Neljas kvartal

Täna [millalgi neli-viis nädalat tagasi] on siin tõeliselt sügisene ilm. Sabistab vihma, puud on juba poolraagus, tänavad ja pargid on lehehunnikuid täis, ilma mütsi ja kinnasteta on pool aega juba ikkagi külm ja kell pool kuus õhtul on täitsa pime. 

Jälle ma ei märganud, kuidas aasta omadega nii kaugele jõudis. 

Alles oli augusti lõpp, ma tulin pärast suvepuhkust Brüsselisse tagasi ja hakkasin üritama kuidagi töö ja eluga ree peale saada. See saamine võttis hea jupp aega. Ikka oli veel vaja ringi sõita, no näiteks käia Hollandis kanarbikunõmmesid otsimas ja Belgia väikelinnu vaatamas. Või siis töö pärast Strasbourgis. Mis on ka väga äge, mulle tõesti väga meeldib! Aga see nädalaks ärasõitmine siiski ei soodusta Brüsselis eluga reele saamist, hoopis vastupidi :D. 

Nojah. Oktoobriks vist tõesti jõudsin kuidagi sellesse staadiumi, et tööl olid kõik asjad paraja hoo sisse saanud ja mina olin tervelt kaks järjestikust nädalat ühtjutti Brüsselis. Tekkis korra juba nagu süsteem ja elurütm. Et millal on kontoripäevad, millal trennid, millal supermarketipäev jms. 

Aga siis oli vaja järsku sõita Lõuna-Ameerikasse Surinamesse, ja kohe pärast seda Pariisi ja Luxembourgi, vahepeal käia mitmes linnas ooperis ja kontserdil ning kõike tuli teha niimoodi pooljooksu pealt, nii et ega mu aju enam kõike päriselt hallata ei suutnud. Kuidagi õnnestus mul näiteks kutsuda ühele kontserdile kaks eraldi inimest. Ja osta ka pileteid sellele kontserdile kaks korda. Kujutage siis mu üllatust, kui ma teist setti Outlooki kalendrisse hakkasin kandma ja avastasin, et ma juba olen lubanud kellegagi sellele kontserdile minna... Piinlik. Väga piinlik. 

Noja nüüd me siin siis oleme, novembri teises pooles. Ja kui järgmise nädala tempokas Strasbourg otsa saab, siis üldse otsapidi juba jõuluturgude hooajas. Noh, vähemalt pärast Strasbourgi olen ma oma otsatus helduses endale kogunisti ühe terve planeerimata nädalavahetuse kalendrisse jätnud. Brüsseli jaoks. Ju ma siis koristan rõdu, tõstan viimaseid lilli tuppa, pesen pesu, maksan arveid ja teen muid elu käimas hoivaid toimetusi. Ja käin võib-olla isegi tiiru mõnel varajasel jõuluturul. Ja võib-olla panen seinte jaoks ette valmistatud fotod üles. Osad juba panin, oktoobris. Aga siis tuli raamidest puudu ja siis seinakleepsudest ja. Nüüd on need olemas. 

Muidu. Surinamest on mul veel üle nelja tuhande pildi ka vaja läbi vaadata ja ära toimetada. Läksin seal klõpsutamisega kuidagi väga hoogu. Aga no nende loomadega on juba nii. Istuvad võsas, näed neist mingit karvatutti ja pead pilti tegema. Mõne aja pärast pistavad nad ühe käpa välja, siis tuleb jälle pilti teha. Mingil hetkel hakkab paistma terve selg, tuleb jälle pilti teha. Jne jne jne. Eks sa siis pärast vaata ja võrdle neid kõiki mitu kuud, et mida ma neist üldse alles jätan ja mida mitte. 

Reis iseenesest oli väga äge. Suriname on väga väheturistlik, looduslähedane ja ehe koht, kus asjad korraldusliku etapi ebamäärasusele vaatamata siiski kuidagi lõpuks toimivad ja enam-vähem kõik soovitu teoks sai. Samas oli reis ka üsna füüsiliselt ebamugav. Suriname kliima on ikka väga niru, päeval aastaringselt ühtlaselt 37 kraadi ja öösel 27 kraadi. Ja hästi rõske ja niiske ka seejuures. Kogu aeg on palav, kogu aeg on kleepekas. Tuul on nagu föönist. Mõnel päeval olid mul näpuotsad omaenda higis ligunemisest lausa kortsus, nagu oleksin liiga kaua vannis olnud. Ja nii me siis tilkusime, higist ja selle sisse segatud päikesekreemist ja kangest putukatõrjevahendist.

Maanteid on riigis umbes 3, ülejäänud transport käib jõepaaditsi. Kõval kanuulaual ilma seljatoeta tundide viisi tulise päikese praadimine on ka üsna väsitav. Jalgupidi vees veel seejuures, sest need õõnestatud puutüvedest tehtud sõidukid lekivad igast otsast ja paadimees peab pidevalt seda vett paadipõhjast välja ammutama. Mida ta ei saanud kogu aeg teha, sest vahepeal oli tal ka muid ülesandeid. Nagu näiteks meile puu otsast madusid vaatamiseks alla tuua. Aga samas oli see äärmiselt kasulik näiteks kala püüdmiseks. Püüdsid kala kinni, lõid ta nuiaga uimaseks ja lükkasid paadipõhja edasi ulpima ja värske püsima. Jaa. Oli täiesti teistmoodi kui kõik mu varasemad reisid üldse. Oli väga tore. 

***

Nüüd olen ma seda postitust siin vaadanud nii umbes vist kolm nädalat. Vahepeal läks elu kuidagi kiireks. Oli veel üks Strasbourg. Tore ja intensiivne, nagu alati. Seal on alati palju ja erilist tööd, pluss palju ja erilist suhtlemist. On meediaüritusi ja harva kohatavaid inimesi, tavapärane istungitöö + erilisemad ülesanded + Brüsselisse jäänud kolleege on alati vaja selle ja teisega hädast välja aidata. Pluss kindlasti on mingid tehnilised tõrked ja lisaks püüavad kõik alati teatud rühmiti õhtuti pärast kõige kiiremat heinaaega koos sööma ka klapitada, nii et uneaeg ei saa garanteeritult mitte ühelgi ööl täis. Ikka on kell juba hilja ja siis on vaja vara tõusta :). Aga sellegipoolest mulle väga meeldivad need Strassu nädalad. Kohe nii eriline ja elus tunne on seal koridorides niimoodi enesekindlal sammul tõtata, tähtsad asjad ja inspireerivad kohtumised muudkui ootamas ja nii kiire-kiire, aeg muudkui lendab, juba on vaja sellele joon alla tõmmata ja sinna joosta, või mujale, sest keegi ootab ja miski heliseb ja millelgi on tähtaeg ja lõpuks on pissihäda või nälg ka alati nii suur, et enam ei kannata edasi lükata.

Aga jah. Siis edasi. Mis siis edasi oli? Aacheni jõuluturg vist. Kuulus ja ülistatud. Ja täitsa kena, ehkki väga ülerahvastatud. Ja ma kujutasin seda ette kuidagi suuremana. Luxi oma on ikka ägedam :). Küll aga anti meile Aachenis keset jõuluturgu täitsa korralik paks lumesadu. Selle eest saab see weihnachtsmarkt mu eest kõik võimalikud lisaboonuspunktid. Suuuuuuured räitsakad lendasid, entusiastlik koor laulis raekoja treppidel jõululaule, hapukapsas lõhnas üle terve linna ja sinise tunni videvikuvalgus oli kioskite kollase valgustusega visuaalselt nii ilusas kontrastis. Ühtlasi jõin esimest korda kuuma munapunši ja see oli väga hea. See kõik hakkas looma sel hooajal täitsa esimest korda täitsa korralikku grammikest täitsa päris jõulutunnet.

Brüsseli jõuluturule ma pole see-eest veel jõudnud. Nädala lõpus tulevad külalised. Siis ehk, nendega. Kui ma ikka jaksan, sest homme õhtul ootab ees hilisõhtune triloog ja nendel on meil siin viimasel ajal kombeks kesta varaste hommikutundideni. Selle nahka läheb kahjuks sel aastal ka Eesti esinduse jõulupidu :(. Millest mul on väga kahju. Mäletan eelmisest aastast, kui imelised seapraed ja muud söögid-joogid neid seal olid. 

Võib-olla on mul need mälestused nii roosilised muidugi sellepärast, et eelmisel aastal läksin ma sinna peole vahetult pärast COVIDit, olles hea kümme päeva söönud väga vähe ja väga lahjat, no seda, mis kodus kätte juhtus, kui üldse isu oli. Misjärel tundus see pidu ikka kohe no ERITI vinge. Seapraad, verivorstid, kartulisalat, kiluleivad, suitsulõhe, toorjuustukoogid, ehtne Eesti talvine rasvane kraam. Ma ei saanud vist pärast terve öö magada, sest sellest ootamatust rasvalaadungist oli pärast COVIDi paastu nii paha ja raske olla. 

See-eest ilmus mu elamisse vahepeal kuusk. Esimene mujal kui Pärnus minu elamisse ilmunud kuusk üldse. Nii naljakas ikka, mul polnud isegi tol aastal, kui jõulude ajal kipsjalaga Luxis olin, kuuske. Väljamaal on see alati tundunud kuidagi keeruline organiseerida. Pluss ikka ja alati on olnud tunne, et mis ma ikka tapan seda puud, ma ju lähen kohe ära. 

Ega ma nüüd ka ei plaaninud osta. Aga naabripoiss oli kaljukindel, et temal on ikkagi kuuske tarvis. Ja et tulgu ma, aidaku valida, kui endale ei taha. No läksingi siis. Ja aitasin nii hästi valida, et valisin ikkagi lõpuks endale :). Ja nüüd ta lõhnab mul siin. Päriselt, leidsimegi isegi siinmail ehtsad lõhnavad kuused. Kõik ei olegi mingid nulud või muud plastikut meenutavad lõhnatud asjad. 

***

Noja nii mul selle kirjutamisega siin kogu aeg ongi. Vahepeal on eelmise jupi kirjutamisest möödunud veel nädal. Ma ikka avan tegelikult Bloggerit küll teinekord. Hakkan isegi kirjutama. Kirjutan valmis pool või kolmveerand postitust, aga siis on vaja kuskile muud tegema suunduda. Postitus jääb vedelema. Järgmine kord tundub see juba nii aegunud ja vana, et ma jätan selle mustandite kausta ning alustan uue postitusega. Mis jääb jälle pooleli. Täitsa nõiaring. Seekord otsustasin siis teisiti proovida. Tulgugi siis päeviku stiilis postitus, eri ajahetkedest. Sest nüüdseks on eelmise lõigu kirjapanekust möödas veel nii umbes nädal või nii. 

Ja nüüdseks tean juba näiteks öelda, et Brüsseli jõuluturg on sel aastal täitsa tore. Kuidagi rohkem kioskeid, rohkem ja erinevamat süüa, vähem rahvast ja lühemad järjekorrad. Käisime reede õhtul pärast tööd ja seal sai siiski täitsa veel jalutada, vaadata ja olla. Toredaid asju müüdi ka. Püüan sinna mingil hetkel vist tagasigi minna, sest paar söödavat asja jäi silma, mida mul vist oleks vaja. Eestisse kaasa võtta :). 

Jõudsime jõuluturul lonkides muu hulgas ka renoveeritud börsihoone katusele, kus on nüüd õllebaar ja vaateplatvorm väga ilusate vaadetega vanalinnale. Ja käisime vaatamas La Monnaie ooperis Rimski-Korsakovi ooperit "Muinasjutt tsaar Saltaanist". Kentsakal kombel on Brüsseli ooperis juba teist aastat järjest väga venekeskne hooaeg. Pariisis ka tegelikult. Muidu mängitakse ikka umbes ainult Mahleri kontserte ja Itaalia oppereid. Aga just nüüd, kui Ukrainas on sõda, on igal pool võetud kavva nii palju Vene tükke, et neid on kohe nagu raske vältida. Ja eks need on üsna ahvatlevaks ka tehtud. Ma olen mitu korda siin mingis moraalses dilemmas vaevelnud et kas ma näiteks peaksin vältima ooperit, kus laulab peaosas Anna Netrebko, või ma ikkagi võiksin minna seda vaatama, kui see juba kavva on võetud. Noh. Jah. 

Vähemalt tsaar Saltaani loos mängisid koos nii Vene kui ka Ukraina solistid. Ning selliseid tükke kuuleb siin Lääne-Euroopas ikkagi nii üliharuharva, et ma tahtsin juhust kasutada ja läksin. Ja küll oli vahva lavastus. Eriti just kostüümid ja lavakujundus olid nii ägedad, see oli tehtud kõik nii muinasjutuliseks ja multifilmilikuks. Solistid olid väga hääd. Ja no muidugi La Monnaie koor on ülitugev ja nii võimas. Ühesõnaga, väga meeldis. 

No igatahes. 

Suriname pilte on mul ikkagi nüüd veel üle nelja tuhande ära sorteerida :). Ja neile on lisandunud pildid Pariisist, Aachenist ja Brüsselist. Võib-olla jõulupuhkuse jooksul saan neid ka nautida. 

Olge mõnnad. Ma nüüd hakkan uueks nädalaks valmistuma!

Maris