Kell on 7.03 hommikul. Istun oma plekk-kunkus lahtivolditavas toolis ja kuulan kõrvulukustavat vihmakrõbinat, mida ilmestab aeg-ajalt tuule käes kõvasti logisevate aknaluukide paukumine. Kõik rõivad on natukene märjad, nii need, mis seljas, kui ka kõik muud - isegi kui need ei ole üleüldse kotist välja tulnud ja neil pole üldse põhjust märg olla. Siin on lihtsalt kogu aeg kohutavalt rõske, õhuniiskus on sõna otseses mõttes 100%. Kõik on märg ka ilma märjaks saamata. Ja mitte miski ei kuivagi kunagi päris ära. Hea, kui päris kõik asjad pole reisi lõpuks ära hallitanud.
Ainus võimalus midagi ilma kuivatita kuivaks saada on loota, et päike tuleb välja, sest siis on meie plekk-kunkus kohe momentaalselt 76 kraadi Celsiust ja kõik siseruumides olev küpseb paari tunniga viimseni läbi (misjärel võib veepudelisse lisada teepakikese ja päikesekreemi tuleb enne pealemäärimist pisut peopesas jahutada). Õues jääb aga ka päikesega ikka rõskeks.
Üleüldiselt on siin praegu vihmahooaeg, nii et sed päikest liiga palju ei näe. Suure osa päevast on kuiv, aga pilves, ja siis hilisel pärastlõunal või öösel tuleb maha üks selline korralik pooletunnine padukas. See-eest täna kallab juba mitmendat tundi kui oavarrest ja väidetavalt on ees ootamas troopiline torm, mis peaks kestms koguni 1,5 päeva.
Muidu oleksime pidanud sellel kellaajal juba metsas olema ja kaevama, sest äratus on siin umbes kell 4.45 (ja uneaeg 19.30), aga nüüd ootame kella üheksast ilmaennustust, et teada, kas täna üldse minnakse välja. Mitte sellepärast, et meil võiks olla vihmas ja mudas ebamugav töötada. Ei, see ei ole mingi kaalutlus. Hoopis sellepärast, et troopiline vihm teeb välja kaevatud muististele ja arhitektuurile hirmsat kahju. Sellepärast ei saa vihmaga mitte üheltki augult mitte ühtegi presenti pealt võtta. Võib-olla läheme siis hoopis laboritööle ja loengutele.
Muidu on mul siin siiski hästi äge. Natuke selline lastelaagri tunne on. Nagu kunagi Pärlseljal koolilaagris. Selline rustikaalne ja kogukondlik. Kõik on kogu aeg pead-jalad koos, seepärast oleme kõik juba suured sõbrad, tunneme üksteise harjumusi ja teame elulugusid. Kõike tehakse suhteliselt teisi arvestavalt ja leplikult. Kõike võetakse naljaga. Süüakse iga kord erinevas pundis pikkade laudade taga. Dušijärjekorrad meeenutavad ühika aegu. Söök on väga hea ja mitmekesine, aga ka toitev. Meil on siin oma kokad, kes on tõesti virgad ja osavad. Nagu Veltsi vanaema kodutehtud toitu sööks kogu aeg. Ja millised puuviljamäed on kogu aeg magustoiduks!
Laagris on palju esmkursuslasi, mõned neist on natuke arulagedad ja elukogenematud (no näiteks mängivad õhtul pimedas paljajalu rohu sees jalkat, kuigi siin laagriski on siiski madusid, skorpione, muid putukaid ja igasuguseid teravaid ja torkavaid taimi). Mõni on natuke šokis ka, sest kogeb elus esimest korda sellist ühiselamist, on esimest korda elus USAst väljas, ei saa magda, sest on palav, hääled, lohkus madrats või geko sääsevõrgu all jne. Aga neil on siin vanade olijate näol jube hea eeskuju kohe võtta ja nii nad ongi siiski juba selgeks saanud, millega tuleb leppida ja kuidas olla. Samas on meil pundis ka mitmeid seitsmekümnendates papisid, mõned neist elupõlised arheoloogid, mõned vabatahtlikud. Aga enamasti on kõik siinviibijad ameeriklased. Mina olen ainsana Euroopast, siis on meil üks Austraalia kutt ja üks piiga Vancouverist.
Mul on natuke kultuurišokki ka, mitte Belize'i pärast, vaid ameeriklastele pärast. No näiteks võikud käivad siin maapähklimäärde ja moosiga. Ainult. Ja kohv on lahja americano. Ja karaokel on ainult Amerrika laulud. Ja mingid asjad käivad neil ainult Ameerika brändide nimedega, mida ma ei tunne, nii et ei oska ma hinnata, kas jutt on poest, pesupulbrist või kätekreemist. Ja kõik jutust läbi käivad mõõtühikud on minu jaoks natuke hoomamatud. Aga laiemalt võttes olen ma meeldivalt üllatunud inimeste üleüldisest intelligentsusest, aktiivsusest, elukogemusest ja mõistlikkusest. Kui ma kunagi USAs kirjasõpradel pikemalt külas käisin, siis tehti näiteks minust pilti, kui raamatut lugesin, sest see oli nende jaoks nii eksootiline. Isegi hoovi otsa postkasti juurde ei mindud jala, vaid aeti auto garaažist välja ja pärast tagurdati tagasi. Ja kui me minu sunnil küla vaatamise eesmärgil alevis paar kvartalit jalutasime, tuldi mu sõprade käest küsima, kas nad on alustanud uue trennirežiimiga. Aga siinne rahvas on ikka hoopis teist masti. Väga vahva seltskond!
Eile oli meil metsas esimene kaevamispäev. Meid jagati umbes viiesteks tiimideks, anti auk kätte ja siis me kaevasime. Sõna otseses mõttes. No minu projekt oli juba natuke lahti kaevatud, sealt paistis maa sisse mattunud hoone võlvlagi, paar meetrit mingit krohvitud müürijuppi ja natuke isegi viimase korruse põrandmosaiiki (ma ei teadnud, et maiad sellist kasutasid). Seega oli mul üsna huvitav. Paljud teised alustasid alles lehtede riisumisest ja kõige pealmise mullakihi lahtikaevamisest.
Aga noh, üldiselt, pmst, me siis muudkui kaevasime, sõna otseses mõttes. Minu projektil eemaldasime künkalt vähemalt 150 ämbritäit mulda ja kive, viisime selle kõik suure sõela peale sõelusime läbi ja panime leitud potikillud tallele. Potikilde leidsime palju, ikka kottide viisi. Need olid enmasti sellised 2-6cm läbimõõduga, sest maiadel oli kombeks oma pühade hoonete kasutusest kõrvaldamise riituste käigus jumalatele ohtralt ande tuua ja mitte miski ei tohtinud seejuures terveks jääda. Kõik nõud tehti selleks otstarbeks uued ja tuli siis pärast riitust ära lõhkuda. Kui mitte päris kildudeks, siis oli vaja vähemalt kõrv küljest lüüa v auk põhja teha. Minu augus olev hoone oligi just niimoodi "lõpetatud" ja seepärast on kilde kuhjaga.
Töö oli füüsiliselt päris raske, natuke isegi raskem, kui oleksin arvanud. Sest nii palav on ja jalaalune on hästi ebaühtlane, kogu aeg on vaja turnida raskete kivipangedega mööda püramiidinõlva üles alla. Siinsed ämbrid on ühtlasi umbes poole suuremad kui Euroopas kombeks ja ämbritäis kivi kaalub ka oluliselt rohkem kui ämbritäis kastmisvett. Nii et neid pangetäisi andis ikka vinnata. Vahepeal anti ka ehtne, suur, raske kaevurikirka kätte ja siis tuli puujuurte vahelt täitsa uus plats puhtaks kaevata. Noooo, ütleme siis nii, et seda tööd jaksasin ma teha umbes 15 minutit järjest. Siis juba tudisesid kõik õlavöö lihased. Aga üllataval kombel täna ma polegi eriti kange ega haige. Natukene tunnen, et olen midagi teinud, aga mõni jõusaalitrenn on olnud ikka palju hullemate tagajärgedega.
Selle rõske palavuse peale jõin ma seal metsas ära vist umbes 5 liitrit vett. Mis muidugi tuli kohe igast poorist higina välja. Lisage veel rõskus ja siis võite ette kujutada, et olime ka ilma vihmata kogu aeg nagu vette kastetud. Lõpuks oli välja higistatud sooladest ja porist ja tolmust riietel selline porikord, et rõivad oleksid ka ise püsti seisnud, kui oleksime neist välja pugenud.
Putukaid metsas aga päris NII palju ei olnud, kui kartsin. Samas eks me olime kõik pealaest jalatallani 100% DEETiga kaetud ka. Seda kraami kulub siin küll rohkesti. Mul on kaasas umbes 7 pudelit putukatõrjet, sest kõik rõhutasid, et seda kulub siin liitrite viisi. Lootsin sellest jätkuvat kogu reisiks. Aga paistab, et need kuluvad juba siin arheoloogide laagris ära. Õnneks saab siit juurde ka osta, see on hea. Ma arvasin, et väga ei saa. Aga no see kohake siin on üks Belize'i paremal järjel olevaid maanurki ja nad on siin arheoloogidega harjunud, nii et nende kaubavalik ümbruskonna ainsas poes on korralikum kui mujal.
Sain poest 12 kohaliku dollariga ka uued tõeliselt head ja korralikud päikeseprillid, polariseeritud ja kõrge UV kaitsega, sest mu vanad olid hirmus kulunud ja lisaks õnnestus mul nad ka ära kaotada. Aga no need konkreetsed päikseprillid on vist ka ainus asi Belize'is, mis on odav. Euroopast ma ei raatsinud selliseks trööpamisreisiks uusi osta, seal maksavad need kõik kuidagi 100+ eurot või siis on lihtsalt moekad, aga päriselt mitte tumedad ja silmi kaitsvad. Nendega pole sellises troopikas midagi teha.
Aga neh. Hästi. Ma nüüd lähen ja vaatan, mis sellest tormist siis saab. Olge tublid ja järgmise korrani!
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar