Elu on neil päevil ilus. Pariisis käimisest on juba päris mitu nädalat möödas, aga kui meelde tuleb, on ikka tore. Ja vahelduse mõttes on hea kodus ka kükitada. Ma otsustasin nüüd nimelt, et olen oktoobris Luxis - lasen rahakotil kahe kuu reisihullusest taastuda, puhkan, tegelen koduste asjadega, alustan keeletundidega jms. No ja kulub marjaks ära küll. Olen jõudnud järjele triikimise, pesupesemise ja kokkamisega, olen fuksiad jälle õienuppe täis putitanud (palun, ilmataat, anna veel vähemalt kuu aega öökülmavaba aega, et nad jõuaksid rahus ära õitseda), mõned raamatud olen läbi lugenud, praegu panen kokku teist 1500-tükist puslet, selle kõrvale vaatasin ära esimesed neli hooaega inglaste sarja Dr Martin, hispaania keele kursustega olen algust teinud, leivajuuretise olen suutnud elus hoida, välja on ujunud vanu sõpru ja uusi tuttavaid ja üldse väga mõnus kuu on olnud! Ainult Luxis püsimise lubadust ei õnnestu mul ikkagi täita - esiteks käisime eelmisel nädalavahetusel töökaaslastega Trieris klaverit valimas ja teiseks lubasin ma täiesti ootamatult minna järgmisel nädalavahetusel Euroopa Eestlaste Koori laagrisse Bonnis. See võimalus tekkis kuidagi järsku ja ma andsin oma nõusoleku ka kohe nii järsku, et ma pole seda veel korralikult äragi registreerinud, aga jah... Et üks nädalavahetuse väljasõit oktoobrisse siiski mahub. Ja ma olen kohe põnevil! Ma pole ammust ajast saadik laulnud - kui välja arvata duši all mõmisemised ja kohvikus möirgamised. Ja nüüd asun ma kohe hea meelega noodipakki välja printima.
Hispaania keele tunnis olen ka vahepeal juba kolm korda käinud. Õpetaja on meil väga tore, kõhetu ja erakordselt ebasümmeetrilise näoga katalaan, kellel jagub huumorit ja tahtmist kohe mitme eest. Tunnid on tal alati mitmekesised ja hästi ettevalmistatud, tempo on mu jaoks OK ja ta meeldib mulle üldiselt kohe väga. Grupp on ainult veidi lõhestunud - pooled on hispaania keeles lobisemise geeniused ja pooled ei tee üldse suud lahti, pooled on tšehhid/slovakid ja pooled on mujalt, pooled teavad kõike ja pooled ei tea midagi, pooled on mulle sümpaatsed ja pooled on mittemidagiütlevad... Mina ise olen muidugi üldse grupis eriline näide, teised on ikkagi hispaania keelt kursustel õppinud, aga mina olen sellega alati tegelenud omaette ja seetõttu puudub mul süsteem. Ma tean natuke siit ja natuke sealt, aru saan isegi paremini kui ülejäänud (kui nende esitatavate küsimuste põhjal otsustada), aga rääkimisega näen kurja vaeva. Just seetõttu teeb mulle suurt meelehärmi komme, et isegi tundide vahel toimuvate pauside ajal räägitakse seda keelt, mida õpitakse. Tunnid kestavad mul, vaadake, hommikul poole üheksast kella poole üheni, ning vahepeal on ette nähtud paus. Noja see kuluks mulle väga ära, sest hispaania keeles latramine on neljandal tasemel veel siiski paras pingutus, aga see paus läheb selles mõttes täiesti vett vedama, et kõik lähevad pausile koos oma rühmaga ja siis tuleb kohvi kõrvale ka veel hispaania keeles oma nädalavahetuse sündmustest rääkida... Tundide lõpuks on minu aju igatahes üsna tuline. IRW. Viimati läksin pärast hispaania keele tundi linna sööma, sain söögi kätte ja tänasin ettekandjat rahumeeli hispaania keeles. Aga väga äge on! Eriti äge on minna neljapäeva hommikul ilusa ilmaga läbi linna hoopis teise linna otsa, kohta, mis ei ole kontor, lasta siis endaga tegeleda, minna seejärel linna sööma ja... kuidagi hästi mõnus ja ladna tunne on. Noja kuna mul on tunnid neljapäeval, siis tundub nädal ka nii lühike - kõigest kolm päeva, siis keeletund ja siis ainult natuke veel... Nii äge!
Letseburgi keelde panin muidu ennast ka linnakoolis kirja, aga lõpuks otsustasin ikka pärast pikki kõhklusi, et jätan sinna minemata. Niikuinii ei jõuaks ma sinna kolm korda nädalas ning iga kord oleks see üks suur stressamine. Tund ise ei oleks stress, tunnid on toredad, aga veidi liig on see, et siis tuleb kogu aeg joosta - alustuseks tuleb täpselt õigel ajal töölt ära joosta, et poodi jõuda, siis omakorda koju joosta, et raamatud haarata ja õigeks ajaks tundi edasi jõuda, siis tuleb sealt siva tagasi kiirustada, et jõuda pea ära pesta ja süüa ja normaalsel ajal magama ka jõuda, et järgmisel päeval väga kutu ei oleks... Kolm korda nädalas? Või siis kord või kaks, millele lisanduvad süümekad nende kordade eest, mis ma vahele jätan... See teeb kokku päris palju kella peale tegemisi ja väga vähe aega kõigeks muuks. Vot. Et praegu tundus hea mõte see edasi lükata. Võib-olla leian kuskilt kellegi, kes õpetaks mind eraviisiliselt korra nädalas. See oleks jõukohasem ja abiks ikka... :).
Rohkem mul vist põnevaid ja jagatavaid uudiseid ei ole. Ostsin novembri lõpuks teatripiletid. Jõulukingid ajavad juba paanikasse. Varsti on november! Haun reisiplaane ja olen põnevil järgmise nädalavahetuse koorilaagri pärast. See tuli nii lambist, aga mind orgunniti juba nii lahkesti ja kenasti ära, et ma kohe ootan :). Vot. Ja sellega lähengi nüüd ära magama! Head ööd ja järgmise korrani!
M.
Hispaania keele tunnis olen ka vahepeal juba kolm korda käinud. Õpetaja on meil väga tore, kõhetu ja erakordselt ebasümmeetrilise näoga katalaan, kellel jagub huumorit ja tahtmist kohe mitme eest. Tunnid on tal alati mitmekesised ja hästi ettevalmistatud, tempo on mu jaoks OK ja ta meeldib mulle üldiselt kohe väga. Grupp on ainult veidi lõhestunud - pooled on hispaania keeles lobisemise geeniused ja pooled ei tee üldse suud lahti, pooled on tšehhid/slovakid ja pooled on mujalt, pooled teavad kõike ja pooled ei tea midagi, pooled on mulle sümpaatsed ja pooled on mittemidagiütlevad... Mina ise olen muidugi üldse grupis eriline näide, teised on ikkagi hispaania keelt kursustel õppinud, aga mina olen sellega alati tegelenud omaette ja seetõttu puudub mul süsteem. Ma tean natuke siit ja natuke sealt, aru saan isegi paremini kui ülejäänud (kui nende esitatavate küsimuste põhjal otsustada), aga rääkimisega näen kurja vaeva. Just seetõttu teeb mulle suurt meelehärmi komme, et isegi tundide vahel toimuvate pauside ajal räägitakse seda keelt, mida õpitakse. Tunnid kestavad mul, vaadake, hommikul poole üheksast kella poole üheni, ning vahepeal on ette nähtud paus. Noja see kuluks mulle väga ära, sest hispaania keeles latramine on neljandal tasemel veel siiski paras pingutus, aga see paus läheb selles mõttes täiesti vett vedama, et kõik lähevad pausile koos oma rühmaga ja siis tuleb kohvi kõrvale ka veel hispaania keeles oma nädalavahetuse sündmustest rääkida... Tundide lõpuks on minu aju igatahes üsna tuline. IRW. Viimati läksin pärast hispaania keele tundi linna sööma, sain söögi kätte ja tänasin ettekandjat rahumeeli hispaania keeles. Aga väga äge on! Eriti äge on minna neljapäeva hommikul ilusa ilmaga läbi linna hoopis teise linna otsa, kohta, mis ei ole kontor, lasta siis endaga tegeleda, minna seejärel linna sööma ja... kuidagi hästi mõnus ja ladna tunne on. Noja kuna mul on tunnid neljapäeval, siis tundub nädal ka nii lühike - kõigest kolm päeva, siis keeletund ja siis ainult natuke veel... Nii äge!
Letseburgi keelde panin muidu ennast ka linnakoolis kirja, aga lõpuks otsustasin ikka pärast pikki kõhklusi, et jätan sinna minemata. Niikuinii ei jõuaks ma sinna kolm korda nädalas ning iga kord oleks see üks suur stressamine. Tund ise ei oleks stress, tunnid on toredad, aga veidi liig on see, et siis tuleb kogu aeg joosta - alustuseks tuleb täpselt õigel ajal töölt ära joosta, et poodi jõuda, siis omakorda koju joosta, et raamatud haarata ja õigeks ajaks tundi edasi jõuda, siis tuleb sealt siva tagasi kiirustada, et jõuda pea ära pesta ja süüa ja normaalsel ajal magama ka jõuda, et järgmisel päeval väga kutu ei oleks... Kolm korda nädalas? Või siis kord või kaks, millele lisanduvad süümekad nende kordade eest, mis ma vahele jätan... See teeb kokku päris palju kella peale tegemisi ja väga vähe aega kõigeks muuks. Vot. Et praegu tundus hea mõte see edasi lükata. Võib-olla leian kuskilt kellegi, kes õpetaks mind eraviisiliselt korra nädalas. See oleks jõukohasem ja abiks ikka... :).
Rohkem mul vist põnevaid ja jagatavaid uudiseid ei ole. Ostsin novembri lõpuks teatripiletid. Jõulukingid ajavad juba paanikasse. Varsti on november! Haun reisiplaane ja olen põnevil järgmise nädalavahetuse koorilaagri pärast. See tuli nii lambist, aga mind orgunniti juba nii lahkesti ja kenasti ära, et ma kohe ootan :). Vot. Ja sellega lähengi nüüd ära magama! Head ööd ja järgmise korrani!
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar