Ma olen nüüd juba nädal aega jälle Eestis ja peamiselt olen siiani tegelenud õhtul kell kaheksa magamaminemisega :). Aga ilus, tihe ja ehitud kuusk lõhnab meil juba ka pea nädal aega toanurgas, Liisiga on saanud korra kohvitatud, Tansaania pildivaatamise õhtu on peetud ja piparkoogitainas on ka ostetud. Ühel päeval jõuan küpsetamiseni ka. Võib-olla näiteks ülehomme... Vanadel tuttavatel sai ka täna külas käidud, hambaarst parandas enne jõule ära mu viimase augu ja siis pesi mu hambad lõpetuseks veel soodaga üle, raamatupoodidest tarisin terve mäe raamatuid koju, sülti tegime, rannas käisime jalutamas ja lund nautimas ja üldse... selliseid pisikesi mõnusaid koduseid asju on juba päris palju tehtud saanud. Ja pool puhkust on ikka veel ees!
Jõulud olid meil, muidu, 23. detsembril, sest Varno pidi järgmisel päeval ära reisile sõitma. Käisime Kolga-Jaanis surnuaial ja sugulastel külas, siis vanaema juures saunas ja lõpuks avasime veel kodus ka terve mäe pakke. Ma võin rõõmuga öelda, et kuigi tolle hetkeni ei olnud mul mingit erilist jõulutunnet, jõudis see lõpuks 23. detsembri lumetuisuga täitsa kohale ja jõulud läksid asja ette. Sünnipäev kulges aga küll nii, et ma ilmselt räägin kõikidele järgmisel aastal ka, et ma olen 31. Päriselt... Tavaliselt on käinud külas vanaema, Karin ja Liis. Karin on aga nende pühade ajal Šotimaal, Liis läks konkureerivale jõulupeole, kõik ülejäänud sõbrad on üldse eri Eesti või maailma nurkades laiali, vanaemaga on meil sotid kuidagi segased ja lõppkokkuvõttes ei olnudki nagu sünnipäev. Emme tõi suure kingituse küll hommikul lauluga voodisse ja see osa oli mõnusalt traditsiooniline, aga ülejäänud päev oli nii harjumatu, et mina ei saanudki see aasta vanemaks. Ei olnud vaja salatit teha, vaase otsida, jõulutunnelit vaadata ega midagi... Mine võta nüüd kinni, on's see hea või halb. Aga mina igatahes see aasta vanemaks ei saanud.
Tegemata asju on selleks puhkuseks siiski veel kamaluga ette nähtud. Lennujaamas passides hakkasin tegema Tansaania piltidest fotoraamatut. Kui õnnestuks see projekt ka Eestis valmis saada, saaksin selle enne ärasõitu juba Piritalt kätte. Vägev oleks. Aga samas tundub see juba üsna ebareaalne. Siis veel tahaks uisutama ka minna, aga Pärnus meil ju jäähalli ei ole ja ilm ei ole siiani olnud nõus jää osas koostööd tegema. Nüüd on küll juba terve päeva olnud päris paras miinus ja ilus sädelev lumi on ka maas, aga mine sa tea, kui ruttu nad selle liuvälja tegemiseni jõuavad. Uisud otsisin välja, aga kui korra enne ärasõitu liuväljale saab, on hästi. Ahjaa, ja teater ootab ka. Järgmiseks nädalavahetuseks on meil piletid etendusele "Kvartett", mis pidavat olema hea ja lustakas. Ootan juba! Ja aastavahetusekski on mõned mõtted soolas, aga lahtisi elemente on veel küllaga, eks näis, mis sellest siis saab.
Ülejäänud detsembri kokkuvõtteks ütleksin ainult nii palju, et elu oli tõepoolest pisut tempokas, aga ma jõudsin kõige eelnevas postituses mainituga siiski järjele ja suutsin enne äratulekut isegi elamise üsna korda jätta. Detsembrikuistest erakorralistest sündmustest olgu mainitud, et ma olin kõigepealt jupp aega korralikus külmetuses ja siis tegin Frantsuaale hirmus suure pulli, mis teda niimoodi ehmatas, et ta helistas mind ära tundmata suisa politseisse. Pärast oli naeru muidugi kui palju, aga too õhtu oli küll üsna ootamatu... Noja Luxist tulin ära juba eelmise neljapäeva pärastlõunal, kusjuures hommikul käisin veel hispaania keele tunnis ka, kuigi ma tegelikult olin kavatsenud selle hommiku kohvripakkimisele pühendada. Aga mina fännan endiselt veel meie keeletunde ja meil on lihtsalt nii tore ja asjalik ja samas mõistev õpetaja, et au ja kiitus talle! Vahepeal, kui mul mitu tundi vahele jäi, oli koduste töödega järje peale saamine pisut keeruline, sest iga kirjatüki tegemiseks läks mul ju vähemalt poolteist tundi ja kui kõigega on kiire ning kirjatükke mitu, siis ei ole see laveerimine kõige lihtsam. Aga nüüd, kus ma olen jälle korralikult kohal käinud, ei ole see probleemiks ja ma nii fännasin meie viimast tundi. Nii tore oli, rääkisime reklaamidest ja vaatasime klippe (hispaanlased tunduvad olevat tõelised reklaamihuvilised) ja jõulukingitusena ei saanud me isegi liiga palju koduseid töid :). Juhhuu!
See on ka ülipositiivne, et meil on sellest nädalast saadik puhkuste kalender maikuuni paigas ja me mahutasime aprillikuusse ühe nädalavahetuse Frantsuaaga Istanbulis ja ühe nädalavahetuse Pariisis, et Lido uus revüü ära vaadata. Lisaks sai maikuusse pikkade nädalavahetuste vahele üks pikem puhkus ka võetud, nii et kui ma ära otsustan, kuidas Pariis ja Amsterdami koorilaager omavahel suhestuma panna, jääb mul veel nädalake üle muudekski plaanideks... Ja parlament otsustas meile jõulueelsest puhkusest natukene tagasi kinkida, see on ka tore... Jääb järgmiseks aastaks puhkusetunde natuke rohkem :). Ja jaanuari lõpus lähen uuesti Euroopa Eestlaste Koori laagrisse, ma juba ootan. Ja ma otsustasin juba ka, et lähen jaanuaris korra nädalavahetuseks Pariisi. Vot. Nii palju siis kaugematest plaanidest.
Aga pöördudes tagasi olevikku... täna ootab veel hõõgvein ja siis ilmselt mõni hea raamat ja varsti kukun ma ilmselt voodisse ka, sest eelmisel ööl otsis Sass muudkui pahandusi ja mina ei saanud üldse magada. Raamatutest ootavad aga lugemist viimati poest koju taritud "Minu Shanghai", "Hommikusöök Tiffany juures", Doris Kareva "Rumi", Carlos Ruiz Zafóni "Marina" ja veel midagi... Kui ma saaks kas või ühe neist läbi, nii et ma ei peaks kõiki neid kaasa vedama, oleks hästi...
Aga mis ma siin enam seletangi... Head ööd ja häid jõule kõigile!
Jõulud olid meil, muidu, 23. detsembril, sest Varno pidi järgmisel päeval ära reisile sõitma. Käisime Kolga-Jaanis surnuaial ja sugulastel külas, siis vanaema juures saunas ja lõpuks avasime veel kodus ka terve mäe pakke. Ma võin rõõmuga öelda, et kuigi tolle hetkeni ei olnud mul mingit erilist jõulutunnet, jõudis see lõpuks 23. detsembri lumetuisuga täitsa kohale ja jõulud läksid asja ette. Sünnipäev kulges aga küll nii, et ma ilmselt räägin kõikidele järgmisel aastal ka, et ma olen 31. Päriselt... Tavaliselt on käinud külas vanaema, Karin ja Liis. Karin on aga nende pühade ajal Šotimaal, Liis läks konkureerivale jõulupeole, kõik ülejäänud sõbrad on üldse eri Eesti või maailma nurkades laiali, vanaemaga on meil sotid kuidagi segased ja lõppkokkuvõttes ei olnudki nagu sünnipäev. Emme tõi suure kingituse küll hommikul lauluga voodisse ja see osa oli mõnusalt traditsiooniline, aga ülejäänud päev oli nii harjumatu, et mina ei saanudki see aasta vanemaks. Ei olnud vaja salatit teha, vaase otsida, jõulutunnelit vaadata ega midagi... Mine võta nüüd kinni, on's see hea või halb. Aga mina igatahes see aasta vanemaks ei saanud.
Tegemata asju on selleks puhkuseks siiski veel kamaluga ette nähtud. Lennujaamas passides hakkasin tegema Tansaania piltidest fotoraamatut. Kui õnnestuks see projekt ka Eestis valmis saada, saaksin selle enne ärasõitu juba Piritalt kätte. Vägev oleks. Aga samas tundub see juba üsna ebareaalne. Siis veel tahaks uisutama ka minna, aga Pärnus meil ju jäähalli ei ole ja ilm ei ole siiani olnud nõus jää osas koostööd tegema. Nüüd on küll juba terve päeva olnud päris paras miinus ja ilus sädelev lumi on ka maas, aga mine sa tea, kui ruttu nad selle liuvälja tegemiseni jõuavad. Uisud otsisin välja, aga kui korra enne ärasõitu liuväljale saab, on hästi. Ahjaa, ja teater ootab ka. Järgmiseks nädalavahetuseks on meil piletid etendusele "Kvartett", mis pidavat olema hea ja lustakas. Ootan juba! Ja aastavahetusekski on mõned mõtted soolas, aga lahtisi elemente on veel küllaga, eks näis, mis sellest siis saab.
Ülejäänud detsembri kokkuvõtteks ütleksin ainult nii palju, et elu oli tõepoolest pisut tempokas, aga ma jõudsin kõige eelnevas postituses mainituga siiski järjele ja suutsin enne äratulekut isegi elamise üsna korda jätta. Detsembrikuistest erakorralistest sündmustest olgu mainitud, et ma olin kõigepealt jupp aega korralikus külmetuses ja siis tegin Frantsuaale hirmus suure pulli, mis teda niimoodi ehmatas, et ta helistas mind ära tundmata suisa politseisse. Pärast oli naeru muidugi kui palju, aga too õhtu oli küll üsna ootamatu... Noja Luxist tulin ära juba eelmise neljapäeva pärastlõunal, kusjuures hommikul käisin veel hispaania keele tunnis ka, kuigi ma tegelikult olin kavatsenud selle hommiku kohvripakkimisele pühendada. Aga mina fännan endiselt veel meie keeletunde ja meil on lihtsalt nii tore ja asjalik ja samas mõistev õpetaja, et au ja kiitus talle! Vahepeal, kui mul mitu tundi vahele jäi, oli koduste töödega järje peale saamine pisut keeruline, sest iga kirjatüki tegemiseks läks mul ju vähemalt poolteist tundi ja kui kõigega on kiire ning kirjatükke mitu, siis ei ole see laveerimine kõige lihtsam. Aga nüüd, kus ma olen jälle korralikult kohal käinud, ei ole see probleemiks ja ma nii fännasin meie viimast tundi. Nii tore oli, rääkisime reklaamidest ja vaatasime klippe (hispaanlased tunduvad olevat tõelised reklaamihuvilised) ja jõulukingitusena ei saanud me isegi liiga palju koduseid töid :). Juhhuu!
See on ka ülipositiivne, et meil on sellest nädalast saadik puhkuste kalender maikuuni paigas ja me mahutasime aprillikuusse ühe nädalavahetuse Frantsuaaga Istanbulis ja ühe nädalavahetuse Pariisis, et Lido uus revüü ära vaadata. Lisaks sai maikuusse pikkade nädalavahetuste vahele üks pikem puhkus ka võetud, nii et kui ma ära otsustan, kuidas Pariis ja Amsterdami koorilaager omavahel suhestuma panna, jääb mul veel nädalake üle muudekski plaanideks... Ja parlament otsustas meile jõulueelsest puhkusest natukene tagasi kinkida, see on ka tore... Jääb järgmiseks aastaks puhkusetunde natuke rohkem :). Ja jaanuari lõpus lähen uuesti Euroopa Eestlaste Koori laagrisse, ma juba ootan. Ja ma otsustasin juba ka, et lähen jaanuaris korra nädalavahetuseks Pariisi. Vot. Nii palju siis kaugematest plaanidest.
Aga pöördudes tagasi olevikku... täna ootab veel hõõgvein ja siis ilmselt mõni hea raamat ja varsti kukun ma ilmselt voodisse ka, sest eelmisel ööl otsis Sass muudkui pahandusi ja mina ei saanud üldse magada. Raamatutest ootavad aga lugemist viimati poest koju taritud "Minu Shanghai", "Hommikusöök Tiffany juures", Doris Kareva "Rumi", Carlos Ruiz Zafóni "Marina" ja veel midagi... Kui ma saaks kas või ühe neist läbi, nii et ma ei peaks kõiki neid kaasa vedama, oleks hästi...
Aga mis ma siin enam seletangi... Head ööd ja häid jõule kõigile!
Kas olete uue koerabeebi võtnud? Nii armas! :)
VastaKustutaJaa, uus koerabeebi Mia tuli Pärnusse juba septembri keskel... On teine juba viiekuune, hästi pisikest kasvu ja hoopis jälle isemoodi. Ja hästi nunnu :).
VastaKustuta