Mulle meeldivad jaanuari lõpud ja veebruarid. Need aasta algused on selline… teretulnud ja vaikne hingetõmbeaeg talvepühade ja kevadärevuse vahel, kui hakkab olema vaja juba igale poole sõita, kogu aeg õues olla, üritusi mööda käia…. Terve detsember ja uue aasta algus on ju ka alati hästi põnevad, üritusterohked ja reisilised. Sest, noh, ma ikka lähen alati pühadeks koju. Eesti koju. Aga enne on alati mitu nädalat kestev paanika, et asjad siin kodus kokku tõmmata, peod ära pidada, kõiki veel näha, jõuluturgudele jõuda, tatitõved ära tohterdada, tööd ära lõpetada, korralduslikud asjad organiseerida. Siis sõidan ära, trügin lennujaamades ja lennukites, elan mitu nädalat kohvrist, suhtlen palju, omaette kunagi ei ole, oma tavalisest suhtlusringkonnast peaaegu midagi ei kuule, magan ja söön harjumuspäratutel aegadel ning üleüldse elan täiesti paralleelmaailmas. Noja siis… Kui ma lõpuks kohvritäie Eesti kraamiga jälle teises kodus maandun, saan asjad lahti pakitud ning olen jõudnud esimese nädalaga tööasjadesse sisse elada, koju kohvipiima osta, lilled ära kasta ja kohvri tühjaks teha… No siis on kohe täitsa tore vahelduseks omada veel täitsa mitut rahulikku nädalat, kus mitte midagi ei juhtugi. Ei ole pühasid, erilisi üritusi ega sundi kuskile sõita. Saab hoopis mõtteid koguda, plaane hellitada, tööle keskenduda, uude aastasse vaadata ja näiteks… terve nädalavahetuse hommikust õhtuni lihtsalt mingit topakat sarja vaadata :D.
Reise ma ei
planeeri Harju keskmistel aastatel tavaliselt enne märtsi, ainult Pariisis käin
peaaegu igal aastal jaanuari lõpus mingi nädalavahetuse, sest on allahindlused
ja ka mõnus rahvavaesem periood. Sel aastal ka käisin. Eelmisel nädalavahetusel,
ooperis. Elusuuruses ja elusat Anna Netrebkot kuulamas. Mh. Jah, ma tean, et Netrebko
on Putini armastatud laulik ja toetaja. Mul olid teda vaadata tahtmise pärast väga
suured süümepiinad. Aga ma ikkagi otsustasin lõpuks, et tahan teda kuulda,
päriselt, elusast peast, ühe korra elus. Ja nüüd olen kuulnud. Süda on rahul. Kaunis,
helisev, selge kõrge register on tal ikka tõesti. Aga saan märkida, et
salvestustel on ta hääl mulle isegi rohkem imponeerinud. No näiteks mul ei
hakka vist kunagi olema lemmikumat versiooni Offenbachi kuulsast „Hoffmanni
lugude“ barkaroolist kui see https://www.youtube.com/watch?v=0u0M4CMq7uI.
Nüüd see-eest,
nüüd siis olen kohe mitu nädalat ja isegi nädalavahetust järjest kodus. Plaanin
lihtsalt olla. Lugeda, Suriname pilte näppida, Haydni kontserdil käia, vbla
uisutada, üle pika aja korralikult ja mõnuga kokata, vannis käia, otsa saanud
olulisi toiduaineid juurde hankida ning muud säärast tagasihoidlikku,
praktilist ja introvertlikku teha. Juba olengi vaiksetel õhtutel ja rongides jõudnud
paar raamatut alla neelata ka. Neist kõige rohkem on meeldinud Sven Mikseri „Vareda“.
See oli väga meeldiv üllatus. No eks ma ikka arvasin enne, et ta sai selle
romaaniauhinna sellepärast, et kõik lihtsalt teadsid, kes ta on. Aga nüüdseks
olen arvamust muutnud. Pean nentima, et tunnustus oli tegelikult täitsa asja
ette. Mitte isegi ilmtingimata loo pärast, see oli selline lihtsalt vaikne ja
armas. Aga nii nauditavat, väljendusrikast, nüansirohket ja puhast eesti keelt
ei ole ma lugenud kohe aastaid. Päriselt. Viimase nii meeldiva elamuse pakkus
aastaid tagasi Leelo Tungla „Seltsimees laps“. Loodetavasti tuleb sellest
allikast lugemismaterjali edaspidi nüüd ikka siis veel juurde. Eesti keelele
kuluks see väga marjaks ära. Sest head, masintõlkest või võõrkeelsest
lausestruktuurist üle olla oskavaid autoreid-tõlkijaid on tänapäeval ikka väga
väheks jäänud. Selliseid inimesi, kes suudavadki teksti mõtte enda jaoks oma peas
nii hästi läbi mõelda, et oskavad seda siis väljendada tabavalt, selgelt,
ladusalt ja loomulikult.
Igatahes. Aga jah.
Nojah. Mm. Mõne sõnaga ütlen ka, et jõulupuhkus oli sel aastal väga mõnus.
Seekord anti üle pika aja mulle ka ikka lund. Mul on selle üle väga hea meel,
sest mulle nimelt väga meeldib üks korralik tali! Ja aastavahetus… Aasta
vahetus meil sedakorda Norras, Tromsös, vanas palktares virmaliste all. Tõelises
talvemuinasjutus.
See oli üsna
viimase hetke otsus. Algselt plaanisime minna hoopis Dresdenisse, aga see reis
jäi üsna viimasel hetkel ära. Ning asemele sai käigu pealt kujundatud hiiglama vahva
talvine tripp polaaröösse. Nägime imelisi virmalisi, vaaladest kubisevat merd
ja linnas kõnniteedel rahumeeli omi asju ajavaid põhjapõtru. Loodusvaated olid
kaunid, lumi paks ja lisaks saime omal nahal tunda, kuidas tundub -40 kraadi. See
oli päris ekstreemne. Õnneks pidas me auto vastu, ehkki praksus ja naksus ning
kaotas võime salongi soojendada. Lõpuks pidi Varno auto nina termoteki sisse
mähkima, sest mootori temperatuur üha langes ja langes. Aga see aitas. Me ei
jäänud tee äärde. Mm. Näonahk on mul Lapimaa pakasest veel endiselt pisut ehmunud
ja sealt hangitud köha ei näita ka pea kuu aega hiljem veel kuskile kadumise
märke. Aga mulle tegelikult hirmsasti meeldivad krõbedad külmakraadid ja
nendega kaasnev eriline valgus. Ja nii oli ikka parem kui vihma, kiilsasjää,
tormi või segava lumesajuga. Kõik plaanitu sai tehtud, muljed on mõnusad ja
pildid on imelised :). Nii et jaa. Norrasse võib teinegi kord minna.
Lofootidele näiteks. Ja üldse, naasen ka tulevikus hea meelega põhjamaisesse
talve ja õdusasse polaaröösse.
Kui nüüd aga
kõikidest toredatest teemadest, meenutustest ja olelustest reaalsemasse ellu
naasta siis… Noh. Tahate, virisen ka vähe? Sest eks leian ikka virisemist ka,
kui otsin :). Näiteks mu magamistoas jälle hallitab ja ma üritan juba detsembri
algusest saadik saada kedagi sellega tegelema. Väga hästi ei ole siiani läinud,
sest kes ikka tahab paar nädalat enne jõule mingi uue hädaga tegelema hakata ja
siis, noh, jaanuariks on ju siginenud kõigilt üürnikelt nii palju hädasid, et
kes see siis ikka kohe mingi suure jamaga tahab tegelema hakata. Lihtsam on
kõigepealt väikeste jamade mass ära likvideerida. Saan aru. Aga üritan siiski
majahaldureid jätkuvalt veenda, võib-olla ei ootaks, kuni kogu korter muutub
kasutuskõlbmatuks?
Nagu alati, aitab
Brüsselis midagi saada tahtes lõpuks kannatuse katkemine ning kurjustamise ja
ähvardamiseni jõudmine. Esmaspäeval saavutasin tänu üsna kuivale ja konkreetsele
kirjale selle, et halduri nimel tuli üks Poola Karol ja vaatas, oo, tõepoolest,
hallitabki, ikka veel, ei olegi detsembrist saadik ise ära läinud, mõtleks? Kohe
hoopis nagu rohkem hallitab??? Ning tõepoolest, ka katuselt lekib, ongi endiselt
auk katuses ja vihm sajab sisse, viimased viis nädalat ei olegi kaks aastat
teada olnud probleemi ära lahendanud??? Kratsis kukalt, mõtles pisut ja siis
soovitas mul hallituse äädikaga ära pühkida ning endale turske mehe voodisoojendajaks
hankida, kui ma tõesti arvan, et hallituse pärast peab kogu aeg akent lahti
hoidma. Lubas, et teeb midagi, kui ilmad natuke paranevad. Sest vihma ja tuulega
ei saa ning toas ju ka pole enne mõtet. Ohjah, maivõi.
Üsna suur peavalu
on mul juba kuude viisi olnud ka koristajaga, kelle leidsin kohe pärast
siiakolimist ja kes oli umbes aastakese täitsa tubli. Aga siis hakkas võtma
vabamalt, alatasa lihtsalt viimasel hetkel tühistama. Nüüd talvel oli vahepeal
kaks kuud ära reisil, siis sai tervelt ühe korra lõpuks uuesti käidud ja nüüd ütles
jälle lambist, et kolm nädalat ei tule. Kui ta on haige, siis see on muidugi
kahetsusväärne, aga ma päris 100% veendunud selles ei ole. Lisaks on minu
seisukohast äärmiselt kahetsusväärne ka see, et tema firma saadetud asendajad
on sellised võta-üks-ja-viska-teist variandid. Kohe iga nädal tekitavad
peavalu.
Üks neist jäi näiteks
50 minutit hiljaks ning kui lõpuks tuli, alustas sellest, et korjas mu
majapidamisest kokku kõik paberid, pani need ilma neile midagi vahele panemata
ühte hunnikusse ja viis need siis kõik mu töölaua peale ilusasse korralikku
torni. Koputas isegi servad ühtlaseks ja nii. Pärast ma siis pidin kena pool
tundi seda suurusjärgus 600-700 lehekülge erinevate teemade töötekste, pileteid,
märkmepabereid, juhendeid ja isiklikke pabereid uuesti lahti sorteerima. Olin
väga tige, sest no koristajate kõige elementaarsem reegel on, et pabereid ei
puututa. Ma poleks tulnud selle pealegi, et keegi seda ei tea! Muidu ma oleks
teda valvanud nagu kull.
Teine polnud elu
sees midagi triikinud. Lähenes siis magamistoas tasahilju ja omaette asjale
nii, et triikis kõik asjad ära leige masinaga ja pahupidi – või õigupoolest
nii, nagu asjad kuivanud olid. Seejärel voltis ta need kuidagi ebastandardselt
kokku ja suutis näiteks otse tissi kohalt pluusidele sisse viikida voltimiskoha,
mis ei läinud pärast märja käega siludeski sealt välja. Pmst oli kõikidel rõivastel
pärast tema käest läbi käimist sees miljon pisikest kortsu, mis polnud leige
masinaga ära läinud, ja neid täiustas eriti jõuline viik kuskil sellises kohas,
kus see kindlasti olema ei pidanud. Lisaks olid asjad kokku volditud pahupidi. Kujutage
siis mu üllatust, kui hakkasin mõned päevad või nädalad hiljem tahtma just neid
riideid selga panna.
Kolmas saabus
pooletunnise hilinemisega ja pealaest jalatallani Lacoste’i brändis, nii et ma
nägin tema kõrval koduriides välja nagu hulkur. Tuli ja tegi üht-teist, aga nii
aeglaselt ja põhjalikult, et suutis pooleteise tunni jooksul ära triikida
tervelt kaks padjapüüri ja ühe salli. Need olid, tõsi küll, triigitud luksuskaupluse
standardile vastavaks, sisuliselt peaaegu uueks tehtud, triigitud seest ja
väljast ja nurgad hambatikuga teravaks lükatud. Aga ülejäänud masinatäis jäi
temast endiselt mu magamistoa kapi peale tolmuma ja järgmist asendajat ootama.
Ühtlasi ei ole mu
majapidamises praegu ühtegi panni, sest keegi Marcia arvututest asendajatest suutis
kuidagi kaks täiesti korralikku panni ülenisti ära kriipida. Üks neist oli,
kusjuures, uus, enne jõule IKEAst koos kuusejalaga ostetud. See polnud isegi
must, lihtsalt. Läbis heatahtliku küürimise, enne kui talle uus koht leiti.
Metallist riivide, sõelade ja muude vidinate all.
Noja homme
hommikul enne kaheksat saabub järjekordne asendaja. Ohmaivõi! Ma kujutan juba
elavalt ette, kuidas ma tõusen kell pool kaheksa, et ta sisse lasta, aga siis
ta kindlasti just ei tule üldse. Või kui tuleb, siis jääb vähemalt pool tundi
hiljaks ja kõneleb raudselt ainult portugali keelt ega saa mitte ühestki sõnast
mitte üheski muus keeles mitte midagi aru, nii et ma ei saa talle ühtegi juhist
anda. Võin kihla vedada, et ta hakkab tolmuimejaga möllama just siis, kui mul
hakkab veebikoosolek ja mul on vaja parajasti sõna võtta. Ja jätab kuskile
mingi veelombi, mis rikub ära parketi. Ja ilmselt ei võta ta ka vannitoa peegli
alt mu hambaharja ära, enne kui ta seal tillukeses ruumis pool pudelit
klaasipuhastusvahendit igale poole laiali pihustab, nii et mu hambahari maitseb
õhtul taas ületamatult keemia järele ja tuleb ära visata. Või siis üllatab
millegi muuga, mida ma ei oska veel ettegi kujutada :).
Haa, tõeline esimese
maailma probleem, onju :). Saan
aru. On tohutu õnn, kui probleemid on sellised ja mitte taevast kaela sadavate
pommide kujulised!
Selle tõdemusega
ma nüüd tänaseks lõpetangi. Aeg magama minna, et hakata pool kaheksa siiski
koristajat ootama.
Head ööd ja head
uut aastat!
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar