Suurlinna elust

Ah et kuidas ma siin elan? 

Tegusalt.

Kohe nii tegusalt, et mul algab nüüd tervenisti selle aasta viies nädalavahetus Brüsselis. Kõik varasemad olen kuskil ringi trööbanud. Luxis või Pariisis või Berliinis või Hollandis või jumal teab, kus. Hästi tore on niimoodi. Aga vahelduseks oli muidugi tore kodus ka olla ja natuke päriselt puhata. Päev otsa hommikumantlis istuda, vannis käia, elu üle järele mõelda, raamatut lugeda, telekat vaadata, lilli kasta ja vahepeal tehtud pilte sorteerida. Ehkki, kui järele mõelda, siis seda ma nüüd siiski ei tee. Sõidan hoopis homme hommikul kell 8 Hallerbosi metsa vaatama, kas metshüatsindid on juba sinised. Ja kui on, siis pühapäeva hommikul sõidan sinna koguni kell 5.30 hommikul, et neist mõned kaunid päikesetõusupildid teha.

Muidu olen viimasel ajal kuidagi eriti palju tegelenud ja tutvunud ka Brüsseli eluolu ja olmeprobleemidega. Igavest sagimist ja korraldamist peab siin ikka olema. Olen avastanud nii head kui ka halba. Hea on näiteks see, et siin saab täiesti hõlpsalt ja ilma igasuguse tseremoonitsemise, palumise ja hullu ajastamiseta endale arsti koju kutsuda (ma olen see talv kohe enneolematult palju haige olnud, viimati oli mul veebruaris-märtsis korralik põskkoopapõletik). Ainult helista valveperearstide numbrile ja esimene ettejuhtuv saadetaksegi, kohe paari tunni jooksul. Isegi nädalavahetusel, ta täiesti kohe niimoodi KOHE tulebki. See on nii tänuväärne. Ei pea halva enesetundega välja koleda ilma kätte minema, veel rohkemaid haigeid täis ühistransporti ronima ega kuskil ooteruumis tundide viisi elavas järjekorras passima. Hind on natuke kõrgem kui ise kuskile kohale minnes, jah, aga ma olen Luxis sellist hinda ka täiesti tavalise visiidi eest maksnud, nii et pole siiski hullu. Tõeliselt hea asi! Kui mul ühel päeval peaks siginema päris oma perearst, vot siis ma ei tea, kas seda teenust enam kasutada saab, sest nad saadavad ju kelle iganes. Aga kui juhuslik perearst sobib, on see ikka ülihea võimalus.

Teise hea asja sain teada, kui käisin tugitooli ostmas. Leidsin ühe, mis oli mugav, sobivat värvi ja kohe saadaval. Tahtsin ta ära osta. Ja naiivselt ma muidugi arvasin, et kui ma ta ostan, siis ta toimetatakse mulle koju. Et noh, mööblipoes ei ole ju normaalne oodata, et kliendid lahkuvad, kaup kaenla all. Aga võta näpust. Müüja teatas, et põõõõõhimõtteliselt on kojutoimetamisteenus neil olemas küll, aga see on hästi keeruline ja maksab 80 eurot, mööbel pannakse ainult maja ette maha, majja ja tuppa tuleb see ikka ise viia, ja esimene võimalus on viie päeva pärast. Et nende nägemuses peaksin ma selle siiski ise ära viima. Noh, aint tugitool oli nii piisavalt suur, et tavalise rendiauto uksest see küll sisse poleks mahtunud. Vaatasin, kaalusin, ja olin valmis kauba katki jätma. 

Seda ohtu nähes tormati aga olukorda päästma. Mul kästi helistada ühte kindlasse taksofirmasse ja küsida pakitaksot. Väidetavalt nemad ise ei saavat sinna helistada, sest nende helistamise peale ei tulda, aga erakliente teenindatakse. Hirmus segane, hämar ja arusaamatu jutt oli. Et ma helistagu ja siis takso tuleb, aga ma pean enne ise ära minema ja ruttu koju jooksma, sest see takso inimesi ka peale ei võta ja kauba tellija peab olema kodus, muidu jääb kaup katki. Ülikeeruline tundus, mis krdi imelik taksofirma see selline on, mis inimesi peale ei võta? Aga tundus ka ahvatlev kogu selle asjaga samal päeval ühele poole saada, nii et no ma siis ikkagi helistasin. Ja vastas täitsa dispetšer, kes võttis rahulikult teadmiseks, et ma soovin, et nad läheksid minu eest poodi ja tooksid mulle sealt ära tugitooli ja tumba. Küsis täiesti enesestmõistetavalt, kas on vaja rekat või sobib pirukas. Ja siis lubas, et poole tunni pärast on kohal, hind on 15 eurot. Ma pidin istuli kukkuma. Imeline ju! See oli see hea asi.

Küll aga. Kui suur Balkani mehemürakas mu mööbli mu trepikojas maha pani, selgus, et lift ei tööta, nagu kiuste. See enam ei olnud nii tore. Ma elan kuuendal korrusel. 

Ütleme siis nii, et sellel päeval teenisin ma küll magustoidu välja. 

Tõsiselt kehva lugu on aga see, et ühel päeval peaaegu neli nädalat tagasi hakkasin ma magamistoas hallituse lõhna tundma. Kui tuulutamine ei aidanud, hakkasin mööblit ümber tõstma ja uurima, kust see tuleb. Novat, selgus, et katuselt oli kuskilt vett seina sisse lekkinud ja kapi taha seinanurka oli tekkinud hallitus. Oeh. Kuidas ma VIHKAN selliste asjadega tegelemist. Ja selle lahendamine võtab ju kõik hirmus palju aega. Ainuüksi selle peale läks poolteist nädalat, et majaomaniku arhitekt asja vaatama tuleks. 

Lõpuks nüüd sel nädalal käisid katuseparandajad, kes leidsid katuselt lekkekoha üles ja parandasid ära. Olid väga rõõmsad ja teatasid, et nüüd tuleb kuu-paar oodata, kuni sein kuivab. Mille peale mina arvasin, et tore, las kuivab, aga senikaua võetagu mul siit see hallitav krohv juba maha. Kuivabki ju kiiremini ja on mul siin elamine tervislikum ka. Ma olen nimelt juba nädalaid diivani peal maganud ja magamistoas kõiki aknaid lahti hoidnud, sest see haiseb nii kuradima halvasti. Aga nemad arvasid vastu, et ei tea, see töö jupitamine küll pole kellegi asi. Et ootame, kuni kõik ära kuivab, ja siis teeme kuu-paari pärast kõik korraga. Võtame vana krohvi maha, paneme uue peale ja värvime ühe soojaga kohe ära kah. Normull ju.

Võeh. Ma siis sain püha viha täis, võtsin ja kirjutasin üleeile majaomanikule, -haldurile ja arhitektile kõikide õigete aktsendimärkidega peenes prantsuse keeles viisakuse, ähvarduse ja palumise piiril kõikuva kirja sellest, kuidas hallitus on tervisele ohtlik ja kui kohe midagi juhtuma ei hakka, lähen ma seniks hotelli, kuni see on mu kodust likvideeritud. Et Jourdani platsi Sofitel on mu kodule kõige lähem hotell, mistap ma valin selle, ja et me oleme ju kõik nõus, et sellisel juhul on õiglane, kui ma arve neile saadan. Jourdani platsi Sofitelis oli sellel nädalal ühe öö hind keskmiselt 293 eurot, teile teadmiseks. 

Eile ehk päev hiljem oli mul arhitekt ukse taga, kes tänas mind lahkelt ja viisakalt kodus olemise eest, nuusutas, koputas, uuris materjale ja lubas kolme tööpäeva pärast ehitusmeeskonnaga tagasi olla. 

Iseenesest väga tore! Aga kuidas mulle ei meeldi bitch olla. Miks normaalsest rääkimisest ei võiks piisata? Miks peab tingimata ähvardamise ja väljapressimiseni langema?

Aga nojah. 

No igatahes sellises vaimus elan siin. Aga vahepeal käisin ka mitu korda ooperis, mis oli väga huvitav. Sellised teistmoodi mitmeosalised spektaaklid olid. Neljast Donizetti ooperist oli tehtud kaks kolme ja poole tunnist üritust, kus ooperilauljad toodi parterisse inimeste sekka ja koor pandi ümber saali rõdudele, nii et hääli kuulis täiesti ootamatu nurga alt ja see oli väga võimas. Ja üldse oli teistmoodi, taust oli videona tehtud, ooperisüžeed tutvustasid õhtujuhid, peategelasel kuninganna Elizabethil oli kõnelev ja tema tundemaailma selgitav näitlejast alter ego ja nii. Aga mulle väga meeldis, kuigi sellise kaasajastamisega pannakse tihti pigem puusse. Esinejad olid ka megad, üks Austraalia kontratenor võttis ikka kananaha ihule.

Nii et tegelt on ikka äge :). 

Ja rohkem ei viitsigi kirjutada jälle. Lähen hoopis ära õhtule, hommikul on siiski varajased plaanid. 

Ööd!

M.