Elumärk

Olen nüüdseks elanud Brüsselis pisut üle seitsme kuu. Paar nädalat tagasi sain lõpuks isegi Eestist vaibad kätte, tellisin paar väikest mööblitükki ja riputasin mõned pildid seinale! Nõudepesumasina jooksutasin puhastusrežiimil läbi ja koristaja ametliku töölevõtmise paberid lükkan ka kohe-kohe käiku. Külalistevoodit, tugitooli ja telekariiulit on ikka veel vaja, aga põhimõtteliselt hakkab mul kodus juba sellise püsiasustuse moodi välja nägema ja tunduma.

Tööl on endiselt hullult äge. Detsembris-jaanuaris käisin järjest Strasbourgis, see võimalus meeldib mulle väga. Isegi kui detsember oli töö mõttes kreisi ja jaanuaris suutsid prantslased oma streikidega selle rändamise igavesti keeruliseks ja pikaldaseks teha. Ikkagi meeldib mulle Strassus käia. Ja muidu ka meeldib uus töö (ei tea, millal enam ei tundu uus?). Nii vaheldusrikas on! Kogu aeg on uued teemad ja uued üritused ning ümberringi on palju avatud ja suhtlemisalteid inimesi. Ja siis veel see aktuaalsus! Ma nägin eelmisel nädalal oma silmaga isegi Zelenskõid, kujutage ette!

Nüüdseks ikka on juba rohkem neid asju, mida ma päris esimest korda enam ei teegi. Tänu sellele oskan juba paremini ise ka märgata, et tulemas on see või too üritus, milleks on vaja kirjutada seda, lugeda toda või olla ettevalmistunult kuskil kohas. Oskan ka veidi rohkem hinnata, milline jutt võib mulle vajalikuks osutuda ja milline üldse mitte.  See ikka natuke lohutab ja annab kindlustunnet. Ehkki ega ma alati ei oska ikka veel proaktiivne olla ka ning needki situatsioonid ei ole päris harvad, kus tuleb teha pokkerinägu ja siis tasapisi kuskilt kõrvalt uurida, et mida see just tähendas või kust ma seda saan või kuidas kuhugi üleüldse pääseb. Ja no üksjagu igasuguseid esimesi on ikka veel ees ka. Esimene pressikonverents nt ja -briif ja muud säärased. Neid veel kalendris ei paista, aga kunagi nad ikka kätte jõuavad.

Väljaspool tööaega pole ma aga headele kavatsustele vaatamata ka sel aastal Brüsselis kuigi palju paigal püsinud. Vahepeal olid ju pikad jõulud, pluss uus aasta tuli Vilniuses. Siis olin nädalakese Strassus ja nädalavahetuse Berliinis, ühe nädalavahetuse veetsin Luxis, varsti sõidan Pariisi, siis jälle Luxi, siis jälle Pariisi jne jne jne. Põhimõtteliselt ongi siiani olnud kogu aeg nii, et mul on Brüsselis kasutada ainult tööpäeva õhtud, mille jooksul jõuan õnneks siiski nüüd regulaarselt paar korda nädalas trenni ja mõnikord isegi toidupoodi.

Toidupoodide valikust olen ma siin, muidu, endiselt vaimustuses. No et kui tahan päris hapukoort, suitsukana või kohupiima, siis lähen Poola poodi. Kui tahan värsket galangalit, musta äädikat või isutab dim sum, siis lähen Hiina kaubamajja. Kui tahan rukkileiba või Karjala pirukaid, siis lähen Skandinaavia poodi. Kui tahan ndujat, siis lähen Itaalia poodi. Igaks asjaks on oma pood. Kõike saab. Isegi vastlakukleid! Peab ainult teadma, kust. Luxis küll ei olnud nii. Mitte sel määral. Nüüd mul ongi uus projekt - tahan apelsiniõievett. Tuleb tuvastada lähimad ja parimad Maroko poed! Ja siis tahan kuuma piima sisse panemiseks vaniljeekstrakti. Seda saaks Mehhiko või Sri Lanka poodidest. Kas keegi teab mõnda?

Belgia vaatamisväärsustega olen siiski püüdnud end kurssi viia. Tähendab, pean silmas, et olen endale tekitanud külastamist väärivate kohtade ja ürituste nimekirja, aga ühtegi nendest ma veel jõudnud ei ole, sest sõidan igal vabal minutil millegipärast Belgiast ära :). Aga no ma sain näiteks teada, et Ypres’is toimub siin aeg-ajalt kassiparaad - Kattenstoet (järgmine paraku küll alles 2024). See tundub nii naljakas, et sinna on tingimata vaja minna. Ja Andenne’is toimub karuparaad, kuhu võib-olla saab sel pühapäeval mindud. Ja Binche’is toimub lihtsalt kuulus, UNESCO kultuuripärandi nimekirja kantud paraad. Siis on vaja käia Tongerenis, mis on Belgia vanim linn, millest ma polnud kohe kuulnudki. Ja Gentis. Ja vaadata Brüsseli kesklinnas maja, mis otsustas oma sisehoovis muidu maa alla peidetud Senne’i jõe maa peale tuua. Ja siis veel on vaja käia Blegny kaevanduses ja Rekemi hullumaja surnuaias ja igasugustes lossides. Ja Brüsseli jazzi- ja kabareeurgastes. Ja rannikutrammi peal. Jne jne jne. Tuleb orgunnima hakata. Mul on naabriks üks Poola diplomaat. Tema kolis siia umbes kuu pärast mind ja tahab ka kõike hirmsasti avastada. Me räägime juba igavesti ammu nende plaanide ühitamisest ja koordineerimisest. Ainult ühtegi ühist vaba nädalavahetust ei ole võimalik leida enne juulit...

See poolakas on muidu mu siinses suhtlusringkonnas väike erand. Muidu olen ma enda ümber siin ka tekitanud pigem eestlaste ringi. Eestlastega on kuidagi hõlpsam kontakti saada, taust on ju sama ning meid on nii vähe, et kuskilt ikka kaevad ka mõned ühised tuttavad välja ja nii. Pluss eestlaste kogukond tundub siin olevat ka väga suur, aktiivne ja avatud. Ma kuulen siin alatasa kuskil eesti keelt, täiesti võõraste inimeste suust. See on äärmiselt harjumatu. Luxis küll ei olnud nii :). Alles ükspäev vaatasin tänaval, et hmm, see inimene on nii eestlase näoga. Ja siis saabuski minu selja tagant tema juurde keegi, kes alustaski temaga täiesti puhast eestikeelset vestlust. Siin ei saa üldse selle peale loota, et kui tänaval valjul häälel millestki rääkida, siis keegi ei saa sellest aru. Saavad küll ja kuidas veel! Isegi üleeile mu juures maja energiasertifikaati tegemas käinud elektrik ütles minu rahvuse peale: „Tere, minu nimi on XXX, kuidas käsi käib?“ Ta ei olnud eestlane, küll aga oli tal ühe eestlannaga kaks last. Vot nii siis.

Kui nüüd aga vahelduseks mõelda niipidi, et millega ei ole siin veel päris ära harjunud ja mis mulle ei meeldi, siis... Esimesel kohal on kahtlemata endiselt Brüsseli prügimajandus ja sellest otseselt tulenev räpasus. Ma sõna otseses mõttes aktiivselt VIHKAN neid tänavale veetavaid prügikotimägesid, millest ei saa üle ega ümber, mida rotid, koerad, linnud ja rebased katki rebivad ja laiali veavad, millest alatasa midagi välja voolab või lekib või minema lendab ja mis jäävad terveks nädalaks vedelema, kui prügimeestel on parajasti streik või mõni elanik on kotid liiga hilja välja toonud. Ühtlasi, see lihtsalt on nii jabur, et ma pean näiteks vanapaberi äraviskamiseks minema poodi ja ostma kilekoti. Ma ei või ega saagi seda paberit näiteks mõnes poest saadud paberkotis ära visata, sest siis ei ole prügimehed kohustatud seda vastu võtma ja, noh, vihmase ilmaga vettiks see seal tänaval ka lihtsalt läbi. Urr. Selles asjas on neil siin linnas küll väga kõvasti veel arenemisruumi.

Teine asi, mis on siiani natuke harjumatu, on see, et ühistransporti kasutades on vaja piletit. Luxis ju ei olnud enam, juba hea mitu aastat. Kõik oli tasuta. Alguses ma ei arvanud sellest midagi, aga paistab, et harjusin sellega siiski nii ära, et nüüd tundub ühistranspordi eest maksmine mulle igal pool esiteks nii röögatult kallis (kuigi tegelikult pole loomulikult sugugi põhjust kurta, kuna mul pole autot, siis maksis mu aastane kogu ühistransporti hõlmav transpordikaart vist kokku umbes täpselt 52 eurot või nii) ja teiseks ka lihtsalt... arusaamatu ja ootamatu. Ma ei ole selleks lihtsalt enam üldse valmis. Metroos, OK, on lihtne, seal on väravad ees ja ilma piletit või pangakaarti näitamata sisse ei saagi, seal pole vähemalt ohtu kogemata jänest sõita. Aga bussides ja linna piires rongiga sõites tekib mul küll iga kord alles sõidukisse astudes paanika, et oo, aga kas mul pilet ka on? Sest see ei käi mul rahakotis, vaid käekoti eraldi väikeses taskus. Ainult et need käekotid, need ju teinekord vahetuvad... On juhtunud küll, et pean mingiks sõiduks üksikpileti ostma, kuigi mul on tegelikult kogu linna hõlmav aastakaart. Nojah. Oma viga. Seda ei tule siiski väga tihti ette, sest ma ikka üritan seda va piletit nüüd kramplikult meeles hoida ja tegelikult kasutan ma ühistransporti üldse harva, võib-olla korra nädalas. Igapäevased asjad saan kõik kodu ümbruses kondiauruga aetud ning kui midagi rasket tassima ei pea ja ilm on ilus, viitsin ka kaugematesse kohtadesse jala minna. Ainult kiirustades, kottidega ja öösel ma võimaluse korral jalgsimatku ei tee.

Ahjaa, aga üks asi on veel küll, mida ma olen hakanud kirglikult mittesallima. See on nimelt Brüsseli-Luksemburgi vaheline rongiühendus. Marek ütles viimane kord väga hästi, et isegi Indias ei lähe iga viimane kui rong iga jumala kord katki, seda juhtub ainult Belgias. Sest no tõesti. Luxi ja Brüsseli vahel saab punktist A punkti B sujuvalt, õigeaegselt ja vahejuhtumiteta väga heal juhul ehk ainult ühel korral kümnest. Küll on streik, küll on kogu süsteemis üleüldine hilinemine, küll on tehniline rike, küll on kellelgi eluisu otsa saanud, küll on keegi rongi ette tõugatud. Küll tuleb raudteed parandada, küll ütleb veduri mootor üles, küll läheb mõni teine rong meil ees või üherealisel lõigul katki, küll ei saa raudteejaama sisse sõita, küll ei saa raudteejaamast välja. Viimati pidin Luxist tagasi tahtes tulema pühapäeva õhtul kella kaheksase rongi peale. Mingil hetkel märkasin, et oo, sellele trajektoorile on lisandunud 3 ümberistumist ja bussisõit. Ja veidi hiljem tühistati see väljumine üldse ära. Olin natuke murelik, mul oli vaja järgmisel hommikul siiski Brüsselis kontoris olla, nagu füüsiliselt. Kaalusin isegi läbi Pariisi sõitmist, sest sinna saab kiirrongiga ja sealt siia ka, tuleb enam-vähem sama aeg kui Luxist otse :). Ainult et Prantsusmaal oli streik, veebileht soovitas tungivalt seda piletit mitte osta. No halleluuja. Ei jäänudki muud üle kui tõusta üles kell 5 hommikul ja loota, et jõuan esimese rongiga tööajaks Brüsselisse tagasi. Aga ega no siis oli sellegi rongiga põnevust. Elektroonika nimelt ei töötanud, ootasime Arlonis oma 20 minutit tehnikut... Ja üks teine kord istusime õhtul pool üheksa kottpimedas kuskil Libramonti kandis Ardennides metsa vahel, sest rong jäi sõidu pealt lihtsalt seisma ja enam käima ei läinud. Meile otsiti juba mõnda aega alternatiivseid transpordivõimalusi, kui vedur siiski mingi ime läbi eluvaimu uuesti sisse võttis. Või siis üks kolmas kord, või siis üks neljas kord, või siis üks viies kord... Neid lugusid võibki pajatama jääda. Igatahes, kõige kauem on see üks ots mul vist võtnud kuus tundi. Kes ei tea, siis Brüsseli ja Luxi - kahe Lääne-Euroopa riigi pealinna - vahemaa on nii 200 kilomeetrit. Maitiea, ausõna.

Novat. Jah. Selline kurtmisjutt tuli nüüd postituse lõppu. Aga see tegelikult ei loe. Muidu on elu tegelt ikkagi lill ja nii. Hästi põnev ja tegus ja huvitav. Ei ole veel rutiini ega mingeid harjumusi. Isegi akendest avanevat vaadet märkan ja imetlen veel igal hommikul :). Nii tore!

Et olge siis jälle ikka terved ja mõnusat nädalavahetust!

M.