe.

Ühtlasi käisin kuningliku akadeemia korraldatud fuuga kui muusikavormi teemalisel loeng-kontserdil. Mida reklaamiti ikka no päriselt loeng-kontserdina. Aga mis oli siiski 99,9% loeng ja 0,1% kontsert - kui kontserdiks lugeda aeg-ajalt ühel käel paari illustreeriva takti mägimist. Tundsin end kohati kui kunstiteadlaste sekka tagasi sattununa. Kuulasin prantsuse keeles juttu stiilis "Ekspositsioon ei pruugi lõppeda ka pärast teema läbiviimist kõigis häältes. Toimuda võivad veel lisaläbiviimised toonika- ja dominanthelistikes. Kui pärast ekspositsiooni lõppu toimub uus teema läbiviimiste laine kõigis häältes, siis sellist nähtust nimetatakse vastuekspositsiooniks ehk kontraekspositsiooniks. Vastuekspositsiooni põhimõtteks on, et dux teiseneb comesiks ja vastupidi, kuid sellel reeglil on ka erandid." Lugesin vahepeal arusaamise huvides eestikeelseid fuugat kui muusikavormi lahkavaid tekste kõrvale ja otsustasin käigu pealt hästi sujuvalt, et sarja järgmisele, sonaadi teemalisele loeng-kontserdile ma siiski ei lähe. 

Kuninglikel teemadel jätkates - ühel päeval astusin sisse Põhjamaade toidukaupa müüvasse poodi, kus ma polnud varem käinud. Seal oli leti tagai üks hästi jutukas onu, kes pani mind natuke mõistma aafriklaste ja ladinaameeriklaste suurt viha kolonisaatorite vastu. Onu küsis nimelt, kust ma pärit olen, ja kui ma ütlesin, et Eestist, leidis tema suure rõõmuga, et oo, siis me oleme ju täitsa naabrid. Ja õigupoolest olime me kunagi lausa kaasmaalased. Ja et Rootsi oli meile ikka väga hea riik, me olime ikkagi rootslastega kõik täiesti võrdsed ja puha. Et kas ma ikka tean, et eestlased peavad Rootsi aega vanaks heaks ajaks. 

Eino. Muidugi ma tean. Aga. Mu meelest on ikka üsna jabur, kui vallutaja vallutatule rõõmsalt ja uhkelt seletab, et ta oli ikkagi NII HEA vallutaja, ikka nii palju parem kui venkud hiljem, nii et palume aplausi ja tänuavaldusi! Mnjah. Kas see ei võiks siiski jääda ainult koloniseeritu poolseks hinnanguks? 

Ahjaa. Aga muusikaürituste juurde tagasi pöördudes. Olen eesootavaks hooajaks varunud ka paar ooperipiletit. Sellest kogemusest õppisin, et siin riigis saab ooperit armastada ainult ÄÄRMISELT otsusekindel ja organiseeritud inimene. Soovitatavalt ka pururikas. Sest see piletite soetamine on siin ülimalt vaevaline. No näiteks, 19. septembril avasid La Monnaie ja Pariisi ooper mitme mind huvitava etenduse piletimüügi. Aga mul oli sel päeval juhtumisi hirmus kiire. No polnud võimalik hakata piletitele mõtlema, kui meeldetuletus tirises. Tulemus: 19. septembri õhtuks oli nii Brüsselis kui ka Pariisis veel mõneks üksikuks jaanuari kuupäevaks mõni üksik pilet alles. Need olid eranditult suurusjärgus 200 eurot tükk või siis piiratud nähtavusega kohad kuuenda korruse viimase rea lisatoolidel prožektorite taga. 

Nüüd, eelmisel nädalal avati veel ühe etenduse müük. Seekord läks vähe paremini, mul oli võimalik kohe veebi tormata, kui äratuskell viis minutit enne õiget aega helises. Loomulikult ei olnud ma aga ei ainus ega ka esimene huviline. Sattusin veebilehe asemel lehe virtuaalsesse sissepääsusappa. Läks isegi hästi, ootasin võib-olla 5-10 minutit. Aga juba sabas kuulutatati kõigile ootajatele rangelt, et igaühel on oma korra ajal aega täpselt 5 minutit kohad valida ja ost sooritada. Kes hakkama ei saa, visatakse lehelt välja. Noja kui ma pääsesin pileteid valima, olid pooled istekohad minu soovitud kuupäevaks juba ära rabatud. Õnneks oli vajalikus hinnakategoorias siiski veel valida täitsa mitme rea vahel ja mul õnnestus ette nähtud viie minuti jooksul vajalikud kolm piletit siiski ära skoorida. Detsembriks. Eks ma siis nüüd ootan huvi ja elevusega. Ja, ai, olgu see etendus parem tasemel!

Vot. 

Aga nüüd saigi mul tänaseks kirjutamise isu jälle otsa. Teeme siis selleks korraks jälle lehva-lehva ja olge tublid!

M.

Aasta ja natuke Brüsselit

Olen nüüd aasta ja natuke Brüsselis elanud. Ma ei ole juba ammu enam üheski seltskonnas värskeim siia linna kolinu. Siin on ikka liikuvus hoopis teisel skaalal kui Luxis. Mu vahetusse töökollektiivi on pärast mind saabunud vähemalt kuus uut inimest. Nendega võrreldes olen ma juba täitsa kogenud brüssellanna ja pressinõunik :). Pean nii mõnigi kord vastama nende küsimustele, kuidas meil tavaliselt see või teine asi käib ja kuidas me mingites situatsioonides peaksime reageerima. See on täitsa meelitav, ehkki naljakas ka. Sest näiteks asjades, mis toimuvad ainult kord aastas, ei ole mul ju ikka veel tavalisusest aimugi. Aga noh, küll jõuame ka sinna. Väga varsti, arvestades, kui kiiresti see esimenegi aasta on läinud. Nojah. Ja alles paar nädalat tagasi sain näiteks ühel eestlaste üritusel tuttavaks inimesega, kellel oli käimas tervelt kuues päev Brüsselis. Ja juba on meie peadirektoraadist ära minemas teine vahetus praktikante, keda ma mäletan :). Siin kogu aeg keegi läheb ja keegi tuleb, see ei tundugi siin kellelegi kuidagi eriline, mulle näib.

Muidu on mul endiselt kogu aeg hästi huvitav. Uus töö, uus osakond, uus ülemus, uus kodu ja Brüsseli mitmekesisus meeldivad endiselt väga. Ja siia seltskonda on olnud nii uskumatult palju lihtsam sisse sulanduda kui Luksemburgis. Inimesed on nii palju avatumad ja suhtlemisaltimad. Luxis läks ikka täitsa mitu aastat, enne kui tekkisid inimesed, kellega päriselt rääkida, vabal ajal koos midagi teha ja kuskil käia. Siin - siin on natuke vastupidine lugu. Aega on vähem kui inimesi, kellele tahaks seda pühendada. Vahvaid mõtteid, kutseid ja huvitavaid võimalusi on rohkem kui päevi nende elluviimiseks. Peab ütlema, et praegusega võrreldes ma ikka täitsa magasin Luxis need kümme aastat. Õnneks ma olin sellega seal ka rahul. Ehkki praegu tundub küll, et natuke liiga kauagi magasin :). Pisut selline tunne on nagu pühapäeviti, kui ma kogemata liiga hilja ärkan ja siis on pärast kahju, et pool päeva on juba otsas. 

Igatahes. Üle-eelmisel nädalavahetusel oli mul muidu vahelduseks jälle Luxi asja. Üle täitsa mitme kuu, viimati käisin vist äkki veebruaris või märtsis. Päris naljakas oli. Seekord ei tundnud ma Luxi suhtes enam üldse mingit nostalgiat. Tänavad tundusid nii laiad ja tühjad ning majad kohe eriti näotud kandilised krohvkarbid. Ju ma olen nende Brüsseli lipp-lipi ja lapp-lapi peal hoonete, jõle ebaühtlaste munakivitänavate ja pidevate rahvamassidega ära harjunud. Sõpru ja vanu kolleege oli see-eest väga tore näha. Seekord oli seal üks pidu ja külaskäik teises kinni ning nägin palju rohkemat rahvast kui viimastel kordadel. Kuulsin lõputult igasuguseid uudiseid, õppisin ära mitu uut lauamängu ja ajasin ära palju tarvilikke asju. No näiteks ostsin kohvi ja paar uut rinnahoidjat. Sest mul on paljude asjadega veel nii, et ega ma täpselt ei tea, kust midagi siin Brüsseli linnas otsida. Luxis see-eest on mul eluks tarvilikeks asjadeks ammu välja kujunenud kindlad kohad ja kui juba Luxis viibida, siis on need alati ka ka palju lähemal ja kättesaadavamad kui siin Brüsselis. Sest, noh, näiteks Nespresso poed satuvad seal mulle kohe igal rajal ette. Aga siin ma tean ainult ühte ning see on mu tavapärastelt trajektooridelt nii kaugel eemal, et kohvivarude täiendamine kujuneb eraldi mitmetunniseks ettevõtmiseks. Hee. Noja ükskord saabusin ma Luxist tagasi näiteks kahe pange ja hiirelõksudega. Sest neid ma ei osanud ka siin Brüsselis kuskilt otsida. Jne jne jne.

Kui nüüd aga jutujärjega Brüsseli poole tagasi tüürida, siis paar nädalat tagasi käisin naabripoisiga vaatamas linna peaväljakul toimuvat UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvat Ommegangi paraadi. See osutus ülimalt ägedaks. Põhimõtteliselt kordavad nad siin suviti igal aastal 16. sajandil Karl V auks korraldatud rongkäiku, millel osaleb üle 1400 kostümeeritud tegelase ja toimuvad igasugused 16. sajandile omased meelelahutused. Näiteks lipuetendused, skulptuuride ja pühakute vedamised, ratsaesinemised ja kõmpidel kaklused. See viimane oli eriti üllatav. Nagu päriselt, peaväljakule ilmus terve salk kõõõõõõõõrgetel kõmpidel mehi ja poisse ning siis nende eesmärk oli kõik teised kõmpidelt alla kukutada, kuni üksainumas püsti jääb. See oli väga põnev, nad olid nii osavad. Jooksid isegi rahva seas tribüüne mööda üles oma kõmpidega. Kõige üllatavam oli minu jaoks aga see, et midagi säärast üldse tänapäeval lubatakse. Üks osaleja viidi platsilt ikkagi kanderaamil lausa ära. Sest, noh, ega need allasadamised neil seal väga kontrollitult ei juhtunud. Huvitav, kas see läheb neil ravikulude hüvitamise kontekstis tööõnnetusena kirja :)? 

Ühe teise asjaga üllatas Ommegang veel. Mulle nimelt väga meeldis, et pidustuste alguses mängiti kõigepealt Belgia hümni, mida muidugi kuulati püsti seistes ja inimesed laulsid kaasa. Aga siis selle järel mängiti ka Euroopa Liidu hümni, ja inimesed kuulasid seda ka püsti seistes ja laulsid kaasa. Sellist asja nägin ma esimest korda. See komme oleks minu meelest täitsa paslik laiemalt üle võtta. Kuluks täitsa marjaks, et inimesed mõnikord Euroopa Liidust ka pidulikus või positiivses kontekstis mõtleksid. Muidu tuleb EL jutuks ainult kirumistes. Küll jälle otsustati Brüsselis nii nõmedasti ja naa pahasti. Aga Euroopa Liidust on ju ikka päris palju kasu ka olnud. Selle lõputu siunamine ja sellele käega löömine ei ole päris ära teenitud, mu meelest. Ja on natuke ohtlik ka.

Igatahes. See nädal ootab siin ka suur pralle ees, rahvuspüha. Reede, 21. juuli on meil sellel puhul lausa töölt vabaks antud. Eelmisel aastal käisin ma sel peonädalavahetusel veel Luxis asju pakkimas, nii et ma isegi ei adunud, et siin midagi erilist toimub. Aga seekord olen peoplaanidega täitsa kursis ja kavatsen minna fotokaga ringi kolama. Kesklinnas toimub paraad, lisaks on mingisugused riigistruktuuride tutvustamise üritused ja õhtul on minu lähedal pargis suur tasuta vabaõhukontsert ja valgusetendus ka. Mugavalt lähedal. Lähen kindlasti vaatama. Saan ehk mõne Belgia kaasaegse muusiku teada ja puha. 

Muide, see rahvuspüha seati siin sisse 1831. aastal, kui Léopold I andis 21. juulil parlamendi ees kuningaks astumise vande. Ja, üllatus-üllatus,  sellest ajast saadik Belgia kuningaid ei kroonitagi. Rääkis mulle eile üks kirglikust monarhistist tuttav :). Belgia valitsejatel päriselt ei olegi üleüldse krooni olemas ning nad astuvad siiani ametisse parlamendi ees vande andmisega. Väga huvitav, mu meelest! Ühtlasi jõudsin ma sellesama kirglikust monarhistist töökaaslase jutte kuulates järeldusele, et mul oleks ikka hädasti vaja seal Laekeni kirikus ära käia, kuhu kõik Belgia valitsejad maetud on. Üks hea jutuvestja oskab ikka igasuguseid mõtteid ja tahtmisi äratada!

Mnjah. Muidu on siin Brüsseli linnas mu jaoks üheks suurimaks avastuseks kujunenud vist Marolles - ääretult tore linnajagu, millest ma enne kohe mitte midagi ei teadnud. See on üks paras boheemlik segasumma suvila, aga seal on nii palju vaadata. Lisaks on seal nii palju toredaid kohvikuid, söögikohti ja imelikke urkaid, kuhu mahub kokku heal juhul 30 inimest, aga kus on sellele vaatamata näiteks elav muusika (Le Strof näiteks). Veel on seal ka linna eri tasapindu ühendav lift, nagu Luxis! Ja palju päris toredaid katusevaateid ja kentsakaid poode ja, no sellest Jeu de Balle'i uskumatust täikast ma ei hakka parem rääkimagi. Seal oleks keegi nagu miljoni vanaema pööningud tühjaks teinud, kõik kotid suvalistesse hunnikutesse sillutisele tühjaks valanud ja siis on igaühe asi endale sealt midagi meelepärast leida. Kusjuures leiab kõike, alates 70 aastat vanadest ravimitest ja kasutatud aluspükstest kuni mitmesaja-aastaste uksenuppude ja korralike serviisideni. 

Ja siis ma olen praegu vaimustuses ühest ägedast dringikohast, mille leidsin täitsa puhtjuhuslikult tänu naabripoisile. Selle nimi on Goupil Le Fol ja see on nagu Luxi Café des Artistes kunagi oli, ainult et viis korda suurem ja teistmoodi :). Ja Le Jardin de Ma Soeur on ka tore koht. Oi, ja üldse, palju toredaid asutusi on siin Brüsseli linnas. Ma jõuan neisse küll harva, aga näete, aasta peale kokku võttes üht-teist ikkagi sigineb. A muidu ära eksin ma teinekord ikka veel ja mõnikord ma käin punktist A punkti B endiselt kuidagi ringiga, sest ma pole täpselt arusaamisele jõudnud, kuidas need teineteise suhtes asetsevad ja et on ka lühem viis. Aga eks mu teadmistepagas ikka kasvab ka, niimoodi tasapisi ja märkamatult.

Just eile otsustasin ma seda va teadmistepagasit teadlikult laiendada ka näiteks portsu kontserdipiletite soetamisega. Luxis käisin ma viimastel aastatel päris palju igasugustel klassikalise või maailmamuusika kontserditel, ooperis ja tantsuteatris. Aga kolimisjärgses süsteemituses jäi mul see aspekt viimase aasta jooksul üsna unarusse. Ma ju ei osanud midagi oodata ei uutest töörütmidest ega sellest, milliseks kujuneb mu sotsiaalelu või kas ma ka näiteks mingid trennikohad leian ja kui palju mul kõige selle kõrvalt üldse vabu hetki jääb. Nii juhtuski, et sattusin viimase aasta jooksul  täpselt kaks korda ooperisse, aga see oli ka kõik. Mul on siiani käimata isegi nii olulistes kohtades nagu Bozar ja Flagey. Aga nüüd, olles natuke Brüsseli elu juba näinud ja osates midagi ka prognoosida, võtsin kätte ja otsustasin selle suure teadmistelüngaga kõrvaldada. Leppisime ühe sõbraga kokku, et püüame kord kuus koos mõnel kontserdil käia. See lööb kohe kaks kärbest ühe hoobiga - võimaldab olla kultuurne ja püsida teineteise käekäiguga regulaarselt kursis. Noja eilseks olin ma lõpuks siis kontserdimajade kavad läbi töötanud ja sain uueks hooajaks piletid ära osta. Tore, on kohe midagi jälle nüüd oodata. Muu hulgas näiteks Vox Clamantise kontserti! :) Ma väga loodan, et valimiseelse tööhooaja puhul ei lisata meile päris igaks õhtuks mingeid üliolulisi läbirääkimisi või muid vältimatult olulisi tööüritusi, mis võiksid neid kontserte segama hakata... Mõned ooperipiletid tahan muidu veel ka osta. Aga need pannakse alles millalgi septembris müüki. Pean silma peal hoidma....

Nojah. Ühesõnaga. Aeg vist tänaseks otsad kokku tõmmata, on juba kirjutatud ka. Teinekord jälle. 

Olge tublid!

Maris

Hallitus

Rääkisin siin, et avastasin kodust magamistoa nurgast hallituse. Selgus, et katusel kuskil korstnajalamil oli olnud suur pragu ja vihma muudkui solises sealt sisse. Kusjuures see probleem oli ilmnenud juba enne minu sissekolimist, kui seda korterit remonditi. Omanik ütles minu kuuldes arhitektile, et näed, mäletad, see töö seal toanurgas, kus sein hallitas, on halvasti tehtud. 

Selgub, et oli tõesti halvasti tehtud. Keegi ei olnud küll viitsinud viimase remondi ajal katusele probleemi otsima minna. Selle asemel oli tõmmatud seinale krohvi alla kõige märjemasse kohta paar riba õhukest kilet lootuses, et see hoiab katuselt sisse sadava vee seina pealmisest kihist eemal. Aint et... 

Noh, esiteks ei katnud see ära tervet seina ja teiseks hoidis see kile niiskust veel rohkem paigal, nii et kui ma lõpuks sain majaomaniku ja ta arhitekti suure õiendamise, anumise ja ähvardamise peale nii kaugele, et need tulid paari Balkani jorsiga hallitavat ja värvi muutnud seinakatet maha võtma, oli seal krohvi all ikka kohe nagu täiesti lomp. 

Kusjuures nad alustasid seinakatte mahalõhkumist seina ülevalt äärest. Sealt oli krohv ainult kummis ja seal oligi see kile all, aga hallituselaik, selline vbla 40x20cm, oli seina all ääres liistu juures. Aga see neid üldse ei morjendanud. Lõid teised paar korda kelluga seal kummis kohas vastu seina, natuke krohvi kukkus maha ja nemad siis tõdesid, et näe, hirmus märg on tõesti. Aga et sellest nüüd siiski piisab, rohkem ei saa nüüd midagi teha. Las sein hingab nädalakese ja järgmisel nädalal me tuleme mötsime augu uuesti kinni. 

Näitan mina siis aga seina allääres olevat hallituslaiku ja ütlen, et võtke see nüüd ikkagi ka kohe ära. Ja selle peale teatavad nii arhitekt kui ka Balkani jorsid, et ei, sellel küll pole mingit mõtet. See on lihtsalt sellest, et vesi on sinna alla kogunenud, aga kui sein seest ära kuivab, siis ta enam ei hallita ega lõhna. Mina vastu, et aga ta ju ei kuiva, kui te teda lahti ei võta. Nemad jälle, et eiei, sealt ei ole üldse mõtet teda lahti võttagi, sealt pole ju krohv kummis, kõik on nii ilusasti tehtud ka, me pärast värvime selle lihtsalt üle ja siis te enam ei tunne hallituse lõhna. 

Einomaeitea, mis siinsetel inimestel viga on. 

Panidki mehed oma asjad kokku ja läksid minema. Ja mina otsisin oma tööriistakastist tavalise kruvikeeraja ja haamri, lõin kops-kops paar lööki hallitanud laigule ja võtsin poolelt seinalt veel krohvi maha. Muu hulgas sealt, kus hallitus oli. No seal otse loomulikult oli ka sein tagant ikka täiesti nii märg, et käsi sai seina katsudes märjaks. Ja nemad tulevad jutuga, et eiei, las olla, pole mõtet. 

Nad muidugi ilmselt vihastavad hirmsat moodi, kui järgmine nädal tagasi tulevad. Aga ehk panevad ikka kõik kinni, mis ma siin nende tööle lisaks lahti kiskusin. Ma ju siiski säästsin neid sama tööd mitu korda tegemast... Ehkki, samas, see tundus ikka no kohe nii märg, et võib-olla ei saa seda küll järgmine nädal veel kinni panna. Ja saaga niikuinii siis muudkui venib ja venib, kuni ma tahan juba suveks ära sõita, ma võin kihla vedada...

Suurlinna elust

Ah et kuidas ma siin elan? 

Tegusalt.

Kohe nii tegusalt, et mul algab nüüd tervenisti selle aasta viies nädalavahetus Brüsselis. Kõik varasemad olen kuskil ringi trööbanud. Luxis või Pariisis või Berliinis või Hollandis või jumal teab, kus. Hästi tore on niimoodi. Aga vahelduseks oli muidugi tore kodus ka olla ja natuke päriselt puhata. Päev otsa hommikumantlis istuda, vannis käia, elu üle järele mõelda, raamatut lugeda, telekat vaadata, lilli kasta ja vahepeal tehtud pilte sorteerida. Ehkki, kui järele mõelda, siis seda ma nüüd siiski ei tee. Sõidan hoopis homme hommikul kell 8 Hallerbosi metsa vaatama, kas metshüatsindid on juba sinised. Ja kui on, siis pühapäeva hommikul sõidan sinna koguni kell 5.30 hommikul, et neist mõned kaunid päikesetõusupildid teha.

Muidu olen viimasel ajal kuidagi eriti palju tegelenud ja tutvunud ka Brüsseli eluolu ja olmeprobleemidega. Igavest sagimist ja korraldamist peab siin ikka olema. Olen avastanud nii head kui ka halba. Hea on näiteks see, et siin saab täiesti hõlpsalt ja ilma igasuguse tseremoonitsemise, palumise ja hullu ajastamiseta endale arsti koju kutsuda (ma olen see talv kohe enneolematult palju haige olnud, viimati oli mul veebruaris-märtsis korralik põskkoopapõletik). Ainult helista valveperearstide numbrile ja esimene ettejuhtuv saadetaksegi, kohe paari tunni jooksul. Isegi nädalavahetusel, ta täiesti kohe niimoodi KOHE tulebki. See on nii tänuväärne. Ei pea halva enesetundega välja koleda ilma kätte minema, veel rohkemaid haigeid täis ühistransporti ronima ega kuskil ooteruumis tundide viisi elavas järjekorras passima. Hind on natuke kõrgem kui ise kuskile kohale minnes, jah, aga ma olen Luxis sellist hinda ka täiesti tavalise visiidi eest maksnud, nii et pole siiski hullu. Tõeliselt hea asi! Kui mul ühel päeval peaks siginema päris oma perearst, vot siis ma ei tea, kas seda teenust enam kasutada saab, sest nad saadavad ju kelle iganes. Aga kui juhuslik perearst sobib, on see ikka ülihea võimalus.

Teise hea asja sain teada, kui käisin tugitooli ostmas. Leidsin ühe, mis oli mugav, sobivat värvi ja kohe saadaval. Tahtsin ta ära osta. Ja naiivselt ma muidugi arvasin, et kui ma ta ostan, siis ta toimetatakse mulle koju. Et noh, mööblipoes ei ole ju normaalne oodata, et kliendid lahkuvad, kaup kaenla all. Aga võta näpust. Müüja teatas, et põõõõõhimõtteliselt on kojutoimetamisteenus neil olemas küll, aga see on hästi keeruline ja maksab 80 eurot, mööbel pannakse ainult maja ette maha, majja ja tuppa tuleb see ikka ise viia, ja esimene võimalus on viie päeva pärast. Et nende nägemuses peaksin ma selle siiski ise ära viima. Noh, aint tugitool oli nii piisavalt suur, et tavalise rendiauto uksest see küll sisse poleks mahtunud. Vaatasin, kaalusin, ja olin valmis kauba katki jätma. 

Seda ohtu nähes tormati aga olukorda päästma. Mul kästi helistada ühte kindlasse taksofirmasse ja küsida pakitaksot. Väidetavalt nemad ise ei saavat sinna helistada, sest nende helistamise peale ei tulda, aga erakliente teenindatakse. Hirmus segane, hämar ja arusaamatu jutt oli. Et ma helistagu ja siis takso tuleb, aga ma pean enne ise ära minema ja ruttu koju jooksma, sest see takso inimesi ka peale ei võta ja kauba tellija peab olema kodus, muidu jääb kaup katki. Ülikeeruline tundus, mis krdi imelik taksofirma see selline on, mis inimesi peale ei võta? Aga tundus ka ahvatlev kogu selle asjaga samal päeval ühele poole saada, nii et no ma siis ikkagi helistasin. Ja vastas täitsa dispetšer, kes võttis rahulikult teadmiseks, et ma soovin, et nad läheksid minu eest poodi ja tooksid mulle sealt ära tugitooli ja tumba. Küsis täiesti enesestmõistetavalt, kas on vaja rekat või sobib pirukas. Ja siis lubas, et poole tunni pärast on kohal, hind on 15 eurot. Ma pidin istuli kukkuma. Imeline ju! See oli see hea asi.

Küll aga. Kui suur Balkani mehemürakas mu mööbli mu trepikojas maha pani, selgus, et lift ei tööta, nagu kiuste. See enam ei olnud nii tore. Ma elan kuuendal korrusel. 

Ütleme siis nii, et sellel päeval teenisin ma küll magustoidu välja. 

Tõsiselt kehva lugu on aga see, et ühel päeval peaaegu neli nädalat tagasi hakkasin ma magamistoas hallituse lõhna tundma. Kui tuulutamine ei aidanud, hakkasin mööblit ümber tõstma ja uurima, kust see tuleb. Novat, selgus, et katuselt oli kuskilt vett seina sisse lekkinud ja kapi taha seinanurka oli tekkinud hallitus. Oeh. Kuidas ma VIHKAN selliste asjadega tegelemist. Ja selle lahendamine võtab ju kõik hirmus palju aega. Ainuüksi selle peale läks poolteist nädalat, et majaomaniku arhitekt asja vaatama tuleks. 

Lõpuks nüüd sel nädalal käisid katuseparandajad, kes leidsid katuselt lekkekoha üles ja parandasid ära. Olid väga rõõmsad ja teatasid, et nüüd tuleb kuu-paar oodata, kuni sein kuivab. Mille peale mina arvasin, et tore, las kuivab, aga senikaua võetagu mul siit see hallitav krohv juba maha. Kuivabki ju kiiremini ja on mul siin elamine tervislikum ka. Ma olen nimelt juba nädalaid diivani peal maganud ja magamistoas kõiki aknaid lahti hoidnud, sest see haiseb nii kuradima halvasti. Aga nemad arvasid vastu, et ei tea, see töö jupitamine küll pole kellegi asi. Et ootame, kuni kõik ära kuivab, ja siis teeme kuu-paari pärast kõik korraga. Võtame vana krohvi maha, paneme uue peale ja värvime ühe soojaga kohe ära kah. Normull ju.

Võeh. Ma siis sain püha viha täis, võtsin ja kirjutasin üleeile majaomanikule, -haldurile ja arhitektile kõikide õigete aktsendimärkidega peenes prantsuse keeles viisakuse, ähvarduse ja palumise piiril kõikuva kirja sellest, kuidas hallitus on tervisele ohtlik ja kui kohe midagi juhtuma ei hakka, lähen ma seniks hotelli, kuni see on mu kodust likvideeritud. Et Jourdani platsi Sofitel on mu kodule kõige lähem hotell, mistap ma valin selle, ja et me oleme ju kõik nõus, et sellisel juhul on õiglane, kui ma arve neile saadan. Jourdani platsi Sofitelis oli sellel nädalal ühe öö hind keskmiselt 293 eurot, teile teadmiseks. 

Eile ehk päev hiljem oli mul arhitekt ukse taga, kes tänas mind lahkelt ja viisakalt kodus olemise eest, nuusutas, koputas, uuris materjale ja lubas kolme tööpäeva pärast ehitusmeeskonnaga tagasi olla. 

Iseenesest väga tore! Aga kuidas mulle ei meeldi bitch olla. Miks normaalsest rääkimisest ei võiks piisata? Miks peab tingimata ähvardamise ja väljapressimiseni langema?

Aga nojah. 

No igatahes sellises vaimus elan siin. Aga vahepeal käisin ka mitu korda ooperis, mis oli väga huvitav. Sellised teistmoodi mitmeosalised spektaaklid olid. Neljast Donizetti ooperist oli tehtud kaks kolme ja poole tunnist üritust, kus ooperilauljad toodi parterisse inimeste sekka ja koor pandi ümber saali rõdudele, nii et hääli kuulis täiesti ootamatu nurga alt ja see oli väga võimas. Ja üldse oli teistmoodi, taust oli videona tehtud, ooperisüžeed tutvustasid õhtujuhid, peategelasel kuninganna Elizabethil oli kõnelev ja tema tundemaailma selgitav näitlejast alter ego ja nii. Aga mulle väga meeldis, kuigi sellise kaasajastamisega pannakse tihti pigem puusse. Esinejad olid ka megad, üks Austraalia kontratenor võttis ikka kananaha ihule.

Nii et tegelt on ikka äge :). 

Ja rohkem ei viitsigi kirjutada jälle. Lähen hoopis ära õhtule, hommikul on siiski varajased plaanid. 

Ööd!

M.

Elumärk

Olen nüüdseks elanud Brüsselis pisut üle seitsme kuu. Paar nädalat tagasi sain lõpuks isegi Eestist vaibad kätte, tellisin paar väikest mööblitükki ja riputasin mõned pildid seinale! Nõudepesumasina jooksutasin puhastusrežiimil läbi ja koristaja ametliku töölevõtmise paberid lükkan ka kohe-kohe käiku. Külalistevoodit, tugitooli ja telekariiulit on ikka veel vaja, aga põhimõtteliselt hakkab mul kodus juba sellise püsiasustuse moodi välja nägema ja tunduma.

Tööl on endiselt hullult äge. Detsembris-jaanuaris käisin järjest Strasbourgis, see võimalus meeldib mulle väga. Isegi kui detsember oli töö mõttes kreisi ja jaanuaris suutsid prantslased oma streikidega selle rändamise igavesti keeruliseks ja pikaldaseks teha. Ikkagi meeldib mulle Strassus käia. Ja muidu ka meeldib uus töö (ei tea, millal enam ei tundu uus?). Nii vaheldusrikas on! Kogu aeg on uued teemad ja uued üritused ning ümberringi on palju avatud ja suhtlemisalteid inimesi. Ja siis veel see aktuaalsus! Ma nägin eelmisel nädalal oma silmaga isegi Zelenskõid, kujutage ette!

Nüüdseks ikka on juba rohkem neid asju, mida ma päris esimest korda enam ei teegi. Tänu sellele oskan juba paremini ise ka märgata, et tulemas on see või too üritus, milleks on vaja kirjutada seda, lugeda toda või olla ettevalmistunult kuskil kohas. Oskan ka veidi rohkem hinnata, milline jutt võib mulle vajalikuks osutuda ja milline üldse mitte.  See ikka natuke lohutab ja annab kindlustunnet. Ehkki ega ma alati ei oska ikka veel proaktiivne olla ka ning needki situatsioonid ei ole päris harvad, kus tuleb teha pokkerinägu ja siis tasapisi kuskilt kõrvalt uurida, et mida see just tähendas või kust ma seda saan või kuidas kuhugi üleüldse pääseb. Ja no üksjagu igasuguseid esimesi on ikka veel ees ka. Esimene pressikonverents nt ja -briif ja muud säärased. Neid veel kalendris ei paista, aga kunagi nad ikka kätte jõuavad.

Väljaspool tööaega pole ma aga headele kavatsustele vaatamata ka sel aastal Brüsselis kuigi palju paigal püsinud. Vahepeal olid ju pikad jõulud, pluss uus aasta tuli Vilniuses. Siis olin nädalakese Strassus ja nädalavahetuse Berliinis, ühe nädalavahetuse veetsin Luxis, varsti sõidan Pariisi, siis jälle Luxi, siis jälle Pariisi jne jne jne. Põhimõtteliselt ongi siiani olnud kogu aeg nii, et mul on Brüsselis kasutada ainult tööpäeva õhtud, mille jooksul jõuan õnneks siiski nüüd regulaarselt paar korda nädalas trenni ja mõnikord isegi toidupoodi.

Toidupoodide valikust olen ma siin, muidu, endiselt vaimustuses. No et kui tahan päris hapukoort, suitsukana või kohupiima, siis lähen Poola poodi. Kui tahan värsket galangalit, musta äädikat või isutab dim sum, siis lähen Hiina kaubamajja. Kui tahan rukkileiba või Karjala pirukaid, siis lähen Skandinaavia poodi. Kui tahan ndujat, siis lähen Itaalia poodi. Igaks asjaks on oma pood. Kõike saab. Isegi vastlakukleid! Peab ainult teadma, kust. Luxis küll ei olnud nii. Mitte sel määral. Nüüd mul ongi uus projekt - tahan apelsiniõievett. Tuleb tuvastada lähimad ja parimad Maroko poed! Ja siis tahan kuuma piima sisse panemiseks vaniljeekstrakti. Seda saaks Mehhiko või Sri Lanka poodidest. Kas keegi teab mõnda?

Belgia vaatamisväärsustega olen siiski püüdnud end kurssi viia. Tähendab, pean silmas, et olen endale tekitanud külastamist väärivate kohtade ja ürituste nimekirja, aga ühtegi nendest ma veel jõudnud ei ole, sest sõidan igal vabal minutil millegipärast Belgiast ära :). Aga no ma sain näiteks teada, et Ypres’is toimub siin aeg-ajalt kassiparaad - Kattenstoet (järgmine paraku küll alles 2024). See tundub nii naljakas, et sinna on tingimata vaja minna. Ja Andenne’is toimub karuparaad, kuhu võib-olla saab sel pühapäeval mindud. Ja Binche’is toimub lihtsalt kuulus, UNESCO kultuuripärandi nimekirja kantud paraad. Siis on vaja käia Tongerenis, mis on Belgia vanim linn, millest ma polnud kohe kuulnudki. Ja Gentis. Ja vaadata Brüsseli kesklinnas maja, mis otsustas oma sisehoovis muidu maa alla peidetud Senne’i jõe maa peale tuua. Ja siis veel on vaja käia Blegny kaevanduses ja Rekemi hullumaja surnuaias ja igasugustes lossides. Ja Brüsseli jazzi- ja kabareeurgastes. Ja rannikutrammi peal. Jne jne jne. Tuleb orgunnima hakata. Mul on naabriks üks Poola diplomaat. Tema kolis siia umbes kuu pärast mind ja tahab ka kõike hirmsasti avastada. Me räägime juba igavesti ammu nende plaanide ühitamisest ja koordineerimisest. Ainult ühtegi ühist vaba nädalavahetust ei ole võimalik leida enne juulit...

See poolakas on muidu mu siinses suhtlusringkonnas väike erand. Muidu olen ma enda ümber siin ka tekitanud pigem eestlaste ringi. Eestlastega on kuidagi hõlpsam kontakti saada, taust on ju sama ning meid on nii vähe, et kuskilt ikka kaevad ka mõned ühised tuttavad välja ja nii. Pluss eestlaste kogukond tundub siin olevat ka väga suur, aktiivne ja avatud. Ma kuulen siin alatasa kuskil eesti keelt, täiesti võõraste inimeste suust. See on äärmiselt harjumatu. Luxis küll ei olnud nii :). Alles ükspäev vaatasin tänaval, et hmm, see inimene on nii eestlase näoga. Ja siis saabuski minu selja tagant tema juurde keegi, kes alustaski temaga täiesti puhast eestikeelset vestlust. Siin ei saa üldse selle peale loota, et kui tänaval valjul häälel millestki rääkida, siis keegi ei saa sellest aru. Saavad küll ja kuidas veel! Isegi üleeile mu juures maja energiasertifikaati tegemas käinud elektrik ütles minu rahvuse peale: „Tere, minu nimi on XXX, kuidas käsi käib?“ Ta ei olnud eestlane, küll aga oli tal ühe eestlannaga kaks last. Vot nii siis.

Kui nüüd aga vahelduseks mõelda niipidi, et millega ei ole siin veel päris ära harjunud ja mis mulle ei meeldi, siis... Esimesel kohal on kahtlemata endiselt Brüsseli prügimajandus ja sellest otseselt tulenev räpasus. Ma sõna otseses mõttes aktiivselt VIHKAN neid tänavale veetavaid prügikotimägesid, millest ei saa üle ega ümber, mida rotid, koerad, linnud ja rebased katki rebivad ja laiali veavad, millest alatasa midagi välja voolab või lekib või minema lendab ja mis jäävad terveks nädalaks vedelema, kui prügimeestel on parajasti streik või mõni elanik on kotid liiga hilja välja toonud. Ühtlasi, see lihtsalt on nii jabur, et ma pean näiteks vanapaberi äraviskamiseks minema poodi ja ostma kilekoti. Ma ei või ega saagi seda paberit näiteks mõnes poest saadud paberkotis ära visata, sest siis ei ole prügimehed kohustatud seda vastu võtma ja, noh, vihmase ilmaga vettiks see seal tänaval ka lihtsalt läbi. Urr. Selles asjas on neil siin linnas küll väga kõvasti veel arenemisruumi.

Teine asi, mis on siiani natuke harjumatu, on see, et ühistransporti kasutades on vaja piletit. Luxis ju ei olnud enam, juba hea mitu aastat. Kõik oli tasuta. Alguses ma ei arvanud sellest midagi, aga paistab, et harjusin sellega siiski nii ära, et nüüd tundub ühistranspordi eest maksmine mulle igal pool esiteks nii röögatult kallis (kuigi tegelikult pole loomulikult sugugi põhjust kurta, kuna mul pole autot, siis maksis mu aastane kogu ühistransporti hõlmav transpordikaart vist kokku umbes täpselt 52 eurot või nii) ja teiseks ka lihtsalt... arusaamatu ja ootamatu. Ma ei ole selleks lihtsalt enam üldse valmis. Metroos, OK, on lihtne, seal on väravad ees ja ilma piletit või pangakaarti näitamata sisse ei saagi, seal pole vähemalt ohtu kogemata jänest sõita. Aga bussides ja linna piires rongiga sõites tekib mul küll iga kord alles sõidukisse astudes paanika, et oo, aga kas mul pilet ka on? Sest see ei käi mul rahakotis, vaid käekoti eraldi väikeses taskus. Ainult et need käekotid, need ju teinekord vahetuvad... On juhtunud küll, et pean mingiks sõiduks üksikpileti ostma, kuigi mul on tegelikult kogu linna hõlmav aastakaart. Nojah. Oma viga. Seda ei tule siiski väga tihti ette, sest ma ikka üritan seda va piletit nüüd kramplikult meeles hoida ja tegelikult kasutan ma ühistransporti üldse harva, võib-olla korra nädalas. Igapäevased asjad saan kõik kodu ümbruses kondiauruga aetud ning kui midagi rasket tassima ei pea ja ilm on ilus, viitsin ka kaugematesse kohtadesse jala minna. Ainult kiirustades, kottidega ja öösel ma võimaluse korral jalgsimatku ei tee.

Ahjaa, aga üks asi on veel küll, mida ma olen hakanud kirglikult mittesallima. See on nimelt Brüsseli-Luksemburgi vaheline rongiühendus. Marek ütles viimane kord väga hästi, et isegi Indias ei lähe iga viimane kui rong iga jumala kord katki, seda juhtub ainult Belgias. Sest no tõesti. Luxi ja Brüsseli vahel saab punktist A punkti B sujuvalt, õigeaegselt ja vahejuhtumiteta väga heal juhul ehk ainult ühel korral kümnest. Küll on streik, küll on kogu süsteemis üleüldine hilinemine, küll on tehniline rike, küll on kellelgi eluisu otsa saanud, küll on keegi rongi ette tõugatud. Küll tuleb raudteed parandada, küll ütleb veduri mootor üles, küll läheb mõni teine rong meil ees või üherealisel lõigul katki, küll ei saa raudteejaama sisse sõita, küll ei saa raudteejaamast välja. Viimati pidin Luxist tagasi tahtes tulema pühapäeva õhtul kella kaheksase rongi peale. Mingil hetkel märkasin, et oo, sellele trajektoorile on lisandunud 3 ümberistumist ja bussisõit. Ja veidi hiljem tühistati see väljumine üldse ära. Olin natuke murelik, mul oli vaja järgmisel hommikul siiski Brüsselis kontoris olla, nagu füüsiliselt. Kaalusin isegi läbi Pariisi sõitmist, sest sinna saab kiirrongiga ja sealt siia ka, tuleb enam-vähem sama aeg kui Luxist otse :). Ainult et Prantsusmaal oli streik, veebileht soovitas tungivalt seda piletit mitte osta. No halleluuja. Ei jäänudki muud üle kui tõusta üles kell 5 hommikul ja loota, et jõuan esimese rongiga tööajaks Brüsselisse tagasi. Aga ega no siis oli sellegi rongiga põnevust. Elektroonika nimelt ei töötanud, ootasime Arlonis oma 20 minutit tehnikut... Ja üks teine kord istusime õhtul pool üheksa kottpimedas kuskil Libramonti kandis Ardennides metsa vahel, sest rong jäi sõidu pealt lihtsalt seisma ja enam käima ei läinud. Meile otsiti juba mõnda aega alternatiivseid transpordivõimalusi, kui vedur siiski mingi ime läbi eluvaimu uuesti sisse võttis. Või siis üks kolmas kord, või siis üks neljas kord, või siis üks viies kord... Neid lugusid võibki pajatama jääda. Igatahes, kõige kauem on see üks ots mul vist võtnud kuus tundi. Kes ei tea, siis Brüsseli ja Luxi - kahe Lääne-Euroopa riigi pealinna - vahemaa on nii 200 kilomeetrit. Maitiea, ausõna.

Novat. Jah. Selline kurtmisjutt tuli nüüd postituse lõppu. Aga see tegelikult ei loe. Muidu on elu tegelt ikkagi lill ja nii. Hästi põnev ja tegus ja huvitav. Ei ole veel rutiini ega mingeid harjumusi. Isegi akendest avanevat vaadet märkan ja imetlen veel igal hommikul :). Nii tore!

Et olge siis jälle ikka terved ja mõnusat nädalavahetust!

M.