reede, 26. detsember 2014
neljapäev, 25. detsember 2014
Jõuluks koju
Ma olen nüüd juba nädal aega jälle Eestis ja peamiselt olen siiani tegelenud õhtul kell kaheksa magamaminemisega :). Aga ilus, tihe ja ehitud kuusk lõhnab meil juba ka pea nädal aega toanurgas, Liisiga on saanud korra kohvitatud, Tansaania pildivaatamise õhtu on peetud ja piparkoogitainas on ka ostetud. Ühel päeval jõuan küpsetamiseni ka. Võib-olla näiteks ülehomme... Vanadel tuttavatel sai ka täna külas käidud, hambaarst parandas enne jõule ära mu viimase augu ja siis pesi mu hambad lõpetuseks veel soodaga üle, raamatupoodidest tarisin terve mäe raamatuid koju, sülti tegime, rannas käisime jalutamas ja lund nautimas ja üldse... selliseid pisikesi mõnusaid koduseid asju on juba päris palju tehtud saanud. Ja pool puhkust on ikka veel ees!
Jõulud olid meil, muidu, 23. detsembril, sest Varno pidi järgmisel päeval ära reisile sõitma. Käisime Kolga-Jaanis surnuaial ja sugulastel külas, siis vanaema juures saunas ja lõpuks avasime veel kodus ka terve mäe pakke. Ma võin rõõmuga öelda, et kuigi tolle hetkeni ei olnud mul mingit erilist jõulutunnet, jõudis see lõpuks 23. detsembri lumetuisuga täitsa kohale ja jõulud läksid asja ette. Sünnipäev kulges aga küll nii, et ma ilmselt räägin kõikidele järgmisel aastal ka, et ma olen 31. Päriselt... Tavaliselt on käinud külas vanaema, Karin ja Liis. Karin on aga nende pühade ajal Šotimaal, Liis läks konkureerivale jõulupeole, kõik ülejäänud sõbrad on üldse eri Eesti või maailma nurkades laiali, vanaemaga on meil sotid kuidagi segased ja lõppkokkuvõttes ei olnudki nagu sünnipäev. Emme tõi suure kingituse küll hommikul lauluga voodisse ja see osa oli mõnusalt traditsiooniline, aga ülejäänud päev oli nii harjumatu, et mina ei saanudki see aasta vanemaks. Ei olnud vaja salatit teha, vaase otsida, jõulutunnelit vaadata ega midagi... Mine võta nüüd kinni, on's see hea või halb. Aga mina igatahes see aasta vanemaks ei saanud.
Tegemata asju on selleks puhkuseks siiski veel kamaluga ette nähtud. Lennujaamas passides hakkasin tegema Tansaania piltidest fotoraamatut. Kui õnnestuks see projekt ka Eestis valmis saada, saaksin selle enne ärasõitu juba Piritalt kätte. Vägev oleks. Aga samas tundub see juba üsna ebareaalne. Siis veel tahaks uisutama ka minna, aga Pärnus meil ju jäähalli ei ole ja ilm ei ole siiani olnud nõus jää osas koostööd tegema. Nüüd on küll juba terve päeva olnud päris paras miinus ja ilus sädelev lumi on ka maas, aga mine sa tea, kui ruttu nad selle liuvälja tegemiseni jõuavad. Uisud otsisin välja, aga kui korra enne ärasõitu liuväljale saab, on hästi. Ahjaa, ja teater ootab ka. Järgmiseks nädalavahetuseks on meil piletid etendusele "Kvartett", mis pidavat olema hea ja lustakas. Ootan juba! Ja aastavahetusekski on mõned mõtted soolas, aga lahtisi elemente on veel küllaga, eks näis, mis sellest siis saab.
Ülejäänud detsembri kokkuvõtteks ütleksin ainult nii palju, et elu oli tõepoolest pisut tempokas, aga ma jõudsin kõige eelnevas postituses mainituga siiski järjele ja suutsin enne äratulekut isegi elamise üsna korda jätta. Detsembrikuistest erakorralistest sündmustest olgu mainitud, et ma olin kõigepealt jupp aega korralikus külmetuses ja siis tegin Frantsuaale hirmus suure pulli, mis teda niimoodi ehmatas, et ta helistas mind ära tundmata suisa politseisse. Pärast oli naeru muidugi kui palju, aga too õhtu oli küll üsna ootamatu... Noja Luxist tulin ära juba eelmise neljapäeva pärastlõunal, kusjuures hommikul käisin veel hispaania keele tunnis ka, kuigi ma tegelikult olin kavatsenud selle hommiku kohvripakkimisele pühendada. Aga mina fännan endiselt veel meie keeletunde ja meil on lihtsalt nii tore ja asjalik ja samas mõistev õpetaja, et au ja kiitus talle! Vahepeal, kui mul mitu tundi vahele jäi, oli koduste töödega järje peale saamine pisut keeruline, sest iga kirjatüki tegemiseks läks mul ju vähemalt poolteist tundi ja kui kõigega on kiire ning kirjatükke mitu, siis ei ole see laveerimine kõige lihtsam. Aga nüüd, kus ma olen jälle korralikult kohal käinud, ei ole see probleemiks ja ma nii fännasin meie viimast tundi. Nii tore oli, rääkisime reklaamidest ja vaatasime klippe (hispaanlased tunduvad olevat tõelised reklaamihuvilised) ja jõulukingitusena ei saanud me isegi liiga palju koduseid töid :). Juhhuu!
See on ka ülipositiivne, et meil on sellest nädalast saadik puhkuste kalender maikuuni paigas ja me mahutasime aprillikuusse ühe nädalavahetuse Frantsuaaga Istanbulis ja ühe nädalavahetuse Pariisis, et Lido uus revüü ära vaadata. Lisaks sai maikuusse pikkade nädalavahetuste vahele üks pikem puhkus ka võetud, nii et kui ma ära otsustan, kuidas Pariis ja Amsterdami koorilaager omavahel suhestuma panna, jääb mul veel nädalake üle muudekski plaanideks... Ja parlament otsustas meile jõulueelsest puhkusest natukene tagasi kinkida, see on ka tore... Jääb järgmiseks aastaks puhkusetunde natuke rohkem :). Ja jaanuari lõpus lähen uuesti Euroopa Eestlaste Koori laagrisse, ma juba ootan. Ja ma otsustasin juba ka, et lähen jaanuaris korra nädalavahetuseks Pariisi. Vot. Nii palju siis kaugematest plaanidest.
Aga pöördudes tagasi olevikku... täna ootab veel hõõgvein ja siis ilmselt mõni hea raamat ja varsti kukun ma ilmselt voodisse ka, sest eelmisel ööl otsis Sass muudkui pahandusi ja mina ei saanud üldse magada. Raamatutest ootavad aga lugemist viimati poest koju taritud "Minu Shanghai", "Hommikusöök Tiffany juures", Doris Kareva "Rumi", Carlos Ruiz Zafóni "Marina" ja veel midagi... Kui ma saaks kas või ühe neist läbi, nii et ma ei peaks kõiki neid kaasa vedama, oleks hästi...
Aga mis ma siin enam seletangi... Head ööd ja häid jõule kõigile!
Jõulud olid meil, muidu, 23. detsembril, sest Varno pidi järgmisel päeval ära reisile sõitma. Käisime Kolga-Jaanis surnuaial ja sugulastel külas, siis vanaema juures saunas ja lõpuks avasime veel kodus ka terve mäe pakke. Ma võin rõõmuga öelda, et kuigi tolle hetkeni ei olnud mul mingit erilist jõulutunnet, jõudis see lõpuks 23. detsembri lumetuisuga täitsa kohale ja jõulud läksid asja ette. Sünnipäev kulges aga küll nii, et ma ilmselt räägin kõikidele järgmisel aastal ka, et ma olen 31. Päriselt... Tavaliselt on käinud külas vanaema, Karin ja Liis. Karin on aga nende pühade ajal Šotimaal, Liis läks konkureerivale jõulupeole, kõik ülejäänud sõbrad on üldse eri Eesti või maailma nurkades laiali, vanaemaga on meil sotid kuidagi segased ja lõppkokkuvõttes ei olnudki nagu sünnipäev. Emme tõi suure kingituse küll hommikul lauluga voodisse ja see osa oli mõnusalt traditsiooniline, aga ülejäänud päev oli nii harjumatu, et mina ei saanudki see aasta vanemaks. Ei olnud vaja salatit teha, vaase otsida, jõulutunnelit vaadata ega midagi... Mine võta nüüd kinni, on's see hea või halb. Aga mina igatahes see aasta vanemaks ei saanud.
Tegemata asju on selleks puhkuseks siiski veel kamaluga ette nähtud. Lennujaamas passides hakkasin tegema Tansaania piltidest fotoraamatut. Kui õnnestuks see projekt ka Eestis valmis saada, saaksin selle enne ärasõitu juba Piritalt kätte. Vägev oleks. Aga samas tundub see juba üsna ebareaalne. Siis veel tahaks uisutama ka minna, aga Pärnus meil ju jäähalli ei ole ja ilm ei ole siiani olnud nõus jää osas koostööd tegema. Nüüd on küll juba terve päeva olnud päris paras miinus ja ilus sädelev lumi on ka maas, aga mine sa tea, kui ruttu nad selle liuvälja tegemiseni jõuavad. Uisud otsisin välja, aga kui korra enne ärasõitu liuväljale saab, on hästi. Ahjaa, ja teater ootab ka. Järgmiseks nädalavahetuseks on meil piletid etendusele "Kvartett", mis pidavat olema hea ja lustakas. Ootan juba! Ja aastavahetusekski on mõned mõtted soolas, aga lahtisi elemente on veel küllaga, eks näis, mis sellest siis saab.
Ülejäänud detsembri kokkuvõtteks ütleksin ainult nii palju, et elu oli tõepoolest pisut tempokas, aga ma jõudsin kõige eelnevas postituses mainituga siiski järjele ja suutsin enne äratulekut isegi elamise üsna korda jätta. Detsembrikuistest erakorralistest sündmustest olgu mainitud, et ma olin kõigepealt jupp aega korralikus külmetuses ja siis tegin Frantsuaale hirmus suure pulli, mis teda niimoodi ehmatas, et ta helistas mind ära tundmata suisa politseisse. Pärast oli naeru muidugi kui palju, aga too õhtu oli küll üsna ootamatu... Noja Luxist tulin ära juba eelmise neljapäeva pärastlõunal, kusjuures hommikul käisin veel hispaania keele tunnis ka, kuigi ma tegelikult olin kavatsenud selle hommiku kohvripakkimisele pühendada. Aga mina fännan endiselt veel meie keeletunde ja meil on lihtsalt nii tore ja asjalik ja samas mõistev õpetaja, et au ja kiitus talle! Vahepeal, kui mul mitu tundi vahele jäi, oli koduste töödega järje peale saamine pisut keeruline, sest iga kirjatüki tegemiseks läks mul ju vähemalt poolteist tundi ja kui kõigega on kiire ning kirjatükke mitu, siis ei ole see laveerimine kõige lihtsam. Aga nüüd, kus ma olen jälle korralikult kohal käinud, ei ole see probleemiks ja ma nii fännasin meie viimast tundi. Nii tore oli, rääkisime reklaamidest ja vaatasime klippe (hispaanlased tunduvad olevat tõelised reklaamihuvilised) ja jõulukingitusena ei saanud me isegi liiga palju koduseid töid :). Juhhuu!
See on ka ülipositiivne, et meil on sellest nädalast saadik puhkuste kalender maikuuni paigas ja me mahutasime aprillikuusse ühe nädalavahetuse Frantsuaaga Istanbulis ja ühe nädalavahetuse Pariisis, et Lido uus revüü ära vaadata. Lisaks sai maikuusse pikkade nädalavahetuste vahele üks pikem puhkus ka võetud, nii et kui ma ära otsustan, kuidas Pariis ja Amsterdami koorilaager omavahel suhestuma panna, jääb mul veel nädalake üle muudekski plaanideks... Ja parlament otsustas meile jõulueelsest puhkusest natukene tagasi kinkida, see on ka tore... Jääb järgmiseks aastaks puhkusetunde natuke rohkem :). Ja jaanuari lõpus lähen uuesti Euroopa Eestlaste Koori laagrisse, ma juba ootan. Ja ma otsustasin juba ka, et lähen jaanuaris korra nädalavahetuseks Pariisi. Vot. Nii palju siis kaugematest plaanidest.
Aga pöördudes tagasi olevikku... täna ootab veel hõõgvein ja siis ilmselt mõni hea raamat ja varsti kukun ma ilmselt voodisse ka, sest eelmisel ööl otsis Sass muudkui pahandusi ja mina ei saanud üldse magada. Raamatutest ootavad aga lugemist viimati poest koju taritud "Minu Shanghai", "Hommikusöök Tiffany juures", Doris Kareva "Rumi", Carlos Ruiz Zafóni "Marina" ja veel midagi... Kui ma saaks kas või ühe neist läbi, nii et ma ei peaks kõiki neid kaasa vedama, oleks hästi...
Aga mis ma siin enam seletangi... Head ööd ja häid jõule kõigile!
esmaspäev, 1. detsember 2014
Düsfunktsionaalne
Mitte et ma viriseks, aga... elu on neil päevil omandanud juba nii kiire tempo, et ähvardab rajalt välja paiskuda :). Sada asja ootab tegemist ja hea on, et siiani olen ma veel kuidagi kõik täpselt umbes kõige viimase tähtaja piiril tehtud saanud. Enne reisi tundus ka kogu aeg, et kiire on, nii et juba siis lükkasin ma sada asja reisijärgsesse aega, aga nüüd olen poolteist nädalat katsunud tõepoolest lihtsalt kuidagi tuld kustutada, sest tõsiselt üle pea on kõik kasvanud. Töö ja magamine on kontrolli all, sest need asjad on pühad, aga kõik ülejäänu on küll täiesti katastroofilises seisus. Päriselt!
Novembri alguses käisin ma näiteks kaks päeva Brüsselis. Vahetult enne Tansaaniasse sõitu. Brüsseli kohta oli vaja kuu aja jooksul aruanne kirjutada. See sai tehtud nüüd eelmisel nädalal poole öö aegu ja ära saadetud täpselt umbes viimaseks päevaks. Missioonikulud on siiski siiamaani deklareerimata, sest rahast pakilisemad asjad tulevad kõigepealt :).
Hispaania keele vahele jäänud tundide kodused tööd lubasin järele teha. Kõige hilisem tähtaeg oli pühapäev. No sai tehtud esmaspäeva õhtuks. Eks paistab, kas õps on sellega nõus ka või mitte. Ja need olid tagantjärele tehtud tööd. Uue nädala tööd ootavad veel tegemist, st vähemalt kahe tunni jagu kirjutamist ootab veel ees :). Taevas teab, kust selle jaoks enne neljapäeva aega leida!
Luxi ansambliproovi olen ju ka lubanud juba ammu minna. Jutt hakkas ju juba oktoobris pihta ja praegu on esimene adventki möödas. Aga ausõna, kui ma nüüd homseks päris nohus ei ole (praegu olen selline pooleldi algava tatitõvega ja harjun Euroopa külma kliimaga), siis lõpuks vist lähen ka. Kusjuures eile oli mul veel suur kiusatus dirigendile kirjutada ja öelda, et ma ikka ei jõua ja tatitõbi on ka kuidagi pooleldi juba kohal, nii et kõrvad on lukus ja kurk kare, aga siis täna mõtlesin ma joonelt jälle ümber. Meil oli nimelt üks koolitus ja selle lõpuks pistis mulle minu üllatuseks käe pihku üks tütarlaps, kes teadis kohe, et mina olen Maris ja ma pidin neile laulma minema. Minul ei olnud esiteks õrna aimugi, kellega mul au on, aga see oli kuidagi nii tore ja sümpaatne ja vahetu ja soe tervitus, et mul kohe tekkis jälle tahtmine ennast homme näole anda :). See oktoobrikuine koorilaager oli ju superäge ja need vähesed, keda ma sealt ansamblist pisutki tean, on nii positiivsed ja energilised inimesed, et ma ikka lihtsalt pean ka laulma minema. Selliseid inimesi lihtsalt on vaja ja tegelt oleks tore ikka jälle laulda ka! Olgu siis kurk kare ja kõrvad lukus. Ehk ma ikka viisi veel pean.
Veel on jõulud täiesti kiirrongi tempoga lähenemas ja kingitustega on ka üks draama - ehkki sel aastal on mul 99% mõtetest juba olemas, vajas suurem osa siit või sealt kokku tellimist. No nüüd eile said viimased asjad kõik ka ära tellitud, aga siiani oli mul alatasa üks kuradike kukil, kes muudkui manas, et kui sa nüüd sellega ei tegele, siis ei jõua ükski asi enam õigeks ajaks kohale ka. Kusjuures nüüd on esimesed asjad hakanud juba ka saabuma, aga sellega on ka üks rist ja vilestus. Juba praegu! Ma andsin nimelt kõikidele oma pack upi koodiga aadressi, et ma kõik pakid ilusti mugavalt töö juurest postkontorist kätte saaks, aga ometi sain täna kodupostkasti paberi teatega, et ühe netipoe ajugeenius on ikka tahtnud jube põhjalik olla ja rookinud pack upi numbrijada aadressilt välja, nii et nüüd ma pean sellele pakile jaama juurde postkontorisse järele minema. No kurat, ausõna, kas siis on raske kirjutada pakile see aadress, mis ette antakse??? Päriselt, ei ole vaja oma peaga mõelda ja aadressi paremaks teha!!! Urr! Antud juhul tähendab see minu jaoks vähemalt tunni-pooleteise pikkust ajakulu, aga halvimal juhul ei oleks ma pruukinud seda pakki kätte saadagi. Oh jah. Päriselt!
Noja siis oli vaja ju eelmise nädalavahetuse jooksul reisiväsimust välja magada ja piltidega tegeleda ja töökaaslased külla kutsuda, sest, kujutage pilti, ma olen tegelikult novembri algusest saadik olnud täiesti täieõiguslik ametnik, aga selle õigesti tähistamiseks pole õieti aegagi olnud! Aga ma olen nüüd ametnik! Teate ka! EPSO tehti ja siis ma tegin EPSO ära ja siis tehti meile kakrass üks alaline koht ja siis ma sain selle koha ja siis sai mu katseaeg ka läbi ja ma nüüd olengi ametnik! Kui te nüüd teada tahate, siis minu meelest on kõikide nende kokkusattumiste tõenäosus umbes 0,1%, nii et tegelikult ma oleks pidanud umbes kuu aega lihtsalt neid kokkusattumusi tähistama, aga mul oli aega ainult meie korruse rahva küllakutsumiseks ja rohkem pole ma selle peale mõelnud ka mitte :). Aga tegelt ma olen nüüd päris-päris-päris ametnik! Vohhhhh! Ma ei tea kohe. See on umbes sama hea kui olla Lance Armstrong. Ja mul pole olnud aega selle peale mõelda :) :) :).
Vannitoa kraanikausist ei lähe vesi juba enam üle nädala alla. Täiesti lambist. Noja juba nädal aega mõtlen, et lähen ostan endale lõpuks selle vaakumpumba ja mingit torusiili või midagi... Aga pole veel jõudnud, ehkki igal hommikul lähen kodust niimoodi ära, et vesi jääb kraanikaussi seisma.
Siis veel üks tegelemist vajav teema on elekter. Nimelt tegin ma ükskord eelmisel nädalal lahti elektrifirma Leo arve. Nad ikka jätkuvalt saadavad neid mulle paberil koju, ehkki minu teada oli mul otsekorraldus tehtud ja seetõttu viskasin ma nende ümbrikud siiani avamata joonelt nurka. Novat. Nüüd tegin kogemata ühe eriti paksuna tunduva ümbriku lahti ja lugesin, et kui ma viie eelneva kuu võlga ära ei maksa, siis nad kaebavad mu kohtusse. Trallallaa. Otsisin siis täna lõpuks kõik avamata ümbrikud välja ja täheldasin, et tõepoolest - olen juunis saanud kirja, et kuna otsekorralduste süsteemi muudeti ja minu otsekorraldusega oli probleem, tuleb mul neile uus otsekorralduse avaldus saada ja seni kõik arved ülekannetega ära maksta. Olgu siinkohal öeldud, et probleem tekkis neil minu arvates seetõttu, et nad ei ole suutnud terve eelnenud aasta jooksul oma paberites mu nime ära parandada ja kui nad oma versiooni minu nimekujust pangale esitasid, siis ma saan aru küll, miks pank keeldus neile mu arvelt raha automaatselt üle kandmast. Aga see probleem vajab igatahes nüüd järgmiseks kohest sekkumist ja lahendamist. Böö.
Noja siis vaatasin ma veel ükspäev oma lennupileteid. Noh, et teada saada, millal ma täpselt jõuludeks koju lendan. Ja mida ma avastasin? Olin need ostnud täiesti õigeteks kuupäevadeks ja täiesti õigele isendale, aga millegipärast mitte suunal Lux-Tll-Lux, vaid Tll-Lux-Tll. Saate aru! Ma ostsin need piletid juba juulis ja juba siis maksid need mingi kuramuse 460 eurot. Oh jah. Helistasin siis üsna šokeeritult ja lootusetult Estonian Airi. Lootusetult, sest otse loomulikult olid mul eco klassi piletid, mida teoreetiliselt enam niikuinii muuta ei saa. Noja üldsegi ei saa reeglina lendude sihtkohta ka muuta, eks, aint reisija nime või kuupäevi. Aga helistasin ikka. Ja nemad kuulasid mu mure kenasti ära, lubasid vaadata, kas neil on äkki võimalik mulle erand teha - ning helistasid siis samal päeval tagasi ja ütlesid, et kui ma uued piletid ka nende kaudu ostan, siis nad maksavad mulle täiesti erandkorras valesti ostetud piletite eest raha tagasi. Praegu ostes maksid uued ja kõige soodsamad piletid muidugi juba umbes 650 eurot, aga no teate... 650 eurot on ikka parem kui 650+460 eurot, nii et see teema lõppes vähemalt nii hästi, kui üldse võimalik. Au ja kiitus Estonian Airile. Nad on küll selles mõttes täiesti mõttetud vennad, et nüüd ei ole võimalik üheski lennujaamas nende ostetud piletitega jätkulendudele enam isegi check ini teha, aga minuga käitusid nad igatahes ülikenasti. Aitäh!
Fuksiad on mul endiselt õues akna peal. Siiani pole õnneks öökülma tulnud, aga millalgi peaksin ma oma õienuppe täis lillekesed lõpuks ikka pottidesse ära istutama ja talveks tuppa sooja tõstma. Vaesed lillekesed...
Tansaania pildid sorteerisin ühel öösel valel kellaajal üles ärganult täiesti ära, aga muljeid on poole raamatu jagu, nii et nende kirjutamiseni võiks ju ka kunagi jõuda. Soovitavalt enne, kui mälestused kõik liiga tuhmuma hakkavad. Sest seal sai ka igasugust nalja alates suvaliselt kohatud Eestiga seotud tüüpidest ja lõpetades ühe kohaliku sepa teise naisega peetud arutelust selle üle, et miks meil Euroopas naised nii õelad on ja ei luba oma mehel veel teab mitmendat naist võtta... Aga sellest kunagi siis, kui rohkem aega on...
Frantsuaaga pole ma ka tagasitulekust saadik korralikult rääkida saanud. Küll oli temal migreen, küll minul lihtsalt absoluutselt vaja magada, küll nõudis Patrick tähelepanu ja küll oli Frantsuaa koer hinge heitmas... Ja see segab mind väga, et ma pole temaga korralikult rääkida saanud. Jah. Noh. Eks ma loodan kolmapäevase tavapärase kohvitunni peale. Ehk saab selle seekord ilma mingite erakorraliste vahejuhtumiteta maha peetud.
Riideid ei ole mul ka varsti enam selga panna, sest kõik on ära pestud, aga ootavad hunnikus triikimist. Riiete mägi ulatub mulle triikimislaual umbes täpselt silmini ja neil päevil topin ma selga vanu täiesti tuttuusi asju, mida ma pole siiani kunagi veel kandnud, sest pole osanud neid millegagi kokku sobitada. No nüüd lihtsalt häda sunnil sobitan, sest see on teostatavam kui triikimine :).
Ja täna on esmaspäev ja ma olen nädalataguse ajaga võrreldes juba omadega palju rohkem mäel! :D :D :D Aga kui nüüd selgub, et ma peaks lähinädalatel veel millegi pakilisega tegelema, siis mina rohkem ei mängi, ausõna!
Nüüd ma lähen igatahes magama ära. Tegelt on nii, et kõik siia kirja saanud saab tehtud. Õigel ajal ka. Ma lihtsalt sügavalt loodan, et see on kõik ja et mul midagi olulist meelest pole läinud... Vot see oleks tõeliselt katastroofiline :D.
Aga head ööd nüüd!
M.
Novembri alguses käisin ma näiteks kaks päeva Brüsselis. Vahetult enne Tansaaniasse sõitu. Brüsseli kohta oli vaja kuu aja jooksul aruanne kirjutada. See sai tehtud nüüd eelmisel nädalal poole öö aegu ja ära saadetud täpselt umbes viimaseks päevaks. Missioonikulud on siiski siiamaani deklareerimata, sest rahast pakilisemad asjad tulevad kõigepealt :).
Hispaania keele vahele jäänud tundide kodused tööd lubasin järele teha. Kõige hilisem tähtaeg oli pühapäev. No sai tehtud esmaspäeva õhtuks. Eks paistab, kas õps on sellega nõus ka või mitte. Ja need olid tagantjärele tehtud tööd. Uue nädala tööd ootavad veel tegemist, st vähemalt kahe tunni jagu kirjutamist ootab veel ees :). Taevas teab, kust selle jaoks enne neljapäeva aega leida!
Luxi ansambliproovi olen ju ka lubanud juba ammu minna. Jutt hakkas ju juba oktoobris pihta ja praegu on esimene adventki möödas. Aga ausõna, kui ma nüüd homseks päris nohus ei ole (praegu olen selline pooleldi algava tatitõvega ja harjun Euroopa külma kliimaga), siis lõpuks vist lähen ka. Kusjuures eile oli mul veel suur kiusatus dirigendile kirjutada ja öelda, et ma ikka ei jõua ja tatitõbi on ka kuidagi pooleldi juba kohal, nii et kõrvad on lukus ja kurk kare, aga siis täna mõtlesin ma joonelt jälle ümber. Meil oli nimelt üks koolitus ja selle lõpuks pistis mulle minu üllatuseks käe pihku üks tütarlaps, kes teadis kohe, et mina olen Maris ja ma pidin neile laulma minema. Minul ei olnud esiteks õrna aimugi, kellega mul au on, aga see oli kuidagi nii tore ja sümpaatne ja vahetu ja soe tervitus, et mul kohe tekkis jälle tahtmine ennast homme näole anda :). See oktoobrikuine koorilaager oli ju superäge ja need vähesed, keda ma sealt ansamblist pisutki tean, on nii positiivsed ja energilised inimesed, et ma ikka lihtsalt pean ka laulma minema. Selliseid inimesi lihtsalt on vaja ja tegelt oleks tore ikka jälle laulda ka! Olgu siis kurk kare ja kõrvad lukus. Ehk ma ikka viisi veel pean.
Veel on jõulud täiesti kiirrongi tempoga lähenemas ja kingitustega on ka üks draama - ehkki sel aastal on mul 99% mõtetest juba olemas, vajas suurem osa siit või sealt kokku tellimist. No nüüd eile said viimased asjad kõik ka ära tellitud, aga siiani oli mul alatasa üks kuradike kukil, kes muudkui manas, et kui sa nüüd sellega ei tegele, siis ei jõua ükski asi enam õigeks ajaks kohale ka. Kusjuures nüüd on esimesed asjad hakanud juba ka saabuma, aga sellega on ka üks rist ja vilestus. Juba praegu! Ma andsin nimelt kõikidele oma pack upi koodiga aadressi, et ma kõik pakid ilusti mugavalt töö juurest postkontorist kätte saaks, aga ometi sain täna kodupostkasti paberi teatega, et ühe netipoe ajugeenius on ikka tahtnud jube põhjalik olla ja rookinud pack upi numbrijada aadressilt välja, nii et nüüd ma pean sellele pakile jaama juurde postkontorisse järele minema. No kurat, ausõna, kas siis on raske kirjutada pakile see aadress, mis ette antakse??? Päriselt, ei ole vaja oma peaga mõelda ja aadressi paremaks teha!!! Urr! Antud juhul tähendab see minu jaoks vähemalt tunni-pooleteise pikkust ajakulu, aga halvimal juhul ei oleks ma pruukinud seda pakki kätte saadagi. Oh jah. Päriselt!
Noja siis oli vaja ju eelmise nädalavahetuse jooksul reisiväsimust välja magada ja piltidega tegeleda ja töökaaslased külla kutsuda, sest, kujutage pilti, ma olen tegelikult novembri algusest saadik olnud täiesti täieõiguslik ametnik, aga selle õigesti tähistamiseks pole õieti aegagi olnud! Aga ma olen nüüd ametnik! Teate ka! EPSO tehti ja siis ma tegin EPSO ära ja siis tehti meile kakrass üks alaline koht ja siis ma sain selle koha ja siis sai mu katseaeg ka läbi ja ma nüüd olengi ametnik! Kui te nüüd teada tahate, siis minu meelest on kõikide nende kokkusattumiste tõenäosus umbes 0,1%, nii et tegelikult ma oleks pidanud umbes kuu aega lihtsalt neid kokkusattumusi tähistama, aga mul oli aega ainult meie korruse rahva küllakutsumiseks ja rohkem pole ma selle peale mõelnud ka mitte :). Aga tegelt ma olen nüüd päris-päris-päris ametnik! Vohhhhh! Ma ei tea kohe. See on umbes sama hea kui olla Lance Armstrong. Ja mul pole olnud aega selle peale mõelda :) :) :).
Vannitoa kraanikausist ei lähe vesi juba enam üle nädala alla. Täiesti lambist. Noja juba nädal aega mõtlen, et lähen ostan endale lõpuks selle vaakumpumba ja mingit torusiili või midagi... Aga pole veel jõudnud, ehkki igal hommikul lähen kodust niimoodi ära, et vesi jääb kraanikaussi seisma.
Siis veel üks tegelemist vajav teema on elekter. Nimelt tegin ma ükskord eelmisel nädalal lahti elektrifirma Leo arve. Nad ikka jätkuvalt saadavad neid mulle paberil koju, ehkki minu teada oli mul otsekorraldus tehtud ja seetõttu viskasin ma nende ümbrikud siiani avamata joonelt nurka. Novat. Nüüd tegin kogemata ühe eriti paksuna tunduva ümbriku lahti ja lugesin, et kui ma viie eelneva kuu võlga ära ei maksa, siis nad kaebavad mu kohtusse. Trallallaa. Otsisin siis täna lõpuks kõik avamata ümbrikud välja ja täheldasin, et tõepoolest - olen juunis saanud kirja, et kuna otsekorralduste süsteemi muudeti ja minu otsekorraldusega oli probleem, tuleb mul neile uus otsekorralduse avaldus saada ja seni kõik arved ülekannetega ära maksta. Olgu siinkohal öeldud, et probleem tekkis neil minu arvates seetõttu, et nad ei ole suutnud terve eelnenud aasta jooksul oma paberites mu nime ära parandada ja kui nad oma versiooni minu nimekujust pangale esitasid, siis ma saan aru küll, miks pank keeldus neile mu arvelt raha automaatselt üle kandmast. Aga see probleem vajab igatahes nüüd järgmiseks kohest sekkumist ja lahendamist. Böö.
Noja siis vaatasin ma veel ükspäev oma lennupileteid. Noh, et teada saada, millal ma täpselt jõuludeks koju lendan. Ja mida ma avastasin? Olin need ostnud täiesti õigeteks kuupäevadeks ja täiesti õigele isendale, aga millegipärast mitte suunal Lux-Tll-Lux, vaid Tll-Lux-Tll. Saate aru! Ma ostsin need piletid juba juulis ja juba siis maksid need mingi kuramuse 460 eurot. Oh jah. Helistasin siis üsna šokeeritult ja lootusetult Estonian Airi. Lootusetult, sest otse loomulikult olid mul eco klassi piletid, mida teoreetiliselt enam niikuinii muuta ei saa. Noja üldsegi ei saa reeglina lendude sihtkohta ka muuta, eks, aint reisija nime või kuupäevi. Aga helistasin ikka. Ja nemad kuulasid mu mure kenasti ära, lubasid vaadata, kas neil on äkki võimalik mulle erand teha - ning helistasid siis samal päeval tagasi ja ütlesid, et kui ma uued piletid ka nende kaudu ostan, siis nad maksavad mulle täiesti erandkorras valesti ostetud piletite eest raha tagasi. Praegu ostes maksid uued ja kõige soodsamad piletid muidugi juba umbes 650 eurot, aga no teate... 650 eurot on ikka parem kui 650+460 eurot, nii et see teema lõppes vähemalt nii hästi, kui üldse võimalik. Au ja kiitus Estonian Airile. Nad on küll selles mõttes täiesti mõttetud vennad, et nüüd ei ole võimalik üheski lennujaamas nende ostetud piletitega jätkulendudele enam isegi check ini teha, aga minuga käitusid nad igatahes ülikenasti. Aitäh!
Fuksiad on mul endiselt õues akna peal. Siiani pole õnneks öökülma tulnud, aga millalgi peaksin ma oma õienuppe täis lillekesed lõpuks ikka pottidesse ära istutama ja talveks tuppa sooja tõstma. Vaesed lillekesed...
Tansaania pildid sorteerisin ühel öösel valel kellaajal üles ärganult täiesti ära, aga muljeid on poole raamatu jagu, nii et nende kirjutamiseni võiks ju ka kunagi jõuda. Soovitavalt enne, kui mälestused kõik liiga tuhmuma hakkavad. Sest seal sai ka igasugust nalja alates suvaliselt kohatud Eestiga seotud tüüpidest ja lõpetades ühe kohaliku sepa teise naisega peetud arutelust selle üle, et miks meil Euroopas naised nii õelad on ja ei luba oma mehel veel teab mitmendat naist võtta... Aga sellest kunagi siis, kui rohkem aega on...
Frantsuaaga pole ma ka tagasitulekust saadik korralikult rääkida saanud. Küll oli temal migreen, küll minul lihtsalt absoluutselt vaja magada, küll nõudis Patrick tähelepanu ja küll oli Frantsuaa koer hinge heitmas... Ja see segab mind väga, et ma pole temaga korralikult rääkida saanud. Jah. Noh. Eks ma loodan kolmapäevase tavapärase kohvitunni peale. Ehk saab selle seekord ilma mingite erakorraliste vahejuhtumiteta maha peetud.
Riideid ei ole mul ka varsti enam selga panna, sest kõik on ära pestud, aga ootavad hunnikus triikimist. Riiete mägi ulatub mulle triikimislaual umbes täpselt silmini ja neil päevil topin ma selga vanu täiesti tuttuusi asju, mida ma pole siiani kunagi veel kandnud, sest pole osanud neid millegagi kokku sobitada. No nüüd lihtsalt häda sunnil sobitan, sest see on teostatavam kui triikimine :).
Ja täna on esmaspäev ja ma olen nädalataguse ajaga võrreldes juba omadega palju rohkem mäel! :D :D :D Aga kui nüüd selgub, et ma peaks lähinädalatel veel millegi pakilisega tegelema, siis mina rohkem ei mängi, ausõna!
Nüüd ma lähen igatahes magama ära. Tegelt on nii, et kõik siia kirja saanud saab tehtud. Õigel ajal ka. Ma lihtsalt sügavalt loodan, et see on kõik ja et mul midagi olulist meelest pole läinud... Vot see oleks tõeliselt katastroofiline :D.
Aga head ööd nüüd!
M.
esmaspäev, 27. oktoober 2014
Improvisatsioon
Mul oli järjekordselt sigaäge nädalavahetus. Käisin nimelt Bonnis Euroopa Eestlaste Koori sügislaagris ja sain sealt niipalju positiivseid emotsioone, et täitsa hull lugu kohe. Esiteks oli see nii ootamatult leitud üritus. Teiseks oli see äge. Kolmandaks oli seal kohutavalt palju väga põnevaid inimesi. Neljandaks oli see Annabergi jahiloss ise absoluutselt fantastiline, me oleks justkui sattunud filmi "Helisev muusika" võttepaika, mis on 50 aastat tühjalt ja hüljatuna seisnud. Viiendaks meeldib mulle laulda, aga ma lihtsalt ei mäletanud seda enam ja nüüd tuli see mulle jälle meelde. Kuuendaks laulsime me Tuljakut. Mina ARRRRRRRMASTANNNNN Tuljakut. Iga kord tahaks seda lauldes kohe lihtsalt lendu tõusta! Seitsmendaks anti seal seapraadi hapukapsastega. Kaheksandaks oli ilm lihtsalt nii ilus. Üheksandaks... Ah, saate isegi aru, eks!
Esimest korda kuulsin ma sellest koorist pentsikul kombel siis, kui EPSO eksameid tegin. Siis ütles üks asjaga kursis olnu mulle intervjuu lõpuks, et kuna ma olen varem ka kooris laulnud, siis võiks see mind huvitada. Novat... Panin kõrva taha. Aga ega ma poleks selles suhtes ise midagi ette võtnud, kui ma poleks juhuse tahtel kolm nädalat tagasi kohvikus üht laulueestlast kohanud. Minul on ikka veidi taganttorkimist või kutset või vähemalt mingit tõuget vaja, vaadake. Novat, ja selle laulueestlase käest kuulsin igasuguseid toredaid asju siinsete laulmisvõimaluste kohta ning kui ma siis siinsete lauluvägede juhatajaga ühendust võtsin, selgus, et saab laulda ja saab tantsida ja kui ma tahaks juhtumisi teise koori ka veel tulla, siis selle laager on kohe NÜÜD. Voodikoht organiseeriti mulle naks-naks ära, autokoht leiti lahkelt ka ja nii ma pea ees vette hüppasingi. Sest tõesti - laagris selgus, et ühte inimest ma kokku tulnud seitsmekümnest tõepoolest ka tunnen. Aga ülejäänud kuutkümmet üheksat mitte. Ja see teeb kokku väga palju väga võõraid inimesi :D. Kes osutusid äärmiselt avatuteks, lahketeks ja kenadeks. Jaaa... Järgmisse laagrisse lähen juba täie teadmise ja suure rõõmuga :).
Hästi tore oli jälle laulda. Ma olen ju ligi neli aastat ainult omaette mõmisenud või kohvikus möiranud. Kopsumaht on kadunud ja päriselt laulma hakates oli kohe naljakas järsku tunda, et mul on selja-külje-kõhulihased, mis ei ole sellise tööga enam harjunud. Hääl sai ka kõvasti vatti, aga samas hakkas tunne juba tagasi tulema. Päris palju sai ikka tööd tehtud. Meil oli seekord lisaks laulmisele mitu seanssi hääleimprovisatsiooni, mis oli päris äge. Noja laulda sai ka ikka korralikult. Proovid olid meil juba reede õhtul ja siis laupäeval hommikul üheksast poole ööni välja. Ja siis täna hommikul jälle kella üheksast alates... Väggggev. Selle ajaga tegime me tundide viisi hääleimprot ja ratsutasime läbi igavese rodu laule. Minu jaoks oli selles mõttes päris korralikult tegemist, et kuna mina viimasel kahel laulupeol ei ole käinud, nägin ma suurema osa laulude noote esimest korda ja olin seega kogu aeg ninapidi noodis kinni. Kõik partiid olid võõrad ja sõnad ka, nii et kohe, kui ma juhtumisi pilgu tõstsin, muutus mõni "kuna" sõnaks "sest" ja mõni "mul" sõnaks "sul", mis on üks igavene nuhtlus, sest see va ssss kostab ju jõle hästi välja kahvel :D. Aga jah, teiste jaoks oli vist umbes neli uut laulu, minu jaoks umbes... kümne ringis. Muide, see viimasel laulupeol olnud Nokturn on üks hirmusõudne laul. Mu meel unus mägede taha on seevastu väga ilus - lüüriline ja hea laulda. Novat. Igatahes, nüüd on ports laule selgemaks saanud. Just selgemaks, mitte selgeks. Sest no mingid sellised kergemad rütmiloksud siin-seal ja sissetulekud ja pausidesse sisselaulmised ja dünaamika ja hingamised ja sellised asjad oleks veel kordamist ja ühtlustamist tahtnud, aga aega lihtsalt ei jäänud. Tempo oli isegi kogu aeg taga - teiste jaoks vanad laulud lauldi lihtsalt korra koos läbi, uued laulud võeti korra iga häälerühmaga läbi ja siis pandi kohe kokku ja siis tuligi juba ruttu-ruttu pühapäevahommikune kontsert. Aga mulle avaldas muljet, et vähemalt kõik, kes minu lähiümbruses istusid, lugesid täitsa hästi nooti. Ja see hääl, mida kõik need seitsekümmend inimest suutsid teha, oli ka vinge. Ma olen alati laulnud palju väiksemas kooris, aga siin oli kohe võim taga. Oi, kui me olime kontserdil pisikeses saalis Tuljakuga lõpetanud, siis kahe meetri kaugusel istunud esimese rea rahvas kohe lahkus :D :D :D. Ma arvan, et nad jäid kurdiks. Sest hirmus see ei saanud olla - vähemalt loksuma me ei hakanud. Muude vigade väljakuulamisega ei viitsinud ma tegeleda, sest mul oli lendutõusmisega tegemist :).
Nädalavahetusse mahtus ära tegelikult isegi kaks kontserti - kõigepealt andsid meile kontserdi Jaanus Nõgisto ja Tõnu Timm ning siis pühapäeval andsime ümbruskonna vanainimestele kontserdi meie. Mõlemad olid toredad, aga Nõgisto kontserdi rikkus minu jaoks pisut ära üks hilisem vahejuhtum, mis mulle kuidagi meelde sööbis. Nimelt oli juba käes sügav öö, rahvas istus koos ja laulis ja oli ja jõi veini ja tundis end hästi. Noja siis otsustas seltskonda oma kohalolekuga austada ka härra Nõgisto ise. Kes näpitses parajasti mingi oma laulu sissejuhatust, kui kaks naist paar takti mingit (tõsi, olustikku absoluutselt mittesobivat) isamaalist viisi üles võtsid. Nad jäid küll ühe fraasi pärast vakka, aga sellegipoolest pani Nõgisto pilli sõnagi lausumata lauale, heitis oma sakris laka ärritunult tahapoole ning marssis demonstratiivselt ruumist välja. Kolm naist sööstsid talle muidugi kohe järele ja siis mingil hetkel tuli ta tagasi ja oli armulikult nõus jälle pilli edasi tinistama, aga siis ta mulle kohe enam ei meeldind. Et nagu mis mõttes... Prints selline. Teised tulevad Inglismaalt ja Soomest ja Hispaaniast ja jumal teab kust kõik kohale, et kokku saada ja just koos õdusas õhkkonnas vanu häid tuttavaid laule laulda, ja siis tuleb herr, kellele üldse ei sobi, et inimesed pakuvad omalt poolt välja loo, et tema viiel noodil lauldud uinumuinuheietuste vahepeale ka midagi kõigile tuttavat laulda. Vot. Tõnu Timm seevastu ei lasknud ennast asjast segada, tema mängis edasi, mis siis, et diiva minema tormas :). See oli temast kohe armas.
Ja tegelikult tahaks ma magama minna, aga sellest Annabergist tuleb ka paar sõna öelda, sest see oli lihtsalt nii fantastiline koht - vana jahimõis metsa sees ja mäe otsas... Ja kuigi maja on ilmselgelt täiesti lagunemas ja kõgunemas, on seal ilgelt kõrged laed, vanad ägedad ahjud ja kaminad, nikerdustega trepid, laed stukkreljeefe täis ja saalides on suuuuuuuuuuuuuuuuured lühtrid päris ehtsate küünaldega, mis kuulu järgi tavaliselt õhtusöökideks ka kõik põlema pannakse. Vanad peeglid, tiibklaver, poolmetsistunud aeda ja mäenõlvale viiv aiatrepp, puitraamides originaalaknad, luuderohi ja viinapuud fassaadi küljes kõlkumas, suured peeglid, kabelike jne jne jne. Muidugi olid ka muud asjad, millest ei maksa rääkida - näiteks veekahjustused, äärmiselt pentsiku kompaga maalid, prussakad, kolm korda minutis äraminev kuum vesi ning kosmeetiline remont, millega seoses meenus too Vigala kiriku altar, mis lihtsalt mingite põrandavärvidega üle tõmmati, et oleks erk ja kirju ja silmale hea vaadata. Aga need asjad olid ebaolulised, sest selles paigas oli VÕLU. Pärselt, see oli lihtsalt nii lummav koht, et ma oleks tahtnud suisa nutma hakata, sest ma nimelt unustasin fotoka maha :( :( :(. Nuuks. Ja meie magamistoas oli selline tordine laelamp, nagu meil kunagi Veltsi vanaema juures oli :). Lihtsustatud variant, aga toimis samal põhimõttel :). Mulle tuli kohe meelde, kuidas mulle väiksena ikka meeldis sealt mahakukkunud purikaid uuesti lambi külge rippuma sättida. Ja siis "kogemata" selle käigus rohkem purikaid maha kukutada, et saaks neid ka tagasi panna :). See oli kui teises elus... Sürr värk!
Aga nüüd küll magama. Muljeid on rohkemgi, ent nüüd tuleb maa peale tagasi tulla. Enivei... jubevinge oli. Lähen järgmine kord uuesti, raudselt!
Head ööd!
M.
Esimest korda kuulsin ma sellest koorist pentsikul kombel siis, kui EPSO eksameid tegin. Siis ütles üks asjaga kursis olnu mulle intervjuu lõpuks, et kuna ma olen varem ka kooris laulnud, siis võiks see mind huvitada. Novat... Panin kõrva taha. Aga ega ma poleks selles suhtes ise midagi ette võtnud, kui ma poleks juhuse tahtel kolm nädalat tagasi kohvikus üht laulueestlast kohanud. Minul on ikka veidi taganttorkimist või kutset või vähemalt mingit tõuget vaja, vaadake. Novat, ja selle laulueestlase käest kuulsin igasuguseid toredaid asju siinsete laulmisvõimaluste kohta ning kui ma siis siinsete lauluvägede juhatajaga ühendust võtsin, selgus, et saab laulda ja saab tantsida ja kui ma tahaks juhtumisi teise koori ka veel tulla, siis selle laager on kohe NÜÜD. Voodikoht organiseeriti mulle naks-naks ära, autokoht leiti lahkelt ka ja nii ma pea ees vette hüppasingi. Sest tõesti - laagris selgus, et ühte inimest ma kokku tulnud seitsmekümnest tõepoolest ka tunnen. Aga ülejäänud kuutkümmet üheksat mitte. Ja see teeb kokku väga palju väga võõraid inimesi :D. Kes osutusid äärmiselt avatuteks, lahketeks ja kenadeks. Jaaa... Järgmisse laagrisse lähen juba täie teadmise ja suure rõõmuga :).
Hästi tore oli jälle laulda. Ma olen ju ligi neli aastat ainult omaette mõmisenud või kohvikus möiranud. Kopsumaht on kadunud ja päriselt laulma hakates oli kohe naljakas järsku tunda, et mul on selja-külje-kõhulihased, mis ei ole sellise tööga enam harjunud. Hääl sai ka kõvasti vatti, aga samas hakkas tunne juba tagasi tulema. Päris palju sai ikka tööd tehtud. Meil oli seekord lisaks laulmisele mitu seanssi hääleimprovisatsiooni, mis oli päris äge. Noja laulda sai ka ikka korralikult. Proovid olid meil juba reede õhtul ja siis laupäeval hommikul üheksast poole ööni välja. Ja siis täna hommikul jälle kella üheksast alates... Väggggev. Selle ajaga tegime me tundide viisi hääleimprot ja ratsutasime läbi igavese rodu laule. Minu jaoks oli selles mõttes päris korralikult tegemist, et kuna mina viimasel kahel laulupeol ei ole käinud, nägin ma suurema osa laulude noote esimest korda ja olin seega kogu aeg ninapidi noodis kinni. Kõik partiid olid võõrad ja sõnad ka, nii et kohe, kui ma juhtumisi pilgu tõstsin, muutus mõni "kuna" sõnaks "sest" ja mõni "mul" sõnaks "sul", mis on üks igavene nuhtlus, sest see va ssss kostab ju jõle hästi välja kahvel :D. Aga jah, teiste jaoks oli vist umbes neli uut laulu, minu jaoks umbes... kümne ringis. Muide, see viimasel laulupeol olnud Nokturn on üks hirmusõudne laul. Mu meel unus mägede taha on seevastu väga ilus - lüüriline ja hea laulda. Novat. Igatahes, nüüd on ports laule selgemaks saanud. Just selgemaks, mitte selgeks. Sest no mingid sellised kergemad rütmiloksud siin-seal ja sissetulekud ja pausidesse sisselaulmised ja dünaamika ja hingamised ja sellised asjad oleks veel kordamist ja ühtlustamist tahtnud, aga aega lihtsalt ei jäänud. Tempo oli isegi kogu aeg taga - teiste jaoks vanad laulud lauldi lihtsalt korra koos läbi, uued laulud võeti korra iga häälerühmaga läbi ja siis pandi kohe kokku ja siis tuligi juba ruttu-ruttu pühapäevahommikune kontsert. Aga mulle avaldas muljet, et vähemalt kõik, kes minu lähiümbruses istusid, lugesid täitsa hästi nooti. Ja see hääl, mida kõik need seitsekümmend inimest suutsid teha, oli ka vinge. Ma olen alati laulnud palju väiksemas kooris, aga siin oli kohe võim taga. Oi, kui me olime kontserdil pisikeses saalis Tuljakuga lõpetanud, siis kahe meetri kaugusel istunud esimese rea rahvas kohe lahkus :D :D :D. Ma arvan, et nad jäid kurdiks. Sest hirmus see ei saanud olla - vähemalt loksuma me ei hakanud. Muude vigade väljakuulamisega ei viitsinud ma tegeleda, sest mul oli lendutõusmisega tegemist :).
Nädalavahetusse mahtus ära tegelikult isegi kaks kontserti - kõigepealt andsid meile kontserdi Jaanus Nõgisto ja Tõnu Timm ning siis pühapäeval andsime ümbruskonna vanainimestele kontserdi meie. Mõlemad olid toredad, aga Nõgisto kontserdi rikkus minu jaoks pisut ära üks hilisem vahejuhtum, mis mulle kuidagi meelde sööbis. Nimelt oli juba käes sügav öö, rahvas istus koos ja laulis ja oli ja jõi veini ja tundis end hästi. Noja siis otsustas seltskonda oma kohalolekuga austada ka härra Nõgisto ise. Kes näpitses parajasti mingi oma laulu sissejuhatust, kui kaks naist paar takti mingit (tõsi, olustikku absoluutselt mittesobivat) isamaalist viisi üles võtsid. Nad jäid küll ühe fraasi pärast vakka, aga sellegipoolest pani Nõgisto pilli sõnagi lausumata lauale, heitis oma sakris laka ärritunult tahapoole ning marssis demonstratiivselt ruumist välja. Kolm naist sööstsid talle muidugi kohe järele ja siis mingil hetkel tuli ta tagasi ja oli armulikult nõus jälle pilli edasi tinistama, aga siis ta mulle kohe enam ei meeldind. Et nagu mis mõttes... Prints selline. Teised tulevad Inglismaalt ja Soomest ja Hispaaniast ja jumal teab kust kõik kohale, et kokku saada ja just koos õdusas õhkkonnas vanu häid tuttavaid laule laulda, ja siis tuleb herr, kellele üldse ei sobi, et inimesed pakuvad omalt poolt välja loo, et tema viiel noodil lauldud uinumuinuheietuste vahepeale ka midagi kõigile tuttavat laulda. Vot. Tõnu Timm seevastu ei lasknud ennast asjast segada, tema mängis edasi, mis siis, et diiva minema tormas :). See oli temast kohe armas.
Ja tegelikult tahaks ma magama minna, aga sellest Annabergist tuleb ka paar sõna öelda, sest see oli lihtsalt nii fantastiline koht - vana jahimõis metsa sees ja mäe otsas... Ja kuigi maja on ilmselgelt täiesti lagunemas ja kõgunemas, on seal ilgelt kõrged laed, vanad ägedad ahjud ja kaminad, nikerdustega trepid, laed stukkreljeefe täis ja saalides on suuuuuuuuuuuuuuuuured lühtrid päris ehtsate küünaldega, mis kuulu järgi tavaliselt õhtusöökideks ka kõik põlema pannakse. Vanad peeglid, tiibklaver, poolmetsistunud aeda ja mäenõlvale viiv aiatrepp, puitraamides originaalaknad, luuderohi ja viinapuud fassaadi küljes kõlkumas, suured peeglid, kabelike jne jne jne. Muidugi olid ka muud asjad, millest ei maksa rääkida - näiteks veekahjustused, äärmiselt pentsiku kompaga maalid, prussakad, kolm korda minutis äraminev kuum vesi ning kosmeetiline remont, millega seoses meenus too Vigala kiriku altar, mis lihtsalt mingite põrandavärvidega üle tõmmati, et oleks erk ja kirju ja silmale hea vaadata. Aga need asjad olid ebaolulised, sest selles paigas oli VÕLU. Pärselt, see oli lihtsalt nii lummav koht, et ma oleks tahtnud suisa nutma hakata, sest ma nimelt unustasin fotoka maha :( :( :(. Nuuks. Ja meie magamistoas oli selline tordine laelamp, nagu meil kunagi Veltsi vanaema juures oli :). Lihtsustatud variant, aga toimis samal põhimõttel :). Mulle tuli kohe meelde, kuidas mulle väiksena ikka meeldis sealt mahakukkunud purikaid uuesti lambi külge rippuma sättida. Ja siis "kogemata" selle käigus rohkem purikaid maha kukutada, et saaks neid ka tagasi panna :). See oli kui teises elus... Sürr värk!
Aga nüüd küll magama. Muljeid on rohkemgi, ent nüüd tuleb maa peale tagasi tulla. Enivei... jubevinge oli. Lähen järgmine kord uuesti, raudselt!
Head ööd!
M.
kolmapäev, 22. oktoober 2014
Küsimus Brüsseli rahvale
Kuulge, kuidas teil seal Belgias asjad on, kas 1. novembril on kõik elu linnas otsas või ei? See on sel aastal laupäev ka, kas mul oleks sellal üldse midagi Brüsselis teha või mitte? Ma nimelt pean esmaspäeval-teisipäeval Brüsselis olema, aga ma ei suuda kuidagi otsustada, kas tulla esmaspäeva hommikul või näiteks juba laupäeval.
pühapäev, 19. oktoober 2014
Vahepealsetest asjadest ka
Elu on neil päevil ilus. Pariisis käimisest on juba päris mitu nädalat möödas, aga kui meelde tuleb, on ikka tore. Ja vahelduse mõttes on hea kodus ka kükitada. Ma otsustasin nüüd nimelt, et olen oktoobris Luxis - lasen rahakotil kahe kuu reisihullusest taastuda, puhkan, tegelen koduste asjadega, alustan keeletundidega jms. No ja kulub marjaks ära küll. Olen jõudnud järjele triikimise, pesupesemise ja kokkamisega, olen fuksiad jälle õienuppe täis putitanud (palun, ilmataat, anna veel vähemalt kuu aega öökülmavaba aega, et nad jõuaksid rahus ära õitseda), mõned raamatud olen läbi lugenud, praegu panen kokku teist 1500-tükist puslet, selle kõrvale vaatasin ära esimesed neli hooaega inglaste sarja Dr Martin, hispaania keele kursustega olen algust teinud, leivajuuretise olen suutnud elus hoida, välja on ujunud vanu sõpru ja uusi tuttavaid ja üldse väga mõnus kuu on olnud! Ainult Luxis püsimise lubadust ei õnnestu mul ikkagi täita - esiteks käisime eelmisel nädalavahetusel töökaaslastega Trieris klaverit valimas ja teiseks lubasin ma täiesti ootamatult minna järgmisel nädalavahetusel Euroopa Eestlaste Koori laagrisse Bonnis. See võimalus tekkis kuidagi järsku ja ma andsin oma nõusoleku ka kohe nii järsku, et ma pole seda veel korralikult äragi registreerinud, aga jah... Et üks nädalavahetuse väljasõit oktoobrisse siiski mahub. Ja ma olen kohe põnevil! Ma pole ammust ajast saadik laulnud - kui välja arvata duši all mõmisemised ja kohvikus möirgamised. Ja nüüd asun ma kohe hea meelega noodipakki välja printima.
Hispaania keele tunnis olen ka vahepeal juba kolm korda käinud. Õpetaja on meil väga tore, kõhetu ja erakordselt ebasümmeetrilise näoga katalaan, kellel jagub huumorit ja tahtmist kohe mitme eest. Tunnid on tal alati mitmekesised ja hästi ettevalmistatud, tempo on mu jaoks OK ja ta meeldib mulle üldiselt kohe väga. Grupp on ainult veidi lõhestunud - pooled on hispaania keeles lobisemise geeniused ja pooled ei tee üldse suud lahti, pooled on tšehhid/slovakid ja pooled on mujalt, pooled teavad kõike ja pooled ei tea midagi, pooled on mulle sümpaatsed ja pooled on mittemidagiütlevad... Mina ise olen muidugi üldse grupis eriline näide, teised on ikkagi hispaania keelt kursustel õppinud, aga mina olen sellega alati tegelenud omaette ja seetõttu puudub mul süsteem. Ma tean natuke siit ja natuke sealt, aru saan isegi paremini kui ülejäänud (kui nende esitatavate küsimuste põhjal otsustada), aga rääkimisega näen kurja vaeva. Just seetõttu teeb mulle suurt meelehärmi komme, et isegi tundide vahel toimuvate pauside ajal räägitakse seda keelt, mida õpitakse. Tunnid kestavad mul, vaadake, hommikul poole üheksast kella poole üheni, ning vahepeal on ette nähtud paus. Noja see kuluks mulle väga ära, sest hispaania keeles latramine on neljandal tasemel veel siiski paras pingutus, aga see paus läheb selles mõttes täiesti vett vedama, et kõik lähevad pausile koos oma rühmaga ja siis tuleb kohvi kõrvale ka veel hispaania keeles oma nädalavahetuse sündmustest rääkida... Tundide lõpuks on minu aju igatahes üsna tuline. IRW. Viimati läksin pärast hispaania keele tundi linna sööma, sain söögi kätte ja tänasin ettekandjat rahumeeli hispaania keeles. Aga väga äge on! Eriti äge on minna neljapäeva hommikul ilusa ilmaga läbi linna hoopis teise linna otsa, kohta, mis ei ole kontor, lasta siis endaga tegeleda, minna seejärel linna sööma ja... kuidagi hästi mõnus ja ladna tunne on. Noja kuna mul on tunnid neljapäeval, siis tundub nädal ka nii lühike - kõigest kolm päeva, siis keeletund ja siis ainult natuke veel... Nii äge!
Letseburgi keelde panin muidu ennast ka linnakoolis kirja, aga lõpuks otsustasin ikka pärast pikki kõhklusi, et jätan sinna minemata. Niikuinii ei jõuaks ma sinna kolm korda nädalas ning iga kord oleks see üks suur stressamine. Tund ise ei oleks stress, tunnid on toredad, aga veidi liig on see, et siis tuleb kogu aeg joosta - alustuseks tuleb täpselt õigel ajal töölt ära joosta, et poodi jõuda, siis omakorda koju joosta, et raamatud haarata ja õigeks ajaks tundi edasi jõuda, siis tuleb sealt siva tagasi kiirustada, et jõuda pea ära pesta ja süüa ja normaalsel ajal magama ka jõuda, et järgmisel päeval väga kutu ei oleks... Kolm korda nädalas? Või siis kord või kaks, millele lisanduvad süümekad nende kordade eest, mis ma vahele jätan... See teeb kokku päris palju kella peale tegemisi ja väga vähe aega kõigeks muuks. Vot. Et praegu tundus hea mõte see edasi lükata. Võib-olla leian kuskilt kellegi, kes õpetaks mind eraviisiliselt korra nädalas. See oleks jõukohasem ja abiks ikka... :).
Rohkem mul vist põnevaid ja jagatavaid uudiseid ei ole. Ostsin novembri lõpuks teatripiletid. Jõulukingid ajavad juba paanikasse. Varsti on november! Haun reisiplaane ja olen põnevil järgmise nädalavahetuse koorilaagri pärast. See tuli nii lambist, aga mind orgunniti juba nii lahkesti ja kenasti ära, et ma kohe ootan :). Vot. Ja sellega lähengi nüüd ära magama! Head ööd ja järgmise korrani!
M.
Hispaania keele tunnis olen ka vahepeal juba kolm korda käinud. Õpetaja on meil väga tore, kõhetu ja erakordselt ebasümmeetrilise näoga katalaan, kellel jagub huumorit ja tahtmist kohe mitme eest. Tunnid on tal alati mitmekesised ja hästi ettevalmistatud, tempo on mu jaoks OK ja ta meeldib mulle üldiselt kohe väga. Grupp on ainult veidi lõhestunud - pooled on hispaania keeles lobisemise geeniused ja pooled ei tee üldse suud lahti, pooled on tšehhid/slovakid ja pooled on mujalt, pooled teavad kõike ja pooled ei tea midagi, pooled on mulle sümpaatsed ja pooled on mittemidagiütlevad... Mina ise olen muidugi üldse grupis eriline näide, teised on ikkagi hispaania keelt kursustel õppinud, aga mina olen sellega alati tegelenud omaette ja seetõttu puudub mul süsteem. Ma tean natuke siit ja natuke sealt, aru saan isegi paremini kui ülejäänud (kui nende esitatavate küsimuste põhjal otsustada), aga rääkimisega näen kurja vaeva. Just seetõttu teeb mulle suurt meelehärmi komme, et isegi tundide vahel toimuvate pauside ajal räägitakse seda keelt, mida õpitakse. Tunnid kestavad mul, vaadake, hommikul poole üheksast kella poole üheni, ning vahepeal on ette nähtud paus. Noja see kuluks mulle väga ära, sest hispaania keeles latramine on neljandal tasemel veel siiski paras pingutus, aga see paus läheb selles mõttes täiesti vett vedama, et kõik lähevad pausile koos oma rühmaga ja siis tuleb kohvi kõrvale ka veel hispaania keeles oma nädalavahetuse sündmustest rääkida... Tundide lõpuks on minu aju igatahes üsna tuline. IRW. Viimati läksin pärast hispaania keele tundi linna sööma, sain söögi kätte ja tänasin ettekandjat rahumeeli hispaania keeles. Aga väga äge on! Eriti äge on minna neljapäeva hommikul ilusa ilmaga läbi linna hoopis teise linna otsa, kohta, mis ei ole kontor, lasta siis endaga tegeleda, minna seejärel linna sööma ja... kuidagi hästi mõnus ja ladna tunne on. Noja kuna mul on tunnid neljapäeval, siis tundub nädal ka nii lühike - kõigest kolm päeva, siis keeletund ja siis ainult natuke veel... Nii äge!
Letseburgi keelde panin muidu ennast ka linnakoolis kirja, aga lõpuks otsustasin ikka pärast pikki kõhklusi, et jätan sinna minemata. Niikuinii ei jõuaks ma sinna kolm korda nädalas ning iga kord oleks see üks suur stressamine. Tund ise ei oleks stress, tunnid on toredad, aga veidi liig on see, et siis tuleb kogu aeg joosta - alustuseks tuleb täpselt õigel ajal töölt ära joosta, et poodi jõuda, siis omakorda koju joosta, et raamatud haarata ja õigeks ajaks tundi edasi jõuda, siis tuleb sealt siva tagasi kiirustada, et jõuda pea ära pesta ja süüa ja normaalsel ajal magama ka jõuda, et järgmisel päeval väga kutu ei oleks... Kolm korda nädalas? Või siis kord või kaks, millele lisanduvad süümekad nende kordade eest, mis ma vahele jätan... See teeb kokku päris palju kella peale tegemisi ja väga vähe aega kõigeks muuks. Vot. Et praegu tundus hea mõte see edasi lükata. Võib-olla leian kuskilt kellegi, kes õpetaks mind eraviisiliselt korra nädalas. See oleks jõukohasem ja abiks ikka... :).
Rohkem mul vist põnevaid ja jagatavaid uudiseid ei ole. Ostsin novembri lõpuks teatripiletid. Jõulukingid ajavad juba paanikasse. Varsti on november! Haun reisiplaane ja olen põnevil järgmise nädalavahetuse koorilaagri pärast. See tuli nii lambist, aga mind orgunniti juba nii lahkesti ja kenasti ära, et ma kohe ootan :). Vot. Ja sellega lähengi nüüd ära magama! Head ööd ja järgmise korrani!
M.
pühapäev, 5. oktoober 2014
Muinasjutt
Nädal aega tagasi istusime sellel ajal kolmekesti Pariisis triumfikaare juures ilusas ampiirstiilis hotellis, jõime pesuehtsat šampanjat ja arutasime selle üle, kumb oli parem artist - Josephine Baker või Mistinguett. Siis panime me end ilusasti riidesse ja sõitsime taksoga teatrisse. Oli imeilus soe õhtupoolik ja pärast teatrit saime me veel Moulin de la Galette'i sisehoovis lühikeste varrukate väel süüagi. Oh... Kõlab hästi, eks? Natuke nagu muinasjutt :). Aga mitte päris. See oli lihtsalt tore päev Pariisis ja sellesse mahtus muudki - näiteks paar tundi Michou kabarees ja kokteil Deauville'is, kohtumine narkoärikast araabia tibiga, kes tahtis mu ühe süütu märkuse tõttu oma hiigelpika kontsa otsa vardasse ajada, ning kanakitkumine Raspoutine'i klubi uksehoidjatega. Lihtsalt üks tore päev! Kõigest sissejuhatus muinasjuttu...
Sest muinasjutuga oli selline lugu, et mulle räägiti juba juuli lõpust saadik, et ma peaksin Pariisi oma ilusa kleidikese kaasa võtma. Vaadake, see kleidike - see kleidike on imeline, tumelillast sametist ja lahtiste õlgadega, aga natuke liiga ilus, et sellega kuskile minna. Pariisi kästi mul see aga ilma igasuguste lisaseletusteta kaasa võtta. Pinnisin üht ja pinnisin teist, et kuhu me siis niimoodi üleslööduna läheme, aga vandenõu oli täielik. Maris ei tohtinud Dior Homme'i pühaviha ähvardusel üheltki asjaosaliselt poolt sõnagi kuulda ja nii jäi. Soetasin oodates kleidikese juurde sobivad kingakesed, kitkusin kulmud ära ja panin vaimu valmis. Vandenõu oli nii viimseni täielik ja peensusteni ära planeeritud, et kui oli aeg taksosse istuda, ladistas küll parajasti vihma, aga minu teele seati vihmavarjuga uksehoidja, kes ei tohtinud mind enne taksosse lasta, kui taksojuhile oli sihtkoht ja sõidumarsruut ära seletatud ja siis temalt vaikimisvanne võetud. Kui oli vaja telefonikõnesid teha, saadeti teised sõbrad mind totratel põhjustel nurga taha eskortima. Kui ma küsimusi esitasin, pareeriti need uudishimu õhutavate argumentidega, aga loomulikult midagi reetmata. Ausalt, ega ma ei tahtnud ise ka üllatust mingi hinna eest ära rikkuda, aga juba kogu see eelmäng oli lihtsalt nii naljakas ja nunnu ja armas ja tore... Ma küsisin kõigest 3247 korda, et mis me esmaspäeval teeme :). Oi, kui te teaksite, kui põnevil ma olin!
Terve selle pikisilmi oodatud esmaspäeva lonkisime me ringi. Sõime paar tundi Bastille'i väljakul hommikusööki, siis uitasime Marais's, sõime Pariisi kõige kuulsamaid falafeleid, jõime siin kohvi ja seal kohvi, siis tegime väikese põike Montparnasse'ile, sõime Champs-Élysées'l maailma parimat sibulasuppi ja mille-feuille'd, küsisime muu hulgas ühelt lahke ilmega juudi härrasmehelt, kuidas neil ikka need pigimütsikesed peas püsivad, ning vaatasime üldse inimesi. Edasi anti mulle hotellis tund aega, et end ilusaks teha, seejärel pakiti mind hoolikalt taksosse ja sõidutati mööda Pariisi sinna-tänna ringi, et ma jumala eest suunataju kaotaksin. Kui me lõpuks enne üheksat Clichy väljakule jõudsime, hakkas mulle tunduma, et ma tean, kuhu me suundume, aga ega ma ei arvanudki sihtkohta kindlalt ära enne, kui takso suunatule sisse lülitas ja punasele vaibale keeras. Ja kus siis hakkas pihta. Üks poiss jooksis vihmavarjuga autoukse juurde, siis ulatati mulle käsi. Edasi anti juba igast suunast kingitusi - siit brošüür, sealt kotike, kolmandast kohast sooviti jakike võtta. DH jõudis mulle vaikselt kõrva öelda, et mul ei ole soovitatav selles kohas üksinda ühtegi sammu teha, nii et ärgu ma liigutagu. Täpselt kaks sekundit hiljem võttis ta mul aga küünarnukist ning meid eskorditi nelja frakis töötaja vahel muinasjutulisse detailirohkesse ruumi, mille hämarast punakuldsest sädelusest me siis uudishimulike pilkude saatel uhkelt läbi sammusime. Suurepärase vaatega erarõdul ootas meid valge linaga laud, mis oli juba kinke täis. Ootas ka valgete kinnastega noormees šampanjapudeliga. Ja järgmised tunnid möödusid täiesti roosasulises eufoorias, mis oli lihtsalt viimseni täiuslik. Ma ei olnud selles kohas veel kunagi käinud - olin küll proovinud, ent see ei olnud kunagi võimalikuks osutunud. Lisaks oli mul nendest luhtunud katsetest jäänud mulje, et see on nii turistlik paik, et see pole külastust väärtki. Ent nüüd korraldati mulle - tõsi küll, minu isikuga seotud suurejoonelise luiskeloo tõttu - selline vastuvõtt, et kui see mulle meelde tuleb, ulatub mu naeratus taas umbes täpselt tähtedeni. Ja millised emotsioonid! Turiste oli palju, jah, aga kvaliteedis ei ole sellele vaatamata järeleandmisi tehtud. Ooo... Ooo... Ooo... Ja mina ei olnudki seal veel käinud! Ja ma ei tahtnudki sinna väga minna! Kuidas ma sain nii väga eksida??? Ooo... Ooo... Ooo... Meist tehti pilti, toodi kotiga veel kingitusi, maitre d'hotel tuli isiklikult tervitama, makroonid olid paremad kui Ladurée omad ja... Ooo... Seal tahtsin ma küll korrata Fausti sõnu "oh ilus hetk, oh viibi veel".
Ja ega sellega ei olnud muinasjutt veel läbi. Sulgemisajal eskorditi mind pärast väärikat ooteaega läbi rahvasumma punaselt vaibalt taas taksosse ning me jõudsime pisut enne südaööd restorani, kus ootas juhuse tahtel meie ees lauda näitamist Prantsusmaa muusika üks endisi suurkujusid Jean-Jacques Debout. Inimene, kelle kirjutatud laule on laulnud Dalida ja Johnny Hallyday, inimene, kelle laule oskan isegi mina laulda, inimene, kes tundis isiklikult Edith Piafi ja Mistinguetti ja kes on abielus Chantal Goyaga. DH tundis ta loomulikult ära, meil oli õnne süüa härra kõrvallauas ning õhtu lõpuks olid härrad nii sügavas vestluses, et kolm tundi hiljem lahkusime me restoranist mösjöö telefoninumbriga. No juhuks, kui me tahaks lähima kolme kuu jooksul temaga veel maailma asju ja muusikat arutada. Lähima kolme kuu jooksul, sest kuna ta on kopsuvähki suremas, ei ole talle selles maailmas enam palju aega antud...
Kas te saate aru, milline õhtu? Milline muinasjutt. Ja see on minu elu! Päriselt, minu elu! Ei ole film. Ei ole väljamõeldis. Ah... Millised sõbrad! Muinasjutt, ma ütlen!
Sest muinasjutuga oli selline lugu, et mulle räägiti juba juuli lõpust saadik, et ma peaksin Pariisi oma ilusa kleidikese kaasa võtma. Vaadake, see kleidike - see kleidike on imeline, tumelillast sametist ja lahtiste õlgadega, aga natuke liiga ilus, et sellega kuskile minna. Pariisi kästi mul see aga ilma igasuguste lisaseletusteta kaasa võtta. Pinnisin üht ja pinnisin teist, et kuhu me siis niimoodi üleslööduna läheme, aga vandenõu oli täielik. Maris ei tohtinud Dior Homme'i pühaviha ähvardusel üheltki asjaosaliselt poolt sõnagi kuulda ja nii jäi. Soetasin oodates kleidikese juurde sobivad kingakesed, kitkusin kulmud ära ja panin vaimu valmis. Vandenõu oli nii viimseni täielik ja peensusteni ära planeeritud, et kui oli aeg taksosse istuda, ladistas küll parajasti vihma, aga minu teele seati vihmavarjuga uksehoidja, kes ei tohtinud mind enne taksosse lasta, kui taksojuhile oli sihtkoht ja sõidumarsruut ära seletatud ja siis temalt vaikimisvanne võetud. Kui oli vaja telefonikõnesid teha, saadeti teised sõbrad mind totratel põhjustel nurga taha eskortima. Kui ma küsimusi esitasin, pareeriti need uudishimu õhutavate argumentidega, aga loomulikult midagi reetmata. Ausalt, ega ma ei tahtnud ise ka üllatust mingi hinna eest ära rikkuda, aga juba kogu see eelmäng oli lihtsalt nii naljakas ja nunnu ja armas ja tore... Ma küsisin kõigest 3247 korda, et mis me esmaspäeval teeme :). Oi, kui te teaksite, kui põnevil ma olin!
Terve selle pikisilmi oodatud esmaspäeva lonkisime me ringi. Sõime paar tundi Bastille'i väljakul hommikusööki, siis uitasime Marais's, sõime Pariisi kõige kuulsamaid falafeleid, jõime siin kohvi ja seal kohvi, siis tegime väikese põike Montparnasse'ile, sõime Champs-Élysées'l maailma parimat sibulasuppi ja mille-feuille'd, küsisime muu hulgas ühelt lahke ilmega juudi härrasmehelt, kuidas neil ikka need pigimütsikesed peas püsivad, ning vaatasime üldse inimesi. Edasi anti mulle hotellis tund aega, et end ilusaks teha, seejärel pakiti mind hoolikalt taksosse ja sõidutati mööda Pariisi sinna-tänna ringi, et ma jumala eest suunataju kaotaksin. Kui me lõpuks enne üheksat Clichy väljakule jõudsime, hakkas mulle tunduma, et ma tean, kuhu me suundume, aga ega ma ei arvanudki sihtkohta kindlalt ära enne, kui takso suunatule sisse lülitas ja punasele vaibale keeras. Ja kus siis hakkas pihta. Üks poiss jooksis vihmavarjuga autoukse juurde, siis ulatati mulle käsi. Edasi anti juba igast suunast kingitusi - siit brošüür, sealt kotike, kolmandast kohast sooviti jakike võtta. DH jõudis mulle vaikselt kõrva öelda, et mul ei ole soovitatav selles kohas üksinda ühtegi sammu teha, nii et ärgu ma liigutagu. Täpselt kaks sekundit hiljem võttis ta mul aga küünarnukist ning meid eskorditi nelja frakis töötaja vahel muinasjutulisse detailirohkesse ruumi, mille hämarast punakuldsest sädelusest me siis uudishimulike pilkude saatel uhkelt läbi sammusime. Suurepärase vaatega erarõdul ootas meid valge linaga laud, mis oli juba kinke täis. Ootas ka valgete kinnastega noormees šampanjapudeliga. Ja järgmised tunnid möödusid täiesti roosasulises eufoorias, mis oli lihtsalt viimseni täiuslik. Ma ei olnud selles kohas veel kunagi käinud - olin küll proovinud, ent see ei olnud kunagi võimalikuks osutunud. Lisaks oli mul nendest luhtunud katsetest jäänud mulje, et see on nii turistlik paik, et see pole külastust väärtki. Ent nüüd korraldati mulle - tõsi küll, minu isikuga seotud suurejoonelise luiskeloo tõttu - selline vastuvõtt, et kui see mulle meelde tuleb, ulatub mu naeratus taas umbes täpselt tähtedeni. Ja millised emotsioonid! Turiste oli palju, jah, aga kvaliteedis ei ole sellele vaatamata järeleandmisi tehtud. Ooo... Ooo... Ooo... Ja mina ei olnudki seal veel käinud! Ja ma ei tahtnudki sinna väga minna! Kuidas ma sain nii väga eksida??? Ooo... Ooo... Ooo... Meist tehti pilti, toodi kotiga veel kingitusi, maitre d'hotel tuli isiklikult tervitama, makroonid olid paremad kui Ladurée omad ja... Ooo... Seal tahtsin ma küll korrata Fausti sõnu "oh ilus hetk, oh viibi veel".
Ja ega sellega ei olnud muinasjutt veel läbi. Sulgemisajal eskorditi mind pärast väärikat ooteaega läbi rahvasumma punaselt vaibalt taas taksosse ning me jõudsime pisut enne südaööd restorani, kus ootas juhuse tahtel meie ees lauda näitamist Prantsusmaa muusika üks endisi suurkujusid Jean-Jacques Debout. Inimene, kelle kirjutatud laule on laulnud Dalida ja Johnny Hallyday, inimene, kelle laule oskan isegi mina laulda, inimene, kes tundis isiklikult Edith Piafi ja Mistinguetti ja kes on abielus Chantal Goyaga. DH tundis ta loomulikult ära, meil oli õnne süüa härra kõrvallauas ning õhtu lõpuks olid härrad nii sügavas vestluses, et kolm tundi hiljem lahkusime me restoranist mösjöö telefoninumbriga. No juhuks, kui me tahaks lähima kolme kuu jooksul temaga veel maailma asju ja muusikat arutada. Lähima kolme kuu jooksul, sest kuna ta on kopsuvähki suremas, ei ole talle selles maailmas enam palju aega antud...
Kas te saate aru, milline õhtu? Milline muinasjutt. Ja see on minu elu! Päriselt, minu elu! Ei ole film. Ei ole väljamõeldis. Ah... Millised sõbrad! Muinasjutt, ma ütlen!
pühapäev, 14. september 2014
Karussell-karussell
Ma olen nüüd tervelt nädal aega Luxis tagasi olnud. Puhh... Puhkus! Endalegi üllatuseks olin ma kogu möödunud nädalate ringirändamisest kuidagi nii väsinud, et tööelu tundus sellel nädalal tõsiselt taastusravina :). Ma mõtlesin kohe mitu korda, et täielik idüll on minna hommikul tööle ja kobida õhtul koju voodisse ja jääda jala pealt magama, nii et und ka ei näe. Hihii... Õnneks oli meil tööl veel vaikne nädal. See oli kuulu järgi küll viimane, aga kulus igati ära...
Aga jah, alustagem natuke varasemast ajast... Täpselt nädal aega tagasi tuli Frantsuaa tuli mulle lennujaama vastu ja viis mu sealt pärast väikest kohvi otsejoones laadale õhtusöögile, nii et ma sain ikka ka korra ka 2014. aasta Schueberfoueril ära käia. Sõime perekeskis kala ja käisime mõnede atraktsioonide peal ka, nii et õhtu lõpuks olime kõik enam-vähem näost rohelised ja unistasime pikali heitmisest. Minul oli lihtsalt süda paha, Frantsuaale sai saatuslikuks karusell ja 11-aastane Lisa läks küll söakalt haamri otsa, aga see oli tema jaoks liig ning alla tuli hirmust kange laps sealt juba talutada. Muidu käisime me veel vabalangemistornis ja mitme karusselli peal ja 5D kinos ja kuskil veel... Kusjuures ma pean tõdema, et see oli vist kõige tõhusam viis mu pea otsejoones Luxembourgi saamiseks. Muidu ma elan pärast iga Eestis käiku veel tükk aega kuskil poolevinnases maailmas, nii et ma ei saa ise ka aru, kas ma olen omadega Eestis või Luxis, aga kogu see füüsiline loksutamine, keerutamine ja kukutamine mõjus õige reaalsussetoovalt. Hurraa! Nii on tore!
Terve selle nädala katsusin aga üldjoontes ennast kuidagi välja magada. Läksin igal õhtul järjest varem magama ja tegin päris mitu maratonund, kuni jõudsin lõpuks selleni, et täna läks mul hommikul uni jälle iseenesest ära. Hurraaa! Nüüd võib mõelda järgmiste elementaarsete tegevuste peale - võtan järgmise nädala projektideks näiteks kohvri lahtipakkimise, nõudepesu ja lillekastmise. IRW. Samas selleks, et ma liiga ära ei puhkaks ja igavaks ei muutuks, sai ikka kuidagi käigu pealt otsustatud, et me sõidame järgmisel nädalavahetusel Eliane'iga paariks päevaks Istanbuli (noja ülejärgmist nädalavahetust ootan ma üldse juba ammu, sest siis me lähme Frantsuaa, Patricku ja Eliane'iga Pariisi ja seal ootab mind mingi peen üllatus, millest keegi mulle silpigi rääkida ei tohi). Vot. Ja enne on mul veel teisipäeval esimene kohtumine uue letseburgi keele õpetajaga ja üleüldse on järgmisel nädalal sügishooaja esimene istung ja millalgi on tööl veel üks arvutikursus ja ülejärgmisel nädalal hakkavad hispaania keele tunnid ka. Neljapäeva hommikuti! Ja siis ma pean uuesti välja mõtlema, kust leida kolm minutit ujula jaoks. Ja piltidega peaks ka absoluutselt millalgi järgmisel nädalal tegelema, sest enne uusi reise tuleks vanade piltidega midagi ära teha... Sellegi nädalavahetuse fotod ootavad... Mul oli nimelt lisaks magamisele täielik takistusradade nädalavahetus, sest eile käisime ühe töökaaslasega Leudelange'i hobuvõistluste ja täna agility maailmameistrivõistlusi vaatamas ja borderkollidele kaasa elamas. Väga tore oli, aga muljed peavad nüüd natuke settima ja pilte on ka jälle mitusada :D. Teate küll. Nagu alati! :)
Vot. Aga tegelt on nüüd nii, et ma võtan leiva ahjust ja kobin vanni ära. Olge mõnusad! Järgmise korrani!
M.
Aga jah, alustagem natuke varasemast ajast... Täpselt nädal aega tagasi tuli Frantsuaa tuli mulle lennujaama vastu ja viis mu sealt pärast väikest kohvi otsejoones laadale õhtusöögile, nii et ma sain ikka ka korra ka 2014. aasta Schueberfoueril ära käia. Sõime perekeskis kala ja käisime mõnede atraktsioonide peal ka, nii et õhtu lõpuks olime kõik enam-vähem näost rohelised ja unistasime pikali heitmisest. Minul oli lihtsalt süda paha, Frantsuaale sai saatuslikuks karusell ja 11-aastane Lisa läks küll söakalt haamri otsa, aga see oli tema jaoks liig ning alla tuli hirmust kange laps sealt juba talutada. Muidu käisime me veel vabalangemistornis ja mitme karusselli peal ja 5D kinos ja kuskil veel... Kusjuures ma pean tõdema, et see oli vist kõige tõhusam viis mu pea otsejoones Luxembourgi saamiseks. Muidu ma elan pärast iga Eestis käiku veel tükk aega kuskil poolevinnases maailmas, nii et ma ei saa ise ka aru, kas ma olen omadega Eestis või Luxis, aga kogu see füüsiline loksutamine, keerutamine ja kukutamine mõjus õige reaalsussetoovalt. Hurraa! Nii on tore!
Terve selle nädala katsusin aga üldjoontes ennast kuidagi välja magada. Läksin igal õhtul järjest varem magama ja tegin päris mitu maratonund, kuni jõudsin lõpuks selleni, et täna läks mul hommikul uni jälle iseenesest ära. Hurraaa! Nüüd võib mõelda järgmiste elementaarsete tegevuste peale - võtan järgmise nädala projektideks näiteks kohvri lahtipakkimise, nõudepesu ja lillekastmise. IRW. Samas selleks, et ma liiga ära ei puhkaks ja igavaks ei muutuks, sai ikka kuidagi käigu pealt otsustatud, et me sõidame järgmisel nädalavahetusel Eliane'iga paariks päevaks Istanbuli (noja ülejärgmist nädalavahetust ootan ma üldse juba ammu, sest siis me lähme Frantsuaa, Patricku ja Eliane'iga Pariisi ja seal ootab mind mingi peen üllatus, millest keegi mulle silpigi rääkida ei tohi). Vot. Ja enne on mul veel teisipäeval esimene kohtumine uue letseburgi keele õpetajaga ja üleüldse on järgmisel nädalal sügishooaja esimene istung ja millalgi on tööl veel üks arvutikursus ja ülejärgmisel nädalal hakkavad hispaania keele tunnid ka. Neljapäeva hommikuti! Ja siis ma pean uuesti välja mõtlema, kust leida kolm minutit ujula jaoks. Ja piltidega peaks ka absoluutselt millalgi järgmisel nädalal tegelema, sest enne uusi reise tuleks vanade piltidega midagi ära teha... Sellegi nädalavahetuse fotod ootavad... Mul oli nimelt lisaks magamisele täielik takistusradade nädalavahetus, sest eile käisime ühe töökaaslasega Leudelange'i hobuvõistluste ja täna agility maailmameistrivõistlusi vaatamas ja borderkollidele kaasa elamas. Väga tore oli, aga muljed peavad nüüd natuke settima ja pilte on ka jälle mitusada :D. Teate küll. Nagu alati! :)
Vot. Aga tegelt on nüüd nii, et ma võtan leiva ahjust ja kobin vanni ära. Olge mõnusad! Järgmise korrani!
M.
laupäev, 6. september 2014
Suvi sai otsa
Pärast Barcelonas käimist olen ma jõudnud veeta paar päeva Istanbulis ja poolteist nädalat kodus Pärnus, homme hommikul pean aga kohvri näppu võtma ja jälle lendama hakkama. Sedakorda siis koju Luksemburgi. Kodust koju. Ühest universumist teise. Juba lubati mulle lennujaama vastu tulla, et mind siis otse Schueberfouerile restorani viia. Ja ülehomme hommikul olen jälle kontoriinimene, kuigi tegelt tahaks nüüd puhkusest puhata. Vaja oleks kohe paari nädalat, et ennast ka välja magada ja natuke eimidagi teha ja muljetel settida lasta ja nii... Õnneks paistab, et nädala alguses saab veel tavalisest pisut lühemaid tööpäevi teha, abiks seegi.
Aga okei, tegelikult oli puhkus pikk. Kahte nädalasse mahtus nii palju eri emotsioone, et mul on selline tunne, et see puhkus on kestnud mitu kuud. Istanbul oli positiivne ja päikeseline, soe ja eksootiline. Eesti oli kontrastiks juba sügisene ja seeneline ja kodune ja kurb, sest pärast puhkuse eriti ilusat algust pidi meie ilus väike titekas karvand auto alla jääma ja see lõi kõigele eelnenule musta pitseri. Jah, ta ei olnud meil esimene koer matta, aga eelmised on elanud vanaks ja surnud haigustesse, nii et nende puhul ei tulnud surm nii ootamatult. Nüüd aga tuli maailma kõige ontlikum terjer mind ühel hommikul musiga äratama ja järgmiseks hommikuks teda enam ei olnudki. Teate, see on kõige ebaõiglasem asi üldse. Ja kõik sellepärast, et usaldasime ta päevaks inimesele, kes ei osanud teda hoida... Tervelt aasta sai ta meie juures olla, täpselt aasta tagasi me ta ju tõime...
Vot niimoodi koledalt saigi suvi otsa. Ja sügis tuli seentega. Vähemalt jõudis Mannike kaks korda elus ka päris paksus metsas seenel käia ja suurest puravikuuputusest osa saada. Meie oleme end igatahes puravikuks söönud - kolm korda on meil olnud terve köök puravikke täis ning nendest on saanud praadi, suppi, pirukat, külmutatud seeni ja marinaadi. Kusjuures meie metsast on muudel aastatel välja toodud heal juhul 4-5 puravikku. Nii et selle poolest on tõesti tegemist erilise aastaga.
Muud... muud nagu ei oskagi praegu öelda. Pilte on mul muidugi palju. Nagu alati. Aga pole tuju nendega tegeleda. Kunagi hiljem.
Aga okei, tegelikult oli puhkus pikk. Kahte nädalasse mahtus nii palju eri emotsioone, et mul on selline tunne, et see puhkus on kestnud mitu kuud. Istanbul oli positiivne ja päikeseline, soe ja eksootiline. Eesti oli kontrastiks juba sügisene ja seeneline ja kodune ja kurb, sest pärast puhkuse eriti ilusat algust pidi meie ilus väike titekas karvand auto alla jääma ja see lõi kõigele eelnenule musta pitseri. Jah, ta ei olnud meil esimene koer matta, aga eelmised on elanud vanaks ja surnud haigustesse, nii et nende puhul ei tulnud surm nii ootamatult. Nüüd aga tuli maailma kõige ontlikum terjer mind ühel hommikul musiga äratama ja järgmiseks hommikuks teda enam ei olnudki. Teate, see on kõige ebaõiglasem asi üldse. Ja kõik sellepärast, et usaldasime ta päevaks inimesele, kes ei osanud teda hoida... Tervelt aasta sai ta meie juures olla, täpselt aasta tagasi me ta ju tõime...
Vot niimoodi koledalt saigi suvi otsa. Ja sügis tuli seentega. Vähemalt jõudis Mannike kaks korda elus ka päris paksus metsas seenel käia ja suurest puravikuuputusest osa saada. Meie oleme end igatahes puravikuks söönud - kolm korda on meil olnud terve köök puravikke täis ning nendest on saanud praadi, suppi, pirukat, külmutatud seeni ja marinaadi. Kusjuures meie metsast on muudel aastatel välja toodud heal juhul 4-5 puravikku. Nii et selle poolest on tõesti tegemist erilise aastaga.
Muud... muud nagu ei oskagi praegu öelda. Pilte on mul muidugi palju. Nagu alati. Aga pole tuju nendega tegeleda. Kunagi hiljem.
Tellimine:
Postitused (Atom)
