Kaks nädalat, st kipsist, robotjalast, süstidest, kargutamisest ja muust heast

Mul sai nüüd opist kaks nädalat. Raske uskudagi! See aeg on nii kiiresti läinud, sellises pikutamisfluidumis. Kusjuures päris mõnus on. Jalg enam suurt ei valuta, aga midagi teha ikka ei saa, nii et molutamiseks on suurepärane õigustus. Ja nii ma siis molutangi. Nädalapäevadest ei tea ma juba ammu enam midagi, kuupäevadest tean isegi veel vähem. Ja täiesti uskumatul kombel ei olegi mul veel mingit kibelust ega igavust ega kripeldust tekkinud. Et tahaks hullult välja või vaheldust või midagi. No jõuluturule natuke nagu tahaks, aga seegi ei kibele. Voodielu on täiesti rahuldustpakkuv ja ajugümnastika järele ka erilist vajadust ei tunne. Peale natukese lugemise ei ole ma siiani kohe mitte midagi asjalikku teinud, põhiliselt olen ikka pikutanud ja telekat vaadanud ja tukkunud ja söönud. Fotokool ja fotod ise ja hispaania keel ja värviraamatud ja reisiplaanid ja kõik muu selline ootab ikka kannatlikult oma järge. Aga küll jõuab kõike teha.

Kolmapäeval käisin kliinikus kontrollis. Üle poole niitidest võeti siis juba välja ja üllatuslikul kombel võeti isegi kips ära, ehkki enne lubati, et kannan seda vähemalt neli nädalat. Selle asemele anti muidugi lihtsalt mingi kipsi moodsam aseaine - hüperkobakas ja überkallis robotjalg VACOped, mis fikseerib jala sama kindlalt kui kips, ent on selle poolest parem, et seda saab vahetevahel ära võtta, et haavale õhku anda ja varbaid liigutada. Iseenesest vägev värk, aga sellel on üks suur miinus - see on nii hirmuskoleraske. Minule tundub, et see kaalub oma kuus kilo vähemalt (ilmselt päris nii palju siiski mitte, aga üle kolme kindlasti) ja sellega ei saa kuidagi ei magada ei olla. Pmst ainumugav variant on päris ristseliti voodis vedeleda. Külili keerates vajub see oma raskusega kindlasti kuskile nii, et tahab põlved ära väänata, ja püsti olles on päris karm ühe jala peal kõõluda ja siis teise jala otsas sellist kobakat veel õhus balansseerida. No aga maha ei tohi jalga selle saapaga veel mitu nädalat panna. Appi-appi! Katsu sa nii näiteks hambaid pesta! Kallis-armas kips, ma tunnen sinust juba suurt puudust! Ei sa sügelenud ega seganud ega midagi, lubasid kõhuli magada ja puha...

Muidu on see VACOped saabas iseenesest küll, noh, põhjalikult läbi mõeldud. Kunagi peaks saama sellega käima hakata nagu päris jalaga (praegu ei tohi ma seda veel maha toetada ja pöid on kõndimiseks sobimatu nurga all nii ehk naa) ja teoreetiliselt võivat sellega ka ujuda ja jalgrattaga sõita, kui see vastavalt seadistada. Praegu tundub ainult küll, et kui keegi mu sellega basseini saadaks, vajuksin ma selle raskuse tõttu kolksti põhja ja sellega olekski ettevõtmine läbi. Millalgi hakatakse siis selle abil ka mu pöia nurka reguleerima, praegu on pöid rippu (30 kraadi peal), et kõõlust võimalikult vähe venitada ja lasta tal kokku kasvada, aga millalgi hakatakse seda järk-järgult pingutama. Ja saabast saab tugevamini täis pumbata, kui jalg seal sees nii kõhetuks jääb, et loksuma hakkab. Samuti saab sellest õhku välja lasta, kui lihased jälle natuke end näole annavad. Peen värk ühesõnaga. Saksa mark ka, maksab 1200 eurot! Aga kips oli ikkagi palju mugavam.

Üleüldiselt tõden ma aga iga päevaga üha enam, et kogu see opiteema on kujunenud äärmiselt harivaks, silmiavavaks ja kasvatavaks. Ma tõesti ei osanud nii paljusid asju üldse enne ette kujutada. Kõige suurem üllatus oli muidugi see okasroosikeseuni, mis mind esimene nädal valdas. Kindlasti on kõik vähemalt kohustusliku kirjanduse raames lugenud mõnest tiisikushaigest või muidu hädisest kahvatust aadlipreilist, kes talutati pooleks tunniks tugitooli, kus talle natuke raamatut ette loeti, misjärel pidi ta uuesti puhkama minema. Novat, nüüd ma tean, et selline stseen ei olegi kunstiline liialdus ega mingi möödunud aja kombepeenus, vaid inimesel ongi võimalik nii omadega läbi olla! Kes oleks osanud seda arvata? Mina igatahes mitte.

Teine ootamatu ja üsna ebameeldiv asi, milleks ma end enne üldse ette valmistada ei osanud, on see, et mul on nüüd näiteks üle kuu aja vaja endale iga jummala päev kõhtu trombivastast rohtu süstida. See tegelikult muidugi ei ole iseenesest hull ega eriti valus ega midagi, aga kuidagi väga loomuvastane on see süstla täies ulatuses endale kõhtu löömine ikka. Esimesed kümme päeva sain ma sellega enam-vähem kenasti hakkama, aga siis ühel päeval läks süstal valesti ja sellest ajast saadik on mul ikka korralik tõrge selle süstimise suhtes. Puhastan naha ära, võtan voldi ka, aga siis jäängi kolmeni lugema ja vaatama ja oma pekki imetlema, käsi kohe enam kuidagi ei lange. Õnneks on praegu emme siin, ta siis on nüüd paar päeva ise sutsu ära teinud ja probleemi ära lahendanud. Ehk millalgi, kui järgmised nädal aega on kõik jälle sündmustevaeselt ja ilma aiaita läinud, saan jälle ise süstimisega ka hakkama. Sest noh, tõesti, mu jalg kirvendab näiteks õhtuti kogu aeg valusamini kui see süst, aga kuidagi väga vägivaldne tundub endale süstalt kõhtu lüüa ikka. Vot. Tänu sellele oskan ma nüüd kohe paugupealt isegi selle eest taevani tänulik olla, et ma näiteks diabeetik ei ole ja üldse kogu elu ei pea end igapäevaselt torkima! (Ptüi-ptüi-ptüi!)

Enne ei mõelnud ma ka selle peale, kuidas kipsis inimesed ennast pesema peavad. Õigupoolest sellele, et ma nüüd väga kaua aega ei pesegi ennast, sest, noh, haava ja kipsi ja seda jäset üldse ei tohi ju vähimalgi määral märjaks teha ja libastumine on ka rangelt keelatud. Teema uurimisel selgub, et tegelikult on olemas ka vannipõhja kinnituvad pesemistoolid ja kipsjäseme ümber käivad dušikotid, aga samas vanni ei saaks ma duši alla ronida niikuinii ja üldse öeldi haiglas, et kui vähegi saad, ära end vähemalt kuu aega üldse pese! No ma siiski leiutasin tänu koduse vannitoa ülesehitusele üsna OK viisi pea- ja kõige strateegilisemate kohtade pesemiseks, aga tõesti, üleni pesemine on täiesti välistatud ja karvu tulebki kasvatada veel vist päris jupp aega. Ülla-ülla! Olin ma ikka naiivne enne! Riietegi vahetamine, muide, on äärmist hoolikust ja ettevaatust nõudev ettevõtmine. Õnneks on mulle kogu aeg meeldinud alt laieneva säärega püksid, nii et mul vähemalt on riideesemeid, mida saab vajaduse korral selga panna. Aga ilma tungiva vajaduseta ma end pidžaamast välja küll ei vaheta, seda peab ütlema. Nüüd, kus saapa saab vahepeal ära võtta, on natuke lihtsam küll kui kipsiga, millest iga asi reaalselt üle ei mahtunudki, aga samas tuleb ilma saapata olla eriti ettevaatlik, et kuskilt ei rapsi ja et püksisäär varbaid ei sikuta jne jne jne. Nii et parem on pidžaamas elada :).

Veel ei olnud mul õiget ettekujutust kargutamisest. Noh, karkudega kõõlunud on ilmselt igaüks, aga kui kogu igapäevaelu peabki toimuma karkudel ja ühel jalal ning sa mitte mingi hinna eest ei tohi teist jalga maha panna, selgub, et elu on üks takistuste rada. Esimesena kadusid minu toast ja koridorist ja üldse mu teelt igasugused vaibad, mille ääred jäid kargu taha kinni ja mis kippusid kargu alt ära libisema. Järgmiseks tuli leppida asjaoluga, et tegelt ma ei saa ikka peaaegu mitte millegagi ise hakkama. Näiteks kalpsasin ühel esimestest päevadest, kui juba natuke jaksu oli tekkinud, karkudega kööki kohvi tegema. Tegin kohvi valmis küll, nii palju ikka jaksasin ühe jala peal seista ja ühe karguga kõõluda, et sain tassi kohvimasina alla ja nupule vajutatud. Aga siis jäin täiesti nõutult vahtima, et mis edasi saab! Kätte ma ju täis tassi ei võta, käed on karke täis. Sealsamas ühe jala peal püsti ei jaksa ka nii palju seista, et kohvi juua! Nuta või naera! Kui mulle poleks meelde tulnud, et Helle kingitud suletav termostass on sealsamas kapis kättesaadaval kohal, olekski see kohv mul joomata jäänud. Kinnikorgitud termose sain endale õnneks püksivöö vahele pista ja nii õnnestus mul see kohv sealt köögist ära tuua. Aga kõik, mida ei anna vöö vahele või taskusse pista või lõua alla suruda, jääbki minust sinna, kus ta on. Samuti osutus üllatuseks see, et pärast mitmepäevast kargutamist jäid mul peopesad jummala valusaks, isegi paar villi tuli. Mõni ime ka, vahepeal langeb ju kätele kogu keharaskus, aga kes oleks osanud seda ette arvata? Ja üksiti on näiteks rohkem kui 15 sekundit ühe jala peal seismine üsna vaevanõudev ja paneb juba korralikult higistama, ehkki ma arvan, et tänu uisutamisele saan mina sellega veel isegi hästi hakkama. Aga kui sul on ikka ühe jala küljes täiesti ebaproportsionaalselt raske kobakas, mida tuleb kuidagi selja- ja kannilihastega samal ajal õhus lehvitada, ei aita see tervel jalal eriti tasakaalu hoida. Edaspidi vaatan kargutajaid täitsa uuel pilgul. Ja oskan palju rohkem kaasa elada.

Üldse pean taas kord nentima, et kui endal pole midagi suuremat häda olnud, siis ei oska teistele päriselt ikka üldse õigesti kaasa tunda ega abiks olla. Mina olen siiani olnud kõigele vaatamata ikka täitsa tumba, nii et ma pean häbiga tunnistama, et ega ma vist kuigi konstruktiivset ja kasulikku abi pole osanud kellelegi omaalgatuslikult ja palumata pakkuda :). Lihtsalt sellepärast, et ma pole selle pealegi tulnud, mis kõik võib tegelikult probleemiks olla :). Suurematest asjadest ma saan aru, et noh, et transpordiabi on võib-olla teise linna otsa saamiseks vaja või et apteegis on vaja käia vms, aga näiteks see, et inimesed on söönud ja prügi on välja viidud, tundub nii elementaarne, et ei tule nagu pähegi juurelda, kuidas siis mõni kipsjalg peaks sellega nüüd hakkama saama ja kas teda ikka keegi aitab. Sest noh, kipsjalg ei ole minu jaoks kunagi võrdunud voodihaige inimesega. Ma muidugi loodan, et ma pole kedagi varem ka ikka hätta jätnud ja et neil harvadel juhtudel, kus selliseid hädasid on mu ümber ette tulnud, võeti ikka kõik vajalikud asjad jutuks, kui ma ise ei taibanud, millega aidata saaks. Aga nüüd tegin ma endale küll mentaalse märkuse, et pean ise tihemini hakkama silmi rohkem lahti hoidma ja teistele omaalgatuslikult ka abi pakkuma, sest praegu teeb see jalutul inimesel südame ikka väga soojaks, kui inimesed ise vabatahtlikult end üles annavad, kättesaadavaks kuulutavad või ütlevad, et nad võivad näiteks mõnikord poodi lipata, kui vaja ja kedagi teist pole! Et nad üldse taipavad pakkuda! Ja isegi need, keda ma poleks söandanud muidu paludagi! Minu väga suur lugupidamine ja tänu! Väga toredaid, heasüdamlikke ja ilmselgelt kogenud inimesi on ikka olemas. Nii hea on teada, et plaan B on ka hädajuhtumiteks olemas ja et kuidagi ikka saab. Väljamaal ja üldjoontes üksi elava inimese jaoks on see teadmine eriti oluline! Suur õppetund!

Praegu on mul õnneks emme endiselt siin, nii et ma olen üldse kõige paremini hoolitsetud ja varustatud. Kuts Mia on ka seltsiks, ehkki tema, vaeseke, peab minust ikka veel suhteliselt suure kaarega mööda käima. Alustuseks oli ju jalg nii hell, et seda ei võinud puutudagi, noja kips ei olnud ka nii tugev, et oleks võinud riskida sellega, et ta sellele järsku otsa hüppab. Selle monstrumsaapaga on aga juba tunduvalt kindlam ja eks kahe nädalaga on jalg kõvasti edenenud ka, enam ei tee iga vastupuutumine või jala eest ära tõstmine haiget, nii et nüüd ma ikka söandan pitsu juba vahepeal kaissu ka võtta. Ehkki ainult teatud tingimustel. Alguses oli vaene Mia seevastu meil toas ka rihma otsas ja kuskile ta minna ei võinud ja kõik padjad võeti tema käest ära minu jala alla ja pargis ei lubatud teisi koeri ka temaga mängima (see vist ei ole Luxis lihtsalt üldse tavaks) ja üldse oli tal täitsa hale elu. Täitsa kahju hakkas lapsest :). Vähemalt nüüdseks liigub ta toas lahtiselt ringi ja on võõra eluga ka ära harjunud.

Aga sellega ma täna lõpetan ka. Jälle on pikk jutt mitme päeva peale kirja saanud ja selline tunne on, et pole ammu pikutanud. Olge siis toredad ja nautige nüüd nädalavahetust edasi!

M.

Haiglaepisood

Ei oskagi kohe nagu millestki juttu alustada. Eelmise nädala lõpus sai siis minust ka mingi haiglasarja ühe episoodi peakangelane. Terve eelmise nädalavahetuse veetsin opijärgselt haiglas, sellel esmaspäeval jõudsin lõpuks koju oma voodisse ja sellest ajast olen suurema osa ajast lihtsalt poolunes tiksunud ja toibunud. Muljeid on tegelikult väga palju, aga samas ei ole ma jaksanud nende peale suurt mõelda ega midagi kokku võtta, sest ma olen olnud lihtsalt nii kohutavalt väsinud, et ei olegi tahtnud muud kui selili voodis vahtida või lihtsalt magada. Ma tõesti olin enne ikka väga naiivne ega osanud eluilmaski arvata, kui kurnav selline ettevõtmine organismile on! Ma mõtlesin, et olen pärast operatsiooni samasugune nagu enne, lihtsalt valutava jala ja kipsiga, aga tegelikkuses olin ma kõigest sellest ikka nii üsna kaputt, et jaksasin hädavaevu kolm meetrit vetsu karata, misjärel tuli kaks tundi magada ja ränkraskest retkest taastuda. Tund aega järjest ärkvelolekut eeldas ka mitmetunnist puhkust... Tasapisi läheb see õnneks muidugi üle, eile olin juba täitsa üle 3 tunni järjest üleval! :) Asi paraneb!

Operatsioon ise läks hästi, ehkki kujunes ootamatult mastaapsemaks, kui algselt mõeldud. Selgus nimelt, et parandada pole enam midagi, nii et kavandatud lappimise asemel tuli ette võtta suurem varuosade otsimine ja nendest täitsa uue Achilleuse kõõluse tegemine. See läks nii ulatuslikuks, et üks pärast haava sidunud õde vaatas ka aupakliku imestusega, et ohoh, kas sind üritati pooleks lõigata või? Ilus see just välja ei näe ja nii mitme suure armiga ma ilmselt edaspidi enam säärejooksu demonstreerima ei kipu, aga see on muidugi selline kolmandajärguline mure, mis lihtsalt korra pähe kargas, aga mis mind tegelikult eriti ei morjenda. Õnneks oli kirurg väga asjalik ja kõikvõimalikeks üllatusteks hästi ette valmistunud ning sai asjaga kenasti hakkama, oli teine lõpuks oma saavutuste üle päris uhke kohe. Näitas ja seletas ja uhkustas seal minuga toatäie arstikitlis meeste ees. Ja võttis asja südamega ka, esmaspäeva hommikul näiteks ei söandanud ta mind alustuseks kojugi lasta, sest mul hakkas eelmisel päeval kõrv valutama ja tema leidis, et kuna see oli lõppkokkuvõttes nii suur operatsioon, siis nüüd me kõigepealt kutsume kõrvaarsti ja vaatame, mis sul seal kõrvas toimub, siis räägime edasi. Et töö on nii uhke ja haav nii ilus, et nüüd ei ole ta küll nõus mingi lollaka põletikuga riskima. Milline südantsoojendav lähenemine! Mul on hea meel, et ta asja nii tõsiselt võtab. Ehkki see tähendab ka seda, et Luxist mingiks ajaks Eestisse paranema sõitmine ei ei tule kõne allagi - liiga keeruline ja riskantne ettevõtmine tema meelest. Nüüd tuleb siis igasuguseid plaane ümber mõelda.

Peale tema oli kogu ülejäänud haiglapersonal ka üle ootuste tore, abivalmis ja tubli. Ma pean tunnistama, et ma pole vist kunagi osanud hinnata medõdesid nii, nagu nad seda tegelikult väärt on, aga nüüd kasvas minu lugupidamine nende vastu ikka väga kõvasti. Tegeleda päevast päeva rõõmsalt ja särtsakana inimestega, kellel on valus ja paha, kes on pesemata ja higised, kellel on juuksed peas rasvast turris nagu friikartulid, kes ei saa ise miskit teha ja muudkui tahavad pissile ja juua ja hambaid pesta ja kapist oma kotti ja akent lahti või kinni või abi pidžaama vahetamisel jne jne jne... Ja kohe, kui need inimesed jälle natuke normaalsemateks muutuvad, st paranevad, lähevad nad ära ja siis ei näe sa neid, keda sa vahepeal päevade kaupa ülihoolikalt putitanud oled, enam mitte kunagi, nii et tulemust tööl justkui ei olegi, sest lahkujate asemele tulevad kohe jälle uued hädised... Vaatan õdesid nüüd hoopis teise pilguga ja olen sügavalt südamest tänulik! Sest vähemalt siin haiglas küll kõik kogu aeg tegelesid, jooksid, abistasid, teenindasid, motiveerisid, lohutasid, tegid silma, olid algatusvõimelised ja hakkajad ning lisaks olid kogu aeg särasilmsed ja positiivsed ka veel. Rohkem kui tunniks ei jäetud meid kordagi omapäi ning midagi ei tehtud lohakalt, alati vaadati omaalgatuslikult, kas ikka kõik on sul käe-jala juures, ega laud ei ole liiga madal või liiga kõrge, ega tekk pole tekikoti sees puntras, kas sa ulatad morfiinipumbani, kas peegel on vannitoas sellises asendis, et sa oma tabureti otsast midagi näed jne jne jne. Õde tuli terve leheküljepikkuse menüüga küsima, mida ma süüa tahaksin, taastusraviarst oli karkude kasutamise õpetamisel äärmiselt hoolikas ning iga veerand tunni takka jooksis keegi kraadima ja küsima, et ega väga valus ei ole. Ja küsiti niimoodi, et nad päriselt justkui tahtsid teada ja mõtlesid su vastuse peale. Isegi öösel käidi mitu korda vaatamas ja uurimas, et kas ma ikka magan või tahaksin veel valuvaigisteid :).

Kentsakal kombel jäi nimelt kõigile mulje, et mul ei ole piisavalt valus. Ei teagi kohe, hakka või arvama, et mul ongi siis kõrge valulävi. Igatahes morfiinipump anti esimesel päeval minu kätte ja kui ma olin õhtuks ainult ühe korra nuppu vajutanud, tulid nemad imestunult küsima, et kas kõik on ikka hästi või miks mul valus ei ole ja miks ma nii vähe valuvaigisteid võtan. Mingil hetkel tõid nad veel paar tilgutitäit asju ja riputasid need mulle külge "selle valu vastu, mida sul ei ole". Ehkki tegelikult oli mul minu meelest täiesti piisavalt valus, mul läks sellega lihtsalt tiba aega. Kui anesteesia mõju lõpuks päriselt üle läks, siis esimene öö ei saanud ma küll kuidagi magama jäädud, juhtmed ja asjad segasid ja jalg valutas ja igavesti vastik oli. Lõpuks hiilis kell kolm öösel üks mul silma peal hoidnud õde unise ja mureliku näoga palatisse ja riputas mulle morfiinile lisaks mingi võlurohu külge, et ma (või siis ta) ikka natuke puhata ka saaks. Ja see oli siis juba selline, et ma ei saanud enam hommikuni ühestki käest-jalast sotti... Mingil hetkel mäletan, et käsi hakkas sügelema ja ma püüdsin seda omast arust kratsida, aga siis selgus, et käsi sügeleb edasi, sest mina kratsin naba ja käsi on hoopis teises kohas. Nii sassis olid need jäsemed mul sellest salapärasest rohust... Huvitav, mis see küll oli?

Üldiselt mul muidugi haiglatega eriti kogemusi ei ole, nii et päris mitu asja tabas mind üllatusena ka. Näiteks see, et nad söödavad seal inimestele ainult saia. Hommikuks anti saia kohviga ja õhtuks anti saia kohviga, ainult lõunaks sai lisaks saiale salatit ja sooja sööki ka. Ja siis nad käisid mu toanaabriga riidlemas, et tema on juba nädal aega haiglas ja pole kakal käinud. Ma peaaegu et poetasin välja, et kuulge, sööge ise nädal aega voodis pikutades saia ja vaadake, palju teil vetsu asja on! Aga toanaaber üldse ei imestanud ja kuulas riidlemise ontlikult ära, pärast aga ütles, et jajaa, nii siin ju käibki, et võileivad ees ja võileivad taga, et harju ära! Imelik. Temal, muide, vahetati välja puusaliiges ja tema kõndis juba pärast paari päeva täitsa oma jala peal ringi. Ta ei suutnud kuidagi oma kõrvu uskuda, kui mulle räägiti, et ma nüüd ei tohi potentsiaalselt mitu kuud jalga maha pannagi, vaid pean kõik selle aja ühe jala peal kargutama.

Kõige naljakam oli kogu eelmise nädala peale aga vist üks noor blond õde, kes tuli mult viimasel hommikul vereproovi võtma. Tuli ja oli hästi hoolikas, aga väga murelik. Alustuseks katsus ja kompas mu veene, hästi põhjalikult, endal käed täiesti tuntavalt värisemas. Mis muutis mu pisut murelikuks. Katsus ühte kätt, katsus teist kätt. Mõtles. Siis läks teise õe käest küsima, et kas ta sellest nähtavast veenist ei võiks verd võtta, seda tagumist pole hästi tunda. Muutusin veel murelikumaks. Lõpuks tuli tagasi ja istus mu kõrvale ikka maha, võttis süstla kätte ja hakkas siis lihtsalt üle kere täiesti kontrollimatult vabisema. Vabises, vappus ja võppus, tõmbus veel kuidagi kössi ja surus jalad ja üldse iseennast viimases hädas võimalikult krimpsuks kokku, et ta päris langetõbiselt tõmblema ei hakkaks, ning siis võttis lõpuks mõlema peoga mu käe ümbert kinni ja teatas, et ta nüüd torkab. Täiesti naljakasti, kahe pöidlaga, sest kuna ta mõlema peoga ümber minu paigaloleva käsivarre klammerdus, olid ta pöidlad lihtsalt kõige rohkem, st enam-vähem paigal. Aga ta torkas küll kentsakalt, ent väga ilusasti, ma isegi ei tundnud seda ja tõsimeeli arvasin, et ta ikka ei julgenud veel. Siis nägin, et ta siiski asjatab seal tuubidega, ehkki ta lihtsalt konkreetselt vappus ja hoidis minust kinni ja pani vahepeal tuube vahetades isegi silmad kinni. Ma siis hakkasin lõpuks naerma, küsisin, et kas ta kardab verd või :D. Mille peale ta vabandas ette ja taha ja rääkis, et ta ei ole veel nii kogenud ja tal on tunne, et ta teeb inimestele haiget ja siis ta läheb närvi :). Nii naljakas ja kuidagi nunnu! Pärast oli ta mulle südamest tänulik, et ma ta peale ei pahandanud. Ja minule jäi temast kuidagi väga armas mulje :). Väga-väga naljakas :). Äravahetatud rollid!

Üks asi veel - ma olen tõsiselt taevani tänulik ka selle üldanesteesia eest. Ma olen küll üldjoontes kuulnud, et see peaks hirmus ja paha olema, aga ma otsustasin meelekindlalt, et ei hakka ennast enne üldse hirmutama selle kahjulike kõrvalmõjude ja muu säärasega, sest ma teadsin ka, et ei taha seal närveerides potentsiaalselt mitu tundi kuulata, mida minu kallal X-keeles arutatakse ja tehakse. Takkajärge olen ma selle eest veel tänulikum, sest ma ei mäletagi reaalselt mitte midagi pärast seda, kui mulle mask ette pandi ja rõõmsalt head ööd sooviti :). Hirmus hea uni tuli - ja arvestades, et ma polnud eelmisel öösel üldse maganud, oli seda hädasti tarvis :). Ma magasin õndsalt maha ka kogu ärkamisruumis oldud aja, millest ma mäletan ainult seda, et ütlesin kõigile äratajatele korduvalt "mhmh". Noja sellesse õndsasse unne läks ka suurem osa selle päeva jalavalust, vähemalt kolmkümmend kraadimist ja maitieakuipalju visiite. Paistab, et ma kellegagi ikka läbi une rääkisin, sest järgmisel päeval tulid üks taastusraviarst ja veel mingi naine minuga rääkima ja ütlesid mulle, et me juba eelmine päev kohtusime, aga mina neid igatahes ei mäletanud :). Aga jah... Väga tänuväärne, see anesteesia! Pärast ei olnud südagi paha, nagu lubati. Ju siis mingite rohtude tõttu. Aga mu poolest söötku mulle sisse, mis tahavad, kui see mu nii suurest närveldamisest päästab!

Noja mis veel? Palatid olid siin ilusad, justkui mingi Kreeka kuurorti hotellitoad. Igaühel oli oma kõrvaklappidega vaadatav telekas ja külmkapp ja puha. Ja suured aknad. Ja iroonilisel kombel näidati telekas esimesel opijärgsel päeval iluuisutamist :). Küll ma muigasin! Tea, mis minu uisutamisest nüüd siis edasi saab...??? Ainult toanaabriga oli veidi tüütu. Ta ise oli päris tore tädi, aga issand, kus tal käis külalisi. Ühe päeva jooksul umbes seitseteist, kõik lärmakad ja paksud ja ülelõhnastatud ja valjusti latravad. Mitte keegi neist ei jäänud vähemaks kui tunniks, ja kohe, kui poeg oma perekonnaga lahkus, tuli mehevend oma perekonnaga jne jne jne. Vahepeal oli mul tõesõna tahtmine uluma hakata ja nad välja visata, isegi ei tea, kuidas mul õnnestus end tagasi hoida :). Paraku oli haigla nii täis, et üksikpalatit ei olnud võimalik saada - tädi olevat püüdnud ja minagi küsisin, aga tutkit.

Vot. Aga aitabki nüüd. Niigi olen seda asja siin üllitanud nädal aega, iga päev üks lõik, sest rohkem korraga ei jaksanud. Õnneks tundub, et arstil oli õigus. Ta ju hoiatas, et esimese nädala jooksul teen ma väga vähe. Mis on väga õige, ehkki ma tõesti ei kujutanud ette, et NII vähe! Samas kohe, kui nädal täis hakkas saama, läks tunduvalt paremaks. Ma saan juba natuke põlve painutada, kargutamisega hakkan vaikselt ära harjuma, eile piirdusin ainult kahe päevamagamisega ja pea on ka tasakesi paremini tööle hakanud. Rohtusid neelan endiselt igapäevaselt terve ämbri. Aga jalg valutab nüüd peamiselt ainult hommikuti ja õhtuti ning kuna järgmine nädal on vaja mitu korda juba kodust välja ringi kargutama minna, siis eeldatavasti peaksin ma selleks ajaks olema piisavalt heas vormis, et suuta trepist üles-alla karata ja 200m järjest ära kargutada. Vot. Järgmine nädal võetakse niidid ka välja ja eks siis kuuleb ka lähemalt, mis nüüd edasi saab... Mulle anti küll 16-nädalane paranemis- ja tegelemisprogramm ja randevuude nimekiri haiglast lahkudes näppu, aga pikemal uurimisel selgus, et arstil, õel ja opil assisteerinud arstil olid kõigil asjast eri tõlgendused, mis üksteisest mitme nädala jagu nihkes olid, nii et ma pean veel üht-koma-teist täpsustama...

Aga eks ma kirjutan jälle! Olge seniks mõnusad!

M.

Peamiselt raamatutest, lugemisest ja tõlkimisest

Sügisest on märkamatult saanud talv. Meil lubatakse ka juba öökülma, eelmise postituse värvilised lehed on juba ammu maas või siis koledad pruunid. Ja mina avastasin reedel õudusega, et nohu tahab tulla. See küll ei ole lubatud, sest minu nohud - kui neile kohe piiri ei saa pandud - ei piirdu kunagi ainult tavalise nohuga, aga kui see nüüd järsku korralikuks külmetuseks kujuneks, tahetakse ilmselt ju operatsiooni edasi lükata. See ei ole küll mingi mõeldav variant, kõik ettevalmistused on juba ju tehtud. Seetõttu tulin kohe pärast lühikest reedet koju ja lajatasin nohualgele kohe kõigega, millega oskasin. Panin hinge alla peotäie päevakübarat ja Sinupreti nohutablette, kolm küüslauguküünt, kolmekordse annuse multivitamiine ja terve ämbritäie mee-sidrunimahla-ingveri-Cayenne'i pipra-rummi jooki. Noja siiani igatahes nohu päriselt ei olegi, ehkki päris normaalne see neelukant veel ka ei tundu. Seepärast olen käigu pealt järjest nädalavahetuse plaane tühistanud (järgmisena läheb vist uisutamine, niuks!) ja korraldanud endale rahuliku tubase nädalavahetuse. Tunde järgi ütleks, et sellest peaks piisama küll.

Kodusistumise harjutamiseks otsisin välja talvise flanellpidžaama ja vaatasin reede õhtu / laupäeva hommikuga ära kõik raamatu "Mõistus ja tunded" järgi tehtud ekraaniteosed. Ma ei ole seda kunagi lugenud, aga kuna ma tegin Austeniga päriselt tutvust alles eelmine talv ja "Uhkus ja eelarvamus" osutus üllatavalt haaravaks, otsustasin ma nüüd teemaga edasi minna :). Ma tahaksin seda järgmiseks lugeda ka muidugi, aga pigem eesti keeles, nii et see peab tiba ootama... Nii palju kui mina aru saan, on "Mõistus ja tunded" raamatupoodides välja müüdud ja kellegi kasutatud raamatu jahile saatmiseks on see liiga vähetähtis teema. Las see siis ootab pealegi, mul on niigi lugemist ootavatest raamatutest mitu korralikku torni kodus. Ja äkki annab kirjastus Pilgrim selle ka ühel päeval ilusas uues köites välja. Mulle nii meeldib see nende uus ilusa kaanekujunduse ja sametise seljaga sari, need raamatud kutsuvad end juba väljanägemise poolest lugema! Ainult et neid on neil ainult kaks tükki praegu seal sarjas... Mina igatahes ootan juba kannatamatult järge! Andke veel mingi hea raamat välja! Soovitatavalt selline, mida ma juba niikuinii tükk aega lugeda olen tahtnud!

Muidu olin ma kaua aega veendumusel, et tegelikult on kõiki teoseid parem lugeda originaalkeeles, aga viimasel ajal olen ma hakanud jälle eelistama eesti keeles lugemist. Originaalkeeles lugemine võib küll olla arendav ja tõetruum ja mida iganes, aga olles piisavalt kaua välismaal elanud, on mul juba välismaakeelsest infotulvast suht kopp ees ja pigem tunnen ma vajadust natuke jälle eesti keele mitmekesisust avastada. Üksiti olen ma täheldanud, et minu enda kujutlusvõime on palju pildilisem, kui ma loen eestikeelset kirjeldust (vs sama raamat ja sama kirjeldus mõnes muus keeles). Ma visualiseerin enda jaoks eesti keeles loetut palju värvilisemana ja detailsemana ning tänu sellele mäletan ma ka loetut ka kauem. Ning ma olen mitu korda täheldanud, et mingi raamat on mulle eesti keeles loetuna meeldinud, aga hiljem nt inglise keeles üle loetuna jättis see mu üsna külmaks. Vot.

Lisaks kohtab eestikeelsetes tõlgetes aktiivses kasutuses igasuguseid huvitavaid sõnu, mis muidu eksisteerivad ainult minu passiivses teadvuses ja mulle nii meeldib äraunustatud ägedaid sõnu taasavastada. Ja tõlkimise seisukohast on headest (ja isegi halbadest) tõlgetest muidugi ka alati midagi õppida, ehkki ma olen muidugi ajaga tõlgete kvaliteedi suhtes järjest kriitilisemaks muutunud. Ma arvan, et teatavate kirjastuste uuemat ajaviitekirjandust ei maksa mulle enam eesti keeles ette sööta, sest seda viskavad paberile alamakstud kogenematud üliõpilased ja seda on kvaliteedist ka rohkem kui tunda. Aga loomulikult on ka veel põhjalikumalt töötavaid kirjastusi, kes kulutavad lisaks heade tõlkijate peale laristamisele ka toimetamisele natuke raha, nii et nende raamatuid võib lugeda küll - ning no vanad head klassikud vanade läbimõeldud tõlgetena on ka tõeliselt igihaljad. Vanal ajal läheneti tõlkimisele täitsa teistmoodi ja põhjalikumalt ja asjad mõeldi rohkem läbi. See oli isegi natuke paratamatu, kas või sellepärast, et kui sa oled sunnitud otsima asju päris sõnastikust, võtab see kuus korda rohkem aega kui Google'i tõlkeabi kasutamine ning selle kuus korda pikema aja jooksul jõuab tõlkija peakesest kuus korda rohkem konstruktiivseid mõtteid läbi käia. Noja kui su sõnastikus seda sõna ei leidunud, võttis selle probleemiga raamatukokku ronimine veel 40 x rohkem aega, mis tähendab veel 40 x rohkem sihipäraseid mõtteid. Mis andiski lihtsalt läbimõelduma tulemuse. Ma olen mõnikord juurelnud, kuidas ma tõlgiksin näiteks raamatu "Wuthering heights" pealkirja, kui mina peaksin olema see, kes peaks selle esimest korda eesti keelde panema. Ma ei usu, et mul oleks üldse võimalik tulla tänapäevase takkakiirustamise ja tähtajapoliitika juures nii lööva, kujundliku, lühikese ja geniaalse lahenduse peale kui "Vihurimäe". Sõna "vihur" ise on minu jaoks juba pigem selline passiivsesse sõnavarasse kuuluv sõna, mis mulle kindlasti esimese kolmekümne mõtlemiskorraga kasutuskõlblikuna pähe ei kargaks. Võib-olla Silvet isegi juhataks mu selleni (ei ole kodus käepärast, ei saa järele vaadata), aga isegi sellisel juhul jätaksin ma selle esimese hooga kõrvale kui liiga erilise ja pentsiku. See pidi ikka päris pikka nuputamist ja seedimist ja arutamist võtma. Ja annet! Aga mis pealkirja ja kvaliteedi saaks see raamat, kui see satuks nüüd täiesti tundmatu ja suvalisena ning seega erikohtlemist vajamata esimest korda eesti keelde tõlkimiseks näiteks mõnda suvalisse sopakaid avaldavasse kirjastusse, kes maksab tõlkijatele nii vähe, et need ei olegi motiveeritud pikalt mõtlema ja toimetamistöö on niikuinii ainult sümboolne???

Kui "Vihurimäe" juba jutuks tuli, siis viimasel ajal olen ma üksiti jõudnud selle tõdemuseni, et kuigi mulle on kogu aeg väga lugeda meeldinud ja mul ei olnud keskkoolis kohustusliku kirjanduse vastu midagi (välja arvatud "Madame Bovary" ja "Meister ja Margariita", mis olid täiesti piinarikkalt igavad ja minus reaalselt füüsilist vastumeelsust tekitavad raamatud), on keskkool päris paljude raamatute jaoks ikka natuke liiga varane aeg. Vähemalt minu jaoks oli. Toona sai paljud asjad (nt "Tõde ja õigus") erilise emotsioonita läbi loetud, samas kui ma aastaid hiljem olen neid täiskasvanulikuma pilguga uuesti läbi lugenud, siis on need päriselt mulle meeldinud. Jne jne jne. Vanasti ma lugesin kuidagi lihtsalt sündmusi ja "lugu", aga ei lugenud "inimesi" ja loo tundekasvatuslik moraal võis minu jaoks põneva sündmustiku kõrval täitsa teisejärguline olla, kuigi kontrolltööde jaoks oskasin ma alati piisavalt õigeid vastuseid anda. Mulle meeldisid kõige rohkem tempokad raamatud à la Dumas' teosed ja muud seiklusjuttude sarja omad, kus kogu aeg midagi juhtus ja keegi läks kuskile ja tegi või avastas midagi, võitles kellegi vastu või millegi eest jne. Peategelaste mõtted ja tundeheietused ei köitnud mind seevastu sugugi, ent nüüd annavad need raamatule minu jaoks hoopis teise mõõtme. "Madame Bovary" vist oligi minu jaoks nii tüütu sellepärast, et seal sündmusi peaaegu ei olnudki - viiekümne lehekülje ainus tegevus oli see, et proua nüüd tõusis püsti ja istus teise tugitooli, asetas käe õhates laubale ning suunas pilgu mõtlikult teistesse kaugustesse, kõik ülejäänu aga seisnes mingites heietustes. Ma nii mäletan, kuidas ma selle käes piinlesin ja selle raamatu puhul lugesin ma tõesti kõige innukamalt peamiselt leheküljenumbreid... Jesver, ainuüksi see mälestus tekitab minus endiselt sellist vastumeelsust, et ma ei usu, et ma seda kunagi enam üle lugeda püüan! Muidu aga on mul viimasel ajal tekkinud küll ületamatu tahtmine vanasti loetud raamatuid uuesti üle lugeda ja nendest uusi tahke otsida. Ja tõeliselt huvitav on! Üldse ei ole igav, sest ma olen ise inimesena nii palju muutunud, et loeks justkui täitsa uut - ja üllatuslikult head - raamatut :). Vot. Soovitan kõigil proovida... Toona petlikult tavalisena tundunud raamatud võivad nüüd väga suure elamuse pakkuda! :)

Aga aitab tänaseks heietamisest. Hakkan süüa kokkama... Tõin endale kolm ilusat prinki baklažaani ja hakkan nendest hiinapärast praerooga valmistama. Proovisin Helle ja Williamiga Düsseldorfis Euroopa parimas hiinakas tõeliselt keelt alla viivat baklažaanirooga ja olen nüüd üritanud seda mitmel korral järele teha. Tuleb päris hea ja sedamoodi välja ka, sest paar nädalat tagasi leidsin siinsest asiaatide poest selle roa jaoks spetsiaalse valmis tehtud kastmepõhja. Endal ei ole vaja suurt muud midagi teha, kui ainult baklažaan kergelt soolvees läbi keeta, et ta õli sisse ei imaks, ning siis ta koos hakklihaga pannile lüüa... Mmm....

M.

Lehed

Lisanädalavahetus

Hakkasin seda postitust kirjutama juba esmaspäeval... Aga siis jäin mõttega toppama. Nüüd avastasin pooliku sissekande ja eks ma siis katsun seda jätkata/kohendada. Midagi targemat ei viitsi tänase päevaga enne trenni enam niikuinii peale hakata. Olen kaks päeva lisanädalavahetust nautinud - hingedepäeva puhul anti meil see nädal teisipäev ja kolmapäev vabaks. Nüüd ongi mul enne lõikust pmst ainult kolm tööpäeva jäänud. Reede on poolik, esmaspäeval on terve päev kestev koolitus, teisipäevast pool päeva on hispaania keele tund ja neljapäeva kavatsen ma juba vabaks võtta, et viimased ettevalmistused ära teha. Ja järgmisel reedel tuleb vist juba kell pool seitse hommikul haiglas olla :S. Brr... Grr... Brr...

Ega mul tegelikult suurt öelda ei ole. Hajameelne olen neil päevil... Ükspäev tegin köögis süüa. Praadisin liha ära, tõstsin pannilt ära taldrikusse. Lõin köögiviljad pannile ja keerasin tuld juurde. Tulin tuppa ära. Mingil hetkel läksin kööki vaatama ja jäin arusaamatult jõllitama. Köögiviljad pannil ei olnud omadega eriti kuskile jõudnud, aga supitaldrikus, mille ma lihaga teise pliidiplaadi peale tõstsin, kees suure mulinaga lihakaste. Tavalises supitaldrikus siis... Mürkrohelist värvi glasuuriga savitaldrikus. Mis oli endiselt ühes tükis ja mõradeta ning kõlbab näiliselt kokkamiseks sama hästi kui söömiseks. Paistab, et ma jätsin köögiviljapannil tule endiseks, aga panin igaks juhuks lihataldriku plaadi ka täie võimsusega huugama... Huhhuuhhuu...

Paar päeva hiljem tegin suppi. Supp sai valmis, tulin seda tuppa sööma. Mingil hetkel läksin kööki koristama. Hakkasin kulpi kapi pealt ära võtma, aga teine oli vahepeal justkui juured alla võtnud. No ei saanud teist lihtsalt kuidagi enam kapi küljest kätte. Oli teine nimelt varre otsa pidi kuuma pliidiraua peale hiilinud ja sinna nii kõvasti kinni sulanud, et pidin teda sealt pärast köögikääridega lahti kangutama ja kraapima. Plastikutriibud jäid sellest korrast plaadi peale... Kuniks tuli koristaja, kes ütles, et pole midagi, madamm, paneme aga pliidiraua sisse, sulatame plastiku üles ja siis saab selle sealt kenasti kätte! Selle peale jätsin ma ta oma tahtmist mööda talitama, taganesin köögist välja ja nüüd näeb pliit välja nagu vanasti. Nupukas daam on see mu Paula!

Siis olen pidanud igapäevast võitlust sääskedega. Ma olen kogu aeg väitnud, et Luxis sääski ei ole. Eelmised neli aastat tõesti ei olnudki, aastatel 2011-2015 nägin ma kokku heal juhul kolme sääske. Nüüd on aga mul juba mitu kuud alatasa magamistoas sääsed... Just nüüd, vastu talve kah veel! Ma ärkan nende pinisemise ja närimise peale viisteist korda öö jooksul üles, siis üritan ennast üle pea teki alla peita, aga seal hakkab varsti liiga palav, nii et siis poeb mingi jäse iseenesest jälle teki alt välja ja kohe on vereimejad platsis ja jälle on vaja kratsida ja tuli põlema panna, et klaperjahti pidada. Nii mõnedki on lõpetanud laiaks lööduna ja mu seinal ootab valge akrüülvärviga üle pintseldamist mitu vereplekki, aga kõiki ma ka kahjuks kätte ei saa. Kaks ööd järjest olen lõpuks pärast tundidepikkust piina üles tõusnud ja endale Aafrika reisideks ostetud kanget sääsetõrjevahendit peale määrinud. See korraks aitab küll, aga haiseb, raibe, nii et lihtsalt profülaktika pärast ma ei taha teda igal õhtul kasutada... Ehk läheb nüüd varsti ka sääskede jaoks liiga külmaks... Ei taha mingi toidupank olla!

Jõulukingitustega olen tänase seisuga selleks aastaks valma. Jajaa, ma tean, et november alles algas, aga ma ju ei saa pärast enam poodi ega ringi jooksma. Ma olen üldiselt ka väga rahul, sest valitud kingid meeldivad mulle endale ka väga-väga (võib täitsa olla, et need meeldivad mulle rohkem kui saajatele :D) ja see, et viimase hetke paanika ära jääb, on ka igati tervitatav. Elagu rahulikud jõulud :)!

Aga OK. Lähen teen veel tassi teed ja varsti pean end liuväljale asutama hakkama. Eelviimane uisutrenn terendab...

Näeme siis jälle!

M.


PS!: Lihtsalt enda tarbeks tahaksin siinkohal ära märkida, et sain ükspäev Prillitoosi vaadates teada huvitava tõlkevaste - gootide stiili kutsutakse eesti keeles tumeromantikaks! Väga hea kirjeldav selgitus mu meelest, tuleb kõrva taha panna!

Subjunktiivi imperfekt

Sügis on kätte jõudnud. Eile oli päev otsa kõik lihtsalt ühtlaselt tumehall ja hommikul voodis aknatagust ladistamist kuulates otsustasin ma joonelt, et välja vaadatud kleidi asemel panen ma täna veekindlad matkasaapad ja vihmajope. Väsimus on ka täiesti kõikevõitev. Mitu nädalat on mul reedeks toss nii väljas, et ainult magaks. Viimased paar nädalavahetust on mudel olnud selline: reede öösel 14 tundi, laupäeval veel 12 tundi peale ja lõpuks pühapäeval 10 tundi otsa. Ja kõige viimases meeldejäänud unenäos põgenesin ma ema, pinginaabri ja treeneriga Pärnus majade katustel terroristide eest, aga lõpuks jõudsime me ikka kellegagi näost-näkku, kes meid lihtsalt maha lasi. Ma ärkasin selle peale, et üritasin aru saada, kas mahalaskmine siis kuskilt füüsiliselt haiget ka teeb? Helge, kas pole?

Elu on tormakas, nagu alati. Ma nüüd elan muidugi ka ekstraintensiivselt, sest kogu aeg kummitab mind teadmine, et varsti enam ei saa mitu kuud midagi teha. See tundub ilgelt pikk aeg. Päris hirmutav, aga tõtt-öelda pisut paljutõotav ka - tips nagu suvevaheaeg! Üsna lõputu kohustusteta aeg enda jaoks. Samas eks ma siis praegu rabelengi nagu pöörane, et enne kõik võimalikult palju ette ja taha tehtud saaks. Teemasid, mille vahel laveerida, on ka korraga õhus palju - uus korter ja opp ja keeletunnid ja kadunud sõbrad ja uisutamine jms. Ja töö, kus on ka viimased kaks nädalat olnud üks paras sprint. Ainult et sprinti alustatakse teadmisega, et nüüd tuleb täiega anda, aga distants kestab ainult sada meetrit ja siis saab jälle hinge tõmmata ja normaalselt võtta, aga sedapuhku joppas tõlkimata alusdokumentide pärast järjest mitme tööga pisut kehvasti ja see maa ei saanudki pärast sadat meetrit otsa, vaid venis neljasajameetriseks ja kiskus juba eelmise nädala lõpuks ootamatult päris kangutamiseks ära. Ega ma kurda, tegelikult on see meie tööle üsna iseloomulik. Lihtsalt joppas praegu nii, et sinna läks ka minu enda valestiarvestamise pärast ekstraressurssi. Noja nii ongi.

Tänu eelmises lõigus kirjeldatule ei ole ma piltidega jõudnud viimased kaks kuud üldse tegeleda, fotokursuse jätsin ka seniks ootele, kuni ma kipsi jalga saan ja siis täiesti vettpidava vabandusega saan kolm kuud järjest diivani peal ilutseda ja mitte midagi muud asjalikku teha. See juhtub siis mõne nädala pärast. Ja küll ma siis magan ja loen ja unistan ja tegelen piltidega ja kirjutan ja õpin kõik fotograafiapeatükid ära. Tellisin endale üksiti ka ühe hispaaniakeelse juturaamatu ja hispaaniakeelne ajaloosari Isabel ootab ka vaatamist. Kuuba piltidest tahan endale fotoraamatu teha. Ja üldse kavatsen ma teha igasuguseid asju, mis vanale Marisele meeldisid, aga milleks lihtsalt enam viimasel ajal ei ole üldse aega olnud. Vaadata näiteks ETVd. Ja põletada küünlaid. Ja värvida värviraamatuid ja panna puslesid kokku. Ja rääkida kõigiga, kellega ma pole ammu rääkinud. Ja veel igasugust muud tühja-tähja.

Kadunud sõbranna, selgub, elab hästi. Helistasin ta emale, tol vanal lauatelefoni numbril, mis on mulle lapsepõlvest saadik meelde sööbinud. Tore, et neil on vana lauatelefon veel alles, sest ega see nii tavaline enam ei olegi. Igatahes, küsisin uudiseid. Sain teada, et kõik on hästi. Tal lihtsalt ilmselt ei ole vajadust oma minevikuinimestega suhelda. Mis ma ikka oskan öelda. Ma ei ole kunagi hästi osanud reageerida sellele, et inimesed tulevad ja lähevad meie eludest vastavalt oma äranägemisele ja see, mida mina sellest arvan või tahan, on täiesti kõrvaline. Mõni, kellest tahaks lahti saada, on visam kui naat, aga teine, keda tahaks iga hinna eest orbiidil alles hoida, kaob sellele vaatamata seitsme tuule poole. Ja kõik see on üks paganama masendav värk. Ehkki tegelikult ei tohiks masenduda, vaid peaks ringi vaatama ja tõdema, et maailm on toredaid inimesi täis ja neile tuleb vaid võimalust anda. Aint et seda on mõnikord lihtsam öelda kui uskuda.

Hispaania keel on nüüd raskeks läinud. Mul on käsil seitsmes tase ja järjekordselt uue õpetajaga. Praegune on Kuubalt ja esmajoones hästi ilus ja inimesena tore, aga tema õpetamisstiil mulle natuke ei sobi. Üks, mis on hästi kasulik, on see, et me teeme iga jummala tund selliseid kuulamisharjutusi, mis on varasematel aastatel meie taseme eksamil olnud. Muidu on ta aga nati liiga ebakindel ja kuna ta ei suuda kuidagi klassi käima tõmmata, laseb ta täiesti oksendamiseni ohjeldamatult rääkida võidunud hobusesabaga šovinistlikul Juliusel, küsib grammatikaküsimusi ainult kõige ladusamalt kõnelevalt ennasttäis Lubomirilt ja ülejäänuid ei püüagi eriti kaasata ja mõnesid isegi natuke nagu nokib. Pärast seda, kui näiteks üks lätlanna söandas öelda, et tema tahaks lausenäidet ka, mitte lihtsalt keemilist valemit à la subjunktiivi imperfekt + tulevik = tingiv lause, mille täitumistõenäosus on olevikus verifitseeritud tingimustel 0-20%, ei suuda too õpetaja jätta kuidagi Livijat selle näite küsimise pärast iga jummala tund torkamata. Et kuidas sa küll seitsmendal tasemel tahad näidet subjunktiivi imperfekti kohta? Miks sa ei oska veel une pealt subjunktiivi imperfekti vorme edaspidi ja tagurpidi üles lugeda? Ega meil siin neljas tase ei ole! Ja nii edasi. Koduseid töid jätab ta ka mühinal. Järgmiseks korraks jäi vähemalt 5 lehekülge (A4) grammatikaharjutusi, mingi kirjatükk ja sõnavaratöö kah. Mida on naaaaatuke rohkem, kui ma tegelikult viitsin :). Aga noh... Tegelt tean ma ju juba ette, et ma ei saa isegi parimagi tahtmise juures temaga seda taset lõpetada. Meil on lubatud puududa maksimaalselt kolm korda järjest ja kokku viis korda, aga minu kuudepikkuse haiguslehega tuleb seda tunduvalt rohkem. Mis tähendab, et ma saan kevadel sama taset uuesti alustada ja siis natuke korrata. See tundub praegu päris hea mõttena.

OK, aga sellega ma täna ka lõpetan. Südaöö on juba ammu läbi, ohissake, ohissake...

Head ööd!

M.

Pidulik päev

Ma mõnikord mõtlen. Et mul on ilgelt vedanud, et ma sündisin Euroopas ja valgenahalise naisterahvana. Eelmine nädalavahetus sõitsin ma Hellele Düsseldorfi külla. Bussiga. Mis ei tulnud ega tulnud ega tulnud. (Iroonilisel kombel sattus mulle täna tõlkida bussireisijate õiguste teemaline FT, millest ma sain teada, et mul on tegelikult õigust nõuda bussifirmalt piletiraha tagasimaksmist ja 50% suurust hüvitist, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.) Ootasin seal Trieri bussipeatuses üle pooleteise tunni, siis läksin ennast korraks jaamahoonesse soojendama ja asja uurima - ning pärast seda, kui mina ja Helle olime tulutult mitu korda Flixbusi klienditeenindusse helistanud, ronisin ma lõpuks kolm tundi hiljem väljunud järgmise sama firma bussi peale. Tõdedes, et ma ei oleks sinna saanud, kui bussijuhiks poleks olnud noor ilus poiss, kes osutas mulle isikliku teene, sest mina olin sama vana ja korralikult riides viisakas valge naisterahvas. Ma ei tea, mida ma eelmises elus tegin, et ma ei sündinud Somaalias pere üheksanda tütrena, kes 11-aastasena mehele pannakse ja kes saab kohe HIV ja 13 last, aga ma olen selle eest ilgelt tänulik. Ausõna!

Samas sai minust täna pangaori. Emps käis täna minu eest korteri ostulepingut sõlmimas, nii et asi on nüüd otsustatud. Tagasiteed ei ole. Viimane hetk ajas mind kergelt paanikasse, sest eile õhtuks saadud notari lepingus olnud summadest ei saanud ma kuidagi aru, aga no see oli minu enda ignorantsus. [Kes, kurat, oleks osanud aru saada, et nemad arvestavad tehingväärtuseks mingisuguseid imeprotsente mingitest minu jaoks seninägematutest summadest???] Maakler helistas mulle täna hommikul ja sai mind mu eileõhtuse meili pärast rõõmsalt tögada, et noh, oli paanika, jah? Õnneks on maakler Meelis Tammer äärmiselt sümpaatne ja abivalmis mees, kes suutis mulle asjad kohe piisavalt selgelt ja usutavalt ära seletada, nii et asi jõudis ikka lõpuks täna notarini ka. [Aga Eesti notarite õigekeel on veel hullem kui meie kantseliitlikes tekstides näha!]

Täna hommikul sain aga veel teise äärmiselt murettekitava kirja minu jaoks täiesti võõralt inimeselt. Kallis Glasgow'sse kadunud lapsepõlvesõbranna, kui sa veel minu blogi loed, siis palun anna endast elumärki! Täna kirjutas mulle täiesti ilmvõõras Bert, kes ei ole sinust ka väga kaua aega midagi kuulnud ja kes on piisavalt mures, et paluda, et ma helistaksin juhul, kui ma sinust ise midagi ei tea, su vanematele ja uuriksin, mis sinust saanud on... Ma üritasin sulle ise helistada, aga sinu number ei ole "available". Ausõna, homme õhtul helistan su empsile, kui sa mulle või Bertile endast elumärki ei anna!

Sellega ma täna ka lõpetaksin. Äärmiselt kurnav päev oli täna... Üks sünnipäev, üks kinnisvaraostuleping, mitu olulist telefonikõnet, üks kanasalat, üks pikk bussisõit kahe hullu Anaga, üks pesumasinatäis värvilist pesu, mäletamatu hulk eri tekste, üks lugemata ajaleht, üks valge Šveitsi lambakoer, üks pudel Alice Hartmanni vahuveini, kaks hommikul uksest sisse taritud prügikasti, kuus tassi kohvi, kaks õuna, üks kadunud sõbranna, kaks uut tuttavat, poolteist tundi skaibis, neli tundi hispaania keele tundi, X murelikku hetke homsete CIBAde pärast, mitu tähtsat kirja, maksmist ootavad arved, veel mitu tähtsat kirja, kaks mettwursti, juurdlemine, kas ma ikka saan SCHEDi enne keeletundi minekut valmis, esimene hispaaniakeelne raamat, uus paar kindaid, vahelejäänud lõuna ning lihtsalt sügis...

Head ööd!

M.

Õuntest

Kas te teate, ma käin uisutamas ära ja siis saan sellest niisuguse laengu, et hommikul ärgates mõtlen esimese asjana piruettide peale :). Et kui tore tunne on igasuguse vaeva ja jäätakistuseta pöörelda, kui see õige uisukoht on leitud :). Tahaks kohe uuesti järele proovida, aga jalad tunduvad kindla maa peal nii rasked ja kohmakad. Ei ole normaalne!

See nädal jõuan/jõudsin muidu kahjuks ainult ühe korra liuväljale. Jube jama, arvestades, et mul on ainult kuu aega veel... Aga see-eest oli meil tol ainsal korral mingi asendustreener, kes osutus tõeliselt vahvaks poisiks ja asjalikuks õpetajaks. Harjutasime temaga igasuguseid uusi asju ja ta oskas nii hästi seletada, mis valesti on ja mida tuleb teistmoodi teha. Juhhuu... Mul on muidu eesmärk ka, tahan enne oppi saada korralikult selgeks ühel jalal pirueti ja teha ILUSAID Salchoweid, mitte sihuksi kõverikke, mis nad mul praegu veel on. Ajee... Miks küll ei võinud Pärnus uisuhalli olla? Miks ma Tallinnas elades ei tulnud uiskamise peale? Miks ma SIIN ei tulnud enne uiskamise peale? Ma nii tahaks, et ma oleksin juba varem uisutrenni otsa koperdanud... Oskaksin juba nii palju rohkem!

Muidu ei ole millestki väga rääkida. Triljon praktilise elu teemat on küll, aga isegi nende peale pole väga olnud aega mõelda. Esmaspäeval-teisipäeval olin poole ööni tööl, eile käisin liuväljal ning täna pakin asju, et nädalavahetuseks Düsseldorfi sõita. Katsetan enda jaoks uut odavbussifirmat nimega Flixbus ja ootan juba Helle ja Williami nägemist. Laterdamist on meil kindlasti üksjagu ja paistab, et ees ootab ka tõeline gurmaaninädalavahetus, nagu nendega ikka! Mingi jutt käis juba lillkapsast, ei tea, mis hõrgutis küll sellest valmis tehakse? Ja ma muidugi nuiasin neilt välja, et lähme uuesti Euroopa parimasse hiinakasse ja siis hieroglüüfipoodi pelmeenikastet ostma. Kõik ülejäänu on eriline lisaboonus, mida ma hetkel ei oska veel tahtagi :).

Muidu... Muidu olen ohtralt tööd teinud, pangaasju ajanud, töökaaslastega järgmise aasta (st Eesti eesistumisaasta!) tööjaotust planeerinud, õunu söönud ja krahv Monte Cristo elu jälle uuesti üle lugenud. See on ikka nii kuradi põnev raamat ja mul täiesti meelest läinud, kuigi ma olen seda vähemalt kolm korda lugenud. Aga nüüd loen jälle nii õhinaga üle, et endalgi on naljakas. Üks õhtu ei saanud ma kuidagi asu, sest ma ei mäletanud, kas see vana Morrel tappis ennast pankrotiohus ära või mitte. Lihtsalt ei olnud võimalik magama minna enne, kui selle kohani ära lugesin ja selgust sain. Oi, järgmine hommik oli raske tõusta...

Ahjaa, eelmine nädalavahetus käisime ju Steinselis õunu korjamas. Seal on mäe otsas tohutu viljapuuaed, kust saab ise noppida igasuguseid endale meelepäraseid puuvilju. Peamiseks teemaks olid neil muidugi õunad, aga kuskil oli kuulu järgi ka pirne ja ploome, veel tehti sealsamas õunamahla ja müüdi talvekartulit ja vorstiputkad olid ja üldse... Päris palju rahvast oli ka, see oli see põhiline õunakorjamisnädalavahetus ja ilm oli ka super, aga koht oli õnneks üüratu ja õunu jagus kõigile. Sordid olid minu jaoks üsna tundmatud (aga see ei tohiks ka ime olla, sest ma ilmselt tean umbes kuut sorti üldse, kusjuures nendestki viis on Eesti omad). Sellel nädalavahetusel olid põhitegijad Cox, Elstar ja Santana, Golden Delicious ning siis minule ainsana tuttav Jonagold... Maitse poolest olid need kõik pisut sinna ühte auku (praegu huvi pärast guugeldasin, selgub, et need on kõik omavahel sugulased, nii et see selgitab asja) - hästi mahlased ja krõmpsuvad ja õige pisut hapukad sügisõunad. Pigem ülenisti rohelised (aint ühel sordil olid punaseda põsed) ja pigem väiksemapoolsed, aga tõesti mahlased kui arbuus ja väga maitsvad ka. Suur pluss oli see, et ei olnud vaja kuskile ronida ega midagi raputada, kogu istandus koosnes sammasõunapuudest, nii et kõike ulatasid lihtsalt korjama... Ma sattusin seal niimoodi päris hoogu kohe... Tulin koju 16 kilo õuntega (muidu söön ma ilmselt kogu aasta peale kokku näiteks 3 kilo või nii) ja nüüd ma siis muudkui mugin. Vahelduseks on täitsa tore. Ja olgem siis pealegi tervislikud, enne kui noaga kallale tullakse.

Hästi, aga aitab tänaseks jälle nüüd ka. Viimane õun, siis kott kokku ja kotile!

Head ööd!

M.

Steampunkist, uisutamisest ja kõigest muust olulisest

Steampunk festival on möödas. Oli üks tore nädalavahetus küll, eriti selle imelise ilma poolest. Terve nädalavahetus oli pilvitu ja soe, lasi veel paljaste varvastega ringi traavida ja päikese käes silmi kissitada. Vaesed kostümeeritud steampunklased olid oma rõivastes ilmselt üles sulamas. Seekord oli kuidagi eriti palju vampiire ja gootipäraseid tegelasi ka, need olid ju süsimustas ja võimalikult mitmekihilistes rõivastes, mul oli neid palav vaadatagi. Aga vähemalt ei pidanud nad oma maani seelikutes mudamülkas kakerdama. Igatahes, ma nägin ära mitu tretti Daniel Malheuri esinemisi, ostsin endale muhvi ja kõvakübara, tegin hästi ohtralt pilte ja nautisin lihtsalt ilma. Rahvast oli väga palju, see üritus on ikka iga aastaga järjest kasvanud. Eelmise aastaga võrreldes oli üritus nüüd täpselt kolm korda suuremal pinnal. Kahel laval oli paralleelselt ja kogu aeg esinejaid, kaks suurt angaari oli müügiputkasid täis ning eelmise aastaga võrreldes oli lisandunud ka teatriplats, mingid karussellitüübid väga veidra kaadervärgiga, kaevanduse külastamise võimalus, ports söögiputkasid, ja hirmus palju inimesi. Kõige rohkem paistis seal sedakorda olevat fotograafe. Igast kostüümis tegelasest tegi korraga pilti tosinkond väga korraliku fotovarustusega piltnikku. Nendele järgnesid arvukuselt lihtsalt amatööruudistajad. Kostümeeritud tegelasi oli siiski üsna palju, nii 40% rahvast ehk? Ja need, kes olid, olid oma väljanägemisega tõsiselt vaeva näinud, nii et uudistamist oli ikka tundideks. Nad siis paradeerisid seal rahvamassis, poseerisid iga meetri takka ning näisid eluga väga rahul olevat. Ühe kogunemisleti juures jäi mulle silma, et neil ülikostümeeritud fännidel, kelle sekka kuulus ka täiesti hallipäiseid eidekesi ja auväärses eas taate, on ka täitsa steampunkpassid olemas... Nad käivad nendega ürituselt üritusele ja saavad selle eest osalemistempleid! Juba arutati ka, et Saarburgis tuleb detsembris suur steampunk-jõululaat, novembris pidi Prantsusmaal olema mingi tohutu ajaloohuviliste kogunemine, kus on esindatud kõik ajastud alates Rooma impeeriumist ja lõpetades Napoleoni ajaga. Leipzigis pidi tulema megasuur gootide üritus janiiedasi, janiiedasi, janiiedasi. Täitsa teistmoodi paralleelmaailm kohe...

Ma mõtlen, et ma paar pilti panen praegu sealt ka... Tegelikult on mul enamik pilte isegi esimest korda läbi vaatamata, need olid lihtsalt mingi kõige esimene suvaline valik, mis ma laupäevastest klõpsudest tegin. Kõik ilusad kostüümid ja portreed tahavad otsekspööramist ja blogisuuruseks tegemist, sellega tegelen siis, kui kipsis olen. Seniks väike aperitiiv:

Teine IRM sai ka vahepeal tehtud. Pärast teist tretti helistasid need radioloogia tüübid mulle, muide, jälle tagasi ja ütlesid, et madamm, osad pildid ei tulnud jälle välja, tulge palun uuesti tagasi. Mille peale ma vihastasin, sest esiteks olin ma just pärast tund aega ummikus istumist tööle jõudnud ja ei kavatsenud sugugi hakata kohe tuldud teed tagasi sõitma. Teiseks ei tohiks ilmselt radioloogias siiski lõputult järjest masinaid katsetamas käia... MRT peaks olema ohutum kui röntgen, aga kes kurat sedagi täpselt teab? Nad ikka võiks mõned pildid õigesti ka teha, mitte vastutustundetult inimesi järjest tagasi kutsuda. Mõni ime, et neil siis järjekorrad nii pikad on. Enivei, nad siis läksid muidugi ähmi täis ja helistasid arstile, et mis nüüd saab. Too vaatas siis operatiivselt pildid üle ja leidis, et kahest komplektist saab ta kokku ikka piisavalt aru, nii et ei pea kolmandat korda minema. Selle tulemusena võttis ta mu aga letti ja pani operatsiooniaja kirja :(. See ei meeldi mulle mitte üks teps, sest uisu- ja suusahooaeg jõudis alles alata ning lisaks sellele, et see talv läheb nüüd siis vett vedama, on sport ka edaspidi vastunäidustatud. Praegu ei saa, pärast ei tohi... Pähh... Mis valik see ka on? Aga ega samamoodi väga kaua ka jätkata ei saa.

No igatahes. Samal nädalal hakkas uisuhooaeg ja ma siis otsustasin, et võtan seni, kuni saan, jääst viimast. Seega olen käinud kahes trennis ja avalikul liuväljal veel üle päeva. Mul on vedanud ka, pühapäeva õhtul näiteks jõudsin ma liuväljale siis, kui nad olid just uue jää teinud ning mina ja Darja olime jääl ainsad. Terve värske jääga liuväli meie päralt... Me ei suutnud õnne uskuda, tegime peaaegu kaks tundi omaette harjutusi. Mul on kange tahtmine piruetid ilusasti selgeks saada - et jaguks hoogu ja püsiks ühe koha peal ja liugleks piruetist ilusasti välja ja saaks konstantselt rohkem kui kolm tiiru tehtud ja nii. Ja nii ma siis keerutan iga kord seni, kuni pea käib mõlemat pidi ringi. Pühapäeval tuli ka ühel jalal pirueti laadne asjandus välja. Olin väga rõõmus. Kõige esimene kord pärast suvepausi oli päris naljakas jälle uiskudel olla, aga harjumine tuli ruttu. Nüüd tunnen ma end ka nendes kobakates uiskudes väga hästi, need toetavad jalga ikka nii hästi ja ma olen neid märkamatult usaldama hakanud. Jalg peab palju vähem tööd tegema, kui tead, et uisk hoiabki sind püsti... Meile pidi selleks aastaks uus treener tulema, mingi ameeriklane. Teda peaksime nägema järgmisel kolmapäeval... Loodetavasti on ta tore ja oskab hästi seletada. Stephane oli suurepärane, tema nägi kohe ära, et kas sul on käsi ripakil või õlad valesti, nii et ta oskas väga hästi harjutusi korrigeerida. See praegune edasijõudnute treener, kes on nüüd ameeriklast oodates kaks korda meiega ka tegelenud, mulle aga üldse ei meeldi... Ta on kuidagi kompleksidega, tema oskab hästi kamandada lapsi, aga täiskasvanutega ei oska ta mitte midagi peale hakata, isegi teretamise eest jookseb ära. Ja ta ei seleta ka mitte ainumastki asja, näitab lihtsalt midagi vuhh ette ja siis ütleb, et tee nüüd järgmised kümme minutit seda. Kuidas ja mida täpselt, selle peame ise välja mõtlema. Ma sellepärast nii loodan, et ta annab meid kõige täiega sellele Ryanile üle ja et too on äge. Tahaksin väga midagi sellel hooajal enne oppi veel juurde ka õppida.

Korteri teema on ka lõpule jõudmas. Millegipärast unustati mind pärast esialgset operatiivset reageerimist pangast suht-koht ära. Nüüd muutus maakler juba hirmus kärsituks ja helistas ise ka panka, kust nad siis hakkasid mind meilidega pommitama, et kuidas ja mis ma õige tahtsingi. Väga naljakas asjaajamine, pangaga sehvtitamine kestis üle kolme nädala! Peaaegu neli! Aga noh, mis ma siin ikka kurdan. Homme peaksin saama lõplikud lepingud ja siis natuke veel ja siis peaks võtmed pidulikult üle antama.

Väiksematest asjadest ei viitsi praegu kirjutada. Pea on tegelikult üsna pulki täis ja see kolmekuune haigusleht on ka üks selline asi, mille korraldamine tundub kohati ületamatult keeruline. Et kuidas ja millal ja kas ja kus ja kas ikka peaks ja kuidas see kõik hakkab välja nägema ja mu lilled ja uisutrennid ja koristaja ja kargud ja telekas ja direct billing ja kuupäev ja kingad ja trepp ja dieet ja rehvid ja varvaste liigutamine ja sada muud asja. Eks ma tiba kahtlen ka, kas seda on ikka kohe praegu vaja või? Ja kas Luxi haiglatöötajad ja anestesioloogid ikka võib radioloogide käpardlikkust arvestades mu kallale lasta või? Ühesõnaga, kogu selle üritusega seoses on nii mõndagi otsustada ja korraldada, aga ma kohe ei suuda ennast kokku võtta ja helistada ja korraldama hakata. Ja aeg muudkui jookseb. Kuidas ma tegelikult ei kannata sellist otsustusvõimetust :)! Ma tavaliselt otsustan asja ära ja siis on nii, siis ma enam ümber ei mõtle, vaid teen plaane. Aga nüüd ma olen nagu mingi topsik ja kuna ma ei taha sellele mõelda, siis ma muudkui venitan... Keegi ei ütle midagi inspireerivat ka. "Mina vist teeks nii, sest..." oleks natuke ikka abiks, aga seda ei ole mul õnnestunud veel mitte ainsamaltki inimeselt välja pigistada. Nii et ma siis muudan kümme korda päevas meelt, öösel veel kakskümmend korda lisaks ja nii ma ei jõuagi kuskile.

Vot. Aga mul nüüd lõpetas pesumasin tegutsemise ja siinkohal ma teid jätangi.

Kuulmiseni!

M.

Steampunkist - peamiselt

Meil jõudis neljapäeval sügis pauguga kätte. Lõunat sööma minnes oli veel soe ja päikeseline, aga lõunalt tagasi tulles oli järsku platsis külm tuul, mis kuskilt ka vihmapilved välja võlus... Õhku lõi selline sügisene kargus ja sellest saadik tundub iga päikeseline tund natuke nagu kontserdi lisaloona... Üsna endiselt mõnus küll, aga kogu aeg tead, et kauaks seda enam ei jagu.

Sellegipoolest on elu ilus. Kõik asjad algavad jälle... Paari nädala pärast hispaania keele seitsmes tase, järgmine nädal uisutrenn (katsun ühegi korra enne jala lakkeriputamist jääle saada). Tegelikult läksin ma eile ka Kockelsheuerisse, sest reedel tehti liuväli juba lahti ja ma mõtlesin siis, et kasutan kohe juhust, et ehk on esimesed päevad seal sellised rahulikumad ja keegi teine ei taha ilusa päikeselise ilmaga jäähalli ronida... Aga võta näpust! Laupäevane uisutamise plaan oli tekkinud sajakonnal teismelisel... Buss sai kesklinnas juba lärmakaid tiinekaid paksult täis, kõigil pantsid näpus... Noja ma tean juba küll, milliseks see jää nende hordide all muutub. Kartulivagude vahel on ka ühtlasem ning seda üldse ei maksa loota, et sa saaksid rahulikult omas tempos uisutada ja mõnikord nalja pärast piruette ja muid sääraseid harjutusi teha. Nii ülerahvastatud jääl sõidab keegi sulle sisse kohe, kui sa tempot või suunda vahetad... Seega võtsin kätte ja suundusin hoopis senitundmatule liuväljatagusele metsarajale jalutama, uisukott seljas... Kõndisin viis kilomeetrit maha, leidsin eest tiike, vesiroose, oravaid ja muud säärast. Kokkuvõttes oli tore pärastlõuna, aga liuvälja suhtes olin küll pettunud. Ega's midagi, teen üks õhtu uue katse. Pärast tööpäeva lõppu ei ole tavaliselt liuväljal enam kedagi, nii et ehk lähen siis homme õhtul...

Lisaks liuväljale pääsemisele ootan juba aktiivselt ka järgmist nädalavahetust, sest siis toimub Luxi iga-aastane steampunküritus, mida ma täpselt aasta aega kannatamatult oodanud olen. Naljakas, mina olen steampunki olemasolust ammu teadlik ja väikest viisi fänn ka, ehkki ma muidugi ei ole pühendunud aktiivne kostüümitegija ega leegi ka sihikindlalt mööda Euroopat nende üritustel. Samas mõningaid stiiliga sobivaid vidinaid on mu ehtekarbis küll ja vastavaid riietuselemente on ka üksjagu, ehkki ma tavaliselt kannan neid ühekaupa koos tavariietega, et neist rohkem kui kord aastas rõõmu tunda, aga samal ajal mitte täiskostüümis liiga ekstsentrilisena tunduda. Naljakas on aga see, et nüüd, kus ma üritasin sõpru steampunknädalavahetusele kaasa kutsuda, selgus, et keegi ei ole sellest mitte midagi kuulnud. Seega väike stiilitutvustus kõikidele võhikutele - siin on väike ülevaade paar aastat tagasi toimunud Luxi steampunk-konventsioonist. Olgu veel selgituseks öeldud, et steampunk on stiil - segu aurumasinate ajastu moest ja viktoriaanlikest kommetest ja Jule Vernes'i fantaasiatest ja toonastest tehnikaimedest ja futuristlikest alkeemiamasinatest.

Eelmisel aastal käisime Hellega kiirelt sealt ürituselt läbi... Kiirelt sellepärast, et mul õnnestus nii kapitaalselt sisse magada, et ärkasin alles selle peale, kui raudteejaamas tükk aega oodanud ja mind murelikult otsima tulnud Helle ukse taga kella lasi. Noja siis ma kargasin alles voodist, siis oli vaja veel riideid triikida ja nii jäigi minek alles päris pärastlõunasse. Ja oi, tegelt mul oli takkajärge kahju ja küll ma ennast needsin, sest see oli nii vahva, et ma oleks tahtnud seal ikka kohe pikemalt olla ja muljeid koguda. Seal oli väga palju karvaseid ja sulelisi kohal, väga ilusaid asju müüdi ja kultuuriprogramm oli ka. Näiteks avastasin ma sealt laulja nimega Daniel Malheur, kes on väga kiiksuga ja väga ajastutruu ja tegelt väga fotogeeniline:

Vot. Mina igatahes juba väga ootan järgmist nädalavahetust. Eelmisel aastal käisin seal kostümeeritult, aga ei läinud stiiliga päris-väga kokku. See aasta ei ole ma veel otsustanud, kas ja millises kostüümis minna... Mu kleidist jäi punki puudu, minul oli lihtsalt selline 1920. aastate guvernandi päevakleidike, helesinine ja pitsidega ja puha. Liiga valge ja helge kõikide nende mustade volangide, mutrite, sirklite ja hullude teadlaste alkeemiamasinate vahel. Võib-olla kompunnin see aasta ikka midagi oma korsettidest ja volangidega pluusikestest... Aga eks vaatab. Muide, järgmine laupäev tuleb üldse kostüümine ja ajalooline, sest pärast plaanitud päeva steampunki laadal ootab mind veel teatrietendus - meile tuleb nimelt siia teater Varius etendusega "Lõbusad estoonlased". Nemad soovitasid publikul kohale tulla 20.-30. aastate rõivastuses. Olen üsna põnevil! Oi, mulle meeldivad sellised ajastuhõngulised üritused, olgu siis ajastu milline tahes. :) Ehkki mulle muidu tundub, et neil päevil on kuidagi 20. ja 30. aastad väga moodi läinud. Huvitav, kas sellel on midagi pistmist sellega, et maailm tundub jälle eriti hulluks minevat ja kõigil on eesseisva katastroofi aimduses tahtmine pidurdamatult ja ohjeldamatult lõbutseda, nagu 20. ja 30. aastatel??? Ma loodan, et ma eksin.

OK. Aga aitab steampunkist ja kostüümijutust. Mis mul veel uudist on? Hmm... Aa, eelmisel nädalal käisin veinidegusteerimisel. Tuulit tüütab juba pikemat aega mingi veinikaupmees, kes pakub tasuta koduseid veinidegusteerimisi ja müütab talviseid veinivarusid. Praegu on just see veini kokkuostmise aeg - supermarketites on igal pool veinipäevad, kõik veinikeldrid pakuvad veini kojutarnimisvõimalust ja eraettevõtjad pakuvad tasuta koduseid degusteerimisi lootuses, et nad joodavad su vinti ja siis sa tellid neilt kohe sealsamas aastavarud ära. Ongi sellised tingimused, et hiljem tellida ei saa, vaid kohapeal tuleb ära otsustada, ja paari pudeliga ei lubata ka jamama hakata, vaid ikka vähemalt 24 pudelit tuleb tellida. Me siis koondusimegi kampa, et seltsis on segasem ja vajadusel ehk pundi peale saab miinimumtellimuse täis. Lõpuks muidugi ei saanud, aga kui onklil oli valida, et kas kas ta lahkub päris tühjade pihkudega või lubab väiksemat kogust tellida, oli ta pika hambaga nõus mööndusi tegema... Teised siis võtsidki kohusetundlikult temalt igaüks moe pärast paar pudelit, aga minule ei imponeerinud need veinid kohe üldse, nii et mina jäin nahaalselt selle juurde, et ostan toidu kõrvale veini vajadusel ikka pudeli kaupa. Tüüp oli meie leiguses väga pettunud küll, helistas veel mitu tundi hiljem - hilja õhtul - tagasi ja mangus juba väga pealetükkivaks minnes, et kas me ikka veel kolme pudelitki ei tahaks juurde tellida...

OK, aga sellega ma praegu lõpetangi. Ei jaksa enam arvutiekraani vahtida, lähen mõtlen midagi põnevamat välja.

Olge tublid!
M.

Meditsiinilist huumorit ka

Täna oli mul tõeliselt humoorikas hommik. Käisin nimelt Luxi ühes suuremas haiglas jalast MRT pilti tegemas. Lõppkokkuvõttes tuli muidugi välja, et sellest käigust ei olnud suuremat kasu, pean järgmisel nädalal uuesti minema. Aga miks, see koorus välja umbes sellisest dialoogist kahe radioloogiga.

Riietusruumis:

Radioloog 1: "Tere. Et siis jalast vaja pilti jah. Vasak jalg?"
Mina: "Ei, parem."
R1: "Ahah. Nojah, eks ta pidi olema üks kahest, näe, valisin valesti. Võtke kingad jalast, ma tulen teile varsti järele."

Viis minutit hiljem masina juures:

R1: "Näete, heitke siia pikali ja pange vasak jalg siia vormi sisse."
Mina: "Aga paremast on ju vaja pilti teha."
R1: "Aa. Oo. Aga me panime kõik vasaku jala jaoks valmis."
Mina: "Nojah, aga pilti on vaja paremast."
R1: "Kui paremast, siis paremast. Pange siis parem siia sisse. Aa, vorm ei sobi? Nojah, see sai vasaku jala jaoks üles seatud. Kas me peaksime selle parema jala jaoks ümber tegema? Äkki peaksime pikema vormi ka panema, muidu äkki ei näe piisavalt pikalt seda kõõlust? Aga äkki läheb ikka see vorm ka parema jala ümber kinni? Aa, ei lähe, see jubin jääb ette... Aga äkki annab selle rohkem kinni tõmmata? Proovime, äkki saab ikka selle vormiga! Ega valus ei ole, kui me selle nii fikseerime?"
Mina: "Ei, valus ei ole."
R1: "Hea küll, teeme siis nii. Aga kas kontrastainet on ka vaja?"
Mina: "Mina küll ei tea."
R2: "Aga mis me siis teeme? Siin ei ole selle kohta midagi öeldud."
R1: "Teeme siis pool ilma ja pool kontrastainega!"

Mõeldud, tehtud. Pärast esimest osa hakkab siis radioloog veeni kontrastainet süstima. Muudkui süstib ja süstib.

R1: "Valus on?"
Mina: "Ei ole."
R1: "Aga nüüd?"
Mina: "Ei, ikka ei ole."
R1: "Nüüd?"
Mina: "Ei, ikka ei ole."
R1: "Kas ikka ei ole valus?"
Mina: "Ei."

Selle peale jäeti süstal mul veenist välja tilpnema ja tädi läks vahepeal ära läinud teist radioloogi kutsuma.

R1: "Vaata, mul on nõel ilusti veenis, aga kui ma kontrastainet süstin, tuleb talle käe peale pumps, äkki see kontrastaine ikka ei lähe veeni, vaid lihasesse. Aga valus tal ei ole."
R2: "Vaatame. Süsti veel. ... ... On jah siit imelikult kõva. Aga nõel paistab sul ilusti veenis olema. Ju tal on siis lihtsalt selline käsi."

Edasi saan pildid kätte, lähen tööle. Kolm tundi hiljem helistatakse.

Vastuvõtutädi: "T-t-t-t-teate, teie arst helistas mulle teie kliinikust juba tagasi, tal on ikka teistsuguseid pilte vaja. Te peate tagasi tulema. Me võtame teid siis tavaprogrammile vahele, tulge järgmisel nädalal hommikul enne teisi patsiente ja rääkige vastuvõtus asi ära. Siis on teine radioloog, aga teie arst rääkis talle üksikasjalikult ära, mida vaja on. Ma muidu tühistasin seal teises kliinikus teie arstiaja ka ära ja panin teile uue aja. Palun minge tema juurde esmaspäeva asemel neljapäeval! Ja ärge unustage temalt takkajärge teise MRT jaoks saatekirja ka küsimast, muidu teile neid teisi pilte ei hüvitata."

Ma lihtsalt ei taipa!

Pidage mind maailma kõige peenutsevamaks inimeseks, kui soovite, aga mind ajab konkreetselt täiesti närvi, et kui tänapäeval keegi ära sureb, siis kõigil on RIP ees ja RIP taga ja RIP feissari lehel kah veel. Mis kuradi RIP, ah??? See ei ole eesti keel ja isegi inglise keeles on tegemist LÜHENDIGA. Kas see, et keegi sureb ära, ei ole siis tõesti väärt mingit normaalset hüvastijättu või vähemalt viisakusvormeli täispikkuses väljakirjutamist või? RIP ja RIP, see ei sobi isegi hamstrinimeks, veel vähem sobib see kedagi siitilmast ära saatma! Miks üldse midagi kirjutada, kui tähtede ja sõnadega nii kitsas on?

Sulguvatest ustest ja avanevatest akendest - või vastupidi

Esimene september pole minu jaoks enam ammu nii põrutav olnud kui 2016. aastal. Koolidega olen ma ju juba mõnda aega ühel pool ja see on ikka peamine selle kuupäevaga seonduv teema. Aga nüüd läks nõnda, et esimesele septembrile langes kohe mitu teistsugust suuremat sorti sündmust ja sellest sai jälle natuke nagu märgilise tähendusega kuupäev.

Kõigepealt juhtus nii, et Pärnus ilmutas end poolkogemata tõeline unelmate korter... Kesklinnas, ajaloolises, aga täiesti renoveeritud majas, suure 22-ruuduse terrassi ja sauna JA vanniga ja üldse. Kõik oli seal nii ilus-ilus-ilus, et mul tekkis kohe tahtmine hakata terrassi peale lilli istutama ja kinnisvaramaakler naeris, et ta võib ju mulle võtmed jätta, kui ma peaks tahtma seal magamiskotiga prooviks ööbida. Nii kaugele asi küll ei läinud, aga kange tahtmine selle korteri järgi tekkis küll... Terrassid on seal toredasti elupuuhekkidega üksteisest eraldatud, nii et seal saab täitsa privaatselt istuda ja olla. Kõikidest akendest paistab ka ainult oma terrass, kuhu saab panna lauakese ja toolikesed ja lilli ja roosipuukesed ja võib-olla isegi kiiktooli ja grilli... Aknalauad on mõnusalt laiad, nii et seal saab patjade ja kassiga lebotada. Elutoas on hiigelkõrge valgusšaht, kust saab üles vahtida ja tähti piiluda. Noja nüüd ongi siis nii, et andsin 1. septembril pankadele laenuavaldused sisse ja kõigi eelduste kohaselt on minust varsti saamas korteriomanik ja pangaori. See ei olnud nüüd küll päris nii mõeldud, sest tegelikult olid mul hoopis muud ja ka mõnevõrra odavamad mõtted, aga see korter kohe kutsus, nii et kõik mõtted said käigu pealt ümber tehtud. Olgu siis nüüd nõnda!

Samal päeval said aga vanaema maja võtmed lõplikult uutele omanikele üle antud. Maja sai korralikult ära kasitud ja tühjaks veetud, ainult pööningule jäi veidi kola, mille üle uued omanikud õnneks nina ei kirtsutanud... Üks kõrvits jäi veel paariks nädalaks peenrale, sellele lubati hiljem järele minna. Naabritega istusime ja lobisesime ka veel viimast korda... Nad olid alati väga tänuväärsed, aitasid alatasa, niitsid, tõstsid, remontisid ja üldse... Teab, millal neid nüüd uuesti näeb. Uue omaniku pere tundus ka tore, kahe lapsega ja selline... kenade inimeste pere. Kui me ütlesime, et me ikka jätsime neile ühe vana kapi veel, sest leidsime, et see läheb vist ikka vedamisega liiga katki, ütlesid nemad vastu, et tore, ahah, aitäh, aga ega me jumala eest seda lillat kiikhobust ülevalt korruselt kaasa ei võtnud? Nende lapsed polevat enam muust rääkinudki... Ootamatult kurb oli aga see maja üleandmine lõpuks - teised hakkasid seal pööningutel kohe arutama, et siit lõhume selle ja tolle ja ehitame selle ja selle, siit võtame kohe põranda üles ja sinna peaks panema põranda alla sellise ja sellise soojustuse... Nüüd saab kõik teistmoodi ja maja ise sai sellest ka aru... Igasugused asjad läksid veel viimasel hetkel katki, vana ploomipuu murdus ära ja kuigi me mõtlesime, et võtame näiteks grilli veel pärast viimast grillimist kaasa, kukkus ka sellel täpselt pärast viimast grillimist peopesasuurune tükk põhjast ära, nii et tema jäi ka siis veel sinna, vanasse koju...

Vot selliste suurte muutuste nädal on olnud. Naljakas, et kõik juhtus nii korraga, aga ju siis oli nii mõeldud. Järgmine kord on Eestis käimine hoopis teistmoodi... Polegi maamaja, aga nüüd tuleb valida kööki ja mööblit ja värve ja teenusepakkujaid ja särke-värke... Õnneks on korter vähemalt uus, remonti pole otseselt vaja teha, aga sisustamisega tuleb ikka ju tegeleda ja puha... Voh nii!

OK. Aga nüüd jõudsime vahepeal ära käia Jaansoni jooksu vaatamas, edasi on vaja kohver Eesti lihakraami täis osta ja siis valmistuda homseks ärasõiduks. Olge siis praegu mõnusad ja järgmise korrani!

M.