Ma istun nüüd Belize'is, keset pärapõrgut, arheoloogide uurimisjaamas. Väljas on umbes 33 kraadi ja kohutavalt rõske, kohe algab vihmavaling, sest on vihmahooaeg. Käisin duši all, aga kaks minutit hiljem olin riidesse panemise pingutusest juba üleni higine. Nüüd on nii veel umbes kuu aega. Aga tahtsin seiklusi ja neid ma olen kuhjaga saanud.
(Palun ette vabandust, tipin telefonis, nii et ilmselt on trükivigu kolm kilo lõigu peale ja jutt ka hüplik, aga lugemine pole ju kohustuslik!)
Pmst seiklustest rääkides, see reis algaski juba väljakutseterohkelt. Kui ma reisipäeva hommikul kell neli üles ärkasin, jõudsin end riidesse panna ja hakkasin just trepist alla takso peale minema, kui märkasin, et mul on telefonis SMS, et kohe mu kõige esimene, Brüsselist minev lend on tühistatud, due to bird incident. Uus pilet oli mulle väljastatud järgmisel päeval ja kõik.
Te võite ette kujutada, et ma polnud üldse rahul. See tähendnuks, et mul oleks läinud tuksi mitu öömaja, transfeer Guatemalast Belize'i ja maailma kõige ägedam ekskursioon vähetuntusse ja vähe käidud koopasse, kust leiab maiade keraamikat ja jumalatele ohverdatute luustikke. See koobs on omamoodi arheoloogiline aare, nii et sinna võib inimesi viia üksainus maia vanaonu, kes juba on ka põdur ja eakas ja pensionilt ja ei viitsi ja viimati oli ta soostunud sinna kedagi viima umbes 2018. No teda tuli ikka üle kogu Belize'i taga otsida nagu hingeõnnistust. Aga lõpuks ma sain ta nõusse ja ta lubas tulla. Kusjuures üks USA arheoloogipiiga muutis ka spetsiaalselt sellepärast oma lennud varasemaks, et saaks minuga sinna koopaekskursioonile kaasa tulla. Pidime temaga neljapäeva õhtul San Ignacios kohtuma ja reedel kell 7.30 sealt tolle Antonio ja hobustega džunglisse sõitma. Aga järsku lennufirma teatas, et nad on teinud mulle plaani, mille kohaselt ma jõuan San Ignaciosse alles reede pärastlõunal, kõige paremal juhul!!! No ei.
Asusin seega kohe kella neljast hommikul Iberiaga kaklema. Et andku mulle muu marsruut, et ma ikkagi veel selle päeva jooksul üle ookeani saaksin, et Guatemalasse saab siiski lennata mitmel viisil ja kell on nii varane, et jõuab veel orgunnida Aga ei, nemad vastu, et me väljastasime teile juba uue pileti ja kui te nüüd tahate seda muuta, siis maksate meile trahvi ka, lisaks veel vahe kinni jne jne jne. Ja et neil on ainult üks Guate lend päevas niikuinii, nii et midagi pole teha. Pluss täitsa poogen, et te olite oma algsetele pika lennu piletitele mugavamad istekohad juurde ostnud, homme me ei saa neid kohti teile anda, see raha, noh, võite ju püüda pärast tagasi taotleda, kui tahate. Mis mõttes teile ei sobi homme lennata, lendate homme ja kõik! Seejuures olid kõik neli teenindajat, kellega ma rääkisin, kohutavalt ebasõbralikud ja lausa ähvardavad. Stiilis, et sa veel siin kaua kobised, miss, siis tulevad trahvid jne. Mitu korda ka lihtsalt katkestasid kõne, et ma neid sellisel varasel kellaajal rohkem ei tüütaks. Lõpuks meil läks ikka täitsa karjumiseks. Alles siis, kui ma neile puhta kurjasti ja häält tõstes röögatasin, et ma tean küll, et neil on graafikus muudatust tehes kohustus mu käest kõigepealt küsida, kas see mulle üldse sobib, mida nad ei ole teinud, nii et mul on igasugune õigus kogu pilet tühistada ja saada kogu raha tagasi, iga viimane kui sent. Lõpuks nad siis soostusid. Täna sain k kirja, et suurem osa raha on tagasi makstud. Aga, muidugi, lisatasu eest juurde võetud suurem jalaruumiga kohtade jagu mitte. No eks me seda veel vaata. Kui koju tagasi saan, siis nõuan neilt sisse ka esimese hukka läinud öömaja ja bussipileti tasud, vbla ka kompensatsiooni, sest nende hilinemine oleks olnud 24h.
Vaidlemise vahepeale otsisin ise siva kõik Euroopa lennuväljad läbi, leidsin täitsa normaalse hinnaga lennu Pariisist Panama Citysse, kutsusin kell 7.31 uberi, jõudsin isegi Midist kell 8.17 väljuva TGV peale ja tuiskasin Pariisi poole. Rongisõidu aja jooksul lahendasin ära Panamast Floresesse lendamise teekonna, Pariisi lennujaamas panin siva kinni hotelli Panamas, avastasin, et enne Panamasse jõudmist saan teha kiire kohvi Costa Rica pealinna San Jose lennujaamas, ning heitsin välja võrgu leidmaks kedagi, kes saaks mu täitsa ebakonventsionaalsel ajal Florese lennuväljalt üles korjata ja üle piiri Belize'i viia. San Josesse jõudes saingi juba sõnumi, et mulle tullakse Florese lennujaama vastu, pole probleemi. Ja Panama lennujaamast hotelli minekuks on ka shuttle olemas. Paistis täitsa välja mängivat kõik.
Kõik lennud olid muidugi ainult eraldi ostetud, st eri lennufirmadelt, ükshaaval. Mis tähendab, et igal pool oli muudkui vaja võtta oma pagasit välja ja riiki siseneda, et siis kohe uuesti check-ini sappa minna ja sealt riigist lahkuda. Kujutan ette, kui kahtlane selline lühiajaline, näiliselt sihitu sisse-välja seerimine Kesk-Ameerika uimastikaubanduse tippriikides paberil välja näeb. Tagasiteel tuleb ilmselt valmistuda põhjalikuks puistamiseks igal piiril 😀. Aga noh, krt. Vähemalt tegin kõik endast oleneva, et plaanid kohe alguses päris tuksi ei läheks. Oli ikka päris palju viimase hetke stressi, ja need va kotid olid hirmus rasked ka, et neid kõiki jala igas lennujaamas muudkui vedada, aga enam-vähem tuli see kõik kokku samas hinnaklassis kui tühistatud lennukombinatsioon. Ja kaotasin sisuliselt ainult umbes täpselt oma esimese hotelli ja bussipileti ning jõudsin Belize'i neli tundi plaanitust hiljem. Boonusena võib võtta asjaolu, et tagasiteel on mul Panamas nii palju aega, et jõuan ka Panama kanali ära vaadata 😀.
Muidugi kuna kogu see hiigelorgunn toimus magamata peaga ja jooksu pealt, lisaks telefonis, kus ei saa asju ja kellaaegu ja eri lennufirmade saite ja tingimusi kõrvuti vaadata ega võrrelda, siis ma pean sügavalt lootma, et kõik kuupäevad ja muud säärased ikka klapivad. Noh, juunid ja juulid ja. Ja et esimene tagasilennusegment sai ikka ajaliselt ka esimeseks, mitte kolmandaks või midagi. Täpselt ei või kindel olla. Ma pole suutnud sellele nii piisavalt keskenduda ka, et kontrolliks siis järele. Aga noh. Ise ma neid seiklusi tahtsin, onju :D.
Muidu olgu öeldud, et mul on kuuks ajaks kaasas ainult 18,8kg kott, mis sisaldab võrkkiike, sääsevõrke voodile ja võrkkiigele, käterätte, voodilinu, laternat ja pealampi, vihmakatteid, tagavarakotte juhtmeid ja stepsleid, raamatuid ja pabereid, putukatõrjevahendeid ja kreeme-hädaravimeid, pesuvahendeid, tosse-sandaale ja mõne riideeseme. Olen selle pakimissaavutuse üke väga uhke. Koti lukku sikutasin ma siiski kinni umbes 2,5 tundi ja esimest korda pidin võtma appi hulga suuri vaakumisse tõmbavaid kotte. Sedagi oli muidugi päris raske seljas kanda, kui kaamerakott + see kõige hädavajalikuma kott, mida kunagi äraantavasse pagasisse ei saa panna, ka otsa riputada. Samas mõned arheoloogineiud saabusid lagrisse kaheks nädalaks ja neil oli kaks kohvrit, suur matkaseljakott, no umbes 75-liitrine, ja ka spordikott. Minu pambud paistsid nende kõrval ikka väga väikesed. Muidugi neil on kasas kodused padjad ja pool kohvrit enda alla võtvad ventilaatorid ja mida kõike veel...
Muidu. Selle minu kotiga sai nalja ka. Guatemala City lennuväljal võttis nimelt koer mu vahele. Mõtlesin, et ei tea, mida ta nüüd leidis. Et noh, olin just mõelnud, et vbla on selline riigist riiki hüppami e kahtlane, aga ega koer tea, kus ma jõinud olen. Tema tunneb lõhna. No otsiti mu kraam siis läbi. Ei midagi. Aga koeralt küsitakse, et kus on keelatud asi, ja tema paneb nina otse mu seljakoti peale. Otsiti õnneks väga viisakalt. Mina juba nõtlesin, et vbla mingid igaks juhuks ravumid vms nüüd tekitavad pahanduse. Aga ikkagi need nagu väga ei huvitanud neid ka. Lõpuks küsiti otse: on teil mõnes kotis puuvilju? Me otsime, et inimesed keelatud puuvilju riiki ei tooks. Nojah, ma võtsin hotellist hommikul lennijaamabussile kaasa kaks banaani ja sõin need bussis ära ja hoidsin koori kümme minutit oma koti peal...
Mis muidu muljetesse puutub, siis... Kuna kliima on siin tõeliselt troopiline, õhuniiskus 100% ja temps keskmiselt 32-38 kraadi, niriseb igalt poolt higi juba kell 7 hommikul. Arheoloogide laagris pole aga ühtegi konditsioneeritud ruumi. Ehkki ma vist ei tunnegi sellest eriti puudust, ma san kohe tatitõve, kui pean soojast õuest kogu aeg kuskile külma puhuri ette käima. Küll aga pole see väga ameerikalik. Poleks uskunud, et nemad niimoodi lepivad.
Üldse, ma olin meeldivalt üllatunud ka tolles USA arheoloogipiigas, kelleg huupi kokku sain, et koobastes käia. Enamik minu elus kohatud ameeriklasi on ikka sellised. No, mitte päris reaalse eluga kursis ega mitte kuigi leplikud või paindlikud. Aga too isend - täiesti terve mõistusega, oskab olukordi adekvaatselt hinnata, ei tee tühjast tüli, ei peenutse, oskab kõigiga hästi ja olukorda ohjates jutule saada ja isegi sööb kõike! Teisedki on sellised, täitsa normaalsed inimesed. Ja kaks arheoloogi, kes ei ole omavahel absoluutselt seotud, on lausa Eestis käinud ja. Ei ole veel pidanud ühelegi neist seletama, kus või mis on Eesti.
Aga kliima juurde tagasi tulles, suur petekas on see, et kui tellida külm õlu, siis see nende Belikin on päris okei, aga mitu korda juhtus nii, et pudel osutus tühjaks, kuigi minu kehatunnetuse järgi oleks seal pidanud veel mitu lonksu sees olema. Hakkasin siis korralikult vaatama ja... Selgub, et nende õlled on ainult 284ml suured. Ehkki pudeli suuruse ja raskuse järgi seda ei ütleks. Ühtlasi on need õige lahjad, ainult 3,25-4,85 promilli. Võib palavaga päris mitu tükki ära juua küll. Nende väiksuse tõttu kulubki neid tavaliselt korraga mitu.
Ja nagu kolmanda maailma riikidele kohane, on siin kõik sõnades üsna suurejooneline. Hindades ka. Jummel, see riik on hinnaklassilt ikks umbes nagu Havai ja siis veel natuke kallim. Isegi vihmahooajal, kui turiste pole. Ja siis kohale jõudes ja reaalsusele otsa vaadates tunduvad piltide järgi korralikud ja hinnalt krõbedad kohad ikka üsna. Noh. Väga rustikaalsed. No et ühe popima turistisaare peal pole isegi kanalisatsiooni. Pmst käid mööda tänavat ja hotellide-restoranide ksutatud vesi voolab järsku kuskilt voolikust kaela. Eks lõunamaades ongi ikka nii. Aga siinse hinnaklassi ja suurejooneliste kirjelduste järgi ma oleksin siiski oodanud märksa paremat. Noh, lubaduste ja suurte sõnade tähtsust reedab isegi see, et lasteaiadki pole mingid ninnu-nännu nimega, vaid kannavad ikkagi tähtsat ja võimast nime. Little Citizen näiteks. Ja ühe teeäärse bussipeatuse nimi on La Democratia...
Enivei. Aga koopaekskursioon oli päris äge, sellist ma pole kunagi teinud. Osaliselt sellepärast, et mujal on koopad lihtsalt geoloogilised fenomenid. Ilusad stalagmiidid-stalaktiidid jne. Siin aga on nendes koobastes mitme tuhande aasta vanused ohvriannid - küll jumalatele ohverdatud potid, küll luustikud.
Ja teiseks on kõik koopad siiani olnud ikka turistikad. Piletiputka, ära märgistatud rada, rohelised exit lambid jne. Aga see oli selline puutumatu. Seal käib mõni inimene aastas. Ei mingit teed. Aint üks giid kogu riigis võib sinna inimesi viia. Tema on juba pensionil, hambutu ja poolpime, sest tal olevat korduvalt juhtunud väetisega õnnetusi. Mina ajasin ta pensionilt välja.
Lisaks temale oli meil kaasas autojuht-lisagiid ja kolm pargivahti, kes sõitsid meil motikatega ees, elektrisaag ja matšeeted varmalt peos, et teelt võsa ja maha langenud puud ära koristada. Nii et kahe koopahuvilise piiga peale oli meil kaasas 5 meest. Ja no seal koopas. Seal tuli ikka pugeda, ronida, libistada, end mulkudest ja prigudest kõhuli läbi pressida, turnida jne. Aga see oli kõik üliäge. Enne koopasse minekut oli meil ka väike riitus, põletasime copali puu koort ja giidipapi luges maiakeelse palve, et esiisad meiega pühasse teispoolsusesse mineku pärast ei pahandaks. Ja siis me läksimegi. Siiani päriselt ei adu, kus ja kuidas see kõik toimus ja kui eriline see kõik oli. Koopas ei saanud väga mõtiskleda, oli libe ja kitsas ja oli vaja kogu aeg vähemalt kolmekäpuli käia. Ei saanud nagu mõtiskleda, et issand, 1100 aastat tagasi käisid maiad siin oma tõrvikute ja ohvriandamitega kuidagi, ei tea, kuidas. Nüüd vaatan aeg-ajalt pilte ja imestan.
Pärast oli ka tore. Kui koopast välja tulime ja hakkasime tagasi matkama, märkasin mina endast poole meetri kaugusel kuidagi teistsugust lehehunnikut. Vaatasin ja vaatasin, siis järeldasin kuju ja tekstuuri järgi, et see on madu. Mustri järgi liigitasin boaks. Aga kuna seitse inimest oli temast seal mööda trampinud, üks oli talle peaaegu otsagi kukkunud, siis ma järeldasin, et ta on surnud. Aga hõikasin teistele ikka, et vaadake, surnud madu.
No, pargivahid kohe jooksid tagasi. Tõdesid, et madu jah, boa tõesti. Aga kui nad ta pea üles otsisid ja mao pihku võtsid, osutus too olevat täitsa elusaks. Ja tigedaks. Oli teine selline pooleteisemeetrine, värskelt nahka ajanud ja ilus läikiv isend. Ei tea, vbla nendesamade maide saadetud, kellelt me enne koopasse minekut kaitset ja rahumeelsust palusime. Me lasime boa muidugi kohe lahti ka ja vaatasime, kuidas ta mõningase halvakspanuga me juurest lahkub. Tal oli koopasuu seinas oma pisike elukohakoobas, kuhu ta puhisedes ära läks. Väga uhke!
Vot. Aga ma nüüd rohkem ei istu telefonis. Kell on pool kaheksa, väljas on ammu kottpime ja varsti tuleb magama minna, hiljemalt kell 5 on äratus. Ehkki täna hommikul hakkas mu akna all terve kukkede jõuk juba kell 4 mõtteid vahetama. Nii et. Pole siin venitada midagi!
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar